Home > Ajalugu > Juutidel on kõnekäänd: elame kuni surmani

Juutidel on kõnekäänd: elame kuni surmani

november 1st, 2002

Piret Udikas

84aastasele Simon Rubinsteinile tuldi koju järele, ta lohistati voodist välja ja viidi surma. Simoni vahistamiskäsule on käsitsi kirjutatud: ”Liiga vana, kirjutada ei saa. Enda jõul käia ei suuda, vajab arstiabi.”
Ent arstiabi vanataat ei saanud, sest “haiglas oli ruumipuudus”, võib lugeda Riigiarhiivi dokumentidest. Simon Rubinstein hukati.

Mõrvati kõik Eesti kodanikest juudid

Sama saatus ootas kõiki Eesti kodanikest juute, kes kartsid sakslasi vähem kui venelasi ega olnud seepärast rahvuskaaslastega Venemaale evakueerunud. Juulis 1941.a. tapeti bürooametnik Pärnust Michel Birnik, plekksepp Isak Bloch, kaupmees Leibe Bub…
Muusik Markus Dubrovkini hukkamissüüdistus oli nagu enamikul surma viidud juutidel ühesõnaline ja ammendav: juut. Saatusekaaslastega äravahetamiseni sarnane on ka Markuse ülekuulamisprotokoll. “Ei ole osa võtnud poliitikast ega kommunistlikust liikumisest, kuulub juudi rahvusesse, hädaohtlik riiklikule julgeolekule”.
Ohtlikud olid nad kõik: kübarategijatest pereemad, koolilapsed, klaveriõpetajad, pudukaupmehed. Noorim hukatutest oli paarikuine imik. 101 surmatud lapse seast noorim oligi Taube Kuschner, kelle kohta on “õpitud ameti” ja “süüline tegevuse” lahtrisse märgitud “juut, beebi”. Pärnu juudilapsed mõrvati sünagoogis-palvemajas. Otseseid tunnistajaid pole enam elus, kuid tõenäoliselt üritati lapsi tappa mitmel viisil. Kõigepealt toidusse lisatud mürgiga. Vanemad lapsed said sellest teada ega lubanud väiksematel toitu puutuda. Järgnes uus katse – ruumi, kus olid lapsed, lasti mürgist gaasi. Gaas ei tapnud neid. “Lapsed vingerdasid,” kõneles naine, kelle emale üks vangivalvur sellest oli rääkinud. “Siis toodi kohale arstid, kes süstisid lapsed surnuks.”
Marjaša Schein sünnitas Harku vanglas, Lilian Siku laps nägi ilmavalgust Tartu vangilaagris, kuid lühikeseks ajaks. Nii emad kui lapsed hukati.
Juutide hävitustöö käis üle kogu Eesti: Viljandis, Tartus, Tallinnas, Rakveres, Kiisal, Pärnumaal, Jõhvis, Kuressaares, Tapal, Paides, Võrus, Lehtses, Narvas.
1941.aasta juulist detsembrini mõrvati kõik eesti juudid vanglate keldrites ja õuedel, Harku rabas, Tartu tankitõrjekraavis, Pärnus Raeküla metsas. Mahalaskjad kuulusid Saksa erikomandosse ja Eesti omakaitsesse.
Teises maailmasõjas mõrvati 72 % Euroopa juutidest, ilma et neile oleks keegi sõja kuulutanud või nad oleksid kellegagi sõdinud. Nende ainus süü oli, et nad olid juudid.
Suur osa Euroopa riikidest ja kirikutest on juutidelt andestust palunud. Eesti ei ole seda teinud, kuigi Eesti oli ainuke riik Euroopas, kus hukati kõik siia jäänud oma kodanikest juudid.

Kelle kätega?

Varsti pärast sakslaste tungi itta võidi maailmavallutajatele kandu kokku lüües ette kanda – Eesti on “judenfrei”. Eesti sai juudivabaks nii kiiresti seetõttu, et juute jäi siia vähe (tuhatkond) ning mõrvatöö käis kiiresti.
Seni olid eestlased jaganud juutidega ühist saatust sõbralikult. Küüditamiste esimese lainega 1941.a.juunis veeti siit Siberisse surma 400 juuti, suhtearvult kümme korda rohkem kui eestlasi.
Eakamad inimesed meenutavad: mul oli hea tuttav või koolivend või töökaaslane – ühel päeval oli ta kadunud nagu vits vette.
Vähe usutav, et eestlased aitasid kaasa juutide hävitustööle mingist rahvuslikust vihast. Pigem oli see kaasajooksmine julma ajaga, kohati ajast ettejooksmine, enesesäilitamisinstinktist ajendatud püüdlikkus. Eestis ju juudipogromme ei esinenud. Nii märkis Eesti Julgeolekupolitsei ja SD komandör Martin Sandberg oma aastaaruandes, et “eesti rahva seas on rassistlikud seisukohad väga nõrgalt arenenud”.
Siiski ei ole meil põhjust end peibutada mõtetega, et meie ei teinud midagi, et Eesti oli okupeeritud maa, et juutide tapatöös on süüdi ainult sakslased.
Dokumendid kui erapooletud tunnistajad Riigiarhiivis räägivad teist keelt. Mahalaskjad kuulusid Saksa Erikomandosse (Sonderkomando) ja Omakaitsesse. Omakaitsel ja politseil oli ühine juht kolonel Johannes Soodla.
1941.a. 17. oktoobri Omakaitse juhtide ringkirjas pataljonidele ja kompaniidele kinnitatakse, et “arreteerimisel ja vahi alla võtmisel annab omakaitse politseile igasugust abi”. Omakaitse osales vahistamistel ja mahalaskmistel.
Eesti Omakaitse tegevuse ülevaates on kirjas, et 1941.a. juulist alates on Omakaitse liikmeid sageli kasutatud sõja- ja poliitiliste vangide transportimisel.
ENE väidab, et “uuesti asutati Omakaitse suvel 1941, saksa okupatsiooni ajal toimis Omakaitse territoriaalse julgestusorganisatsioonina ja hõlmas 32 000 meest. Omakaitse korraldas juutide ja mustlaste hävitamist.”
Pärnu juudi kogukonna kauaaegne liider Asja Hopp kinnitas: “ Sakslased ei teinud okupeeritud maades musta tööd oma kätega, selleks kasutati kohalikke inimesi.”
11.septembril 1941 andis Saksa julgeolekupolitsei korralduse, millega keelati juutidel vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis. Kuid paljud Eesti juudid hukati mitu kuud enne seda korraldus – juba juunis, juulis, augustis, ühe daatumina on märgitud 26. juunit.
Peaaegu kõik juutide hävitamisega seotud ring-, nime-, käsk- ja allkirjad, kirjavahetus ning protokollid on eestikeelsed, nimed dokumentidel tõendavad, et korralduste andjad ja täidesaatjad olid eestlased.
Ekspresidendi Lennart Meri ellukutsutud rahvusvaheline komisjon tõdes, et eestlaste käed on seotud juutide hävitamisega ka teistes lähiriikides.

Oli pealekaebajaid, oli päästjaid

Eesti linnade tänavatel majaseintel, tulpadel lipendasid kuulutused üleskutsega näidata, kus asuvad juutide korterid. Kui palju oli pealekaebajaid, ei saa me kunagi teada. Küll on teada, et Eesti juutide vara tassiti laiali, kuigi see oli seadusega karistatav. Arhiivis leidub kirju, kus palutakse luba juutide mööbli kasutamiseks.
Oli neid, kes andsid üles, kus elab veel vahistamata juute, aga oli ka neid, kes astusid oma elu ohtu seades juutide kaitseks välja. Kriisiajad paljastavad inimliku olemuse kõik registrid.
Artelli Oktoober tehnilise juhi Leib Lipelise kohta andsid positiivseid tunnistusi artelli töötajad Boris Niinemets ja Anne Kurlei. Leib oli Niinemetsa varjanud nõukogude võimumeeste eest. 14 allkirjaga läksid vahistatud Salomon Epsteini toetama Arnold Michelson, Maire Ojaste ja M. Riil. Samas leidus neid, kes andsid välja oma juudist kolleege.
Keemiatoodete artelli Flora töötajad läksid aitama juhataja Abe Bassilit – kahjuks esitati kõik abipalved kurtidele kõrvadele, mitte miski ei suutnud päästa juute hävitamisest.
Mittejuudist naine tahtis võimudelt saada teateid juudist mehe kohta, et temast abielu lahutada. Samas käis korduvalt politseis oma juudist meest päästmas sakslanna. Üks juut salgas maha oma rahvuse, tegutses aktiivselt poliitikas, kuulus isegi Kaitseliitu, saatuse tahtel pidi aga temagi surema koos oma rahuvskaaslastega.
Koonduslaagrisse viidi eestlanna, kelle süüdistuses võime lugeda: “Elas juudiga ja maksis altkäemaksu, et juut jääks vabadusse.”
Ka Klooga kandi rahvas aitas põgenema pääsenud juute. Pärnus elab naine, kes nägi Klooga raudteejaama lähedases metsatukas veel põlevat inimriita. On teada, et Klooga metsas põletati massiliselt juute riitades vaheldumisi puuhalgudega. Tolle ajastu mõttetud julmused on raiutud Kloogal kivisse: “Kõikide Eestis hukatud juutide mälestamiseks”.
Bertram Neitroff, Kiviõli julgeolukuprefektuuri veltveebel käis hoiatamas oma juuditarist sugulast. Muide, on tehtud ettepanek, et sellele mehele istutataks Iisraeli, holokausti mälestusansambli territooriumile nimeline puu. Yad Vashem säilitab puus ja kivis paljude nende mälestust, kes päästsid juute. Ainukeste eestlastena on sinna istutatud puu Eha ja Uku Masingu mälestuseks, kes päästsid oma õpilase.
“Kõik kes Eestisse jäid, tapeti ära. Miks seda tehti – mõistus ei võta,” rääkis Asja Hopp. “Juute on sajandeid jälitatud ja tapetud. Sellepärast on meil kõnekäänd: elame kuni surmani.
Pärnus hoiti suvel areteeritud juute hilissügiseni rõskes Betty aidas ja veeti jala Raeküla metsa. Juute ei õnnestunud korraga tappa, maa otsekui hingas surevate juutide all. Sellepärast – jah, me anname andeks, aga unustada ei saa.”
Asja Hopp lisas, et kuigi ta elab sõbralikus läbikäimises eestlaste ja venelastega, ei ole ta sugugi kindel, et olnu ei või korduda.
Antisemitism tõstab uuesti pead, eriti neis maades, kus minevikule ei ole ausalt silma vaadatud.

Faktid kõnelevad
11.-12. saj. põletasid ristisõdijad elusalt Jeruusalemma sünagoogis olevaid Jeesuse tapjaid.
Keskajal sundristiti Euroopa juute, juudi kommete täitjaid ootas inkvisitsioon ja verine tagakius.
Eestis on elanud juute 14. sajandist, kuid õigusetuses nagu igal pool mujalgi.
19. saj. keskel hakkas juutide arv siin kasvama, ehitati esimesed sünagoogid linnadesse.
1926.a. said 3045 siin elavat juuti esimestena maailmas kultuurautonoomia, juutide elus algas uus ajajärk.
1940. a. alanud okupatsiooni ajal lahkus enamik juute Venemaale.
1941. aasta lõpuks olid tapetud kõik Eestisse jäänud tuhatkond juuti. Meie koonduslaagrites mõrvati veel 19 000 Euroopast siia veetud juuti. Eestis oli üle 20 koonduslaagri, suuremad Narvas (15000 – 20 000 vangi), Viljandi lähistel, Kiviõlis, Eredal, Kloogal. Virumaa kaevandustes kasutati vange põlevkivi kaevandamisel, seal hukkus 8000 inimest. Paljud vangid hukati koonduslaagrite likvideerimisel vahetult enne sakslaste taandumist. Kloogal hävitati ühe päevaga 1944. a. 19. septembril 2000 inimest.
II maailmasõjas tapeti kokku üle 6 miljoni rahumeelse juudi. Poolas hukati 85 % ehk 2,8 miljonit juuti, NSVLi territooriumil 73 % ehk 1,720 miljoni juuti.
Stalini surm 1953.a. takistas käivitamast järelejäänud juutide hävitamise kava Venemaa koonduslaagrites.

Artiklis on kasutatud Eesti Riigiarhiivi materjale, Eugenia Gurin-Loovi raamatut “Juutide katastroof. Suur häving 1941”, ajakirja “Jeruusalemma Sõnumid”. Nimedes võib esineda ebatäpsusi.

admin Ajalugu

Comments are closed.