Home > Kultuur > Juutide iidsed ja kaasaegsed matmiskombed

Juutide iidsed ja kaasaegsed matmiskombed

november 1st, 2001

Tõlkija: Katrin Mänd

Jeruusalemma Aiahaua külastajad näevad ehtsat kaljusse raiutud haud, mis on väga sarnane sellele, mida kirjeldatakse Matteuse 27:59-60 "Ja Joosep võttis ihu ja mähkis selle puhtasse lõuendisse ja pani tema enese uude hauda, mille ta oli lasknud raiuda kalju sisse; ja ta veeretas suure kivi haua uksele ja läks ära." Aiahauas, mida mõned arvavad olevat Arimaatia Joosepi haua, on kolm matmisnishshi: suur meestele, väiksem naistele ja hästi väike alkoov lastele.

Piibliaegadel pandi surnu matmiskambrisse, mis suleti raske kiviga, et kaitsta seda metsloomade eest. Aiahauas on kivi soon selgesti näha, kuigi kivi ennast seal enam ei ole. Eesruum, kus hoiti surnukirste, sarnanes teiste ruumidega.

Maetakse kirstuta.

Juudi seaduste järgi mähiti surnu surilinasse ja maeti samal päeval, kui ta suri, enne kui lagunemisprotsess algas. Vanas Iisraelis jäeti laip suletud koopasse, kuni see ära lagunes. Pärast seda viidi jäänused ära ja pandi surnukirstu, see on lubjakivist kaanega kast, mis on umbes 32 tolli pikk, 12
tolli lai ja 16 tolli kõrge. Need hoiukastid olid sageli kaunistatud keeruliste graveeringutega ja mõnikord oli seal ka surnu nimi, nagu näiteks on Kaifase kirstul.

Surnukirstud pandi kiviruumide labürinti, mida teatakse katakombide või nekropolina. Beth She´arimis on välja kaevatud Iisraeli suurim nekropol, mis pärineb teisest sajandist AD. Seal on 400 nishshi, milles võib praegu näha 130 iidset surnukirstu. Teatud ajal lõpetati jäänuste ümbermatmine surnukirstu. Praegu mähitakse Iisraelis lahkunu surilinasse või palverätikusse ja maetakse ilma kirstuta.

Juudid eelistasid matmisel ehtsaid koopaid, kuid kaljusse raiutud koopaid kasutati samuti. Makpela koobas, mille Aabraham ostis hauaks oma naisele Saarale ja hiljem endale, on samuti matmiskohaks Iisakile ja Jaakobile ja nende naistele, Rebekale ja Leale.

Põletamine sai alguse paganatelt.

Surnute põletamist ei ole Iisraelis omaks võetud, sest see on alguse saanud paganatelt. Aamose teise peatüki esimeses salmis ütleb Jumal, et ta ei võta tagasi Moabi karistust, sest nad on põletanud Edomi kuninga luud. Tooras kasutati põletamist amoraalsuse ärahoidmiseks. "Kui keegi võtab naise ühes ta
emaga, siis on see häbitegu: tema ja need põletatagu tulega, et see häbitegu ei jääks teie sekka." (3. Mo 20:14). "Kui preestri tütar ennast teotab hoorusega, siis ta teotab oma isa; ta põletatagu ära tulega!" (3. Mo 21:9). Joosua 7:25 näitab, et surnute põletamine häbistab neid veelgi. Joosua ütles: "Miks sa
tõukasid meid õnnetusse? Jehoova tõukab nüüd sind õnnetusse!" Ja kogu Iisrael viskas tema kividega surnuks; nad põletasid neid tulega ja viskasid kividega."

Piibliuurijad arvavad, et 1. Saamueli 31:12 – "siis nad võtsid kätte, kõik vahvad mehed ja läksid kogu öö ning võtsid Sauli laiba ja tema poegade laibad Beet-Saani müürilt; siis nad tulid Jaabessi ja põletasid need seal" – võib kirjeldada selleaegset kommet põletada lõhnarohtusid, et vähendada roiskumise
lehka või näitab põletamist kui võimalust lagunenud laipade põletamisega kõrvaldada ebapuhtuse allikat. On veel võimalik, et nad ei tahtnud alandada neid sellega, et nähakse Sauli ja ta poegade surnukehasid sellisel maal. Igal juhul järgmine salm näitab, et nende plaan oli matta Sauli ja ta poegade jäänused. "Seejärel nad võtsid nende luud ja matsid Jaabessi tamariskipuu alla ning paastusid seitse päeva." (1. Saamueli 31:13)

admin Kultuur

Comments are closed.