Home > Teoloogia > Asendusteoloogia pettus

Asendusteoloogia pettus

november 1st, 2002

Israel Today

Ludwig Schneider

Tõlkija: Ingvar Kull

Nn. asendusteoloogia väljendab ideed, et kogudus asendab juute kui valitud rahvast, ja et Jumal on hüljanud oma rahva igaveseks. Kuna juudid põlgasid ära Kristuse, on Jumal nad hüljanud. Veelgi enam: selle “teoloogia” pooldajad väidavad lisaks, et juutide kohutavad kannatused läbi ajaloo on karistus selle eest, et nad lasksid Kristusel kannatada ristisurma läbi.
Jumala leping Iisraeliga on igavene

Kahjuks on selle koleda õpetuse esimesed juurutajad olnud mõned kirikuisad koguduse algaegadest.
Hieronymus (347-420 AD), kes tõlkis Piibli Petlemma sünnikoopas vulgata ladina keelde, nimetab juute “kahejalgseteks ohakasööjateks eesliteks” ja “elajateks, keda tuleb hävitada põrguni”.
Athanasius (295-373 AD), kes koguduse legendi järgi oli “jumalik esiisa”, õpetas, et “juudid on deemonitest hullemad” ja et “neid on luba taga kiusata külmavereliselt, sest neil ei ole tulevikku ei maa peal ega taevas.”
Chrysostomus (347-407 AD), Konstantinoopoli patriarh, rääkis oma õpilastele: “Iisrael on alati olnud hüljatud Jumalast, sest Ta teadis ette, et nad löövad Kristuse risti.” Ta õpetas, et lause Mt. 27:25 salmis “Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” oli tõend juutide kui igavesti hüljatute saatuse kohta.
Väita, et Mt. 27:25 on needus, oleks absurdne. Kristuse veri hoopis puhastab patust, nii et see ei saa tähendada needust – see veri on hoopis tee lunastusse. Samuti ei saa ei juudid ega ka muistne rooma rahvas tervikuna olla vastutavad Messia (Krituse) surma eest ristil. Tema ise andis vabast tahtest oma elu kõigi inimeste pattude lunastuseks, kes kogu inimajaloo jooksul on elanud või elavad. Ta “anti lunaks meie üleastumiste eest” (Ro. 4:25). Tema kannatas ja suri kaastundliku armastuse pärast, mis Tal on inimeste vastu. Keegi ei võtnud Temalt Ta elu. Issanda hüüe ristil oli: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.” (Lk. 23:24)
Jumala leping Iisraeliga on igavene. “Ma ütlen nüüd – kas Jumal on hüljanud oma rahva? Mitte mingil juhul! Sest minagi olen iisraellane, Aabrahami järeltulija, Benjamini suguharust.” (Ro.11:1). Asendusteoloogia väidab, et see salm tähendab ainult Paulust ja messiaanlikke juute, aga mitte kogu juudi rahvast. Nad hüppavad üle faktist, et “Iisraelile on tulnud osaline paadumus, kuni paganate täisarv on läinud sisse” (Ro. 11:25). Ajutine pimedus tuli, et paljud inimesed kõigist rahvastest võiksid saada päästetud.

Nagu Aadam ja Eva

Paulus kirjutab: “Jumal on andnud neile – juutidele – tuimuse vaimu, silmad, mis ei näe ja kõrvad, mis ei kuule” (Ro. 11:8). See on kui uni, millest saab ärgata, kui Jumal äratab ja annab ärkamise. Siin võib tõmmata teatava paralleeli loomise algusega: “Nii lasi Jumal tulla inimese peale sügava une ja ta uinus; siis võttis Jumal ühe tema ribidest ja… “tegi sellest naise” (1Mo 2:21-22).
See metafoor kujutab Iisraeli kui Aadamat ja kogudust kui Evat. Eva loodi osast Aadama seest, ja koguduski on sündinud Iisraelist. Eva ei asendanud Aadamat. Eva loodi selleks, et teda täiendada ja temaga koos eksisteerida. Jumal ei tapnud Aadamat, ta ainult uinutas Aadama magama, kuni Eva oli saadud valmis vormida. Siis ärkas Aadam üles ja mõlemad nägid kohe, et nad olid loodud teineteise jaoks: “Tema on kui luu minu luust…”
Ilmutuse raamatu 15. peatükis laulab koor “Moosese laulu” ja “Talle laulu”, ei ole öeldud, et “Talle laul” esitatakse “Moosese laulu” asemel, vaid mõlemad kõlavad pühalikus kooskõlas. Taevases Jeruusalemmas on esindatud nii Vana kui ka Uue Testamendi, nii Iisraeli kui Koguduse sümboolika elemendid. Üks ei asendu teisega, vaid nad täiendavad üksteist harmooniliselt.
Peatükid 9, 10 ja 11 Rooma kirjast annavad küllalt selge pildi, et Jumal ei ole hüljanud juudi rahvast. “Sest Jumal ei võta tagasi oma ande ja kutsumist.” (Ro. 11:29).

admin Teoloogia

Comments are closed.