Home > Tunnistused > Golda Meir: “Me tegime juudi riigi tõelisuseks!”

Golda Meir: “Me tegime juudi riigi tõelisuseks!”

august 1st, 2003

Üksikud episoodid, mis on jäänud mulle meelde kogu möödunud seitsmekümne aasta kestel, on enamasti seotud kohutava viletsusega, mida meie pere pidi taluma – külma, nälja ja hirmuga – , ja küllap see hirmutunne ongi kõige eredamalt mu mällu jäänud.
Ma olin vist õige noor, vahest ainult kolme ja poole või nelja aastane. Me elasime Kiievis, väikese maja esimesel korrusel, ja ma mäletan väga selgesti, kui räägiti pogrommist, mis pidi meie poole tulema. Siis ma muidugi ei teadnud, mis on pogromm, kuid ma teadsin, et sel on midagi tegemist asjaoluga, et me oleme juudid, ja märatseva rahvarämpsuga, kes tormab läbi linna, vehib nugade ja suurte kaigastega ning röögib juute otsides: “Kristuse tapjad!”
Kui vaesed me olime! Kunagi ei olnud midagi küllalt, ei toitu, sooje riideid ega kütet. Mul ei olnud kunagi päris soe ega kõht päris täis.
“Meie pere ei olnud eriti usklik. Muidugi pidasid mu vanemad kinni juudi kommetest. Nad valmistasid koððerit (ususeaduste poolt söögiks lubatud toit) ja tähistasid kõiki juudi pühasid. Kuid usul – kuivõrd seda saab juudi kombestikust lahutada – oli meie elus väga väike osa. Ma ei mäleta, et mulle oleks lapsena eriti kõneldud Jumalast või õpetatud palvetama, kuigi veidi vanemas eas – siis olime juba Ameerikas – vaidlesin mõnikord emaga usuasjus.

Esimesed juudid, kes uueaegsesse Siionisse naasmise otsa lahti tegid, jõudsid kohale juba 1878.a. (sionistlik liikumine läks lahti spontaanselt ja enam-vähem üheaegselt mitmel pool Euroopas 19. saj lõpul).
Tel Avivi rajas 1909 a. 60 optimistlikku juudi peret. Tel Avivi elanikkond koosnes osalt juutidest, kes olid saabunud enamasti Leedust, Poolast ja Venemaalt.
Kui lõppes Esimene maailmasõda ja Rahvasteliit andis mandaadi Palestiina üle Suurbritanniale, siis tundus, et ideed täiemõõdulise juudi rahvuskodu loomiseks on täide minemas.
Kuid 1901.a., palju aastaid enne seda oli sionistlik liikumine juba loonud Juudi Rahvusfondi ainsa sihiga osta kogu juudi rahva nimel Palestiina maad ja need üles harida. Ja lõviosa juutidele kuuluvast maast Palestiinas ostiski välja kogu rahvas – Pinski, Berliini ja Milwaukee pagarid, rätsepad ja puusepad. Õigupoolest mäletan juba sest peale, kui olin alles väike tüdruk, pisikest sinisest plekist korjanduskarpi meie elutoas sabatiküünalde kõrval, millesse ei poetanud iga nädal münte mitte ainult meie, vaid ka meie külalised, ning samasugune sinine korvike oli igas juudi kodus. On tõsi, et 1904.aastast peale hakkas juudi rahvas just nende müntide eest ostma Palestiinas suuri maatükke.
Kui sellele mõelda, siis olen ma üsna tüdinud kuulmast, et juudid varastasid Palestiinas araablastelt maa. Tõde on hoopis teistsugune. Anti välja palju raha ning hulk araablasi sai väga rikkaks.
1921.a. asusin elama Iisraeli kibutsisse.

Hitler hävitas kuus miljonit juuti, ja üle 30 000 juudi kogukonna, mis olid sajandeid olnud juudi usu, kirjatarkuse ja hariduse keskused. Nende juutide seast pärinesid mitmed suurkujud kunsti, kirjanduse ja teaduse vallast. Kas gaasikambrites hukkus vaid see Euroopa juutide põlvkond? Hävitati miljon last – terve tulevane põlvkond. Siin hävitati selle kõige loomulik varasalv, mida üks uus riik vajab – õpetatus, kogemused, andumus, idealism, teerajaja vaim.

Ja siis 1948.a. saime oma riigi. Kahe päevaga tuli vastu võtta lõplik otsus: kas kuulutada välja juudi riik või mitte?
Võisime olla kindlad vaid kahes asjas: et inglased lähevad välja ning araablased tungivad sisse. Meie võimalused on fifty-fifty. Ühteviisi tõenäoliselt võime nii võita kui ka lüüa saada.
Reedel, 14. mail 1948 luuakse juudi riik rahvaarvuga 650 000 inimest, mille ðansid kesta kauem oma sünnist sõltub sellest, kas suudame vastu panna viie araabia riigi regulaararmee rünnakule, mida toetab aktiivselt miljon Palestiina araablast.
Esialgse kava kohaselt pidin naasma Jeruusalemma ja jääma sinna pikemaks ajaks. Pole tarviski öelda, et ma tahtsin väga Tel Avivi jääda, vähemalt riigi väljakuulutamise tseremooniaks, mille aega ja kohta hoiti saladuses (välja arvatud veidi rohkem kui 200 kutsutud külalise jaoks), kuni sündmuseni oli jäänud üks tund.
Kogu kolmapäeva lootsin kõigest hoolimata, et Ben-Gurion leebub, kuid ta jäi endale kindlaks. “Sa pead minema tagasi Jeruusalemma,” ütles ta.
Aga niipea, kui olime jõudnud üle rannikutasandiku Juuda mägedesse, hakkas mootor töötama väga katkendlikult. Istusin piloodi kõrval (neis tillukestes lennukites, mida me hellitavalt kutsusime priimusteks, oligi vaid kaks kohta) ja nägin, et isegi tema oli väga närvis. Mootor hakkas tegema niisugust häält, nagu tahaks see üldse lennuki küljest ära kukkuda ning ma ei olnud sugugi üllatunud, kui piloot andekspaluvalt ütles: “Mul on väga kahju, kuid mägedest kaugemale me vist ei jõua. Ma pean tagasi minema.”
Nii saingi viibida riigi väljakuulutamise juures. 14. mai hommikul võtsin osa rahvanõukogu koosolekust, kus pidi otsustatama riigi nimi ja deklaratsiooni lõplik sõnastus. Nimega oli vähem muret kui deklaratsiooniga, sest selle puhul vaieldi viimase minutini, kas viidata seal Jumalale või mitte. Õigupoolest oli see teema juba eelmisel päeval üles võetud. Viimane lause, nii nagu deklaratsiooni lõplikku versiooni koostav väike allkomitee ette pani, algas sõnadega ”Uskudes Iisraeli kaljusse…” Ben-Gurion oli lootnud, et väljend “Iisraeli kalju” on piisavalt kahemõtteline rahuldamaks nii neid juute, kellele oli mõeldamatu, et juudi riigi alusdokumendis ei ole nimetatud Jumalat, kui ka neid, kes vaidleksid ägedasti vastu, kui see proklamatsioon sisaldaks väiksematki vihjet usuasjadele.
Kuid kompromissis ei olnud kerge kokku leppida. Usuringkondade esindaja rabi Fiðman-Maimon nõudis, et viide Jumalale oleks ühemõtteline, ning väljend “Iisraeli kalju” rahuldaks teda vaid siis, kui sellele järgnevad sõnad “ja tema Lunastaja”, sellal kui Aaron Zisling Töölispartei vasakult tiivalt oli kindlalt hoopis vastupidisel seisukohal. “Ma ei saa kirjutada alla dokumendile, milles on mingis vormis viidatud Jumalale, kellesse ma ei usu,” ütles ta. Ben-Gurionil kulus terve hommikupoolik veenmaks Maimoni ja Zislingit, et “Iisraeli kalju” tähendus on tegelikult kahetine. Sellal kui paljudele, vahest rõhuvale enamusele juutidele tähendas see Jumalat, võis seda pidada ka sümboolseks ja ilmalikuks vihjeks juudi rahva tugevusele. Viimaks jäi Maimon nõusse, et sõna “Lunastaja” jääb tekstist välja, kuigi naljakal kombel puudusid välismaal avaldamiseks mõeldud ja proklamatsiooni samal päeval tehtud ingliskeelsest tõlkest sõnad “Iisraeli kalju” sootuks, kuna sõjaväetsensor oli julgeoleku kaalutlustel tõmmanud maha kogu viimase lõigu, sest selles oli mainitud tseremoonia aega ja kohta.

Vaidlus ise, kuigi mitte ehk päriselt niisugune, millele tulevane peaminister oleks võinud kulutada oma aega kõigest mõni tund enne uue riigi väljakuulutamist – eriti kui seda riiki ähvardas vahetu sissetungi oht – ei olnud sugugi mitte lihtsalt vaidlus terminoloogia üle. Me kõik teadsime väga hästi, et see pidulik teadaanne mitte ainult ei kuuluta juutide 2000 aasta pikkuse kodumaatuse vormilist lõppu, vaid väljendas ka neid põhimõtteid, millele juudi riik rajatakse. Seetõttu oli iga üksik sõna väga tähtis. Muide, mu hea sõber Zeef Ðaref, tulevase valitsuse esimene välisminister (kes valitsemise masinavärgile vundamendi rajas), leidis koguni aega hoolitseda selle eest, et ürik, millele me pidime õhtul alla kirjutama, viidaks pärast tseremooniat varjule Palestiina Inglise panga keldrisse, et see säiliks järeltulevatele põlvedele – isegi kui riik ja meie ise ei kesta kuigi kaua.
Kella kahe paiku pärast lõunat läksin tagasi oma hotelli mere ääres, pesin pea ja panin selga oma parima musta kleidi. Siis võtsin mõneks minutiks istet, et tõmmata hinge ja mõelda lastele – möödunud kahe päeva jooksul esimest korda.

Menachem oli sel ajal Manhattani Muusikakooli õpilasena Ühendriikides. Teadsin, et nüüd, mil sõda on möödapääsmatu, tuleb ta tagasi, ja ma küsisin endalt, kas me kohtume veel. Saara oli Revivimis, ja kuigi ta asus minust vaid linnulennu kaugusel, olime teineteisest niisama hästi kui ära lõigatud. Mitu kuud tagasi olid Palestiina araablaste jõugud ja Egiptusest sisseimbunud relvastatud isikud sulgenud tee, mis ühendas Negevi ülejäänud maaga, ning nad lasksid siiani järjekindlalt õhku või lõhkusid suurema osa torujuhtmeid, mis varustasid veega Negevis hajevil asuvat kahtkümmet seitset juudi asundust. Hagana oli teinud kõik võimaliku, et piiramisrõngast läbi murda. Aga kes teadis, mis saab väikestest halvasti relvastatud ja varustatud Negevi asundustest Egiptuse täiemõõdulise sissetungi korral Iisraeli, nagu see kõigest mõne tunni pärast üsna kindlasti algab?
Nendesugustest noortest, nende vaimujõust ja vaprusest olenes Negevi ja järelikult Iisraeli tulevik, ning mulle tulid judinad peale, kui mõtlesin, et neil tulebki vastu astuda sissetungivale Egiptuse armeele.

Olin laste pärast nii sügavalt mõttes, et mäletan end hetkeks üllatuvat, kui telefon mu toas helises ja mulle öeldi, et auto on kohal. Oli otsustatud korraldada riigi väljakuulutamise tseremoonia Tel Avivi muuseumis Rotchildi puiesteel. Mitte et see olnuks mingi uhke hoone, vaid seepärast, et see oli küllalt väike ja järelikult hõlpsasti valvatav. See üks Tel Avivi vanimaid hooneid oli alguses kuulunud esimesele linnapeale, kes oli pärandanud selle linnakodanikele, et need rajaksid sinna kunstimuuseumi. Oli eraldatud ühtekokku umbes 200 dollarit, et hoone pidulikuks sündmuseks ette valmistada; põrand olid puhtaks küüritud, alastimaalid seintel sündsalt drapeeritud, aknad õhurunnaku puhuks pimendatud ning hiigelsuur Theodor Herzli pilt oli riputatud seinale laua kohal, mille taga pidid istet võtma ajutise valitsuse kolmteist liiget. Ehkki arvati, et üritus oli teada vaid enam kui kahesajale kutsutule, oli minu saabumise ajaks juba kogunenud muuseumi juurde suur rahvasumm.

Mõni minut hiljem, täpselt kell neli pärast lõunat algas tseremoonia. Mustas ülikonnas ja lipsuga Ben-Gurion tõusis püsti ja koputas koosolekujuhataja vasaraga. Kava järgi pidi see olema märguandeks teise korruse rõdule peitunud orkestrile mängida “Hatikvat”. Kuid midagi läks viltu ja muusikat ei tulnud. Me tõusime kõik spontaanselt püsti ja laulsime oma rahvushümni. Siis köhatas Ben-Gurion ja lausus tasa: ”Nüüd loen ma ette iseseisvusdeklaratsiooni.” Piduliku teadaande ettelugemisele kulus tal kõigest veerand tundi. Ta luges aeglaselt ja väga selgelt ning ma mäletan. et ta hääl muutus ja valjenes veidi, kui ta jõudis 11. lõiguni. ”Käesolevaga meie, Rahvusnõukogu liikmed, esindades juudi rahvast Iisraeli maal ja sionistlikku liikumist, oleme tulnud kokku päeval, mil lõpeb Briti Palestiina mandaat, ning meie loomuliku ja ajaloolise õiguse ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsiooni põhjal kuulutame käesolevaga välja juudi riigi Iisraeli maal – Iisraeli riigi. Iisraeli riik! Mu silmad täitused pisaratega ja mu käed värisesid. Me tegime seda. Me tegime juudi riigi tõeluseks ja mina, Golda Mabovitð Meyerson, jõudsin ära näha selle päeva. Mis edaspidi ka ei juhtu, mis hinda meil kõigil selle eest ka maksta ei tule, oli juudi rahvuskodu ometi taasloodud, pikk pagendus oli läbi. Sellest päevast peale ei elanud me oma esiisade maal enam kellegi armust. Nüüd olime rahvas nagu kõik teised, omaenda saatuse peremehed – esimest korda kahe aastatuhande jooksul. Unistus oli täitunud – liiga hilja nende jaoks, kes olid saanud hukka, kuid mitte tulevaste põlvede jaoks. Peaaegu täpselt viiskümmend aastat tagasi, kui sai läbi esimene sionistlik kongress Baselis, oli Theodor Herzl oma päevikusse kirjutanud: ”Baselis rajasin ma juudi riigi. Kui ma selle täna valjusti välja ütleksin, võetaks mind vastu naeruga. Võimalik, et viie, aga viiekümne aasta pärast kindlasti näeb seda igaüks.” Ja nii ka läks.
Seejärel, otsekui mingi märguande peale, tõusime kõik nuttes ja käsi plaksutades püsti, sellal kui Ben-Gurion, hääl üksainus kord murdumas, luges: ”Iisraeli riik on avatud juudi sisserändajatele ja põgenikele.” See oli proklamatsiooni tuum, riigi loomise põhjus ja mõte. Mäletan, et ñutsin valjusti, kui kuulsin neid sõnu selles palavas, inimesi pungil täis väikeses saalis. Ben-Gurion aga koputas korda nõudes taas vasarat ja luges edasi: “Ka keset viimaste kuude meievastaseid ägedaid rünnakuid kutsume Iisraelis elavaid araabia rahva poegi üles hoidma rahu ja andma oma panuse riigi ülesehitamisse selle täieõiguslike ja võrdsete kodanikena, kes on seaduslikult esindatud kõigis institutsioonides… Me ulatame rahu ja heanaaberlikkuse märgiks käe kõikidele riikidele ja rahvastele meie ümber ja kutsume neid üles tegema vastastikuse kasu eesmärgil koostööd sõltumatu juudi rahvaga tema maal. Iisraeli riik on valmis tegema kooskõlastatud pingutusi kogu Lähis-Ida edenemise nimel.”

Kui Ben-Gurion oli lugenud ette proklamatsiooni kõik 979 heebreakeelset sõna, palus ta meid tõusta ja “vastu võtta ürik, mis paneb aluse juudi riigile”, ja nii tõusime taas püsti. Siis juhtus midagi päevakava välist ja väga liigutavat. Rabi Fiðman-Maimon tõusis korraga püsti ja luges väriseval häälel kombekohase heebrea tänupalve. “Ole õnnistatud, oo meie Issand Jumal, maailma valitseja, kes sa oled hoidnud meid elus, lasknud meil kesta ja toonud meid selle päevani. Aamen.” See oli palve, mida ma olin sageli kuulnud, kuid see polnud kunagi olnud mulle niivõrd tähendusrikas kui sel päeval.
Enne kui läksime kordamööda tähestiku järjekorras proklamatsioonile alla kirjutama, paelus meie tähelepanu veel üks päevakorrapunkt. Ben-Gurion luges ette uue riigi esimesed dekreedid.
Oma proklamatsioonile allakirjutamisest mäletan vaid seda, et ma nutsin avalikult, suutmata isegi pisaraid näolt pühkida…
Vaid 25 Rahvusnõukogu liiget kirjutas 14. mail proklamatsioonile alla.
Pärast seda kui Palestiina Filharmooniaorkester oli mänginud “Hatikvat”, koputas Ben-Gurion kolmandat korda vasaraga. “Iisraeli riik on välja kuulutatud. Koosolek on lõppenud.”

Mõned külalised ja nende noored saatjad laulsid ja tantsisid ning me kuulsime inimesi tänaval hõiskamas ja laulmas. Kuid ma teadsin, et keskööks saab Briti mandaadi tähtaeg täis. Inglise ülemkomissar sõidab minema, viimane Briti sõdur lahkub Palestiinast ning me olime veendunud, et araabia armeed marsivad üle äsja asutatud riigi piiri. Me olime nüüd iseseisvad, kuid mõne tunni pärast ootas meid ees sõda.
Ent vist alles järgmisel päeval mõistsin ma täies ulatuses seda, mis oli Tel Avivi muuseumis toimunud. Kolm üksikut, ent väga lähedalt seotud sündmust tegid tõe mulle selgemaks kui miski muu, ja vahest esimest korda taipasin ma, et miski pole enam endine. Ei minu, juudi rahva ega Lähis-Ida jaoks.
Esiteks, laupäeval enne koitu nägin ise oma toa aknast seda, mida oleks võinud nimetada Iseseisvussõja vormiliseks alguseks: neli Egiptuse “Spitfire”`i tüüpi lennukit kihutas mürinal üle linna pommitama Tel Avivi jõujaama ja lennuvälja sõja esimeses õhurünnakus. Siis, pisut hiljem nägin esimest laevatäit juudi immigrante – mitte enam “illegaalseid” sisenemas Tel Avivi sadamasse, vabalt ja uhkelt. Keegi ei ajanud neid enam taga, ei kihutanud minema ega karistanud kojutuleku eest. “Sertifikaatide” ja inimeste loendamise häbiväärne aeg oli möödas, ja kui ma seisin seal, pilk kiindunud laeva , siis tundsin ma, et ükski hind sellise kingituse eest ei saa olla liiga kõrge.
Esimene seaduslik sisserändaja, kes Iisraeli riigis maale tuli, oli väsinud vana mees nimega Samuel Brand, üks Buchenwaldist pääsenuid. Pihku oli tal pigistatud kortsunud paberitükk. Sellel seisis vaid: “Käesolev dokument annab õiguse Iisraeli elama asuda”, kuid sellele oli alla kirjutanud riigi “immigratsiooniosakond”, ja see oli esimene viisa, mille me välja andsime.

admin Tunnistused

Comments are closed.