Home > Peatoimetaja veerg > Holokaustipäev

Holokaustipäev

mai 1st, 2004

Peeter Võsu

Tänavu 27-ndal jaanuaril mälestati Eestis ametlikult teist korda holokaustipäeva. Eestlaste hoiak holokausti suhtes on üldiselt tõrjuv ja ignoreeriv. Meedias on holokausti teema tänavu olnud peaaegu olematu. Teadetena käisid läbi paar üsnagi tagasihoidlike mõõdetega üritust: Ühing Iisraeli Sõbrad presenteeris ja jagas Rahvusraamatukogus holokausti õpikut ning noorteühing Avatud Vabariik korraldas okupatsioonimuuseumis foorumi holokausti ohvrite mälestuseks. Enamik inimesi isegi ei tea, mida holokaustipäev täpselt tähendab ja veel vähem oodatakse sellelt sõnumit tänapäevaks.
„Mis siis oli holokaust? Miks selline nimi? Kas juutide tapmine oli hullem kui kõik muud kuriteod maailmas? Kas juutidel on rohkem õigust kõiki teisi süüdistada kui teistel neid?” Sellised ja sellist laadi on enamik kommentaare holokaustipäeva kohta.
Kas Eesti peaks mälestama holokaustipäeva? Milline on selle päeva sõnum tänapäeva eestlasele?
Möödunud aasta jaanuaris, kui Eesti pidas esimest korda ametlikult meeles seda kohutavat sündmust, ütles Elhonen Saks oma kõnes Toompeal, Riigikoguhoones peetaval ametlikul vastuvõtul, et holokaust ei ole juutide probleem, vaid kogu kristliku Euroopa tsivilisatsiooni probleem. „Juutidel, kes hukkusid holokausti ajal, ei ole enam probleemi”, ütles Elhonen Saks: „Probleem on nendel, kes peavad elama teadmisega, et nende tegevuse või tegevusetuse tõttu sai Euroopas midagi sellist toimuda.”
Sõna „holokaust” tuli kasutusele pärast Teist maailmasõda. Kui pisut nendest koledustest, mis pandi toime juudi rahva keskel, sai teatavaks, ütles Winston Churchill, Suurbritannia peaminister, et puudub sõna, mis adekvaatselt väljendaks seda, mis on toime pandud. Massimõrv, genotsiid ja kõik teised tuntud sõnad tundusid liiga leebed, et kirjeldada seda õudust. Inglismaal võeti kasutusele kreeka keelest tuletatud sõna „holokaust”, mis tähendab kõige elutu ja elava täielikku hävitamist tules.
Mille poolest erines see, mis tehti juutidega, kõigi teiste kannatustest? Kõigil teistel juhtudel, nagu sõdades ikka, hävitati eelkõige vastaspoole armeed. Kannatajateks osutusid ka teised, kes olid lähedal või sattusid pommitatavasse piirkonda. Tapeti rahva juhte ja mõningatel juhtudel ka inimesi nende usutunnistuse või mõne muu tunnuse alusel. Enamasti jäid ellu need, kes alistusid või vaenlasega koos töötasid.
Juute tapeti selle tõttu, et nad olid juudid. Tapeti mehi, naisi, lapsi ja imikuid. Neid ei aidanud sakslaste poole üleminek, koostöö ega abistamine. Avraham Benjamin, Iisraeli suursaadik Baltikumis rääkis möödunud aasta holokaustipäeval, et on teada ka juhtum, kus leiti üles ristiusku pöördunud ja aastaid kloostris elanud juudisoost nunn, kes tiriti välja kloostrist ja saadeti hukkamisele. Imikud ja väikelapsed ei kujutanud Saksa armeele mingit ohtu, kuid nad tapeti selle tõttu, et nad olid juudid.
Mis viis Saksa rahva Euroopa kultuurrahvana selliste tegudeni? Analüüsida on ilmselt võimalik ainult arenguid, mis alluvad loogikale. Siin võiks nimetada Adolf Hitleri vajadust rahastada oma maailmavallutamise plaani, millega algas juutide hävitamine. Selleks, et õigustada juutide äraajamist ja varanduse konfiskeerimist, õhutas Hitleri partei kogu rahva hulgas viha juutide vastu, mis lõppes nende totaalse ja süsteemse hävitamisega.
Vihkamine ja mõrvahimu kasvasid lumepallina. Sõja alguspäevil lasti juute maha. Mahalaskmine ei olnud piisavalt tõhus, kuna hukkamiseks kulus palju aega ja laskemoona. Pärast inimkatsetusi Saksamaal tehti kindlaks, et gaasikambris suri väikelaps umbes viie minuti ja tugev täiskasvanu viieteist minuti jooksul. Selliseid „inimeste tapmise tehaseid” ehitati hulgaliselt Poolasse ja mujale. Kaasvangid matsid surnukehad sõja esimesel poolel kaevatud kraavidesse või looduslikesse orgudesse. Enne sõja lõppu pidid paljud elus olevad vangid ka neid haudu lahti kaevama, et hukatud juute põletada. Mõrvatud juutide koguarv Teises maailmasõjas oli vähemalt üle kuue miljoni või isegi kuni seitse miljonit. Täpne arv on tänaseni teadmata.
Siiski oli kõigi nende koleduste juures palju loogikale allumatuid arenguid. Küsimus, miks saksa rahva hulgas ei saanud terve mõistus jagu diktaatorist, on tänaseks vastuseta. Samuti on vastuseta küsimus, miks kogu Lääne – Euroopa lasi sellel toimuda. Kui Saksamaal tapeti juute, arvasid prantslased, inglased ja mitmed teised Lääne – Euroopa rahvad, et ega see neid ei puuduta. Samuti arvati siis, kui Saksamaa tungis kallale Tðehhile ja Poolale. Arusaam, et see puudutab ka neid, tekkis siis, kui välksõjaga vallutati Luxemburg, Holland, Taani ja Norra, kuid siis oli juba hilja.
Mis garanteerib, et selliseid asju enam ei saaks juhtuda? Sarnast suhtumist on küllaga ka tänapäeva konfliktides. Kui Saddam Hussein mõrvas sadu tuhandeid oma riigi kodanikke, siis enamus lääne poliitikuid ütles, et meil pole õigust sekkuda, see on nende siseasi. Kui USA siiski sekkus, said Saksamaa ja Prantsusmaa väga kurjaks. Kas ikka on süütute tsiviilisikute tapmine mistahes riigis kellegi siseasi? Kas Teine maailmasõda ei andnud veel piisavat õppetundi?
Kõigele sellele võiks lisada ka, ja mitte vähem olulisena, vaimuliku dimensiooni. Vaadates sündmusi kontekstis Piibli ettekuulutustega, näeme läbi Piibli hulgaliselt kirjakohti juudi rahva tagasipöördumisest oma esivanemate maale. Seda võib lugeda prohvet Hesekieli kuulutustest, Sakaria raamatust ja Jeesus nimetas seda ka aegade tähiseks Luuka 21. peatükis. Teame ka seda, et juudid taastasid oma iseseisva riigi 14. mai 1948. aastal. Läbi ajaloo teame, et enne kui juudid asusid teele Egiptusest oma maad üle võtma Jumala korraldusel, püüdis vaarao takistada seda, tappes kõik väikesed poisslapsed. Sama analoogiat näeme Estri raamatus ja enne Jeesuse sündi. Hitleril õnnestus tappa suur osa juudi rahvast vahetult enne Iisraeli riigi taastamist pärast nende kahe tuhande aastast viibimist hajutatult rahvaste keskel. Kas see võis olla juhus? Usun, et holokaust oli otsene rünnak Jumala plaani täitumise vastu inimkonna ajaloos.
Vaimsed kurjuse jõud ei ole siiski veel alla andnud. Need arengud on kõigile nähtavad ja avalikud. Ainult üks päev pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist ründasid noort juudiriiki kõik ümberkaudsed rahvad. Iisrael lõi rünnakud tagasi. Araabia Liiga maad on üheskoos mitmeid kordi Iisraeli rünnanud, et selle riigi lõplikult maailmakaardilt minema saada. Tuntumad nendest on 1967. aasta „Kuue päeva sõda” ja 1973. aasta „Yom Kippuri sõda”. Mõlemal korral lõi Iisrael endast mitmeid kordi suuremaid armeesid ja saavutas võidu.
Möödunud kümnendi jooksul on Araabia Liiga maade juhid aru saaanud, et nad ei suuda Iisraeli sõjas võita. Uus plaan on kohutavam ja surmavam: rahastada ametlikest allikatest terrorismi, et hävitada, paanikat külvata ja selliselt täielikult demoraliseerida tsiviilisikud Iisraelis. Sarnaselt holokaustiga Teises maailmasõjas ei näe Lääne Euroopa selles tegevuses mingit ohtu. See on nende siseasi, millesse ei tuleks sekkuda. Samuti ei tohiks Iisrael ennast kaitsta ei aktiivselt ega ka passiivselt. Isegi kaitserajatise ehitamine oma elanike turvamiseks on ebasobiv. Ka tänapäeval on veel inimesi, kes ei näe süsteemseid arenguid nende sündmuste taga. Kristlaskonnana võime vaid tõdeda, et läbi ajaloo on Jumala plaan ellu rakendunud ja kindlasti läheb see nii ka tänaste arengutega.

admin Peatoimetaja veerg

Comments are closed.