Home > Ajalugu > Meie mees Damaskuses

Meie mees Damaskuses

detsember 1st, 2002

(Algus Jeruusalemma Sõnumite eelmises numbris 3/2002

“Juudi saatus ja kangelased”

Tõlkija: Riina Aasa

18. mail 1965 poodi Süüria pealinna Damaskuse Märtrite väljakul üles Eli Cohen. Cohen oli mitme aasta jooksul olnud mitte üksnes Süüria presidendi isiklik sõber, vaid jõudnud ka väga lähedale Süüria valitsuse ministrikohale. Cohen paljastati.
Ei aidanud seegi, et nii paavst, Prantsuse president kui Rootsi Amnesty International palusid Süüria presidendilt temale armu.
Eli Coheni hukkamist kandis üle TV oma otsesaates.

India saatkonna töö oli häiritud
Kuid Süüriaski oli ta paljastamisele juba mitmel korral päris lähedal olnud. Ühel korral sattus üks tema süürlasest sõpru talle peale otse Iisraeli raadiole saate tegemise ajal. Sõber nägi Coheni koodvõtit, kuid rahuldus siiski selgitusega, et see kummaliste märkidega paber oli olnud kõigest ristsõnamõistatuse võti.
Teisel korral märkas üks süürlane pikka väljaulatuvat antenni. Coheni seletus oli, et seda oli vaja Argentiina uudiste kuulamiseks.
See, mis Coheni lõpuks paljastas, oli India saatkond. Viimaste kuude jooksul oli Cohen üha enam hakanud rikkuma saadete ajalisi turvapiiranguid. Tal oli nii palju informatsiooni edasi anda. Vahel oli ta aga peaaegu et liigagi julge; nagu siis, kui ta kaebas Iisraeli jalgpallimeeskonna meistrivõistluste kaotuse üle või saatis tervitusi oma naisele.
India saatkond asus otse villa vahetus läheduses ning Coheni sagedased saated segasid nende raadiosidet. Venelased olid just kohale toimetanud tipptasemel pealtkuulamisseadeldise, olles enam kui valmis spioonijahile kaasa aitama.
Sissekukkumine otse saate ajal
Jaanuaris 1965 tormasid Süüria julgeolekupolitsei sõdurid Eli Coheni majja just siis, kui ta edastas sõnumit Tel Avivile. Sõdurid leidsid Coheni fotolabori, mikrofilmi, lõhkeainet, veel ühe saatja ning seina sisse peidetud lindistusseadmed.
Esimesel ülekuulamisel Cohenit ei piinatud; hiljem sai talle osaks aga kõige julmemaid kohtlemisi. Sellest hoolimata ei murdunud ta kunagi, vaid oli isegi siis, kui teda juba hukkamisele viidi, väga rahulik ja vaoshoitud.
Süüria julgeolekumehed ei tahtnud, et Tel Aviv saaks nende spiooni paljastamisest teada. Väga hoolika valve all sunniti Cohenit saatma Iisraeli dikteeritud teadannet, kuid süürlased ei taibanud, et Cohen saatis nende teate edasi palju aeglasemalt, kui see tal tavaliselt kombeks oli. See oli olnud varem kokkulepitud signaal ning Tel Aviv mõistis, mis oli juhtunud – nende mees Damaskuses oli kinni võetud.
Vahistamine vallandas ðoki
Fakt, et Kamel Amin Tabet oli olnud sionistide spioon, vallandas Süüria juhkonna seas muidugi ðokilaine, et mitte öelda enamat. President Amin Al-Hafezi naine oli saanud Tabetilt kingituseks naaritsanahkse kasuka. Ministrid ja kindralid olid olnud Tabeti lähedased usaldusisikud ning mitmed neist olid kasutanud tema korterit oma kõrvalehüpeteks. Mõned neist olid tutvustanud Tabetile Golani kõrgendikke ning üks neist sionistide spiooni jaoks isiklikult ülesvõtteid teinud.
Presidendile ja kõigile teistele oli liigagi selge, millist kahju Coheni tegevus oli tekitanud. Vaid mõni kuu varem oli toimunud Iisraeli lennurünnak vee kõrvalejuhtimise projektile. Selles et rünnaku erakordse täpsuse taga peitus Cohen, ei kahelnud neist keegi.
Arusaadavatel põhjustel ei tahtnud Al-Hafez ja tema sõbrad, et Kamel Amin Tabeti tegevusest liiga palju avalikuks tuleks. See oleks võinud neile maksta rohkem kui ainult nende reputatsiooni; see oleks võinud maksta neile ka võimu ja elu.
Kohtupidamisest tehti etendus
Cohenile sai osaks mitme nädala jagu julma piinamist, millele järgnes lavastatud kohtuprotsess, mis kujunes seninägematuks etenduseks. Nii kohtunik kui süüdistaja olid kaks Kamel Amin Tabetile kõige lähemal seisnud ohvitseri. Kuna kaalul oli nende endi karjäär, oli juba algusest peale selge, et nad mõistavad Coheni surma.
Cohenile kaitseadvokaati ei võimaldatud ning kõike, mida räägiti, tsenseeriti karmilt. Sellest, kui lähedal võimueliidile Cohen tegelikult seisnud oli, ei tohtinud ju liiga palju avalikuks tulla. Vaid mõni nädal enne kinnivõtmist oli ta olnud üks kuumemaid informatsiooniministri kandidaate ning sellele lisaks esitatud ka veel kaitseministri asetäitja ametikohale.
Süürlased nõudsid kättemaksu
Eli Cohen äratas sümpaatia- ja imetluslaineid üle kogu maailma. Massiliselt inimesi nii kõrgelt kui madalalt palusid Süüria presidendil surmamõistetud Coheile armu anda. Kirju tuli nii erinevatest allikatest nagu Rooma paavstilt, Prantsuse presidendilt Charles de Gaulle’lt ning Rootsi Amnesty Internationalilt.
Al-Hafez ei võtnud kuulda mitte ühtegi palujat. Ta teadis väga täpselt, millist kahju hukkamine riigi mainele Lääne silmis teeb, kuid Cohenile armu anda ta ei julgenud.
Rahvas tänavatel nõudis kättemaksu sionistidele ning Al-Hafezi endagi alluvuses oli inimesi, kes ainult ootasid võimalust uueks revolutsiooniks, sedakorda Al-Hafezi vastu. President ei saanud ennast omade ees nõrgana näidata.
Abikaasa jälgis hukkamist otsesaates
18. mail Damaskuses Märtrite väljakul poodi Eli Cohen üles. Väljak oli puupüsti täis inimesi, kes tahtsid näha sionistide spiooni surma.
Traagiline draama mängiti maha TV kaamerate ees ning Iisraelis võis Nadja Cohen otseülekande vahendusel jälgida oma abikaasa viimaseid hetki.
Vahetult selle järel üritas ta endalt elu võtta, kuid toimetati kiiresti haiglasse ning päästeti. Nadja Cohen on veel tänagi elus; tema valduses on ka Eli Coheni viimane kiri.
Eli Cohen ei pääsenud oma kodumaale tagasi isegi mitte peale oma surma. Süüria keeldus tema keha välja andmast.

admin Ajalugu

Comments are closed.