Home > Peatoimetaja veerg > Kas Messia tulek on nii lähedal?

Kas Messia tulek on nii lähedal?

august 1st, 2001

Kartus olla juut

Andres Võsu

Novosibirsk on Moskvast umbes 3000 kilomeetri kaugusel Kesk-Siberis asuv 1,5 miljoni elanikuga linn, mis on tuntud ülikoolide- ja teaduslinnana. Kliima on karm, eriti talvel, kui temperatuur kõigub -30°-40 °C vahel. Siberis elab sealse Juudi Agentuuri andmetel 130 000 juuti, Novosibirskis on ennast juudiks tunnistanud 13 000 inimest. Minu sealne giid Nikolai arvas, et tegelikult on need numbrid palju suuremad.

Kuidas sattus nii palju juute sellisesse paika? Väga palju on asumisele saadetute hulgas olnud juute. Aastal 1940 küüditati ka Eestist 300 juuti Siberisse.

Põhiline paik, kuhu juudid asumisele saadeti, oli Birobidzhan. Kui surve väiksemaks läks, otsiti normaalsemaid elamistingimusi ja koliti mujale. Sellest siis ka sealsete linnade asustamine juutidega.

Väga paljud kardavad siiani ennast tunnistada juudiks; varjamaks oma rahvust, on moonutatud nimesid – näiteks Bronshteinovski jne. – lisatud on slaavi nimelõpp. Ise väidavad nad end olevat venelased, küll aga võtavad vastu juutidele suunatud kirjandust. Kristlikud ühingud, nende hulgas ka Jeruusalemma Rahvusvaheline Kristlik Suursaatkond sponsoreerivad ühingut Sabra. Ühing otsib Siberi avarustesse “kaduma läinud juute”. Nende arvu ei tea keegi. Ühes on kõik samal arvamusel – see on suur. Viimase 10 aasta jooksul on Venemaalt ja Ukrainast lahkunud miljon juuti. Sama palju või enam on veel minemata. See on ka üleskutse meile – toetada seda tööd ja palvetada selle pärast.

Mees visiooniga

Moti Klimer on hõivatud inimene, mistõttu oli temaga võimalik pikemalt vestelda alles õhtusöögil, kus olime kolmekesi. Meiega oli M. Klimeri veetlev abikaasa Alexandra, kes on Poolas sündinud ja Kaliningradis üles kasvanud juut.

Moti on pärit Poolast. Ta sündis aastal 1950 ja kasvas üles Iisraelis, elades koos holokausti läbiteinud vanavanematega. Kui ta väikese lapsena küsis vanaemalt, mis number tal käe peal on, siis vanaema ei vastanud, ütles ainult, et sa pead hästi sööma, heaks sõduriks saama ja oma maa eest võitlema. Kui Moti sai seitsmeaastaseks, rääkis vanaema talle oma loo. Nad elasid oma majas ja varjasid endid. Öösiti käis vanaema süüa otsimas. Ühel ööl otsustas ta minna kaugemale kui harilikult ja peitis lapsed hoolikalt ära. Sel korral ta tagasi ei tulnudki. Sakslased saatsid ta Aushwitshi koonduslaagrisse. Mõni tund hiljem murdsid naabrid korterisse ja nõudsid vihaselt “seda naist oma “kutsikatega”. Lapsed kuulsid seda pealt. Naabrid, kellega nad veel paar kuud tagasi olid sõbralikult läbi käinud, koos isegi süüa teinud, nimetasid neid “Jumala tapjateks”. Kuna lapsed olid hoolikalt peidetud, ei leidnud naabrid neid üles.
Vanaema viibis 1,5 aastat Aushwitshis ja jäi elama. Vanglaelu oli teda tugevasti ruineerinud – ta kartis nii juutidest vange kui ka rotikrõbinat. Igal reede õhtul pidas ta sabatikoosoleku, mitte reaalse, vaid oma peas. Ta oli näinud oma silme ees, kuidas vanaisa õnnistas veini ning murdis ja õnnistas leiba. Vahel tundis ta isegi leivalõhna. Ta rääkis, kuidas nägi isegi pühapäeviti sõdureid juute krematooriumi saatmas, Ukraina sõdureid, kes lõid risti ette ja samas lasid mängleva kergusega inimesi maha. Ta õpetas Motile: “Ära mitte kunagi usalda kristlasi!”

Tema vanaisa oli samal ajal töölaagris, mille sakslased otsustasid sulgeda. Veebruarikuus suruti 5000 inimest ühte rongi loomavagunitesse. Väljas oli külm, sees palav. Ei olnud süüa ega juua. Nad jõid laest tilkuvat kondenseerunud vett ja pissi. 5000 mehest jäi rongi sihtpunkti jõudes ellu 9. Pärast vanaema kinnivõtmist jäi tema ema, emaõde ja vend üksinda. Nad otsisid üles teised ennast peitvad juudi lapsed. Lapsed said ühenduse Jabotinski organisatsiooni noorterühmaga, kes nad laeva sokutas, millega neid Haifa sadamasse taheti sõidutada. Enne kui laev sinna jõudis, võtsid neid kinni inglased. Nad ei saatnud neid küll Saksamaale, vaid Küprosel asuvasse koonduslaagrisse. Tema ema koos õe-vennaga viibis selles laagris 3-4 aastat.
Seal ema tutvus tema isaga. Kuna mõlemad olid usklikud juudid, sõid nad ainult puhast Kosher toitu. Seda aga ei jätkunud. Ta ema, kes armastas oma meest, andis talle ka oma toidu ning kukkus nälja tõttu kokku. Ta viidi Küprosel asuvasse haiglasse, kus ta ellu turgutati. Seal sai ta ühenduse Ameerika juutidega, kes teda aitasid. Küprosel ta vanemad abiellusid. Nad said võimaluse minna Iisraeli alles 1948. aastal.

Ta ise kasvas üles Iisraelis, teenis Iisraeli armees kuni kõrge auastmeni ja jäi pensionile. Mõne aasta töötas ta kooli direktorina ja siis, 5 aastat tagasi, tuli oma südame kutsel Siberisse. Mõni nädal tagasi oli ta saanud ahvatleva pakkumise minna Iisraelis ühte uut kooli juhtima. Siberi töö oli aga talle nii südamelähedaseks saanud, et ta ütles pakkumisest ära. Tihti on ta kõnelenud ka kristlastele Soomes. Aprillis esines ta kristlike koguduse liidritele Moskvas. M. Klimer näeb laialdasi võimalusi koostööks Jumala teenimisel. Ta ütleb, et on kohanud oma elus teistsuguseid kristlasi kui need, keda teadis tema vanaema, selliseid, keda võib usaldada.

Templimägi

Kas Kuldvärav avatakse? Iisraeli valitsus jälgib ärevusega moslemite illegaalset ehitustegevust Templimäel. Alates septembrist 2000 juudi arheolooge Templimäele ei lubata. “Status Quo” leping keelab nimetatud alal mistahes tegevuse. Moslemite suured ehitused rikuvad II Templi varemeid, ütleb arheoloog Jon Seligman Iisraeli muinsuskaitseametist. Aerofotolt on näha Kuldvärava lähistel buldooserit ja uut kivipõrandat, mis on ehitatud Kuldvärava ette. Traditsiooni kohaselt ei tohi väravat avada enne, kui Messias tuleb Jeruusalemma. Jutt on Ilusast väravast, mille ees Peetrus ja Johannes vastavalt Apostlite tegude raamatu 3. peatüki kirjeldustele sünnist saadik jalutu mehe terveks tegid. Arvatakse, et Jeesus sisenes palmipuude pühade ajal linna just sellest väravast.

“Siis ta viis mu tagasi pühamu välimise värava juurde, mis oli ida pool; see oli aga suletud. Ja Issand ütles mulle: “See värav peab olema suletud, seda ei tohi avada, ja ükski ei tohi sellest sisse minna, sest Issand, Iisraeli Jumal, on sellest sisse läinud! Seepärast peab see olema suletud!” (Hesekieli 44:1-2)

Selle värava sulgesid samuti moslemid. Väljapoole väravat on rajatud moslemi surnuaed, väidetavalt selleks, et segada Messia sisenemist sellest väravast. Kas nad nüüd avavad selle? Kas Messias Jeesuse tulek on nii lähedal?

admin Peatoimetaja veerg

Comments are closed.