Home > Ajalugu > KURJATEGIJAD EI TOHIKS VARJUDA OHVRI MASKI TAHA

KURJATEGIJAD EI TOHIKS VARJUDA OHVRI MASKI TAHA

mai 1st, 2002

Tõlkija: Külvi Kuusk

Inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni aruanne.
II osa – Saksa okupatsioon Eestis1941-1944

President Lennart Meri kirjutas komisjoni liikmetele 14. aug. 1998. Loodan, et komisjon suudab aidata minu maal julgusega tulevikule vastu minna, tuvastades kõik indiviidid ja grupid, kes vastutavad möödunud sajandi jooksul toimunud tragöödiate eest.

Natslik genotsiidipoliitika Eestis

Rahvusvahelisse komisjoni kuulusid:
esimees minister Max Jakobson Soomest;
Uffe Ellemann-Jensen, Euroopa Liberaalse Partei president, Liberaalse Internatsionaali asepresident ja endine Taani välisminister;
Paul Goble, Raadio Vaba Euroopa / Raadio Vabaduse avalike suhete osakonna kommunikatsioonidirektor;
Nicolas Lane, Ameerika Juudi Komitee rahvusvaheliste suhete komisjoni esimees;
Walter Laqueur, Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuse rahvusvahelise uurimisnõukogu kaasesimees;
Peter Reddaway, George Washingtoni Ülikooli politoloogia ja rahvusvaheliste suhete professor;
Arseni Roginski, Moskva teadusteabe- ja hariduskeskuse "Memoriaal" nõukogu
esimees ja teadusprogrammide juht.
(Väljavõte mitteametlikust tõlkest.) Komisjoni ülesandeks oli uurida massilisi inimõiguste rikkumisi Eestis Teise maailmasõja ajal ja pärast sõda.
Esimese kahe kuu segadustes, enne kui Saksa väed okupeerisid Eesti, jäi suuremale osale elanikest märkamata, kuidas Eesti territooriumi ära kasutatakse ja Eesti juutide vastu natslikku genotsiidipoliitikat rakendatakse – viimasest tunnistasid Eesti juutide mõrvamised Pärnus ja mujal.
Augusti lõpuks 1941, mil juutide ja mustlaste jälitamine täie tõsidusega lahti läks, oli kolmveerand Eesti juudi kogukonnast juba põgenenud.
Allesjäänud Eesti juutide ekstermineerimine tehti Einsatzkomando 1A poolt Omakaitse ja Eesti politsei assisteerimisel nii põhjalikult, et getode loomiseks polnud vajadust. Ajani, mil hiljem Eesti laagritesse juute väljast sisse veeti, olid Eesti ala ainsad juudid need, keda nende sõbrad või sugulased varjasid.

Eestlased tegutsesid Valgevenes, Poolas, Leedus

Eesti sõjaliste üksuste (nende hulgas Eesti Leegioni) ja politseipataljonide kasutamine mitmesugusteks ülesanneteks Valgevenes ja Poolas tunnistab parimal juhul nende sõjaväelaste ükskõiksust juutide saaatuse suhtes, halvimal juhul aga aktiivset osalemist genotsiidis.
Eesti väeosad tegid valveteenistust mitmes Poola linnas, kust juute korduvalt surmalaagrisse veeti, takistades ohvrite põgenemist. Otsesed tunnistused Eesti vägede tegevuse kohta puuduvad, kuid nende kohaolek linnades ja nende ümbruses on tõestatud.
Uurimistöö käigus on leitud ka tunnistusmaterjali, mis lubavad seostada 286., 287. ja 288. politseipataljoni inimsustevastaste kuritegude ja genotsiidiaktidega. Nende hulka kuulub vangide tapmine Eestis paiknevates laagrites ja osavõtt niinimetatud haarangutest Poola, Valgevene ja Leedu külades.
287. politseipataljon tegutses Klooga laagris 1944.a. septembris, mil seal tapeti viimased ellujäänud vangid. Ei ole selge, kas tegelikeks tapjateks olid Saksa SS väeosad, Eesti SS reservüksuste liikmed või 287. pataljoni liikmed. Kindel on see, et 287. pataljon tegutses aktiivselt vangide kokkukutsumisel, valvamisel ja surmapaika eskortimisel.
Vaatamata napile dokumentaalsele tõendusmaterjalile, on teateid Eesti üksuste kaasamisest valveteenistuses Lodzis, Tarnipolis, Rzessowis jm. Nende linnade getodest toimusid suuremad deporteerimised Belzeci surmalaagrisse just juulist septembrini 1942.
Pealtnägijal, Poola vastupanuliikumise võitlejal Jan Karskil on mälestusi Izbica transiitlaagrist. Juudid laaditi vagunitesse, mille põrandad olid kaetud kustutamata lubjaga. Vagunid veeti kõrvalteele ja jäeti sinna, kuni kõik olid surnud. Karski tuli laagrisse, andes eestlasest valvesõdurile altkäemaksu. See identifitseerimata Eesti üksus täitis valveülesandeid koos teistest rahvustest liitlasväeosadega.
36. politseipataljoni osavõtt Novogrudoki geto likvideerimisest on palju ilmsem ja vaieldamatum. Arvestades maskeerivat kõnekasutust kuritegude varjamiseks (partisanidega võitlemine), väidab komisjon, et osa Eesti politseipataljonide tegevusest on kvalifitseeritav inimsustevastaste kuritegude või genotsiidina.
Meie uurimuste kohaselt oli põhiosa hävituspataljonide liikmeist etnilised eestlased, nagu seda olid ka suur enamik “metsavendadest” ja Omakaitsest. On põhjust arvata, et Saksa invasiooni algusel segasel ajal panid mõlemad võitlevad pooled toime kuritegusid, tappes süütuid tsiviilisikuid.

Me ei ole ainult ohverrahvas

Me tunnistame, et mõlema nõukogude perioodi repressiivne poliitika, Eesti võimetus taastada oma iseseisvust Saksa okupatsiooni ajal ja järel, inimelude ja vara kaotamine sõja tulemusel ja hiljem kümnete tuhandete eestlaste kaotamine, kes põgenesid nõukogude võimu taaskehtestamise eest, on teinud Eesti ja eestlased ohverrahvaks On arusaadav, et nii Eestisse jäänud kui eksiilis viibivad eestlased süüdistasid toimunus kohalviibivat rõhujat, Nõukogude Liitu. See teebki Saksa okupatsiooni perioodi uurimise raskeks.
Komisjon usub, et ohvriks olemine ei välista kuritegude toimepaneku võimalust. Seadusekuulekas rahvas peaks toimepandud kuritegudest aru saama ja need hukka mõistma, samuti nende sooritajad.
Pole õige süüdistada tervet rahvast mõnede tema kodanike poolt toime pandud kuritegude pärast, kuid sama ebaõiglane on lasta kurjategijatel ohvri kuue taha varjuda.

admin Ajalugu

Comments are closed.