Home > Peatoimetaja veerg > Kas Efraim Zuroff laimab eestlasi?

Kas Efraim Zuroff laimab eestlasi?

november 1st, 2001

Andres Võsu

23. augustil nõuti Tallinnas Hirvepargis korraldatud miitingul, mis traditsiooniliselt oli pühendatud Molotov-Ribbentropi pakti aastapäevale, et Juudi Kogukond Eestis peab eestlaste käest andeks paluma Simon Wiesenthali Keskuse Iisraeli osakonna direktori Efraim Zuroffi, eestlasi laimavate avalduste
pärast.

Seoses selle nõudmisega on meil tekkinud mõningad küsimused. Esiteks, kas Efraim Zuroff kuulub Eesti Juudi Kogukonda, et kogukond peaks oma "vääritu" liikme käitumise eest vastust andma? Teiseks, kas tema käitumine oli vääritu?

Efraim Zuroff ütleb, et ta ei süüdista noori eestlasi selles, mis sel ajal toimus. Tema sõnad on: "Süüdistame ainult neid, kes on süüdi ja kui nad on elus, tuleb nende üle kohut mõista." Zuroffi esitatud arvudest võib välja lugeda, et juutidele tehtud kuritegudes oli süüdi umbes 1000-1200 meie rahvuskaaslast. See on 0,1% tolleaegsest elanikkonnast.

On kindel, et iga rahva seas on sama palju või rohkemgi kurjategijaid. Kõik muu, mida Zuroff ütles, on ammu ajaloolaste poolt kinnitust leidnud, täpsemalt – ta tsiteeris neid. Eesti juutide kallal toime pandud kuritegusid kajastab Eugenia Gurin-Loov´i raamat "Suur häving", mis sisaldab hulgaliselt dokumentaalset materjali, ning nende kõrval on Zuroffi jutt lausa peasilitamine. Efraim Zuroff juhtis tähelepanu sellele, et meie ajalooõpikud varjavad tõde ja president Lennart Meri juhitud komisjoni järeldused ning vastvalminud Eesti ajaloo õpikus kirjeldatu pole vastavuses. Ajalooõpik ütleb, et juutide hävitamises osalesid vähesed, tehes seda bolshevike vastu võitlemise egiidi all. Nii komisjoni
uuringutes kui raamatus "Suur häving" on arhiividokumentidele toetudes jõutud järeldusele, et Omakaitses, mis oli segatud mõrvadesse, osalesid inimesed vabal tahtel. Enamikul juutidest, kes tapeti, polnud bolshevismiga mingit pistmist ja ainukeseks süüdistuseks, mille alusel neid surma mõisteti, oli see, et nad olid juudid.

Mis siis Efraim Zuroffi avaldustes eestlasi häiris? Kas oleme tõesti nii õrnad, et ei kannata tõde, kui see ei ole meie kiitmine? Või on meisse niivõrd tugevasti juurdunud seisukoht – head sakslased kontra halvad venelased? Molotov-Ribbentropi paktki on aga millegi hoopis muu tõestuseks. Me olime mängukannid nii sakslaste kui venelaste käes. Kuid see, et meid mõlemalt poolt ära kasutati, ei ole mingisugune vabandus meie endi sõjakuritegudele, seda koostöös nii sakslaste kui venelastega.

Zuroff ei nõua ju midagi muud, kui et teeksime ära oma kodutöö. Ta ütleb, et see on meie probleem oma kurjategijatega tegelda. Kuidas seda teha? Seda peaks ehk õppima Zuroffilt eneselt. Tema kasutab kõiki avalikke ja ka salajasi võtteid, nagu varjatud mikrofonid, maskeerunud tudengid ning vajadusel isegi eradetektiivid, et kahtlusaluselt tunnistust kätte saada.

Kas meie Eesti Kaitsepolitsei omab samasugust entusiasmi? Kahjuks ei. Eesti Kaitsepolitsei saatis 1995. a. siseministrile kirja, milles väitis, et Harry Männili kohta süütõendid puuduvad. Samas pole andmeid, et see institutsioon oleks kunagi midagi teinud nende süütõendite leidmiseks. Kas Männil oli süüdi? Ise väidab, et ei. Sõja ajal Rootsi jõudnud kaasmaala(ne)sed on aga väitnud, et Harry Männil on osalenud vähemalt saja juudi mõrvamises ja nende varanduse omastamises. Edgar Savisaar nimetab Harry Männilit oma perekonnasõbraks ning tema peaministriks oleku ajal oli Harry Männil tema majandusnõunik. Paratamatult tekib küsimus, kas ei ole suhted Eestimaa juhtidega niisugustel ja võib-olla ka paljudel teistel juhtudel põhjuseks saamatusele ja tulemusteta uurimistele. Männilit saab süüdi mõista vaid kohus, kuid Eestimaa valitsus peaks igale inimsusevastase kuriteo vihjele palju tõsisemalt reageerima. Kuna küsimuse all on kümnete inimelude hävitamine, ei tohiks siin mingisugust loidust ja
pinnapealsust esineda.

Wiesenthali keskuse hindamisskaala järgi on Eestile vahemikus A – F määratud D-kategooria. See näitab küündimatut, puudulikku ja tulemusteta sõjaroimade uurimist teostavat riiki. Samasse kategooriasse kuulub ka Austria, kes süüdistab kõiges sakslasi ja ei soovi kuulda ega näha, et ka tema rahva liikmed on midagi kurja teinud.

On selge, et need üksikud tolleaegsed sõjakurjategijad, kes aastal 2001 veel elavate kirjas on, olid siis verinoored ning läksid kaasa aja poolt pakutud võimalustega. Wiesenthali keskus väidab aga oma tegevuse kõige positiivsemaks tulemuseks olukorra, kus keegi ei saa unustada toimunut ja on omakorda
hoiatuseks nendele potentsiaalsetele mõrtsukatele, kes elavad meie keskel või ka pole veel sündinud.

Juutide põhimõte on, et kõik hea ja halb tuleb meeles pidada. Ei andestamine ega karistamine tähenda unustamist. Ainult sel juhul on inimkonnal ajaloost kasu. Ehk on meil siit midagi õppida? Äkki peaksime ka oma rahva sõjaaegsetesse mõrtsukatesse ja pealekaebajatesse teisiti suhtuma? Mitte selleks, et surnuid üles äratada, vaid selleks, et rahvas jääks tulevikus püsima ja inimelu saaks väärtustatud. Meie elu oleks palju turvalisem kui meie õiguskaitseorganid kuritegevusse sama tõsiselt suhtuksid nagu Efraim Zuroff sõjakuritegudesse, seetõttu peaksimegi teda mitte kritiseerima, vaid temaga koostööd tegema.

Tõde varjates muutume oma suure naabri sarnaseks, kes ei soovi kuidagi tunnistada, et ta Eesti rahvale kunagi kurja on teinud. See ei tee ju neid tegusid olematuks. Halva tõe väljatoomine on meie maale ja rahvale kasulikum kui võlts eneseimetlus. Vastuseks Tallinnas Hirvepargis esitatud nõudmistele: enne
kui nõuame vigade tunnistamist nendelt, kes meile ülekohut on teinud, peaksime kõigepealt ise oma vead tunnistama.

admin Peatoimetaja veerg

Comments are closed.