Home > Tunnistused > Feodor Grodinski: armastusele saab vastata vaid armastusega

Feodor Grodinski: armastusele saab vastata vaid armastusega

detsember 1st, 2002

Pärast Teist maailmasõda tuli Pärnu ajalehe toimetusse tööle Feodor Grodinski, kellest varsti sai kohaliku ajalehe peatoimetaja. Ta juhtis lehe tööd nagu hea isa perekonda – kindla käega, konflikte vältides, töötajaid ja isegi nende perekondi ühte liites. Tänu temale muutus punane telliskivimaja Pärnu südalinnas, bussipeatuse külje all meile armsaks ja otsekui teiseks koduks.

Ühe-pere-tunnet süvendas tollane toimetuse ruumide lahendus: kõik toad olid omavahel ühendatud, nii et tahes tahtmata nägid oma kolleege mitu korda päevas, said värskeid uudiseid ja asusid elu keskel.

Toimetaja tuba oli kõige äärmine, nii sai temagi iga päev meie kõigiga suhelda, nägi meie muresid ja võis neid juba eos vaigistada. Muide, see ei olnud maja kõige suurem ja uhkem ruum. See oli üsna napp tuba ainult kõige hädavajalikumaga, ja kuhu vaevalt hommikustel nõupidamistel kõik ära mahtusime. Hea oli istuda kolleegi kõrval ja tunda, et meil on nagu üks vereringe.

Feodor Grodinski ei olnud mees, kes tuli hommikul kell üheksa tööle, istus päeva oma kabineti vaikuses ära ja pani õhtul kell viis “pillid kotti”. Varasemad tööletulijad leidsid sageli eest reipa mehe, mõnikord mitte alati oma kabinetist, vaid saalist klaveri tagant. Ta oli õppinud konservatooriumis ja muusika oli tema suur kiindumus. Eriti armastas ta mängida Valgret. Mäletan viimast õhtut tema kodus, just enne ärasõitu Iisraeli, kuhu ta oli kutsunud mõned endised kolleegid. Enamiku aja õhtust istus ta klaveri taga ja mängis, nagu mängiks viimast korda – ikka Raimond Valgre lugusid.
Nagu iga isa, nii ei juhtinud Feodor mitte ainult lehetegemist, vaid hoidis korras kogu toimetuse majapidamist: vahetas elektripirne, aitas järele kõrgkoolis õppivaid kolleege, tegi laadimistöid, viis sünnitusmajja noorele kolleegile lilli, asendas haiget kolleegi. Ja ta tuli toime ka töödega selles kohas, kus kuningas jala käis.
Feodor ei olnud meie ülemus, ta oli meie teenija. Seda oli ta ka kodus, aidates pikki aastaid haiget naiseema, toetades abikaasa Rajat pikaaegses haiguses. Abikaasa puhkab Pärnu kalmistul.
Ka õhtuti oli toimetaja see, kes tavaliselt majast viimasena lahkus, mõnikord võibolla südaöösel.
Kaks aastat enne pensionile jäämist vallandati ta, sest tema pojad emigreerusid Iisraeli.
Olgu väljavõtted tema kirjadest austus-, tänu- ja armastuseavaldus ühele tublile Iisraeli mehele.
Katkendid Feodor Grodinski kirjadest lubavad heita pilgu lähiminevikku ja annavad hea pildi tema teenistusest kommunistliku korra ajal, lahkumisest kodumaalt ning elust Iisraelis.

12. nov 1992
Oma eluga oleme väga rahul. Aga tükike südant jäi Eestimaale. Unistan oma armsa sünnimaa külastamisest.
Elatisega olen siin tunduvalt paremini kindlustatud, kui olin Eestis. Pension on 280 dollarit kuus pluss 200 dollarit korteriüüri katteks, lisaks mitmed soodustused. Kaubahinnad on soolased, aga mõistlikul majandamisel saan lahedasti läbi ja jääb laste abistamiseks ülegi.
Mul on siin oma tutvuskond, kellega lävin. Omajagu aega nõuavad keelekursused: minagi tahan omandada korralikult riigikeelt ivriiti, aga ka inglise keele viimistlemine ei tee paha. Käsil on memuaariraamatu kirjutamine. Saadan mõnikord artikleid Saksamaa seitungeile. Ja kirjad, kirjad – Saksamaale, Eestisse, Ameerikasse, Venemaale.
Samm sammult edeneb ka mu laste elu.Kõige paremal järjel on mu noorem poeg, kes on siin elanud juba 15 aastat, kelle pärast mind lehe toimetusest minema peksti ; olen oma minemapeksjaile nüüd isegi tänulik. Poeg töötab insenerina Iisraeli tähtsaimas telefonikompaniis.
Vanem poeg on kompuutripoiss. Pärast täienduskursuse läbitegemist sai ta konkursi korras töökoha. Tema proua on raamatugraafik. Nende tütar õpib ülikoolis farmaatsiat.
Minu tütar käib keemikute täienduskursusel ja saab seniks riigilt elatustoetust, kusjuures juhtub, et see raha võib olla suurem, kui mõni palk ongi.
Täienduskursused peavad siin läbi tegema peaaegu kõik uustulnukad, sest Iisraelis nõutakse spetsialistidelt tunduvalt kõrgemat kvalifikatsiooni. Tingimata peab valdama riigikeelt ja inglise keelt.
Iisraeli peamised mured on endiselt tööpuudus ja võitlus terrorismiga. Emigrantide laviin aina voolab ja mitte üksnes Venemaalt, vaid ka Läänest. Valitsus pingutab jõudu töökohtade juurdeloomiseks.
Mis terrorismi puutub, siis ma ei arva, et see on siin suurem kui näiteks Inglismaal, Itaalias, Saksamaal, Ameerikas, Venemaal jm.

14. aprill 1993
Iisraelis on käsil materjalide kogumine kommunismiohvrite kohta, et säilitada nende mälestus tulevastele põlvedele.
Igal sammul kohtab siin inimesi, kes NSV Liidus oli nii või teisiti kannatanud just seepärast, et keegi nende omastest emgireerus Iisraeli. Sellesse kategooriasse kuulusin minagi, ehkki pääsesin suhteliselt kergelt: vangi ei pandud, ainult kihutati minema töölt, mida olin teinud andumusega kaua aega.
Palju kuulen ja loen meenutusi kannatuste radadelt, mida on erinevatel aegadel pidanud läbima üks või teine emigrant, enne kui ta lõpuks oma kuldrannale jõudis.
Kuni 1948.aastani haldas Palestiinat Inglismaa, kes karmi käega pidurdas juutide sisserännet, halastamata isegi põgenikele natsismi põrgust, mis sisuliselt võrdus Inglismaa tollase valitsuse kaasabiga genotsiidile. Alles Iisraeli Vabariigi väljakuulutamine ÜRO otsuse põhjal 1948.a. mais avas väravad sissesõiduks kõigile soovijaile. Selline ime on ajaloos ainulaadne: kodumaata, tagakiusatud ja laialipillatud rahvas mitte üksnes säilitas 2000 aasta kestel oma vaimsuse, kokkukuuluvuse, usu, keele ja vabadusiha, vaid naasis iidsele isamaale ja taastas seal oma rahvusriigi, mis vaenlasi trotsides aina tugevneb. Usklikud näevad selles Jumala tahte väljendust.
NSV Liidu raudne eesriie jäi aga veel pikkadeks aastakümneteks suletuks. Enne kommunismikrahhi õnnestus vaid vähestel pääseda tollest rahvaste vanglast läbi tagakiusamiste, bürokraatia, laagrite, KGB, tolli ja piirivalve kadalipu. Inimene esitas viisaosakonnale väljasõiduavalduse. Kui see üldse vastu võeti, pidi olema lisatud muude paberite hulgas ka oma töökollektiivi koosoleku protokoll ja otsus. Tavaliselt kujunes too arutelu lihtsalt taotleja läbisõimamiseks. Igal juhul kihutati ta paugupealt töölt minema kui “poliitilise usalduse kaotanu”.
Viisaosakonna vastus viibis kuude kaupa, kuid säärast “rahvavaenlast” ei võetud mujalegi tööle.
Mu 1977.aastal emigreerunud poeg jutustas, kuidas Bresti piiripunktis tema pagasit kontrolliti. Väärisesemete kaasaviimine oli ametlikult piiratud tühise miinumimini. Pojal osutusid ülenormilisteks tema pulmakingitused – kaks karpi hõbelusikaid. Pundunud näoga piiriametnik ütles talle nelja silma all:”Kui ühe karbi siia jätad, võid teise kaasa võtta.” Samasugusest piirimaffiast jutustavad teisedki.
Minu enda kohvris köitsid Tallinna sadama piiriametniku tähelepanu kolm eset: klaverihäälestamise võti, minu aadressimärkmik ja saksakeelne raamat “Bolðevism maskita”. Raamat konfiskeeriti. Märkmikku uuriti tükk aega, kuid lõpuks siiski tagastati (kui suuremeelne, seal võis ju kirjas olla kogu spioonide võrk…). Võti anti tagasi pärast seda, kui olin ära seletanud, mis riistapuu see on (ju siis peeti seda mõne põrgumasina jupiks). Sedapuhku küsis venelane vaid: “Kas siis Iisraelis selliseid võtmeid ei ole?”
Tahtsin öelda, et võtmeid on küll, aga nii totraid piiriametnikke tõesti ei ole.
Eks olnud nõmeduse tipp ka Hruðtðovi kehtestatud “diplomitasu” emigrantidelt. Igale täie aruga inimesele oli selge, et NSV Liidus on haritlane oma õpingute eest kuhjaga tasunud riigile juba igapäevase tööga, mille palk oli ju tunduvalt madalam selle väärtusest ja kasinam, kui teenisid inimesed Läänes. Kui Iisraeli valitsus hakkas siin neid “diplomitasusid” emigrantidele tagasi maksma, ja koguni dollarites, lõpetati see komejant ära.
Mõned mu siinsed tuttavad imestavad: kas eranditult kõik oli seal paha, kas tõesti polnud midagi positiivset? Jah, midagi oli kindlasti, kuid saavutusi pidurdas võimas tagurluse müür.
Nüüd muudan teemat. Meie valusamaid probleeme on endiselt terrorism. Kallaletungideta ei möödu peaaegu päevagi, üks matus järgneb teisele, paljud saavad haavata.
Rahva arvates on meie võimud ja seadused liiga leebed. Iisraeli seadustikus puudub surmanuhtlus.
Meie julgeolekujõud tegutsevad osavalt ja enamik kurjategijaist tabatakse. Tagaotsitavate jälitamist nimetati N Liidus “araablaste terroriseerimiseks Iisraeli võimude poolt”. Paljud ajalehed kasutavad sama terminoloogiat tänaseni, alatult vaikides sellest, miks politsei haaranguid korraldab ja kui palju iisraellasi hukkub mõrtsukate käe läbi.
Terroristide jõuke on mitmesuguseid, nad on omavahel vaenujalal. Üheks tüliõunaks on usk. Nimelt pole kõik araablased muhameedlased, ja viimaseidki on mitut sorti. Fanaatiku jaoks on iga teisiti mõtleja uskmatu, kes peab surema. Teiseks käib neil endil võimuvõitlus ja iga punt tahab ise olla kõigi araablaste kamandaja. Kolmandaks katsekiviks on suhtumine Iisraelisse. Ühed araablased pooldavad rahu sõlmimist, lähtudes Iisraeli olemasolust kui reaalsusest. Need on eriti Iisraeli kodakondsed, nad suhtuvad võimudesse lojaalselt, töötavad kõrvu koos juutidega ja saavad aru, et mujal nad poleks nii hästi elanud.
Teised aga karjuvad, et Iisrael ja tema rahvas tuleb hävitada.
Kuid leidub ka juudi poliitikuid, kes panevad kõik araablased ühte patta, kõik olevat mõrtsukad.
Olen aru saanud, et araablaste enamik ei ole terroristid, paljud neist langevad koguni ise oma kurjade suguvendade ohvriks (kui neid kahtlustatakse koostöös Iisraeli võimudega). Näiteks minu naabruses elab mitu araabia perekonda, kes kinnitavad, et terroristid teevad araabia rahvale häbi, kusjuures terroristide all nad mõtlevad neidki paljusid, kes tegutsevad mujal maailmas.
Et hea tahte korral on võimalik omavahel normaalselt läbi saada, sellest annavad tunnistust Iisraeli suhted Egiptusega. Hulk aastaid tagasi sõlmitud rahuleping on tänaseni ja edaspidigi kasulik mõlemale riigile. Selle põhjal tagastas Iisarael Egiptusele tervenisti kogu Siinai poolsaare, mis on suurem maalahmakas kui päris-Iisrael ongi.
Jälle vahetan teema. Lehest lugesin huvitavat uudist: Eesti ostab Iisraelist relvi. Seda me muidugi ei arva, et kavatsete Venele kallale tungida, kuid enesekaitseks peab alati valmis olema.
Veel lugesin, et Toompeal käib aegajalt kõva kanakitkumine. See tuleb meilgi siin tuttav ette, kui jälgime oma saadikute, parteide ja ministrite jagelemist. Eks kuulu see kõik demokraatia hulka: mitte keegi ei pea kartma valitsusele ja opositsioonile pähe lajatada. Oma eelkäijate ja järeltulijate tõrvamine on alati moes olnud.
Hiljuti saabus Jeruusalemmale Hollandist kingituseks miljon tulpi. See polnud juhuslik. Kui inimestel võivad olla südamesõbrad, siis sama siiras sõprus võib valitseda ka riikide vahel. Üks neist, keda Iisraelis armastatakse ja austatakse, on Holland. Ajal, mil NSV Liit minu maad ohjeldamatult sõimas, temaga diplomaatilised suhted katkestas ja emigreerida soovijaid kohtles nagu kurjategijaid, oli Holland see, kelle Moskva saatkond võttis enda peale ka Iisraeli huvide kaitsmise. Veelgi varem, sõja ajal, kui natsid sundisid juute kollast Taaveti tähte kandma, õmblesid ka tuhanded hollandlased solidaarsuse ja protesti märgiks oma rõivastele samasugused kuusnurgad.
Kõike seda on võimatu unustada, armastusele saab vastata vaid armastusega.

Feodor Grodinski on lahkunud igavikku, kuid tema head teod, kõikemõistev lihtne inimlik tarkus ning südamesoojus elavad edasi neis, kel oli õnne temaga koos töötada ja teda tunda.

admin Tunnistused

Comments are closed.