Home > Intervjuud > "MEIL ON TEGEMIST KURITEOGA, MILLEL EI OLE NIME."

"MEIL ON TEGEMIST KURITEOGA, MILLEL EI OLE NIME."

august 1st, 2002

Piret Udikas

Intervjuu Eesti Juudi Kogukonna esindaja, Hasahari toimetaja Elhonen Saksaga

Kuidas elavad ja tunnevad juudid end Eestis täna?

Eestimaa on meie kodumaa. Oleme lojaalsed kodanikud ja tunneme end turvaliselt. Ei ole ju eestlastel ja juutidel mingeid objektiivseid põhjusi vastastikuseks vaenutsemiseks. Teame, et riigis leidub jõude, kes püüavad – maksku mis maksab – külvata vaenu meie vahele. Loodame, et eestlased ei lase end provotseerida.

Kuidas kujunes välja Juudi Kogukond?

Kogukond taastas oma tegevuse 1988. aastal. Eesti Muinsuskaitse Seltsi kaasabil loodi Juudi Kultuuri Selts. See oli esimene juutide rahvuslik organisatsioon kogu Nõukogude Liidu territooriumil. Aasta jooksul kasvas liikmete arv ligi tuhandeni. Hakkasime kollektiivselt pühitsema juudi rahvuslikke pühi, tutvustama noortele oma ajalugu ja kultuuri, looma kontakte teistes liiduvabariikides meie eeskujul organiseerunud kogukondadega ja esimesel võimalusel ka välisriikides elavate juutidega.

Samal ajal osalesime Rahvarinde loomisel, seisime koos eestlaste, lätlaste ja leedulastega unikaalses Balti ketis. Kui loodi Eesti Rahvuste Foorum, valiti selle esimeseks presidendiks juudi kogukonna esindaja Hagi Šein. 1989. aastal toimunud kogukonna konverentsil võeti vastu deklaratsioon "Demokratiseerimise toetuseks Eestis", milles oli kirjas, et Eesti juudid on kindlalt solidaarsed praegu Eestimaal toimuva uutmise ja demokratiseerimisega ning toetavad neid protsesse.

Millega kogukond tegeleb?

1992. aastal selts reorganiseeriti ja moodustati Eesti Juudi Kogukond (EJK). See muutus katuseorganisatsiooniks, mille tiiva all hakkasid tegutsema asutused ja huvialagrupid. Me saime tagasi Eesti Vabariigis 1925. aastal ehitatud koolihoone. Avasime Tallinna Juudi Kooli. Ostsime ära nõukogude ajal ehitatud kõrvalhoone, seal paiknevad nüüd EJK juhatuse ruumid. Aktiivselt töötav Sotsiaalabi Keskus, raamatukogu, noorte klubi. Kõrvalhoone teisel korrusel avati 2001. aasta sügisel uus sünagoog.

Kõiki neid uuendusi saime ellu viia välisriikides elavate rahvuskaaslaste toetusel. Peamiseks sponsoreerijaks oli/on Ameerikas tegutsev JOINT. Paljud juudid on Eestist lahkunud, peamiselt oma isade maale Iisraeli, siia on jäänud umbes kaks ja pool tuhat inimest.

Missugune on Eesti poliitikute suhtumine eestijuutidesse?

Riiklikul tasandil on suhted normaalsed. Meil on olnud kontakte kõikide parteide juhtivate poliitikutega. Kloogal püstitatud memoriaali holokausti ohvritele finantseeris Eesti Vabariik. Juudi Kogukonna keskust on pidulike ürituste ajal külastanud mitmed ministrid, Riigikogu liikmed. Sünagoogi sisseõnnistamisel lõikas lindi läbi vabariigi peaminister.

Kust on tulnud sõna holokaust?

1941. aastal hakkasid, vaatamata saksa natside äärmiselt salastatud tegevusele, välisriikidesse imbuma sõnumid juutide massiliste tapmiste kohta. Inglismaa peaminister Winston Churchill teatas avalikult , et Saksa politsei poolt on külmavereliselt mõrvatud kümneid tuhandeid juute ja et "Euroopas ei ole kunagi olnud sellist metoodilist ja halastamatut veresauna. Meil on tegemist kuriteoga, millel ei ole nime!"(minu sõrendus).

Leiti, et sõnad "massimõrv", "etniline puhastus", "genotsiid" on liiga leebed ja ei sobi sellise enneolematu kuritöö iseloomustamiseks. 1948. aastal võetigi Inglismaal kasutusele sõna "holokaust". See on pärit vanakreeka keelest ja tähendab nii elusa kui elutu täielikku hävitamist tule läbi. Lühikese ajaga levis see sõna kõikidesse keeltesse.

Mida võite rääkida holokaustist Eestis?

Holokaust Eestis – õigemini mitte Eesti Riigis, vaid maa-alal, mis paikneb Peipsi järve ja Läänemere vahel – toimus kahes etapis.

Kõigepealt hukati Saksa võimude korraldusel (kuid ka eesti rahvusest kaasajooksikute kaasabil) umbes 1000 siia jäänud juuti. 1941. aasta lõpul oli see maa "juudipuhas" – esimene "puhas" ala Euroopas. See fakt on ära mainitud Berliini lähedal Wannsees 20. jaanuaril 1942 toimunud natside konverentsi protokollis.
Kahjuks püüavad mõned eestlaste vastased jõud seda infot kasutada Eestimaa diskrediteerimiseks. Kuigi igaüks peaks taipama, et tuhande eestijuudi likvideerimine ei saanudki kesta nii kaua, kui saja tuhande lätijuudi või kahe miljoni poolajuudi mõrvamine.

Aga sakslasi Eesti alade "puhtus" ei huvitanudki. Neil olid oma plaanid. Välksõda Nõukogude Liidu vastu oli nurjunud, valmistuti pikaajaliseks sõjaks. Igaks juhuks hakati kindlustama Eesti idapiiri. Oli vaja ehitada kaitserajatisi, remontida raudteid ja maanteid, alustada põlevkivi baasil sünteetilise kütuse tootmist. Nende tööde tarvis otsustati tuua siia juute – neile lubati kinkida elu, kui nad hoolsalt tööle hakkavad.

Kokku toodi Eestisse ligi 20 000 juuti – Poolast, Leedust, Tšehhoslovakkiast, isegi Prantsusmaalt. Asutati mitukümmend laagrit, trantsiitjaamadeks olid Raasiku ja Vaivara. Kohale saabunud juutidest valiti välja töövõimelised, ülejäänud perekonnaliikmed viidi salajastesse hukkamispaikadesse ja lasti maha. Tööle saadetud ei teadnud oma sugulaste saatusest midagi.

Kui sakslaste rinne lagunes, likvideeriti hoolikalt kõik laagrid – jälgi ei tohtinud jääda. Ainult viimase – Klooga laagri – vangide hukkamisega jäädi hiljaks. Laagris tekkis paanika, osa vangidest jooksis laiali. Tappa õnnestus ligi 2000 juuti, 82 laagris viibinust jäi ellu. Laibad jäid põletamata, fotod veretööst jõudsid kogu maailma ajalehtedesse.

Kes on süüdi selles, et Eesti läks aktiivselt kaasa juutide massimõrvaga?

Kõikides kuritegudes, mis on sooritatud Eestimaa territooriumil alates 17. juunist 1940 kuni 20.augustini 1991 on süüdi Eestit okupeerinud võimud. Juudid ei ole kunagi süüdistanud holokaustis eesti rahvast. Samal ajal teame, et juutide mõrvarite hulgas oli ka eestlasi, kuid igaüks neist vastutab oma tegude eest ise ja tema süü tuleb kohtus tõestada. On väga vähe tõenäoline, et keegi otsestest tapjatest veel elus on.

Kuidas saavad kristlased lunastada oma süü juutide ees?

Kõik kristlased ei ole juutide ees milleski süüdi. Me teame, et paljud püüdsid juute päästa, kuid väga vähestel õnnestus seda teha. Me ei usu, et mõrvarite hulgas oli tõsiusklikke kristlasi. Need, kes läksid holokaustiga kaasa, võisid küll olla lapsena ristitud, kuid tegelikult kristlikust õpetusest kinni ei pidanud. Ristiusk peab süütute inimeste tapmist rängaks patuks. Kes on sellise teoga hakkama saanud, ei saa ennast enam kristlaseks nimetada. Ta ei saa ka oma süüd lunastada. Judaismi seaduste kohaselt võib inimese vastu sooritatud kuritegu andeks anda ainult ohver ise, kui ta ei ole enam elus, siis ei saa olla ka andestust.

Kuidas taastab Jumal oma perekonna?

Sellega, et Tema korjab nad kõik kokku igast ilmakaarest ja viib tagasi Tõotatud Maale. Kui kristlased tahavad heastada juutidele tehtud ülekohut, võivad nad jõudumööda kaasa aidata juudi rahva tagasipöördumisele oma maale. Abi ei pruugi olla materiaalne, vaid piisab ka vaimsest abistamisest. Toetage Iisraeli riiki moraalselt, võidelge juudivaenuliku propaganda vastu, ärge laske end provotseerida. Eestlased ei ole valdavas enamuses kunagi olnud antisemiidid, ärge laske end antisemiitideks muuta.

Kuidas näevad juudid eelolevaid sündmusi?

Arvamused on väga erinevat laadi Väga usklikud juudid ootavad Messia tulekut. Mõõdukad loodavad, et terve mõistus võidab ja varsti sõlmitakse rahu. Äärmuslased nõuavad rangeid meetmeid – kogu Püha Maa peab kuuluma juutidele Piibliaegsetes piirides. Ühes küsimuses on rahvas ühel meelel – Jeruusalemm oli, on ja jääb igaveseks ajaks Iisraeli pealinnaks.

admin Intervjuud

Comments are closed.