Home > Ajalugu > Meie mees Damaskuses

Meie mees Damaskuses

november 1st, 2002

18. mail 1965 poodi Süüria pealinna Damaskuse Märtrite väljakul üles Eli Co

Tõlkija: Riina Aasa

Kunagi varem ei olnud ühe spiooni hukkamine tekitanud selliseid tundetorme, kuid Cohenil õnnestus tänu oma tähelepanuväärsele tegevusele selleks ka küllaldaselt põhjust anda.
Cohen oli mitme aasta jooksul olnud mitte üksnes riigi presidendi isiklik sõber, vaid jõudnud ka väga lähedale Süüria valitsuse ministrikohale.
Ometi on Eli Cohen jäänud tänaseni müsteeriumiks. Tema toimik on Iisraeli julgeolekupolitsei Mossadi poolt salastatud. Ning tema naine keeldub kellegagi oma mehest rääkima.
See kuulub spiooniameti juurde, et kui teda just ei paljastata, ei tohiks tema tööd ja tegemised iial avalikuks tulla. Kui üle Damaskuse saadetud Iisraeli raadiosaated ei oleks olnud natuke liiga inforohked ning kui India saatkond ei oleks nurisenud raadiohäirete üle, ei oleks me ehk meisterspioon Eli Cohenist kunagi midagi kuulnud.
Eli Cohen paljastati ja hukati. Ta poodi üles rahvast tulvil Damaskuse keskväljakul ning kohal oli ka TV, kes kõike otse üle kandis. Ei aidanud isegi see, et nii paavst, Prantsuse president Charles de Gaulle kui Rootsi Amnesty International Süüria presidenti Amin Al-Hafez’i Cohenile armu anda palusid.

Sündinud Egiptuses

Eli Cohen sündis Egiptuse sadamalinnas Alexandrias 1924. aastal. Ehkki tema vanemad olid vaesed ja väga lihtsakoelised inimesed, osutus Cohen juba noores eas ebatavaliselt intelligentseks meheks. Koolides, kus ta käis, oli ta alati parimate seas ning oma fantastilise mäluga imponeeris ta nii suurtele kui väikestele. Peale selle kogus ta veel pilte relvadest ning huvitus fotograafiast, mis talle tulevikus väga suurt kasu pidi tooma.
Nooruses oli Cohen egiptuse natsionalist. Ta töötas selle nimel, et britid lahkuksid Egiptusest, mida ta, nagu enamik teisigi egiptuse juute, pidas oma kodumaaks. Üheskoos egiptlastega osales ta ka protestimarssidel. Kuid kui moslemi fundamentalistid alustasid oma demonstratsioone, sunniti teda kõigest sellest hoolimata oma elektroonikaõpinguid katkestama ning kui 1948. aastal kuulutati välja Iisraeli riik, sattus Eli kodumaa Egiptus Iisraeli-vastasesse sõtta.
Egiptuses oli selleks ajaks jõudnud antisemitism juba mitu aastat oma tööd teha ning juute rünnati üha sagedamini.

Lavoni afäär

Eli Cohenist sai nüüd pühendunud sionist. Tema perekond siirdus Iisraeli kohe pärast riigi väljakuulutamist 48. aastal, ent Eli otsustas jääda Egiptusesse, et lõpetada oma õpingud. 50-ndate alguses tõmmati ta ühte, nagu hiljem selgus, üsna halvasti organiseeritud Iisraeli spiooniringkonda. Nende eesmärgiks oli lavastada terroriakte, mille süü pidi langema egiptlastele.
Põhjuseks oli asjaolu, et vananev briti peaminister Winston Churchill oli kaalumas oma väeosade tagasikutsumist Suessi kanalilt, mida iisraellased aga kartsid. Nii kaua kui britid olid seal, suundus egiptlaste viha nende ja mitte iisraellaste vastu. Nii pidi see ka jätkuma. Plaaniti õhku lasta mõned brittide ja ameeriklaste poolt sageli külastatavad paigad, tekitada selle abil uusi pigeid ning sundida nii Churcilli meelt muutma.
Spiooniringkonda kuulusid mitmed Eli Coheni sõbrad ning ka Cohen ise saadeti Iisraeli paarikuulistele spionaažikursustele. Peale paari üksikut ettevõtmist said egiptlased neile jälile, lugu ise nimetati hiljem Lavoni afääriks.
Arreteeriti ka Eli Cohen ning ta viibis vangistuses umbes neli kuud. Keegi teine tema nime siiski ei nimetanud ja nii lasti ta asitõendite puudumisel taas vabadusse.
1956 aasta Suessi kriisi ajal arreteeriti Cohen jälle. Tema nimi oli leitud politsei kahtlusaluste riigivaenlaste nimekirjas ja nii viidigi ta kinnipidamiseks Marianis Rosso nimelisele laevale, kus peale kõige muu oli ka väike, spetsiaalse varustusega piinakamber. Seegi andis Cohenile tuleviku tarvis vajaliku kogemuse.
Mõneajalise vangistuse järel saadeti ta Egiptusest välja. Coheni sekeldused Egiptuse politseiga ei võimaldanud teda enam kasutada ülesanneteks tema endisel kodumaal, nüüdsest said kõne alla tulla üksnes teised araabiamaad.

Argentiinasse

Cohen saabus Iisraeli aastal 1957. Algul sai ta tööd kaitseministeeriumis araabiakeelsete ajalehtede tõlgina, kuid vallandati sealt. Samal ajal kohtas ta Iraanist pärit juuditari Nadjat ja armus temasse; nad abiellusid.
Just siis kui noorpaar oli saamas oma esimest last, kaotas Cohen teise töökoha. Mossad oli teinud talle ettepaneku tulla tööle nende heaks, kuid ta oli pakkumise tagasi lükanud. Nüüd aga, kus ta oli jälle ilma tööta ning peresse oli tulemas ka laps, võttis ta pakkumise vastu.
Cohenit treeniti kuid salajas. Isegi ta naine ei teadnud midagi.
Siis sai ta ülesande sõita Argentiina pealinna Buenos Airesesse ning imbuda seal eksiilis elavate süürlaste kogukonda. Cohenil tuli mängida Liibanonis sündinud, kuid Egiptuses üleskasvanud rikast süüria ärimeest. Uueks nimeks sai ta Kamel Amin Tabet.
Tal tuli kujutada süüria patriooti, kes kõigest hingest tagasi koju Süüriasse igatseb. Argentiinas pidi ta sõlmima kontakte mõjuvõimsate süürlastega, keda hiljem Damaskusesse siirdudes ära saaks kasutada.
Eli Coheni edu Argentiinas oldud kuudel ületas kõik ootused. Temast sai kiiresti üks Süüria koloonia imetletumaid noormehi ning oodatuim sõber ja külaline.
Ühel Süüria saatkonna pidustusel, kuhu ka tema oli kutsutud, kohtus ta sõjaväe atašee kindral Amin Al-Hafeziga. Al-Hafez polnud mitte ainult sõjaväe atašee, ta juhtis ka põrandaalust sotsialistlikku parteid nimega Baath.
Al-Hafez, kes loomu poolest polnud kuigi jutukas, sai Coheniga otsekohe heaks sõbraks. Ta võttis Coheni kohe oma Baath-partei liikmeks, loomulikult pidanuks see protsess kestma vähemalt kaks aastat.

Presidendi sõber
Peale paari kuud Buenos Aireses lendas Eli Cohen või nagu ta ennast nüüd nimetas – Kamel, Euroopasse ning lühipuhkusele koju Tel Avivi äärelinnas. Seejärel smugeldati ta Euroopa ja Vahemere kaudu Liibanoni ning sealt Süüriasse. Üks araablane aitas ta läbi Süüria piiripunktidest. Kaasas kandis koguni raadiosaatjat.
1962. aasta jaanuaris jõudis Cohen Damaskusesse. Tema esimest raadioläkitust tähistati Mossadi peakorteris šampusega.
Damaskuses üüris Eli villa ühes moodsamas kvartalis otse kaitseministeeriumi vahetus läheduses. Mõne kuuga sai sellest kogu Damaskuse seltskonnaelu keskpunkt.
Eli Coheni varimantel oli nii hea, et kõigest kaks nädalat enne tema paljastamist pakuti talle informatsiooniministri ja kaitseministri asetäitja ametikohta.
Eli Coheni hiilgeaeg algas 1963. aasta märtsis, mil Baath-partei veretu riigipöörde käigus võimule tuli. Presidendiks sai kindral Al-Hafez, Coheni hea sõber. Kolme aasta jooksul Süürias käis Cohen presidendiga tihedalt läbi ning sai temalt mitmeid usaldusülesandeid.
Eli hakkas oma kodus pidusid korraldama. Samuti ei kõhelnud ta laenata oma korterit ohvitseridele ja kõrgetele poliitikutele, kes soovisid oma abikaasade teadmata veidi naiselikku seltsi nautida.
Tüdrukud olid Coheni pikendatud kõrvadeks; ta mõjutas neid meestelt saladusi välja meelitama ning temale edasi rääkima nii, et tüdrukud ise ei osanud teda milleski kahtlustada. Kui Cohen paljastati, võeti kinni ka paljud tüdrukud.

Golani kõrgendikud

Mõned ohvitseridest, kellega Cohenil oli õnnestunud väga lähedaseks sõbraks saada, olid vastutavad Süüria kaitseliinide eest Golani kõrgendikel. Cohen väljendas neile sageli oma kahtlusi Süüria vägede võimekuse ja valmisoleku osas. Kas süüria armee oli tõesti valmis vihatud sioniste ründama ja neid koguni võitma?
Selle tulemusena kutsuti Eli Cohen ainsa eraisikuna ringkäikudele, kus talle näidati kõike, alates Golani kõrgendike kindlustustest kuni Kuneitra linna kaitsekorraldusteni.
See oli ka üheks peamiseks põhjuseks, miks Iisrael 1967. aasta kuuepäevases sõjas, s.o paar aastat pärast Coheni hukkamist, Golani kõrgendikud nii kergelt enda kätte sai.
Üks ohvitseridest, kes isiklikult oli näidanud Cohenile kõike, mida ta Golani kõrgendikel näha soovis, oli olnud leitnant Maazi Zahreddin. Kord sai Cohen isegi Süüria kaitserajatistest Iisraeli suunas pildistada. Nende fotode abil oli hiljem kerge peaaegu täpselt välja arvutada, kuhu enamik Süüria suurtükke oli paigutatud.
Zahreddin heitis kogu aeg pilke Coheni uhkele kaameravarustusele. Cohen pakkus talle võimalust ka ise mõned pildid teha, mida tema hiljem võiks ära ilmutada. Vaevalt oskas Zahreddin aimata, et need olid tema enda pildid, mis läksid otsejoones Iisraeli kaitsejõududele, armeele, kelle vastu ta töötas.
Cohenil õnnestus külastada ja näha ka punkreid, kuhu olid peidetud Nõukogude Liidult saadud uued suurtükid. 1964.a. külastas ta sõjaväelinna Kuneitrat ning edastas Mossadile üksikasjaliku informatsiooni selle kohta, kuidas nende kaitse oli organiseeritud ning kus paiknesid nende suurükid ja muu relvastus. Sealviibivat vene ohvitseri sunniti isegi tähtsa külalise heaks piltidel poseerima.
Pea kogu informatsiooni saatis Eli Cohen edasi raadio teel. Oma tegevuse lõpuks oli seda juba nii palju, et tema saadete pikkused ületasid kaugelt kõik turvalisuspiirid. Jooniste ja mikrofilmide edasitoimetamiseks tuli tal leida teine tee.

Jordani vesi

Probleem lahenes tänu Coheni äritegevusele. Ta tegeles ju ka ekspordi-impordiga ning nüüdsest peale hakkas ta eksportima back-gammon-mänge. Saadetisi oli lihtne peita mängu malenditesse, mis seejärel Euroopa kaudu Iisraeli toimetati.
Kolme Süüria-aasta jooksul oli Cohen korduvalt ka ise Iisraeli külastanud, et olla koos oma naise ja kahe tütrega – teine tütar sündis 1963.a.
Neile sündis veel kolmas laps – seekord poeg, kellega isa sai koos olla kahjuks vaid paar nädalat.
Üheks Coheni briljantsemaks saavutuseks võib lugeda tema raportit esimese 200 vene tanki T-54 jõudmisest Süüriasse. Lisaks pildistas ta ka vastselt kohale toimetatud vene Mig-21 tüüpi reaktiivhävitajaid.
Cohen oli kursis peaaegu kõigega, mis Baath-parteis toimus. Tel Aviv teadis nende juhtide vahel valitsevatest sisemistest võimuvõitlustest sageli rohkemgi kui nende oma parteiliikmed.
Samuti õnnestus tal panna keegi kolonel Salim Hatoum endale näitama, kuidas plaanisid süürlased kõrvale juhtida Jordani jõe vett, et selle kaudu jätta Iisrael ilma suurest osast mageveevarudest.
Eeldades, et Cohen kavatseb osta sealkandis tükikese maad ning seeläbi nii endale kui oma sõpradele kenakese summa teenida, näidati talle mitte ainult tööplatsi, vaid anti ka üksikasjalikku informatsiooni kõige kohta, mida seal tehti.
Kolonel Hatoum näitas Cohenile kätte kõik tammi nõrgad kohad ning tänu viimase täpsele aruandlusele olid Iisraeli õhujõud hiljem võimelised Süüria projektile 1964.a. täpsusrünnaku korraldama. Õhurünnak sai läbi mõne minutiga. Ajaks, mil Iisraeli lennuk horisondi taha kadus, olid tabamuse saanud just need ehituse nõrgad kohad, mis kogu süürlaste veeplaani nurja ajasid.

Natsistijaht Süürias

Cohen tuli lagedale ka omapoolsete ettepanekutega, mida tuleks teha. Ta oli mitmel korral väljendanud oma sõprade kuuldes suurt imetlust Hitleri aadressil ning üks tema lähedasi sõpru võttis ta saksa eksnatsi Franz Rademacheri ehk nagu ta ennast nüüd kutsus, John Rosalie juurde kaasa.
Ainult mõni aasta varem oli Iisraelis toimunud suur kohtuprotsess Eichmanni üle ning ülekuulamiste käigus oli mitmel korral esile kerkinud ka Rademacheri nimi. Eichmanni tunnistuste järgi oli mees olnud üks tema lähemaid kaastöölisi ning isiklikult vastutav kümnete tuhendete, peamiselt Jugoslaavia ja Belgia juutide surmas.
Buenos Aireses oldud aja jooksul oli Eli Cohen Garibaldi tänaval asuvast Eichmanni majast korduvalt mööda jalutanud.
Cohen võttis vastu otsuse, et maksab natsile ise kätte. Samal õhtul, mil ta oli selle vananeva massimõrvari kätt surunud, saatis ta Tel Avivi šokeeriva teate: “Kohtusin endise natsi Franz Rademacheriga, kes on praegune ……. nõunik. Elab Sahabanderi tänaval. Teen ettepaneku tappa.”
Coheni tööandjaid ei šokeerinud mitte ainult see, et ta oli leidnud tagaotsitava natsi, pigem pani neid värisema Coheni ettepanek operatiivseks tegutsemiseks. Neil polnud vähimatki tahtmist riskida oma parima agendiga selle vana natsi pärast, olgugi et kõnealune kala oli tõesti jälk.
Mossadil ei olnud kerge Cohenit tema plaanist loobuma keelitada. Cohen oli muuhulgas tahtnud, et Rademacherile saadetaks kirjapomm.
Iisraeli diplomaadid andsid informatsiooni siiski oma saksa kolleegidele edasi, ning tänu neile saadeti mees lõpuks maalt välja ning anti Lääne-Saksamaal kohtu alla.

Esimesed kahtlustused

1964. aastal jäi president Al-Hafez äkki haigeks ning pidi lendama Pariisi operatsioonile. Tagasi tulles oli Cohen üks neist, kes teda tervitasid ning kes said täieliku ülevaate kõigest, mis oli juhtunud.
Samal õhtul, kui Al-Hafez oli tagasi Süüriasse jõudnud, oli raadiojaamal Voice of Israel – Iisraeli Hääl – juba täielik ülevaade kõigest, mis presidendiga oli juhtunud. Voice of Israel rääkis asjadest, mida nad ei oleks tohtinud teada, sest kõik, mis ajakirjanike kaudu Damaskusest välja läks, tsenseeriti. Al-Hafez oli maruvihane, kui mõistis, et leke pidi olema kuskil Baath-partei kõige ülemises tipus.
Ta korraldas eksperimendi ning kutsus kokku valitsuse ministrite koosoleku. Ta rääkis neile midagi ning lisas, et informatsioon on salajane ning peab jääma nende seinte vahele. Järgmisel päeval kuulis ta sama “saladust” juba araabiakeelses Iisraeli Hääles.
See oli oktoobris 1964. Cohen siirdus Tel Avivi oma viimasele puhkusele.

Perekond teadis

Nii ta ise kui tema ülemused tundsid ette, et Coheni õnn on pöördumas. Mossadi viimane kohtumine temaga viidi läbi juba nii, et ta ise oma ülemusi näha ei saanudki; et paljastamise korral ei saaks ta neid reeta.
Naisele lubas Cohen, et paneb oma ameti maha 1965. aasta mai lõpus. Naine ei teadnud küll täpselt, millega ta tegeles, kuid nii palju oli ta juba aru saanud, et ta mees oli spioon.
Ka üks Coheni vendadest teadis tema tööst. Ta vend Maurice töötas luureteenistuses raadio-operaatorina. Nagu enamik neist, ei teadnud ka tema, kes see “meie mees Damaskuses” on, kuni ta avastas, et kõik spiooni naise ja laste sünnipäevaõnnesoovid langevad täpselt kokku Eli Coheni perega.
Viimase puhkuse ajal tuli ilmsiks, et ka psüühiline surve, mille all ta elas, hakkas lõpuks mõju avaldama. Tal oli mitu raevuhoogu, mida tal muidu mitte kunagi ei esinenud.

(Järgneb.)
Peatselt ilmuvast Thomas Arnrothi raamatust “Juudi saatus ja kangelased.”

admin Ajalugu

Comments are closed.