Home > Intervjuud > OLEN TUNNETANUD JUMALA KÄTT VAHEL LIIGAGI TUGEVASTI

OLEN TUNNETANUD JUMALA KÄTT VAHEL LIIGAGI TUGEVASTI

mai 1st, 2002

Piret Udikas

Aasta viimase päeva hakul pärast kella 1 kaotas Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakonna juhataja Andres Võsu juhitud auto tuisuses Kose-Kehra maantee lauslibedas kurvis juhitavuse ning sööstis teelt välja. Kurvis kasvav vahtrapuu sai 45aastase Andrese teeviidaks igavikku.
Süda jäi Pühale Maale

Laupäeval oli Oleviste kirik täis rahvast – Andrese sõpru, lähedasi, töökaaslasi, kes olid tulnud austama seda elurõõmsat, sooja südamega ja võimsate tegudega inimest. Tagasihoidliku inimesena oskas Andres jätta end tagaplaanile. Kuid tema teod, Jumala teod läbi tema kõnelevad iseenda eest.
1991. aasta sügisel, kohe pärast Eesti taasiseseisvumist lõi Andres Võsu Eesti Kristliku Televisiooni, esimese erakanali Eestis, mille juhatuse esimehena tegutses Andres elu lõpuni.
Esimese Iisraeli reisi järel oli selge, et tema süda jäi Pühale Maale. Tema eestvedamisel loodi 1993.a. kevadel Jeruusalemma Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Eesti Osakond, mille presidendi ja juhatuse esimehe kohustusi ta täitis elu lõpuni.
Andres Võsu juhtimisel hakati korraldama Iisraeli õhtuid üle kogu Eesti, samuti reise Pühale Maale. Andres oli giidina, grupijuhina, viimasel reisil koguni autojuhina ületamatu.
Andrese rajatud oli ka laiapõhjaline Iisraeli töö keskus, mille ümber koondus hulgaliselt Iisraeli sõpru, ning kus ta korraldas nii keeleõpet kui ka kultuuri- ja usuüritusi. Andres toimetas ajakirja “Jeruusalemma Sõnumid”, millesse ta pani oma hinge.
Palju poolehoidjaid oli Andrese korraldatud Iisraeli Sõprade suvelaagritel. Ta jõudis juhtida ka Noored Kristusele Eesti ühingut.
Andres Võsu lahkus, olles oma võimete tipus. Paljud asjad jäid pooleli, samuti käsikirja lõppfaasis olev raamat Püha Maa kohta.
Andresel oli laia haaret ja suurt visiooni, nii kujunes temast üks Eesti Iisraeli-töö võtmeisikuid, kes oli tuntud nii Eesti võimukandjatele kui rahvusvahelistes organisatsioonides.
Kolm tundi kestnud leinatalitusel Olevistes said sõna eestlased, soomlased, hollandlased, inglased, juudid. Kristlased ja judaistid tsiteerisid Piiblit ja rääkisid ühest ja samast Jumalast. Muldasängitamisel ei tahtnud lõppeda järelehüüded. Lehvisid Eesti ja Iisraeli lipud, Juudi muusika saatis lahkunut veel tema muldse kodu lävelgi. See rahvas oskab armastust ära tunda, tänus vastu võtta ja meeles pidada.
Üks leinatalitusel kõnelnud pastor Soomest, kellega Andres Võsu käis hiljaaegu Venemaal sealsete juutide olukorraga tutvumas ja neid aitamas, rääkis, et viimasel kohtumisel paari nädal eest oli Andres lahkumisel öelnud: “Ära mitte kunagi unusta juute.” “Jäin mõtlema, miks ta seda mulle ütles. Pidime ju varsti kohtuma. Nüüd ma tean, miks. See oli tema testament.”

Trööstige mu rahvast

Andres Võsu “Jeruusalemma Sõnumite” 2001.a. sügisnumbris peatoimetaja veerult võib lugeda järgmist.. “Simon Wiesenthali Keskuse Iisraeli osakonna direktori Efraim Zuroffi esitatud arvudest võib välja lugeda, et juutidele tehtud kuritegudes oli süüdi umbes 1000-1200 meie rahvuskaaslast… Me olime mängukannid nii sakslaste kui venelaste käes. Kuid see, et meid mõlemalt poolt ära kasutati, ei ole mingisugune vabandus meie endi sõjakuritegudele, seda koostöös nii sakslaste kui venelastega… Juutide põhimõte on, et nii hea kui halb tuleb meeles pidada. Ei andestamine ega karistamine tähenda unustamist. Ainult sel juhul on inimkonnal ajaloost kasu.”
Veel varem on Andres Võsu ajakirjas selgitanud: “Eesti riik ja rahvas justkui ei soovi tunnistada ja andeks paluda Teise Maailmasõja ajal tehtud eksimusi. Eesti oli ainuke riik Euroopas, kus hävitati kõik siia jäänud Eesti kodanikest juudid. Holokaustist rääkimist peetakse halvaks tooniks… Kui suurem osa Euroopa riikidest on Teise Maailmasõja sündmustega lõpparve teinud, siis Eesti riigil tundub sinnamaani veel pikk tee olevat. Eestlased on soovinud ennast alati rohkem kannatajatena näidata. Seda me olemegi, kuid peale selle oleme ka oma vendade ja juutide peale kaebajad. Miks suurem osa juutidest pääses Norras, Taanis, Prantsusmaal, Hollandis? Miks sealsetest juutidest nii paljud jäid ellu, kuigi seal oli samuti Saksa okupatsioon?
II maailmasõjas mõrvati 6,5 miljoni t juuti, ilma et juutidele oleks keegi sõda kuulutanud või et nad oleksid kellegagi sõdinud. Nende ainus süü oli, et nad olid juudid. Euroopa riigid on aru saanud, et selliste roimade ärahoidmiseks tulevikus peab analüüsima toimunut, tunnistama süüd, kui vaja, otsima lepitust juutidega, ajalooga, iseendaga, Jumalaga.”
“Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal. Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Issanda käest kahekordselt kõigi oma pattude eest.” Jesaja 40:1-2.
Elame huvitaval ajajärgul. Võtmesõnaks on “imed Iisraelis”. Juudid näevad ja tunnetavad seda omal nahal ja pöörduvad Jumala poole. Uus Testament ütleb, et nende sündmuste toimumise ajal paganate armuaeg lõpeb. Tänapäeva Piibli imed ei tohiks olla vähetähtsad. Kuna Jumal on sama eile, täna ja igavesti. Kui me neid ei näe, võib olla ka Messia tulek meile liiga ootamatu.”

Kui Jumal kutsub, siis pole ju vahet…

(Alljärgnev on osa Andres Võsu viimasest, seni ilmumata intervjuust.)
“Jumalat olen ma uskunud kogu oma elu. Isiklik suhe Jumalaga algas 12 aastat tagasi, kui ta mind leidis hommikul kell 5 Soomes, Tampere lähedal. Seekordne kogemus oli niivõrd tugev, et mul pole kunagi tekkinud kahtlusi selle kohtumise ehtsuses.

Viimased aastad olen tegelnud juutide ja Iisraeliga. Jesaja raamat kirjutab, et Jumal karistas juute kahekordselt. Samas on ta lubanud neid ka kahekordselt õnnistada. Tundub, et Jumal käitub ka minuga samuti. Olen teinud palju asju elus valesti. Ta on mind selle eest väga tugevalt karistanud. Samas on Ta mind väga palju õnnistanud. Tuntavad on olnud tegude ja tagajärgede seosed. On tekinud arusaamine tugevast realsuses eksisteerivast Jumalast See on midagi, mida Joona koges, kui teda Niinevesse saadeti. See on enese võimetus olukordades, kuhu Tema mind on pannud. Kuid samal ajal olen ma südames tundnud väga tihti Tema tugevat ligiolu – isegi vabadust teha valesid otsuseid. Tunnen, et on tekkinud dialoog.
Olen tunnetanud vastuseid ja Jumala kätt vahel liiga tugevasti. Seetõttu on tekkinud saamatuse fenomen. Suutmatus olukorda kontrollida – kuna niikuinii jääb lõppkokkuvõttes Tema tahe peale.

Iga Iisraelis käik on andnud ka mulle palju: läbielamusi, kohtumisi, huvitavaid ja ilusaid paiku, erinevaid huvitavaid grupikaaslasi. Seda on nad tõesti, olen kindel, et Iisraelis reisijad on parim reisiseltskond. Sinna lähevad need, kelledel on sisu, on inteligentsi ja kelledel on lai huvidering.
Soovitan kõigil, kes pole veel käinud, kindlasti sõita. Ärge uskuge uudiseid. Eestis on realseid ohte palju rohkem kui Iisraelis. Ja kui Jumal kutsub, siis pole ju vahet…
Kõigepealt on iga reis Pühale Maale olnud ime. Tundub, et on alati mingi jõud, mis on püüdnud sõitu nurjata. Nii on just enne sõitu kerkinud ei tea kust tohutuid probleeme. Alati on nad reisiajaks lahenenud. Lisaks sellele on meie grupiliikmete seas olnud tervenemisi. Seda ka minul. Minu seljavalud jäid minu esimesel reisil Pühale Maale. Üks grupiliige paranes oma südamevaegustest. Teisel grupiliikmel oli tugev nägemishäire ja arstid keeldusid teda opereerimast. Pärast nutumüüri ääres palvetamist tegi arst silma läbivaatuse ja ütles, et silma võrkkest on niipalju tugevnenud, et on võimalik opereerida. Praegu see inimene näeb. Jumal on seal rääkinud ka uskmatutele. Praegu on üks selline inimene koguduse aktiivne liige ja töötab ta veel põhikohaga kristlikus ühingus.

Jumala töö ei ole suure hüppe teooria sarnane. Selline nagu seda on viljeldud Venemaal, Hiinas – seitse aastat viie aaastaga jne. Jumalal on igaks asjaks oma aeg. Praegu kogub Jumal juute Iisraeli ja toob neid enese juurde. Juutide arv Iisraelis kasvab ja usklike juutide arv suureneb. Selline on Jumala iseloom. Mõnigi kord on see vastupidiselt tapjate soovile olnud heaks tunnistuseks teistele juutidele. Kuueaastane tüdruk, kes oli neljalapselise pere ainuke ellujääja terrorisi-pommipanija mõrva järel – ütles rahulikult ja veendunult kogu maailma pressile: “Ma ei tea miks minu vanemad ja minu vennad, õed tapeti, kuid nad on seal üleval Jumala juures, kus me kunagi kohtume.” Vastupidiselt ümbritsevale vihale tundub selline tunnistus, kui ühe ingli oma olema.

Meedia ja terroristid on mõnes mõttes kaastöötajad, neil on ühised huvid. Meedial on huvi saada hea pildimaterjal uudiste jaoks, palestiinlastel on vaja neile soodsa nurga all sündmusi näidata. Teine "trump" on lapsed. Nemad saadetakse eesliinile kive loopima. Õppinud terroristid, kes lasevad automaatidest, jäävad kaamerate eest varjatuks. Sel juhul kui mõni laps saab viga ta jääb kohe suurde plaani ja äratab kogu maailma kaastunde. Tegelikult on lapsed palgatud, nende vanematele makstakse oma laste sinna saatmise eest; surma korral nad saavad 10,000 USD kompensatsiooni. On juhtunud, et laste taga olevad araablastest terroristid on ise lasknud oma lapsi maha. See on ilmnenud nende lahkamisel, kus leitakse kuule, mille mark reedab nende päritolu.Kolmandaks rõhutatakse mingit vähemust. See tekitab maailmale pildi, et suur
Iisrael terroriseerib väikest Palestiinat. tegelikult pole iialgi olnud ei väikest ega suurt Palestiinat. Need, kes ennast viimasel 40-nel aastal on palestiinlasteks nimetanud, on araablastest moslemid. Maailmas on vähemalt 600 miljonit araablast, moslemeid on 1 miljard. Juute on seevastu Iisraelis 5 miljonit ja maailmas kokku 14 miljonit. Nn. palestiinlased on araablased, kes on enesele nime võtnud samanimelise terroriorganisatsiooni Palestiina Vabastusorganisatsiooni järgi. Selle kõige tähtsam põhikirjaline ülesanne on vabastada Palestiina e. Iisrael juutitest.
See pilt on niivõrd moonutatud, et tõde on väga raske aru saada. Tegelikult on proportsioonid peaaegu samad, mis Eesti ja Venamaa vahel. Jumal tänatud, et vene "vähemus" Eestis ei nõua selliste vahenditega enesele õigusi. Ei nõua omariiklust Eesti territooriumil näiteks Narvast kuni Maarduni pealinnaga Tallinnas Lasnamäel. Tegelikult on olukord sama. Seal pole kunagi olnud ühtki araabiariiki. Jeruusalemm pole olnud ühegi teise riigi pealinn. Juudid ei okupeeri ühegi riigi maa-alasid. Neil pole kellelegi midagi tagastada. Kahjuks ei saa maailma üldsus tänu meedia segasusele tihti sellest nii üheselt aru.

Venemaa juutide kõige suurem probleem on Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes rahvus-traditsioonide, kultuuri ja usu hääbumine. Nad on kaotanud informatsiooni neile Jumala poolt määratud valiku suhtes. Seda seetõttu, et nad ei tea Piibli sisu. Neil pole enam isegi vanaemasid, kes neile Toorat (Vana Testamenti) või siis kogu Piiblit ette loeks. Siberis käies kohtusime inimestega, kes ütlesid, et sealne Sabra on avanud nende silmad. "Enne me ei teadnud oma rahvustest midagi, ei teadnud Jumalast midagi – nüüd me teame," ütlesid Siberi juudid. Seda oli meeldiv kuulda. Kui prohvet Jesaja räägib, kuidas muud rahvad juute koju viivad, arvan, et seal on mõeldud just seda.

Me ei tea millal ja milliseteks kujunevad protsessid Venemaal, Ameerikas. Ühelt poolt peame olema valmis kõige hullemaks. Teiselt poolt peame palvetama rahu pärast ja lootma tõelisse rahusse. Iisraelis on kõik valedel alustel peetud rahuläbiräkimised karidele jooksnud. Usun, et Jumal on oma rahvaga ja on ka meiega.

admin Intervjuud

Comments are closed.