Home > Poliitika > Kas me niisugust holokaustipäeva tahtsime?

Kas me niisugust holokaustipäeva tahtsime?

detsember 1st, 2002

Piret Udikas

Patukahetsus algab vabatahtlikust süü tunnetamisest. Kas Eesti ühinemine holokaustipäeva tähistamisega tuli sellest, et meie rahvas on tunnistanud osavõttu juutide vaenamisest ja hävitamisest teises maailmasõjas ja kahetseb seda? Või allusime lihtsalt USA diktaadile: enne Eesti Natosse ei pääse, kui ta näitab maailmale rahvusvahelise holokaustipäevaga ühinedes – see, mis juutidega teise maailmasõja ajal juhtus, läheb ka meile korda?
Ja kas nüüd, kui oleme sunniviisiliselt vabatahtlikult sellele nõudmisele järele andnud, võime kerge südamega astuda sisse nii Nato kui Euroopa Liidu uksest?
Kui palju küsimusi – ja ei ühtegi ühest vastust. Kuid kõige olulisem: et puhastumisprotsess ei alanud meie südamest, vaid oli peale sunnitud, siis tähistati seda otsekui vastu tahtmist ja mokaotsast. Koolide ajalooõpetajad olid kimbatuses – mida päevakohast tundides rääkida. Ajakirjandus tõi arvamusi seinast seina, kuid mitte ükski väljaanne ei puudutanud nii delikaatset küsimust kui meie enda rahva osa holokaustis.
Professor Mihhail Lotman avaldab selles ajakirjanumbris kahtlust, et selline holokaustipäev, nagu me hiljuti Eestis tähistasime, võib eesmärgist hoopis mööda panna ja õhutada antisemitismi.
Riias läinud aasta 29. novembril 26 000 holokaustiohvri memoriaali avamisel tunnistasid lätlased avalikult fakti, et pealinna lähedases metsas mahalastud ohvrid olid Läti ja Saksa juudid ning et natse abistasid ka kohalikud lätlased. USA Läti suursaadik Brian Carlson väitis miitingul, et sellest mahalaskmisest osavõtnud 1700 inimesest oli 1000 -1500 Läti elanikud.
Lätis tapeti 77 000 kohalikku juuti, Leedus 135 000, lisaks mujalt Euroopast kokku veetud juudid.
Läti president Vaira Vike-Freibergs ütles natsismiohvrite mälestuspaigal, et sakslastest mõrvaritega koos tegutsesid läti politsei töötajad ja teised kohalikud. Sooritati kohutav vägivallategu, jõletu massimõrv. Meie, ellujäänute ülesanne on järgmistele põlvedele süütute ohvrite mälestus edasi anda ja meenutada seda kaastunde, leina ja austusega. Meie ülesanne on õpetada oma järeltulijaid, tunnustada kõiki ellujäänuid ja koguda kokku nende mälestused. Üle kõige on aga meie ülesanne kanda hoolt, et mitte kunagi midagi sarnast enam ei juhtuks. Kõikjal kogu maailmas tuleb olla ärkvel, kui tõuseb viha mingite rahvaste ja uskude vastu.”
See oli ühe Balti riigi presidendi sõna. Kahjuks mitte Eesti presidendi oma.
Meie Rahvusraamatukogu kataloogist “Rahvaste ajalugu” alajaotusest “Juudid” võib leida umbes kakskümmend eestikeelset teost, millest pooled on sellised: “Siioni tartkade protokollid”,“Kes on juudid? Juutide rahvusvaenuline õpetus”, “Olevik ehk kommunismi algjuur. Juudi rahvuse olemusest”, “Tasuja. Rahvaste hävitajad juudid. Revolutsioonid ja maailmavallutamine”. Igaüks võib selliseid otseselt rahvuslikku vaenu ja vihkamist külvavaid raamatuid sealt võtta ja lugeda – ometi keelab meie põhiseadus õhutada rahvustevahelist vaenu! “Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav.” (vt põhiseadus §12.)
Nürnbergi kohtuotsuse järgi kuulusid “Siioni tarkade protokollid” hävitamisele. Meenutagem, et just see “teos” muutus Hitleri käsiraamatuks ja õhutas teda juudi rahva hävitamisele. Muide, selle viis 1920.a. Hitleri kätte üks Eestist pärit mees.
Sellest kõigest ajalugu vaikib. Eesti ajalooõpikutes pole sõnagi holokaustist Eestis. Muide, viimases ja eelviimases ENEs pole olemaski märgusõna “holokaust”, samuti sõnaraamatutes, erandiks on siin 1999.a. ilmunud Eesti keele sõnaraamat.
Sellepärast saavad levida valed. Näiteks: Eestis tapeti nii vähe juute sellepärast, et eestlased päästsid paljusid. Tõde on see, et Eesti oli ainuke maa Euroopas, kus tapeti kõik siia jäänud juudid; lisaks hiljem Euroopast toodud 19 000 juuti.
Eesti Ekspressis (2. nov 2000) jutustab Jeruusalemmas elav naine: “Kui mõni vangidest marssimisel vankus, läks valvur ta juurde ja lõi pikali. Nägin, kuidas eesti valvur ühel vangil hoobiga käeluu murdis… Palju julmemad olid meie eestlastest valvurid Omakaitsest. Nad peksid neid, kes end liiga aeglaselt liigutasid või väsimusest ära minestasid. Eestlasi ma ei vihka. Küllap tänu sellele talunaisele, kelle põllul me kaks päeva töötasime ja kes meile suure potitäie kartuleid keetis.”
Pärnus elab naine, kes läks külla oma meestuttavale, kes teenis armees ja sattus peale poolpõlenud inimriidale Klooga raudteejaama lähedal.
Pärnus on inimesi, kes on näinud, kuidas Omakaitse mehed valvasid püssiga Pärnu sünagoogi, kus hoiti juudi lapsi. Lapsed mürgitati.
Kes tahab ajaloole ausalt näkku vaadata, leiab Riigiarhiivist hulga tõendeid selle kohta, et meie rahvuskaaslased, eriti paljud nendest, kes kuulusid Omakaitsesse, on seotud juutide tagakiusamise ja mõrvamisega.
Politseil ja Omakaitsel oli ühine juht kolonel Johannes Soodla. 1941.a. 17. oktoobri Omakaitse juhtide ringkirjas pataljonidele ja kompaniidele kinnitatakse, et arreteerimisel ja vahi alla võtmisel annab Omakaitse politseile igasugust abi.” (Eesti Riiklik Arhiiv, Fond R-62, Nimistu 1, Säilik 1, Lk 22.)
Sellisele maale, kus tõde on vale all peidus, on hõlbus tulla igasugustel prügi silmaajajatel, Jürgen Grafi taolistel “ajaloolastel”, “revisjonistidel”, kes väidavad, et holokaust on juutide väljamõeldis: pole olnud sadu surmalaagreid, gaasikambreid, pole olnud natside plaani mõrvata kõik 11 miljonit Euroopa juuti, pole olnud Nürnbergi protsessi, kus toodi maailma ette tuhandeid tõendeid. Muide,sakslased ise filmisid ja pildistasid juutide jälitamist, arreteerimist, tapmist põhjaliku järjekindlusega.
Miks ei lasta Jürgen Grafi suguseid tegutseda teistes maades? Miks kutsuti just Eestisse loengut pidama praegu Iraanis poliitilist asüülipõlve pidav Jürgen Graf, kes oli oma “uurimuste” eest vangi mõistetud oma kodumaal Ðveitsis? Miks tema skandaalne raamat “Holokaust luubi all” ilmus Eestis ja muutus kiiresti bestselleriks? Miks oli Tallinnas ja Pärnus Grafil nii palju kuulajaid ja poolehoidjaid?
Miks antisemitism tõstab Euroopas pead eriti neis maades, kus minevikuga ei ole lõpparveid tehtud? Kõigil neil küsimustel on üks ja seesama vastus: seal, kus pole tõde, tegutseb vale ja külvab oma seemet. Raamatukogude riiulitel lebavad juudivaenulikud “teosed” on ohtlikud just sellesama pärast – need reostavad eelkõige meie vaimset maailma.
Omaette küsimus on, milline on olnud ligi kakskümmend sajandit kestnud antisemitismis kiriku osa. Ristisõdijad põletasid elusalt Jeruusalemma sünagoogis olevaid “Jeesuse tapjaid”. Keskajast tegelikult tänapäevani on Euroopa kristlased üritanud sundristida ja veriselt taga kiusanud juudi kommete täitmise eest. Üks osa Saksa kirikust andis õnnistuse Hitlerile ja holokaustile.
Kiriku eksimusi andeks palumata oleme hullemad kui moslemid. Kuigi – moslemid ei ole kunagi ajaloos juute nii massiliselt hävitanud kui kristlased.
Jeruusalemma Sõnumite selles numbris on artikkel, pühendatud juudikristlasest luteri pastorile Richard Wumbrandile. Tema näited kristlikust antisemitismist Rumeenias kuuluvad mitte kaugele keskaega, vaid lähiminevikku.
“Rituaal, mida kasutatakse ortodoksses kirikus juutide ristimisel, käsib pöördunul kolm korda sülitada ja kuulutada: “Salgan ja nean juute ning sülitan nende peale.” Tean juhtumeid, kus ristitav isik on selle tseremoonia ajal minestanud, kui teda on sunnitud seda needust ütlema.
Minu pöördumise ajal oli Rumeenia luterliku kiriku piiskopiks Hitleri-meelne Städel, kes jutlustas ristiusu, rassismi ja natsionaalsotsialismi segu. Luterliku kiriku käärkambrisse sisenejaid tervitati sõnadega: “Heil Hitler! Heil miljonite juutide tapjale!”
Ristisõjad, pogrommid, holokaust – kõigile nendele hirmutöödele sillutas teed kristlik antisemitism.
Selle asemel et armastada oma vanemat venda Iisraeli, oleme teda vaenanud, kuigi Piibel õpetab, et me peaksime ka oma vaenlasi armastama. Läbi sajandite on Kirikus edasi kandunud vale, et Jumal on oma lepingurahvaga, juutidega suhted lõpetanud, kuigi Piibel kinnitab vastupidist.
Näidata meeleparanduse sõnumit, armastuse sõnumit oma vanema venna vastu – see peaks olema kristlaste missioon tänapäeval. Kahjuks – paljude kristlaste, ka osa kristliku meedia kõrvad ja süda on seniajani lukus. Nad õigustavad antisemitismi sellega, et juudid tapsid Jeesuse, mõistmata et Jeesus suri kõikide inimeste pattude eest. Piibel kinnitab korduvalt: pääste tuleb juutidelt. Jumal on juutide kaudu andnud meile Jeesuse, prohvetid, apostlid, Piibli, eetika, kultuuri.
Mida Jumal ootab meilt, kes me nimetame end kristlasteks? Kui juudi rahvas viibis asumisel Babüloonias, ei süüdistanud Taaniel vallutajaid, vaid alandas ennast Jumala ette. Ta palus andeks oma rahva eksimuste eest, kuigi ta ise ei olnud eksinud, öeldes:”…me oleme sinu vastu pattu teinud. (Tn 9)”. Taaniel ei otsinud enda õigust, ta samastas end oma rahvaga, öeldes “meie”, kuigi ta ise polnud neist pattudest ühtki teinud. Kas ei ole uskliku osa samastuda oma rahvaga? Kas ei teinud sama Mooses, minnes ikka ja jälle Jumala ette nuriseva, patuse rahva süütegude pärast? Nii on ka meie kohus otsida mitte oma õigust, vaid Jumala armu.
Richard Wurmbrand on oma teises eesti keelde tõlgitud raamatus “Piinatud Kristuse pärast” kirjutanud: “Inimesed vastutavad Jumala ees mitte ainult isiklike pattude, vaid ka oma rahva pattude eest.”
Paavst Johannes Paulus II palvetas 26. märtsil 2000 Jeruusalemmas järgmiste sõnadega: ”Me oleme sügavalt kurvad nende käitumise pärast, kes ajaloo käigus on põhjustanud Sinu lastele kannatusi, ning paludes Sinult andestust, soovime end siduda läbi tõelise vendluse Lepingu rahvaga.”
Efraim Zuroff – Simon Wiesentali fondi Jeruusalemma büroo juhataja. Isegi neil kristlastel, kes juute armastavad, ei ole kerge suhtuda sellesse mehesse sümpaatiaga. Miks? Kas mitte tema ei tee meie eest ära meie kodutööd? Eesti rahva ihus on mädapaise – ebamugav, pakitsev tõde minevikust. Kas selle üleminkimine teeb mädakolde olematuks? Kui seda ei ava, võib kogu organismi ähvardada üldine veremürgitus (nagu kinnitab Jumala Sõna: “Su teod tulevad tagasi su oma pea peale.”).
Zuroff on see kirurg, kes üritab meie asemel paiset Eesti ihus avada. Kas haige tervisele on oluline, missugune kirurg hoiab nuga? Peaksime Zuroffile olema tänulikud.
Ja veel. Nürnbergi kohtuga karistati paljusid natse. Kuid need eestlased, kelle käed olid määritud juutide, aga ka sadade mustlaste verega, elasid ausate inimestena, võibolla isegi kangelastena, aumärkide omanikena, kõik need aastakümned meie rahva seas; võibolla on mõni neist veelgi elus.
Midagi on korrast ära meie rahvusliku südametunnistusega. Meile meeldib isamaaliselt endale vastu rinda taguda ja eesti mehe meelest laulda. Aga süü koorem meid ei vaeva. Kuni ühel päeval tuletab Jumal meile meelde: “Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt minu poole!” (1Ms 4:10). Hirmus on langeda elava Jumala karistuse alla.
Suur osa Euroopa riikidest on Iisralilt andeks palunud, seda on teinud ka kirikud. Eesti riik vaikib.
Eesti president vaikib. Eesti ajakirjandus vaikib. Eesti ajalugu vaikib.
Eesti kirikul pole õigust vaikida.

admin Poliitika

Comments are closed.