Home > Kultuur > Jeruusalemma kroon

Jeruusalemma kroon

detsember 1st, 2001

Shalom

Tõlkija: Silvia Savik

2001 aasta maikuus tegi Jeruusalemma Heebrea Ülikool maailma puhtaima Vana Testamendi käsikirja, mida kutsutakse Jeruusalemma krooniks. See kauaoodatud Vana Testamendi heebreakeelne tekst põhineb Aleppo Codexil. Selle avaldaja Nahum Ben-Zvi tegi tööd järjestikku 25 aastat, et seda avaldada. Nüüd nimetabki ta seda raamatut “kullastki kallimaks”.

Jumala sõna valvurid

Juudid on säilitanud Vana Testamendi heebreakeelseid käsikirju läbi ajaloo suure hoole ja austusega. Sellest hoolimata ei ole meie käsutuses ühtegi algupärast Piiblikäsikirja, vaid ainult koopiad. Enne trükikunsti leiutamist paljundati käsikirju käsitsi. See tähtis töö oli juudi kirjatarkade hoolde usaldatud. Piibli käsikirjad olid alguses kirjutatud pärgamendirullile või papüürusele ainult kaashäälikutes. Praegused Iisraeli ajalehed trükitakse samal põhimõttel – ainult kaashäälikutes ilma täishäälikuteta.

Möödunud aasta maikuuni vanim tuntud ja trükitud kasutusel olnud Vana Testamendi heebreakeelne käsikiri oli aastast 1008 pärit Codex Leningradensis. Selle põhjal oli tehtud kaks Vana Testamendi teaduslikku tekstiväljaannet Kitteli Biblia Hebraica aastast 1937 ja Biblia Hebraica Stuttgartensia aastal 1977. Käsikirja nimi Leningradensis tuleb sellest, et käsikirja säilitatakse Peterburi endises keiserlikus raamatukogus, kuhu see sattus 18 sajandil käsikirjade kogujana ja võltsijana tuntud Abraham Firkowitschi tegevuse tulemusena. Kui Codex Leningradensis esimest korda avaldati, ei olnud veel arvuteid trükitöö kergendamiseks. Nii pidigi juut Eliyahu Koren kirjutama täishäälikud paberile käsitsi, siis lõikama ja liimima need Piiblisse kaashäälikute juurde. See oli hiigeltöö. Koreni tekst on endiselt enamiku Vana Testamendi heebreakeelsete trükiste aluseks.

Piibli pikk teekond

Heebreakeelse Vana Testamendi varajased perioodid on suurelt osalt kaetud hämarusega. Niipalju siiski teatakse, et peale Jeruusalemma hävitamist aastal 70 püüdsid juudi kirjatargad kinni pidada ühestainsast normatiivsest Vana Testamendi heebreakeelsest kaashäälikutekstist. Nii võibki öelda, et alates aastast 100 on konsonanttekstid püsinud peaaegu muutumatutena.

Konsonanttekstide stabiliseerimine oli paralleelilming Vana Testamendi heebreakeelse kaanoni ehk raamatukogumiku kinnitamisele, mis toimus samal ajal. Otsustava tõuke mõlemile andis Jeruusalemma hävitamine, mis rahva hajutamise vastukaaluks nõudis juutidelt endisest suuremat sisemist ühtsust ja kõikide poolt tunnustatud autoriteeti.

Peavastutust Vana Testamendi konsonantteksti kinnitamisel ja hoidmisel kandsid nn masoreedid. Nende järgi kutsutaksegi lõplikku teksti masoreetiliseks. Masoreedid jagunesid kahte pearühma. Palestiinas, nagu roomlased Iisreali ala hävitamise järel kutsusid, valitsesid nn lääne masoreedid, kelle keskus oli Tibeeria linn ja peaasjalik tegutsemisaeg aastatel 700-900. Babülooniasse oli juba Jeruusalema esimese templi hävitamise järel moodustunud tähelepanuväärne juudikogukond ja seal toimisid nn idamasoreedid. Nende keskused Babüloonias olid Sura, Nahardea ja hiljem Pumbedita. Nende tegutsemine algas juba aastal 200 ja jätkus kuni aastani 800, mil nad kaotasid oma koha lääne ehk palestiina masoreetidele. Masoreetide äärmiselt hoolikas töö teksti väikseimategi osade suhtes kinnitas lõplikult standardteksti. Et kindlustada teksti muutmatus, lisasid nad juurde mitmesuguseid tähelepanekuid ja selgitusi. Nad juhtisid tähelepanu ka mitmete teiste tekstide vigadele ja nende parandustele. Kõik need masoreetide tehtud tekste puudutavad selgitused on kirjutatud teksti serva, kus seda kutsutakse väikeseks masoraks (Masora parva) ja teksti üla- ja alaserva või eraldi lehekülgedele, kus seda kutsutakse suureks masoraks (Masora magna). Lisaks on iga raamatu ja kogu Vana Testamendi lõpus lõpumasora (Masora finalis) eraldiolev eespool mainitust tekstiga koosolevast ääremasorast (Masora Marginalis).

Piibli tekst saab häälikud

Veel suurem tähendus kui masoreetide tähelepanekutel on Vana Testamendi lugejatele see, et nad ka vokaliseerisid senimaani ainult kaashäälikutes kirjutatud püha teksti. Enne seda oli kasutusel ainult suuline pärand ja nö matres lectionis ehk vokaaltähed, mida esineb üsna rohkesti näiteks Qumrani tekstides.

Vana Testamendi teksti vokaalmärkide kasutus ulatub vähemalt 500., mõnede meelest isegi 400. aastasse. Selle arengule aitas suuresti kaasa Babüloonia juutide keskel 700-ndatel aastatel sündinud nn karaiitide lahk (“kirjutise toetajad”), kes hülgasid kõik hilisemad traditsioonid ja tahtsid rajada oma õpetuse ainult Vanas Testamendis kirjutatud sõna põhjale. Alguses oli Baabüloni ja Palestiina masoreetide seas omavahel võistlevaid vokaliseerimissüsteeme. Lõpuks võitis tänu suuremale tarkusele nn tibeeria vokaliseerimine, mis oli rajatud vanema palestiina süsteemi põhjale.

Tibeeria vokalisserimist kasutasid ka 900-ndate aastate tähtsamad juudi tekstiautoriteedid Ben Naftali ja Ben Asheri sugukonnad, kelle esindatud tekstitraditsionid erinesid teistest vaid üksikutes pisiasjades. Siiski valitses nende kahe sugukonna vahel pikaajaline võistlus liidripositsiooni pärast, mis lõpuks 1200 lahenes juudi filosoofi Maimonidesi mõjutuse tulemusena Ben Asheri teksti kasuks. Siiski ei säilinud see tekst hiljem kaua puhtana, vaid Ben Naftali tekst hakkas seda mõjutama ja hiliskeskajal sündis üks segatekst nn textus receptus, mis võeti Vana Testamendi tekstiks ka esimeste trükitöödena. Neist tuntuim, kuigi mitte vanim on Jacob Ben Chajimin Veneetsia trükkali Daniel Bombergi trükikojas aastatel 1524-1525 trükitud nn Bombergiana.

Textus receptus säilitas oma koha Vana Testamendi heebreakeelses trükikojas vähemalt kuni Kitteli Biblia Hebraica teise trükini, kuni aastal 1937 ilmunud kolmandas trükis mindi tagasi puhtale Ben Asheri sugukonna tekstile, mille sel ajal vanim ja tuntuim esindaja oli eespool mainitud Codex Leningradensis aastast 1008. Nagu eespool tõdeti, oli sama tekst trükitud ka Biblia Hebraica Stuttgartenisse aastal 1977.

Aleppo Codex

Codex Leningradensist veel vanem Ben Asheri sugukonna käsikiri on alguses mainitud kuulus Aleppo Codex, mis on pärit 900 aasta alguspoolest, kuid avaldamist on siiani raskendanud see, et sellest ligi veerand oli hävinud. Viimase kümne aasta jooksul arenenud arvutisüsteemide abi tekstide avaldamisel on olnud siiski nii suur, et sellegi käsikirja avaldamine sai võimalikuks. Avaldamise tulemusena saavad nüüd Vana Testamendi uurijad oma käsutusse umbes sada aastat varasema tekstivariandi puhta heebreakeelse algteksti. Maailma vanimad Vana Testamendi teksid on leitud Surnumere põhjaosas asuvast Qumranist. Need on umbes 900 aastat vanemad Aleppo Codexist, kuid nad ei sisalda kogu Vana Testamenti ega ka vokaale.

Aleppo Codexi ajalugu on niisama värviline kui salapolitseiromaani sisu. See algas Tibeeria linnast, mis Babüloonia kõrval oli tolle aja tähtis juudi õpetlaste keskus. Aharon Ben-Asher oli Tiberias kuulsa ja mõjuka juudi kirjatundja pere liige. Aastal 910 sai ta piiblitellimuse. See tähendas seda, et tal paluti kopeerida ja vokaliseerida Vana Testamendi kirjarull püha sünagoogitseremoonia tarvis. Sellest päevast saati tegid kaks õpetlast 10 aastat tööd, et valmiks käsikiri. Üks kirjutas käsitsi konsonante ja teine, Ben Asher ise, lisas tekstile vokaalid. Õpetlaste ülesandeks oli toimida kirjutatud seaduse (toora) valvureina. Nende vastutusel oli see, et käsikiri, mida nad valmistasid, oleks tingimata samasugune, kui see, millest nad koopia tegid. Kui Ben Asherilt tellitud Piibel valmis sai, saatis ta selle Jeruusalema juudikogudusse kontrollimiseks. Seal tõdeti see olevat nii hea, et seda peeti kullastki kallimaks. See nimetati juutide ühiseks omanduseks, mitte kellegi eraomandiks ja selle äraviimine Jeruusalemmast keelati. Paljudel käsikirja lehekülgedele lisati sõnad: “Issandale pühitsetud, ära müü ega lunasta”.

Käsikiri kadunud

Aleppon Codex püsis Jeruusalemmas kuni ristiretkedeni, mil sõdijad vallutsid linna ja röövisid käsikirja. Räägitakse, et nad müüsid käsikirja Kairo juutide kogudusele. Teatakse, et Kairo suur juudiõpetlane Maimonides kasutas Aleppo Codexit Piiblina. Ta pidas seda kõige tähtsamaks Vana Testamendi heebreakeelseks tekstiks ja kasutas seda seaduse (Toora) nõudmiste alusena. Umbes aastal 1400 viisid Maimonidesi järglased Aleppo Süüriasse ja viisid kaasa ka suurema osa raamatutest. Sinna jäid need mitmeteks sadadeks aastateks ja seal hakatigi seda kutsuma nimega Aleppo Codex.

Aleppo juudikogudus teadis käsikirja väärtust. Nad säilitasid seda kinnises kastis, mille nad peitsid linna sünagoogiga ühenduses olevasse Elija koopasse. Vaid üksikutele inimestele näidati käsikirja. Juudi kogudus kaitses käsikirja ja tuli välja, et käsikiri kaitses ka neid. Aastal 1943, kui käis veel teine maailmasõda, tahtis Jeruusalemma Heebrea Ülikooli doktor Juda Leib Magnes kasutada Aleppo Codexit uue heebreakeelse Piibli avaldamiseks. Siiski keeldus Aleppo juudikogudus käsikirja Jeruusalemmale loovutamast. Läbirääkimiste käigus jõuti siiski kokkuleppele, et professor Moshe David Cassuto saadeti Jeruusalemmast Alepposse käsikirja uurima. Ta töötas päevas pikki tunde, tehes märkmeid sellest käsikirjast ja muudest Vana Testamendi avaldatud tekstidest. Üsna pea mõistis Cassuto töö suurust ja tuli tagasi Jeruusalemma. Ta planeeris minna tagsi Alepposse koos oma õpilastega, et viia töö lõpuni, kuid tema plaan ei täitunud.

Kui ÜRO otsustas 1947 aastal jagada Palestiina kaheks osaks, puhkes igal pool araabiamaades mässe juutide vastu. Nii juhtus ka Süüria Aleppos, kus põletati sünagooge ja Toorarulle. Arvati, et ka Aleppo Codex põletati. Aastal 1958 tuli Iisraeli üks mees ja tahtis pääseda president Jitshak Ben-Zvi jutule. Ta ütles, et tema valduses on Aleppo Codexi jäänused, mille Aleppo kogudus käskis tal loovutada Iisraeli juutide juhile. Käsikiri ei olnud põlenud, kuigi suur osa Moosese viiest raamatust puudus. Alepo Codex restaureeriti ja viidi Jeruusalemma Iisraeli muuseumi säilitamiseks. Aleppo juutide kogudus oli peitnud Aleppo Codexi nii hästi, et isegi mitte Süüria valitsuse esindajad, kes seda palavalt otsisid, ei suutnud seda leida. Nüüd usutakse, et lugu käsikirja põlemisest mässude ajal oli vale, et eksitada käsikirja otsijaid. Võib ka juhtuda, et ühel päeval ilmuvad välja viis puuduvat Moosese raamatut.

admin Kultuur

Comments are closed.