Home > Teoloogia > “SINA, IISRAEL, OLED MU SULANE, kelle läbi ma ilmutan oma au!”

“SINA, IISRAEL, OLED MU SULANE, kelle läbi ma ilmutan oma au!”

august 1st, 2003

Prayer For Israel

Rod Boggia

Tõlkija: Piret Udikas

Tõde on, et keegi pole meist immuunne kannatuste suhtes: kurbus, kurvastus, leinamine, haigused ja hädad ei meeldi meile. Kuid katsumused suudavad kujundada meie iseloomu ja seetõttu meid lõpuks lunastada.
“Aga sina, Iisrael, mu sulane, Jaakob, kelle ma olen valinud, mu sõbra Aabrahami sugu, sina, kelle ma võtsin maailma äärtest ja kutsusin selle kaugemaist paigust, üteldes sulle: “Sina oled mu sulane, ma valisin sind ega põlanud sind mitte.” (Js 41:8-9)
“Parem on meelehärm kui naer, sest südamel on hea, kui näod on kurvad.” (Kg 7:3)
Kurbus ja kurvastus on pühakirja korduv teema. Iiob kannatas rohkem, kui suudame ette kujutada. Tema kannatus oli väga raske, sest ta uskus, et kannatused oli saatnud talle Jumal, mitte saatan. Kuid siiski
jäi Iiob ustavaks Jumalale ka rasketes katsumustes, teades, et talle saab osaks kindel ülestõusmine, et ta saab näha Jumalat palgest palgesse.
Lõpuks saigi Iiob väga õnnistatud, sest Jumal kahekordistas kõike, mis tal enne oli olnud.
Ka Hanna kannatas väga oma viljatuse pärast: “…ja olles hinges kibestunud, palvetas ta Jehoova poole ja nuttis väga. (1Sa 1:10)
Jumal vastas Hanna palvetele, talle sündis Saamuel ja ta võis öelda: ”Mu süda rõõmutseb Jehoovas, Jehoovas üleneb mu sarv kõrgele! Mu suu on laialt lahti mu vaenlaste vastu, sest ma olen rõõmus sinu abi pärast!” (Sa 2:1)

Miks suutsid Iiob ja Hanna pöörata oma katsumused lunastavaks? Neil oli midagi ühist – teenijad südamed. Nad teadsid, et Jumal oli nende Meister, Isand ja Issand kõigis olukordades. Nad soovisid usaldada üksnes teda. Seal, kus teised oleksid muutunud kibedaks ja kaotanud lootuse, said nad oma rasketes katsumustes usule tugevust, said rõõmsaks, sest Jumal oli andnud neile rõõmuõli leina asemele, “…andes neile laubaehte tuha asemele, et neid nimetataks “õigluse tammedeks”, “Jehoova istanduseks”, miska ta ennast ehib!” (Js 61:3)

Kuid mitte keegi ei suuda hoomata Jeesuse, kannatava sulase kannatusi. Agoonias ristil talus ta kõige julmemat ja piinarikkamat surma. Vahel unustame aga selle hingelise, vaimse piina, mida Jeesus kannatas õhtul enne hukkamist Ketsemani aias Õlimäel.
Ketsemani aeda nimetatakse õlipressiks, kohaks, kus oliive purustades valmistati nendest õli. Sel ööl, mil Jeesus ära anti, oli ta purustatud oma vaimus ja hinges. “Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile elu tulnud!” (Js 53:5)
See purustustöö, mida Jeesus kannatas Ketsemanis, tõi esile rahutoova, imehästi lõhnava õli – võidmise. Jeesuse ristilöömine ja surm tõi pääste kõigile, kes teda usuvad ja järgivad.
Jeesus oli kuulekas sulane. “… vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele.” (He 12:2)

Kuna alandlikkus ja teenimisvalmidus on Jumala südame keskmes, ei ole mingi ime, et ta kutsus Iisraeli enda sulaseks ja valguseks paganrahvastele, sest Jumal oli otsustanud kohe alguses tuua pääste neile. Siiski Iisraeli kutsumine ei juhtinud neid teenimisvalmidusele, vaid hoopis uhkusele, mässule ja käsumeelsusele. See, kes on kangekaelne, ei suuda oma pead painutada. Kuid Jumal ütles: “Sina, Iisrael, oled mu sulane, kelle läbi ma ilmutan oma au!” (Js 49:3)
Jumalal on imeline plaan, kuidas viia täide oma sõna. Ta valab oma rahvale kaastunde ja anumise vaimu ja siis nad vaatavad Jeesuse peale, kelle nad läbi pistsid.
Selle tulemus läbistab südameid ja muudab elusid. “Ja ma valan Taaveti soo peale ja Jeruusalemma elanike peale kaastunde ja anumise vaimu; siis nad vaatavad sellele, kelle nad läbi pistsid, ja kaebavad tema pärast, nagu kaevatakse ainsa lapse pärast, ja nutavad tema pärast kibedasti, nagu nutetakse kibedasti esmasündinu pärast!” (Sk 12:10).

Püha Vaim toob esile sügava kurbuse, Jumaliku kurvastuse. Jumalik kurvastus toob meeleparanduse, mis viib päästele. Selle tagajärjel saab Jumal anda neile patud andeks ja puhastada nad Jeesuse vere allikal: “Sel päeval on Taaveti sool ja Jeruusalemma elanikel avatud allikas patu ja roojuse vastu.” (Sk 13:1)
Niisiis – Jumala sõna läheb täide. Kui Iisrael ei olnud valgus paganrahvastele, saatis Jumal oma Õiglase Sulase Jeesuse, kes on valgus. Kristus tuli maailma ja näitas teed kõigile. Järgides Tema ohvrimeelset surma, matmist, ülestõusmist, tekkis nelipühipäevil võimas kogudus.
Nüüd viimseil päevil ja raskel kannatusajal, mis pea tuleb, saab Iisreal selliseks valguseks rahvastele, et nelipühipäev kahvatub. Ilmutuseraamatus lubab Johannes meil vaadata tuleviku eesriide taha. “Pärast seda ma nägin, ja vaata, suur hulk rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest; need seisid aujärje ees ja Talle ees, riietatud valgeisse rüüdesse ja palmioksad käes. Ja üks vanemaist hakkas kõnelema ning ütles minule: “Need seal valgeis rüüdes, kes nad on ja kust nad tulid?” Ja ma ütlesin temale: “Mu isand, sina tead!” Ja ta ütles mulle: “Need on, kes tulevad suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres!” (Ilm 7:9,13,14)

Nagu kinnitab Rooma kiri (11:26), päästetakse kogu Iisrael ja Iisraelist saab Jumala valitud sulane, et olla valguseks kõigile paganrahvastele Jumala lõpuaja lõikuses.
Mida peaksime sellest arvama? Kindlasti seda, et ka meie oleme Jumala valitud sulased ja sulastel peab olema alandlik suhtumine. Alandlikkus ei ole mitte vaimuvili ega vaimuand, vaid tahteotsus, sest ikka ja jälle julgustab meid pühakiri: alandage iseennast! Kuigi see meile võibolla ei meeldi, laseb Jumal kurbusel, kurvastusel, leinal meie ellu tulla, sest need toovad esile ühe pehme pinnase, millel võib õitseda patutunnetus ja meeleparandus.
Kui meid tühjendatakse meie enesekesksest elust, saab pisaratest väline märk meie sisemisest muutusest selles katsumuste sulatusahjus. Püha Vaimu tuli põletab lihaliku elu, muudab täielikult meie sisemised suhtumised, elustades meie uuestisündi vaimult.
Jumal suudab teha oma sügavaima armutöö just rasketes olukordades – paljud hinged on tulnud Jumala juurde läbi katsumuste.

Jumal võib rääkida õrnalt meie südametesse. “… aga me kiitleme ka viletsustest, teades, et viletsus saadab kannatlikkuse, ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse; aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.” (Rm 5: 3-5)
Paulus tuletab meile meelde katsumuste lunastava iseloomu. Kui me ägame katsumuste orus, nagu see meie elus kindlasti juhtub, siis võime olla tänulikud, et oleme kõigekõrgema Jumala sulased, kes valmistab lootuse ukse Jeesuse.
“Ja ma karistan teda päevade pärast, mis kuulusid baalidele, mis ta suitsutas neile, ehtis ennast oma rõngaste ja ehetega ning läks järele oma armukestele, aga unustas mind, ütleb Jehoova!”(Ho 2:15)

Toogem Jumalale alandlike, õrnade südametega need mitmesugused palvekoormad, mis ta meile on andnud Iisraeli rahva suhtes, kes on Tema silmatera. Las me püüame kinni Jumala südametukse neis asjades ja peegeldame neid talle tagasi eestpalvetes, et Tema eesmärgid täituksid kõigepealt taevastes paigus ja siis maa peal.
Tõeline palve on Jumala hingus inimeses, et ta pöörduks tagasi sinna, kust ta on tulnud.

admin Teoloogia

Comments are closed.