Home > Intervjuud > Intervjuu Simon Wiesenthaliga Viinis

Intervjuu Simon Wiesenthaliga Viinis

mai 1st, 2000

Shalom, 10/1999

Inna ja Michael Rogatchi

Tõlkija: Lea Lääts

Selles haruldases intervjuus kõneleb maailmakuulus juut Simon Wiesenthal Soomega seonduvaist asjust: ta toetas Soome presidendi Martti Ahtisaari rahupingutusi Kosovos ning väljendab oma hämmastust ja muret selle üle, et Soome valitsus püüdis toetada Soome SS-leegionide mälestuspäeva 1999. a. kevadel.
90-aastane Wiesenthal, kes on veel aktiivne ja kärme, räägib, kuidas tegutseb tema organisatsioon praegu, 50 aastat pärast Teist maailmasõda. Simon Wiesenthal analüüsib endise Kosovo olukorda Serbia juhtimisel oleva Haagi rahvusvahelise kohtu otsuse tõttu ja kirjeldab ka Baltimaades elavate sõjaroimaritega seotud keerulist olukorda.

Intervjueerijad Inna ja Michael Rogachi on jälginud Simon Wiesenthali elu ja saavutusi juba mitmeid aastaid. Nad on esimesed autorid ja uurijad Soomes, kes teostasid palju põhjalikke ülevaateid Simon Wiesenthali ebatavalisest saatusest ja tema elutööst. Inna Rogatchi on teinud ka ainulaadse TV-dokumendi Simon Wiesenthali ja Peter von Baghi koostööst aastal 1995. Inna Rogatchi kirjutas ka oma raamatus “Kollane täht punases taevas” (avaldatud Shalamis 1995. a.) Simon Wiesenthali filosoofiast ja tema kaasmõjust juudi identiteedile. Michael Rogatchi on teinud rea juuditeemalisi õlimaale, millest osa on Simon Wiesenthali valduses.

90-AASTASE MEHE TÖÖPÄEV

Simon Wiesenthal töötab iga päev oma kontoris Juudi Dokumenteerimiskeskuses Viinis. Ta liigub kiiresti ja naerab palju, olles seega elav vestluskaaslane, kellel on rohkesti tõestisündinud lugusid meie ajaloost ja tema oma elust. Tema laud on täis posti, mida tuleb iga päev kõikjalt maailmast. Tema faks ja telefon helisevad pidevalt ja ta on jätkuvalt kontaktis oma USA-s ja Euroopas elavate kaastöölistega.

Poola uurijad töötasid Wiesenthali raamatukogu arhiivis samal päeval, kui olime intervjueerimas. Ta aitas neil tõlkida kommentaare inglise keelest poola keelde. Seejärel rääkis ta oma sekretäriga saksa keelt ning luges vene ja ukraina keeles mõningaid meie poolt toodud värskeid uudiseid. Ta kontrollis andmeid telefoni teel oma Jeruusalemmas elava abilisega heebrea ja jidishi keeles ning jätkas siis vestlust meiega. “Need harjutused inimeste, raamatute ja dokumentidega on mulle parimaks võimlemiseks ja mõnikord avaldab see paremat mõju kui füüsilised harjutused,” ütleb Wiesenthal.

RAHUPÜÜDLUS VÄÄRIB TOETAMIST

Loomulikult on esimene küsimus isikule, kes on tippspetsialist inimsusevastastaste kuritegude käsitlemise teemal, Jugoslaaviat ja endist Kosovot puudutav konflikt. “Kahtlemata on Milosevic sada protsenti kurjategija. Siin ei ole mingit kahtlust ega küsimust. Ja seni, kuni ta valitseb oma maal, ei ole dramaatilist muutust positiivses suunas ega ka olulist lahendust ette näha. Ses suhtes täiesti samasugune on olukord Iraagi ja Saddam Husseiniga. On ka selge, et Milosevic ei anna järele vabatahtlikult. Ta ei tee seda kunagi. Jugoslaavia olukord ja tulevikuväljavaated on tõesti halvad. Olen teist meelt nendega, kes seisid vastu viimastele rahvusvahelistele püüdlustele mingi rahumeelse lahenduse leidmiseks verise konflikti ajal. Kui keegi nagu Soome president Ahtisaari, püüdis taotleda rahu, siis pidi tal lubama seda teha. See oli seda väärt. “Sellist püüdlust tuleks toetada,” rõhutas Wiesenthal.

HAAGI KOHUS EI VEENA

Simon Wiesenthal, kellel on tõesti pikaajaline kogemus sõjakuritegude seadusliku külje osas eri maades, mõtleb skeptiliselt Haagi rahvusvahelise kohtu veenvusest. “Olen tõepoolest hämmastunud nende “keeriste üle ilma tormita”, nii nagu võiks nimetada Haagi kohtu otsuseid ja efektiivsust. Nad on töötanud juba mitmeid aastaid, ja milline on tulemus? Mis juhtus selliste laia profiiliga kurjategijatega nagu Mladic ja Karadzhic? Mitte midagi ei juhtunud ega juhtugi. See on absurdne, sest ei või talitada nii nagu rahvusvaheline kohus seda teeb, lastes inimsusevastaseid kuritegusid paista naeruväärseina. Selliselt röövitakse inimühiskonna tõsidus, stabiilsus ja tähendus selle kõrgeimal seaduslikul foorumil. Kahjuks näivad Haagis tehtud otsused Jugoslaavia kohta jäävat ellu viimata. Ja kes sellest taas kasu saab? Milosevici, Karadzhici ja Mladici sarnased kurjategijad. See on üks väga ilmne asitõend asjast, mis on mind viimasel ajal tõesti väga murelikuks teinud. Seda ilmingut nimetan holokausti kergelt võtmiseks.”

SS-LIIKMETE MÄLESTUSPÄEV SOOMES?

Simon Wiesenthal oli ka teadlik mälestuspäevast, mida Soomes kavatseti korraldada 1999. a. kevadel. Soome SS-veteranide auks. “Olin hämmastunud ja tõesti mures selle pärast. Esiteks, miks peaks tegema liigitust, kõneldes SS-liikmetest, olid nad saksa “tõelised” SS-lased või “üksnes” Waffen-SS-liikmed? Siiski ei ole küsimus mingis poistekooris, vaid erilises organisatsioonis, mis tegi kohutavaid kuritegusid miljonite inimeste vastu. Meie organisatsioon kogus tublisti materjali neist nn. “rahvuslikest SS-üksustest” Norras, Eestis, Lätis, Leedus ja teistes maades. Seoses viimste uudistega Soomest pöörame nüüd erilist tähelepanu ajaloole ja Soome SS-leegioni arhiividele.”

Kuidas võivad inimesed unustada, et SS-väeüksuse liikmeid oli Soomes umbes 1500? Nad ei olnud Soome armee sõdurid või ohvitserid, kes võitlesid tõesti imekspandavalt oma maa eest. Mõelgem Soome SS-üksuse tegevusliinile – see ulatus Kaukasuseni, kus Hitleril oli liig hilja võita, kuna Stalin oli juba valmis teda välja viskama. Aga kuidas oli lugu Lõuna-Ukrainaga? Soome SS-salk oli seal kõige aktiivsemal, aga ka hirmsate julmuste ajal,” meenutab Wiesenthal.

“Viies läbi möödunud sündmuste puhul korraldatud mälestuskogunemisi, on riigil vastutav roll,” ütleb Wiesenthal. “On tõsi, et surnu vastu ei või ega peaks võitlema. See on üks minu põhiprintsiipe. Teame ka, et üpris paljud inimesed üle maailma püüavad üha uuesti kirjutada ajalugu, et lasta kurjategijat paista ohvrina. Olen elanud ja töötanud piisavalt kaua ega üllatu enam selle üle. Tõepoolest olen aga üllatunud, kui riik läheb kaasa säärase protsessiga. Riik ei või toetada SS-liimete mälestamist. Seda on täiesti võimatu heaks kiita. Oleksin võinud oodata seda mitmelt teiselt maalt, aga mitte Soomelt. Olin alati olnud arvamusel, et Soome on arvatavasti väga kaastundlik riik.”

Wiesenthal ütleb “on arvatavasti”, kuna ta mingil põhjusel ei ole kunagi olnud Soomes. “See on päris veider,” naeratab ta. “Olen käinud nii mitmel korral Rootsis, aga mitte kunagi Soomes.” Wiesenthali sõidud Rootsi on olnud seotud tema kauaaegse kirgliku uurimusega, mis puudutab Raoul Wallenbergi elu.

Simon Wiesenthal Keskused on nüüd väga aktiivselt suunanud rahva tähelepanu veel ühele häbiväärsele asjale: “Kolm aastat tagasi võtsid Saksa riik ja parlament vastu uue seaduse, mis võrdsustab Waffen-SS liikmed Vermachti omadega. Seaduse järgi saavad elusolevate ja maailma eri paigus surnud SS-laste perekonnad nüüd pensioni Saksa riigilt. Miks? Kas seepärast, et nad panid SS- mundri endale selga sõja ajal ja täitsid Saksamaa käske…

Me tutvume selle asjaga väga hoolikalt. Teeme spetsiaalse uuringu nende Waffen-SS-üksuste tegevuse kohta eri maades, kaasa arvatud ka Soome üksused. Uurime eriti Soome kõige viimast püüdu mälestada Soome SS-üksuse liikmeid. Kui uurimus on lõpetatud, avalikustame tulemused. aga veel tänapäeval on Holokaustist pääsenuil ja nende perekondadel täielik õigus pidada seda Saksa valitsuse suhteliselt uut seadust ja sellega liituvaid pensionimakse tõesti põlgustväärivaks häbiasjaks,” ütleb Simon Wiesenthal.

BALTIMAAD: TÕE LEIDMINE

Viimastel aastatel on Simon Wiesenthal Keskused olnud väga aktiivsed, jälitades natsikurjategijaid Baltimaades. Sageli viis see suurte tülideni nendes maades. Simon Wiesenthal selgitab meile, miks: “Nagu teate, Stalinil ja tema meestel oli eriline viis arvutada, kui nad mõistsid inimeste üle kohut, algas nende aritmeetika numbrist 25 (aastat). Nagu te ka teate, pärast Teist maailmasõda saatis Stalin Gulagi (vangilaagrisse) suure hulga inimesi Baltimaadest. Lisaks tõelistele vabadusvõitlejatele saadeti Gulagi ka päris palju balti sõjakurjategijaid. Kui meie keskustele avanes ligipääs Venemaa arhiividesse, jõudsime selgusele, et Gulagist naasnuist on mitmed tegelikult mõrvarid.

Muidugi on need ebameeldivad faktid. Ja muidugi püüavad need inimesed esineda vabadusvõitlejatena, ähmastades tahtlikult rahva arusaamist. Meie aga oleme väga täpsed faktide ja dokumentide osas. Töötame väga intensiivselt ja viljakalt praeguse Leedu valitsusega. Nad on lubanud meile abi ja koostööd. Mul on tunne, et nad mõistavad selle protsessi vältimatust. Leedu soovib ühineda Euroopaga ja teeb tööd ajaloo puhastamiseks ning kurjategijate saatmiseks kohtusse. Kättemaksuhimu vältimine on kahtlemata üks selle protsessi tähtsaid elemente.

Kolmest Baltimaast on Eesti olukord alati olnud kergem. Sel ajal, kui antisemitism oli laialt levinud Lätis ja Leedus, Eestis seda ei esinenud, isegi mitte enne Teist maailmasõda. Me küll teame ja mäletame seda tõsiasja, et kui Eestis avaldati kaart enne sõda, võis sellelt lugeda: “Vaba juutidest,” aga võrreldes kahe teise Balti riigiga oli olukord palju rahulikum. Võib-olla selle tõttu, et Eesti on olnud alati Lääne-Euroopalikum maa kui Leedu ja Läti. Isiklikult arvan, et Eesti on esimene ja võib-olla ainus Balti riik, mis võetakse vastu Euroopa Liitu.

Läti puhul peaks meenutama, et sealt hangiti kõige kohutavamad mõrvarid nii Lenini kui ka Hitleri valitsusse. Läti sündmused paaril viimasel aastal tunnistavad, et maa juhtkonna ja ühiskonna suhtumises oma ajaloosse on midagi täiesti viltu. Ei või ju inimesele anda aunimetust “hea mõrvar”. See on täiesti Jumala ja inimloomuse vastane.

TÄNASE PÄEVA JAHT

Sellest hoolimata, et Teine maailmasõda lõppes juba pool sajandit tagasi, jahib Wiesenthali meeskond ikka veel mõndasada sõjakurjategijat. “Meie nimekirjades on 217 Ukraina SS-ohvitseri ja 300 balti inimest, kes on alles elus. Nad elavad peamiselt Kanadas ja Ühendriikides. Paljud neist, eriti Kanadas elavad ukrainlased, ei ole vahetanud isegi oma perekonnanime. Ivanist sai võib-olla John, aga perekonnanimi on veel sama. Me teame neid, aga meil on raskusi nende kohtu ette saamisega. Need raskused on USA-s ja Kanadas erinevad.

Kanadas elab 1,5 miljonit ukrainlast ja nad on üsna märkimisväärne kogukond maal. Nad moodustavad suure hulga valijaist ja ükski poliitik ei soovi neile seega “probleemi” põhjustada. Kurjategijail on palju sugulasi, sugulastel on kontakte ja kõik see kaitseb kurjategijaid, kes tunnevad end Kanadas turvaliselt.

USA-s oleme kinni jäänud juriidilisse tihnikusse. Neid kuritegusid, millest kõneleme, ei ole sooritatud Ameerika maakamaral ja need inimesed, kes oletatavasti on süüdi nendes kuritegudes, ei olnud Ameerika Ühendriikide kodanikud sündmushetkel. Kõige enam võime keelitada USA ametivõimu võtma kurjategijalt maa kodakondsust ja loovutama teda tagasi oma kodumaale. Mõnel juhul on see meil õnnestunud, aga see on väga pikk ja raske protsess.

Veel 50 aastat pärast sõda on meil nii palju teha, et mul lihtsalt ei ole muud võimalust kui tulla igal hommikul siia kontorisse ja jätkata tööd. “Õiguse, mitte kättemaksu pärast,” ütleb Simon Wiesenthal.

admin Intervjuud

Comments are closed.