Home > Ajalugu > Kellele peaks kuuluma Jeruusalemm?

Kellele peaks kuuluma Jeruusalemm?

november 1st, 2002

"Hašahar”

Elhonen Saks

“Lugesin 2. mai Eesti Päevalehes ilmunud Sergei Stadnikovi artiklit “Islami püha linn Jeruusalemm” ja jäin nõutuks. Minu teada on Jeruusalemm püha mitte ainult islamiusulistele, vaid ka kristlastele ning judaistidele. Täpsemalt: püha ei ole linn tervikuna, pühaks peetakse Ida-Jeruusalemmas asuvat vanalinna.
Jeruusalemm on unikaalne nähtus maailma ajaloos. Usklikud väidavad, et vanalinna keskuses, Templimäel asub maailma nurgakivi – kalju, millel Jumal seisis, kui ta universumi lõi. Ajaloolaste andmetel on linna 37 korda vallutatud, purustatud, maha põletatud ja uuesti üles ehitatud. Mitte kusagil ei ole valatud nii palju verd ja pisaraid kui siin.
Kellele peaks see erakordne linn kuuluma?

Kellele peaks see erakordne linn kuuluma?
Stadnikov kirjutab: “Pidades silmas ajaloolis-religioosseid aspekte nõuavad sisuliselt kõik islamiriigid poliitilise suveräänsuse taastamist vähemalt Ida-Jeruusalemma üle. Ja võib olla kindel, et sellest eesmärgist ei taganeta kunagi.”
Seega tuleks vanalinn anda araablastele.

Juudi rahva häll

Minul on teine arvamus. Tutvugem Jeruusalemma ajalooga. Esimest korda mainitakse linna (Rušalimi nime all) egiptlaste ürikutes 19. saj. e.Kr. Linn oli kantud vaenulike kindluste nimekirja. Sel ajal oli läänesemiidi suguharude poolt asustatud Kaananimaa suurte naabrite huviobjektiks, asudes “koridoris”, mis ühendas Aasiat ja Aafrikat. Jeruusalemm sattus vaheldumisi egiptlaste või hetiidide võimu alla.
13. saj. e. Kr. algas idasemiidi suguharude immigreerumine kaananlaste aladele. Erinevalt teistest Lähis-Idas elanud rahvastest ei tunnistanud nemad jumalateks inimkätega valmistatud iidoleid, vaid nähtamatut Püha Vaimu – maailma loojat ja valitsejat. Paari sajandi jooksul assimileerusid nad kaananlastega. Elati üksikute, sageli omavahel vaenutsevate hõimudena. Hästikindlustatud Jeruusalemm jäi sõltumatuks linnriigiks.
1003.a. e. Kr. vallutas Jeruusalemma juuda hõimu kuningas Taavet ja kuulutas selle kõigi semiidi hõimude ühtseks pealinnaks. Sellega lõppes heebrea rahvuse formeerumine ja Iisraeli riigi loomine. Taaveti poja Saalomoni valitsemise aeg (965-928 e. Kr.) oli Iisraeli õitseaeg.
Tänase päevani peavad juudid Jeruusalemma oma rahva hälliks – kõige otsesemas mõttes.
Jeruusalemm oli algul Iisraeli riigi, hiljem Juuda riigi pealinnaks ligi 400 aastat. 609.a. e. Kr. vallutasid linna egiptlased, neli aastat hiljem babüloonlased. Egiptuse ässitusele alludes kuulutas Juuda end 601 uuesti sõltumatuks, mäss suruti maha kolme aasta pärast. 588 algas uus juutide ülestõus, see lõppes katastroofiga. 586 vallutas Babüloonia keiser Nebukadnetsar Jeruusalemma ja lõhkus ta maani maha, kõik elanikud küüditati.
Poole sajandi pärast purustati Babüloonia uue Lähis-Ida suurriigi Pärsia poolt, juutidel lubati oma kodumaale tagasi pöörduda ja Jeruusalemm taastada. Juudamaa jäi piiratud autonoomiaga Pärsia provintsiks – ligi kahesajaks aastaks.
332 e. Kr. jõudis oma sõjakäigul Pärsia vastu Jeruusalemma Aleksander Suur. Juudid liitusid temaga ja neile anti kreeklastega võrdsed õigused. Aga Aleksander suri õige pea ja tema impeeriumis algasid lõpmatud kodusõjad. Aastast 301 e. Kr. jäi Juudamaa Egiptuse Ptolemaioste riigi koosseisu. See oli juutidele hea aeg. 200 e. Kr. vallutas Jeruusalemma Süüria riik. Nende kuningad Seleukosed püüdsid juute vägivaldselt helleniseerida. Algas Kreeka-vastane ülestõus. 164 e. Kr. vabastasid juudid Jeruusalemma linna ja 149 kuulutati kogu Juudamaa sõltumatuks.
Järgmisel sajandil said kõigi Vahemereäärsete maade peremeesteks roomlased. 79. a. e. Kr. vallutasid nad Jeruusalemma. Rooma keisrid jätsid juutidele üsna laialdase omavalitsuse. Juudamaa kuningad olid sisuliselt isevalitsejad. Riigi õitseajaks kujunes Herodes Suure võimuloleku aeg (37-4 e. Kr.). Ta teostas Jeruusalemmas suurejoonelisi ehitustöid, eriti silmapaistvaks hooneks oli Teine Tempel, üks tolle ajastu monumentaalseim ehitis Lähis-Idas. Sõbralikud suhted kestsid 100 aastat.

Jumal aitab Jeruusalemma tagasi võita

Usulistel põhjustel tekkisid roomlastevastased liikumised. 66. a. algas Juudi-Rooma sõda. Jeruusalemm sai vabaks, aga ainult neljaks aastaks. 70.a. õnnestus Titusel pärast raskeid lahinguid Jeruusalemm vallutada. Linn ja Tempel hävitati, kuid oma suure võidu meenutamiseks jäeti alles väike tükk läänepoolsest müürist. Sellest kujuneski juudi rahva pühapaik – Nutumüür. Üle maailma hajutatud rahva ainukeseks sidemeks oli vankumatu usk, et Jumal aitab neil Jeruusalemma tagasi võita. See lootus säilitas rahvuse.
Juudid olid kodumaata ligi kaks tuhat aastat. Selle aja jooksul vahetusid Jeruusalemma valitsejad mitukümmend korda, kuid alati lubati juutidel Nutumüüri juures palvetamas käia. Erandiks oli ainult ristirüütlite loodud Jeruusalemma Kuningriigi aeg (1099-1187) ja aastad 1948-1967, mil Jeruusalemm oli Jordaania poolt okupeeritud.
Jeruusalemma tähendust juudi rahvale iseloomustab kõige paremini tsitaat Eesti kirjaniku, kirikutegelase ja poliitiku Jaan Lattiku reisiraamatust “Lõunamaale”, mille ta kirjutas 1926.a. pärast Jeruusalemma külastamist: “On olemas tükk templimüüri. Külm kivi ei ole vist küll ühelegi rahvale ilmas nii kallis olnud, kui ta on olnud juutidele. Tulevad kähku, annavad otsekohe kivile suur. Nii on see kestnud aastasadasid. Ei ole ükski jõud suutnud juuti ära ajada selle müüriraasukese äärest. See on tema oma.”
Juudid on nõus tunnistama Palestiina sõltumatust. Nad on teinud araablastele hulga järeleandmisi. Ainult ühes küsimuses ei saa olla kompromissi. Rahu saabub Lähis-Itta ja Palestiina riik luuakse alles siis, kui araablased loobuvad absurdsest nõudmisest Ida-Jeruusalemmale.”

admin Ajalugu

Comments are closed.