Home > Intervjuud > Lisa Rüdiger: “PÜHA VAIM ON IISRAELI KÕIGE KINDLAM TURVAMEES.”

Lisa Rüdiger: “PÜHA VAIM ON IISRAELI KÕIGE KINDLAM TURVAMEES.”

august 1st, 2003

Piret Udikas

Lisa Rüdiger on noor sakslanna, kristlane, kõrgema haridusega jurist, kes töötades vabatahtlikuna Iisraelis, kuulutab juutidele evangeeliumi neid teenides ja armastades.
Mis seob teid Eestiga?
Minu vanaema oli eestlanna, ta elas Tallinnas. Minu vanaisa aga oli balti sakslane.
Olen sündinud ja üles kasvanud Saksamaal. Ülikoolis õppisin õigusteadust; minu isa on samuti jurist. Õpingute ajaks tulingi kolmeks kuuks Eestisse praktikale. 1999.a. jaanuarist märtsini töötasin justiitsministeeriumis. Mu kursusekaaslased ihkasid praktikale Brüsselisse, mind tõmbas Eestisse.
Kuigi oli väga külm ja pime aeg, armusin Eestisse. Tekkis soov pärast ülikooli lõpetamist siia tööle tulla. Küsisin justiitsministeeriumist, kas neil on minu jaoks kaheks aastaks tööd. Neil oli.
Lõpetasin ülikooli ja tulingi Eestisse elama ja tööle.

Millal tekkis huvi ja armastus Iisraeli vastu?
Siin, Eestis hakkasin juutide vastu sügavat huvi tundma. Lugesin Derek Prince‘i abikaasa raamatut, kus ta räägib sellest, kuidas Jumal kutsus teda Iisraeli. Selle raamatu lõpus Derec Prince selgitab, miks me peame Iisraeli pärast palvetama. Hakkasin seda regulaarselt tegema. Siis ükskord Soomes kohtusin kristlastega, kelle süda on samuti Iisraeliga.
Mul oli nii kange soov Iisraeli sõitma. Hakkasin palvetama. Ja palvevastusena oli mul varsti selleks raha olemas. Soovitan kõigile neile, kel on sama soov – hakake palvetama, ja Jumal täidab teie igatsuse.
2000.aasta lehtmajade pühade ajal sõitsin esimest korda Iisraeli. Siis otsustasin kauemaks Iisraeli minna.
Töötasin seitse kuud vanadekodus, kus paljud hoolealused olid läbi teinud holokausti, pääsenud koonduslaagritest. Neile oli tähtis, et ma olen sakslanna. Teadsin, et mina isiklikult ei ole süüdi selles, mis juutidega sõja ajal tehti, aga tundsin, et olin selle kõige eest vastutav.
Mul oli südames kokku saada inimestega, kes kannatasid natside all. Esimesel päeval vanadekodus kohtusin Moðega, holokausti läbiteinud vana mehega, kes nüüd vanadekodus oma eluõhtut veetis. Küsisin temalt: Moðe, kust sa oled pärit, ta vastas väga vaikse häälega – Berliinist. Tal õnnestus koonduslaagrist eluga välja tulla. Muusika mängis, meie tantsisime. Muusika lõppes. Ta ütles: palun veel kümme minutit. Me tantsisime veel. Meid liitis minevik, valu, kannatused, aga ka rõõm, et võime saada lohutust, lepitust.

Eks lasu kristlastel kohustus ja sisemine vajadus heastada oma rahva üleastumised?
Jah, kes siis veel kui meie peame tooma Jumala ette oma eelkäijate eksimused. Teist võimalust ei ole. Ja saksa rahvas oli väga raskelt juutide ja teiste rahvaste vastu eksinud.
Minu vanemad ei ole veel päästetud ja nad olid sellest väga ärevil, et ma läksin Iisraeli. Eelmisel sügisel tuli ema mind nädalaks vaatama. Käisime Yad Vashemis. Minu ema on sündinud 1945. aastal. Kui ta koolis käis, räägiti seal holokaustist, näidati filme. Sakslastele on tihti öeldud: teie olete süüdi, teie olete süüdi. Jah, see on nii, aga süüst on olemas ka väljapääs, Jeesus on andnud meile selle.
Yad Vashemis kohtusime ühe vanema naisega, Ameerika juudiga. Ta rääkis. “Minu vanemad olid koonduslaagris, kogu elu oleme vihanud sakslasi. Aga nüüd ma näen, et te olete siin, te näete kõike seda, mida juutidega on tehtud, te kahetsete. Ma tunnen, et ma ei pea enam sakslaste peale viha kandma.” See, mida me Iisraelis teeme, on eelkõige lepitustöö.
Vanadekodus oli ka üks vana naine, tal oli alzheimeri tõbi tugeval kujul. Ta oli tulnud Iisraeli 30 aastate algul. Saime temaga ühel õhtul kokku, hakkasime rääkima usust, sellest, mis tuleb pärast surma. “Ma kaotasin 13 pereliiget ainult sellepärast, et nad olid juudid. Kas Jumal tõesti on olemas ja kas ta on sel juhul õiglane? See hind oli minu jaoks liiga kõrge,” ütles see vana naine.
Me ei saa minna inimeste juurde, kes on nii palju üle elanud ja hakata lihtsalt evangeliseerima, aga me saame näidata neile oma armastust, aidata ja teenida neid.
Need, kes on holokausti üle elanud, ei rääkinud kaua aega sellest, mis nendega juhtus. Sellest ei räägitud isegi lähedastele. Neil oli häbi, nad vaikisid aastaid.
Neil on valus, nad on aastaid kandnud seda valu endas. Nende jaoks peab olema inimesi, kes aitavad neil sellest valust üle saada. Nii tähtis on seal lepitustöö. Iisraelis on palju vabatahtlikke haiglates ja vanadekodudes, eriti sakslasi.
Vanadekodus tegin kõiki töid, mis vaja. Kandsin hoolt näiteks ühe vana naise eest, ta sai liigutada ainult kätt: vahetasin tema mähkmeid, pesin teda, andsin süüa, panin ratastooli. Rääkisime temaga palju. Temagi oli holokausti läbi teinud, saime temaga rääkida ülekohtust, mis neile oli tehtud. Et edasi elada, pidid nad oma minevikukoormast, milles nad ei olenud süüdlased, vaid ohvrid, vabaks saama. Kuna olin sakslane, siis said nad minuga sellest vabamalt rääkida.

Missuguses koguduses Iisraelis käite?
Käin ühes messiaanlikus koguduses Jeruusalemmas, seal on mul palju sõpru. Minu juudist pastor oskab ka aramea keelt, hämmastav on, millise rikkusega ta seletab lahti Jumala Sõna.
Juudid olid algkoguduses, nad tunnevad väga hästi Piiblit, kui Püha Vaim tuleb nende peale – siis on see väga eriline. Juutidel on palju meile jagada.
Teenistus kestab umbes kolm tundi. Ülistamine on väga tähtis, lauldakse ja tantsitakse palju.
Praegu on Iisraelis üle saja messiaanliku koguduse ja nende arv kasvab pidevalt. Mida enam Messia tulek läheneb, seda rohkem Jumal eemaldab katet juutide silmadelt.
Usuõpetus on Iisraeli koolides kohustuslik.

Mis on teie praegune töö Iisraelis?
Töötan Jeruusalemmas Rahvusvahelise Kristliku Suursaatkonna Saksa Osakonna direktori assistendina. Valin ja tõlgin Iisraeli ingliskeelsest ajakirjandusest uudiseid ja saadan neid Interneti kaudu saksa kristlastele.
Minu saadetisi loeb umbes 2500 inimest. Vastuvõtt on elav, mulle saadetakse palju kirju.

Palun kirjeldage saatkonna igapäevast tööd.
Meid on 55 vabatahtlikku, igast maailmanurgast. Räägime 14 erinevas keeles. Minu amet on peamiselt istuda ja kirjutada.
Saatkond annab korteri, toidu ja taskuraha. Ta kannab meie eest väga hästi hoolt, on väga tähelepanelik. Ameeriklased tulid Iisraeli, enne küsiti igaühelt, mis on tema lemmikparfüüm. Kui nad Iisraeli tulid, oli neil igaühe jaoks spetsiaalselt temale toodud kingitus. See oli väga liigutav.
Saatkonna sotsiaalosakond aitab iisraellasi igapäevaeluga toimetulekul. Nad külastavad inimesi kodudes, vestlevad, viivad ainelist abi. Praegu on Iisraelis küllalt palju neid, kellel ei lähe hästi, sõda on viinud majanduse halba seisu.
Kuid me ei lähe juutidele mitte kristlikku sõnumit viima, vaid esmajoones neid teenima ja armastama. Peame olema ausad, mitte minema nende juurde mingi salaplaaniga, vaid lihtsalt neist hoolides.

Kuidas talute elu pidevas terrorismiohus?
Kui algas Iraagi sõda, ei olnud kedagi, kes oleks ära sõitnud, töötasime ja elasime edasi, nagu midagi poleks juhtunud.
Kui sa elad seal, sõidad näiteks bussis, sa ei mõtle kogu aeg ohtudele. Pealegi, Püha Vaim on kõige parem turvamees. Tema hoiab meid ja hoiatab, et me ei satu kohtadesse, kus pommid lõhkevad.
Iisraelis elades tunned, kuidas Piibel on muutunud reaalsuseks. Jumal kutsub oma rahvast igast maailmanurgast. Sõidad bussis, sinu ees räägivad kaks Etioopia juuditari, sinu taga vestleb Venemaalt tulnud juut oma naisega vene keeles, kohalikud juudid suhtlevad omavahel heebrea keeles, Ameerika päritolu juudid inglise keeles.
Näeme omasilmaga, kuidas Jumala rahvas jõuab igast maailmanurgast koju. “Vaata, ma toon nad põhjamaalt ja kogun nad maa viimseist äärist; nende hulgas on üheskoos pimedaid ja jalutumaid, rasedaid ja sünnitajaid: suure hulgana tulevad nad siia tagasi! Nad tulevad nuttes, aga ma toon neid trööstides; ma viin nad veeojade ääre tasasel teel, kus nad ei komista; sest ma olen Iisraeli isa ja Efraim on mu esmasündinu!”
(Jr 31:8-9)
Kahe tuhande aasta jooksul eksiilis on Jumala rahvas väga palju haiget saanud. Jumal ütleb meile: trööstige, trööstige mu rahvast. See on meie, kristlaste siht, kes me elame Iisraelis ja teenime Jumala rahvast.
Meie ülesanne on juute armastada ja õnnistada. Nad jälgivad meid, kristlasi, kuidas me elame, kas see armastus, millest kristlased nii palju räägivad, ka nende endi elust välja paistab.
Meie saame olla nende jaoks Jeesusekuju kandjad.

admin Intervjuud

Comments are closed.