Home > Teoloogia > Kui me oma patud tunnistame, ON TEMA USTAV JA ÕIGE.

Kui me oma patud tunnistame, ON TEMA USTAV JA ÕIGE.

mai 1st, 2004

Piret Udikas

Eestimaa vajab ärkamist, Eestimaa anub ärkamist. Palju öid ja palju päevi on eesti kristlased – koos ja eraldi – hüüdnud Jumala poole, et Ta saadaks ärkamise. Et see Püha Vaimu tuul, mis liigub võimsalt praegu Ameerikas, Aafrikas, Aasias ja äratab tuhandeid inimesi, tabaks ka vana head kristlikku Euroopat.
Miks taevas vaikib? Mida Jumal ootab? Miks Ta kaalutleb? Kui kaua veel peame seisma Issanda ees, et taevad avaneksid?

Eestlasi ähvardab väljasuremisoht
Jumal ise vastab meile oma Sõnas. Kui prohvet ägab Nutulauludes Jeruusalemma purustamise pärast, siis räägib ta otsesõnu ka meile. Nu 2:14: “Su prohvetid on näinud sulle valesid ja mõttetuid nägemusi; aga nad ei ole paljastanud su süüd, et pöörata su saatust, vaid on sulle ilmutanud petlikke ja eksitavaid ennustusi!”
Sõna ütleb: kui meie süü saab paljastatud, pöörab Jumal rahvaste saatuse. Ka eesti rahva saatuse.
Rahva saatuse, mille kõige noorem sugupõlv – 12-13aastased – on muutumas uimastiorjadeks, kus 91 % samaealistest ja veidi vanematest pruugib alkoholi, kus 10aastased koolijuntsud tõmbavad vahetunni ajal kooli nurga taga suitsu, kus 14-aastased lapsed saavad emaks. Eesti on maailma esikümnendikus enesetappude ja abortide rohkuse poolest, aidsitaudi leviku kiiruse poolest. Kui Jumal ei pööra meie rahva saatust, ähvardab eestlasi väljasuremisoht. Praeguse kokkukuivava iibe juures väheneb järgneva viiekümne aasta jooksul eesti elanikkond poole võrra.
Maailma riikide ja rahvaste ajalugu on näidanud: iga rahvast ja riiki, kes tõstab käe Jumala omandrahva, Tema silmatera juutide vastu, on tabanud langus ja häving. Kas loodame, et Eesti kohta see ei kehti?

Suurim süü on holokaust
Rahvuse hääbumisele on meie rahvast viinud elu ilma Jumalata. Eesti rahvas vajab rohkem kui midagi muud meeleparandust ja patust loobumist. Jumal ei pööra rahva saatust, kui rahvas ei paranda meelt.
Mis võiks siis olla see, mis meie rahva oleviku- ja minevikupatus võiks olla paljastamata, avalikkuse ette toomata?
Meie elu kubiseb ülekohtust kaasinimeste, eriti aga Jumala vastu. Kuid suurim, ja seni ka varjatum neist on süü Jumala rahva – juutide vastu. Ja selle süü nimi on holokaust.
Iisraeli rahva mitme aastatuhande pikkune ajalugu tõestab: igat rahvast ja riiki, kes on tõstnud käe Jumala silmatera, tema omandrahva vastu, tabab langus ja hukatus.
Kuulen juba rahvuskaaslasi kinnitamas: aga kuidas, eestlased ei ole kunagi juute vihanud, juudid on võinud siin vabalt elada, meil ei ole olnud getosid. Eesti oli esimene riik maailmas, kes andis oma väikerahvastele, seal hulgas ka juutidele kultuurautonoomia, viimased olid seda võimalust ka aktiivselt kasutamas.
Jah, kuid see hea tegu ei tee olematuks üht teist tegu, kus eestlased olid samuti esimesed. Nimelt kui sakslased võtsid 1942.a. jaanuaris Wannsees kursi juutide küsimuse lõpliku lahendusele – 11 miljoni Euroopa juudi hävitamisele, võis Eesti ette kanda: Eesti on juba juudivaba.
Kas ka seekord sai meie rahvuslik uhkus – olla iga hinna eest esirinnas, paista silma – rahulduse? Küllap vist, sest Eesti läks maailma ajalukku riigina, kus kõik tollal Eestis elanud juudi rahvusest Eesti kodanikud hävitati.

Paljasta süü, et pöörata rahva saatus
Soome riik on ja Soome kirik on vabandanud ja kahetsenud kümnekonna juudi väljaandmist. Eestis hukati saksa okupatsiooni ajal 20 000 juuti (19 000 juuti veeti Eestisse mitmelt Ida-Euroopa maalt ja hukati meie koonduslaagrites).
2000. aasta jaanuaris ütles Rootsi peaminister Göran Persson Stockholmis rahvusvahelisel holokaustiteemalisel foorumil: “Moraalne ja poliitiline vastutus selle eest, mida me tegime ja tegemata jätsime, lasub meil jäädavalt.”
Eesti ei taha juutide ja holokausti teemat üles võtta. Iga kord, kui tuleb jutuks juutidele meie maal tehtud ülekohus, rõhutatakse eestlaste endi kannatusi. Viimati kuulsime seda ka president Arnold Rüütli suust.
See, et oleme ise elanud kahe suure ja tigeda okupandi vahel ning kandnud väga suuri kaotusi, ei tee olematuks ega õigusta tuhandete juutide mõrvamist Teise maailmasõja ajal Eestis.
Eesti riigil lasub vastutus loobuda tõe varjamisest ja tunnistada: Eestimaal on toimunud koletud kuriteod juudi rahva vastu, eestlased on aidanud kaasa natsliku poliitika elluviimisele ja 6 miljoni juudi tapmisele.
Tõe varjamine ei tee juhtunut olematuks, kuid aitab taastada eestlaste maine.
Eesti kristlastel lasub vastutus ja eesõigus tuua ülekohus Jumala rahva vastu Jumala ette, kahetseda tehtud kuritegusid ja anuda, et Jumal halastaks meile sõjaaegsed kuriteod juutide, mustlaste ja kõigi teiste süütute inimeste vastu.
Me võime inimeste ja rahvaste eest katsuda end puhtaks pesta, kuid Jumal näeb ja teab kõik. Ja Jumal ootab meie otsust, Eesti riigi, Eesti kristlaste otsust.
Tänases ajakirjanumbris alustame pikema kirjutise avaldamist. See põhineb arhiividokumentidel, tunnistajate ütlustel, ilmunud raamatutel ja uuringutel, mida Eestis ei olegi nii vähe.

OMAKAITSE OMAKOHUS

Ajakirjas “Vikerkaar” (2001 nr 8-9) on käsitlenud Eesti holokausti-teemat peamiselt Eesti Vabariigi Presidendi korraldusel tegutsenud okupatsiooniajal Eestis toimunud kuritegude uurimise komisjoni liikmed. Anton Weiss-Wendt väidab artiklis “Mida tähendab meile holokaust?” järgmist: “Uurijad on jõudnud üksmeelele, et juutide hävitamise algtõukeks oli küll Hitleri isiklik viha nende vastu, kuid läbi viidud sai see ennekõike kohalikul initsiatiivil.”
Järgnevalt vaatleb autor holokausti teema käsitlust Ameerikas ning võrdleb seda Eestiga. “Kogu arutelu holokausti üle Eestis on tugeva apologeetilise (erapoolikult kaitsva) maiguga. See on aga suuresti tingitud sellest, kuidas küsimust sõnastatakse. Mõned (loe: välismaa juudid, nagu Ephraim Zuroff ja Dov Levin) süüdistavad meid, eestlasi, et oleme antisemiidid. Kas on see tõesti nii? Nõukogude allikate andmeil tapsid eestlastest SS-mehed Ukrainas juute. Kas see peab paika? On täiesti loomulik, et esimene reaktsioon niimoodi püstitatud küsimustele oleks ja ka on: ei, antisemiidid me pole, kõik nõukogude allikad aga valetavad! Kuid selline mõttevahetus ei vii meid kaugemale.
Eestis on jõutud viimase kümne aastaga üles ehitada palju asju, kuid ühte veel kindlasti mitte – pluralistlikku ühiskonda. Tuleb tõdeda kurba tõsiasja, et akadeemilise arutluse kultuur puudus Eestis täielikult. Mitte et seda ei taheta – lihtsalt ei osata….
Mida mina tõesti tahaksin teada, on see, miks osalesid eestlased tsiviilisikute tapmises, kuidas see neid mõjutas, kas sellel on mingit seost Eesti minevikuga ja on sellel ka tähtsus Eesti tulevikule.”
Meelis Maripuu analüüsib teemat artiklis “Eesti juutide holokaust ja eestlased”. Siin olgu toodud mõned väljavõtted sealt.
“Enne nõukogude okupatsiooni algust elas Eestis ligikaudu 4500 juuti, neist pooled (2200-2300) Tallinnas ja Nõmmel. Suuremate rühmadena elas veel Tartus ligi 1000 ja Valgas ning Pärnus umbes 250 juuti. Ülejäänud elasid väiksemate rühmadena üle kogu Eesti.”
“Samas tabas 1941.aasta 14. juuni küüditamine rängalt ka siinseid juute, repressioonide ohvriks langes ca 400 inimest, s.o. 10 % juudi kogukonnast. Saksa okupatsioon katkestas 1941. aastal kommunistliku terrori, kuid on tõenäoline, et selle jätkumise korral poleks juudi kogukond pääsenud kergemalt ka järgmistest küüditamistest-hukkamistest, nii nagu need eesti rahvast tabasid pärast Teise maailmasõja lõppu. Seega ei ole sugugi üllatav, et umbes tuhat juuti ei põgenenudki koos punavägedega Nõukogude Liitu, vaid otsustas jääda kohale ja minna vastu Saksa okupatsioonile.
Saksa vägede saabudes elasid Eestisse jäänud juudid nagu varemgi põhiliselt Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Üksnes Valgast oli enamik juute ilmselt lahkunud, vähemalt ei ole Eugenia Gurin-Loovi ja Viktor Boikovi koostatud nimekirjas (viide raamatule “Suur häving) andmeid nende hukkumise kohta Saksa okupatsiooni ajal.
Valdav enamik Eestisse jäänud juutidest hukati 1941.aasta teise poole jooksul, üksikud ka hiljem. Hukatute üldarvu ligikaudse suuruse üle valitseb uurijate seas üksmeel ning see jääb kindlasti 900 ja 1000 vahele.
Tunduvalt keerukam on selgusele jõuda juutide hukkamise konkreetsetes asjaoludes: kus, millal, kelle käsul ja kelle käe läbi? Ühelt poolt tuleb see keerukus säilinud originaaldokumentide vähesusest ning teiselt poolt nõukogude perioodi juurdlusmaterjalide omapärast.
Juutide hävitamine Eestis erines eelnenud praktikast Leedus ja Lätis. Seal oli vahelduva eduga provotseeritud kohalikke elanikke korraldama juudivastaseid pogromme ja pandud toime juutide massihukkamisi. 1941.aasta oktoobris selgitas Einsatzgruppe A komandör Stahlecker “pogrommi”-idee tagamõtteid: “
“Eestis kujunes olukord teistsuguseks…Rahvamasside spontaanseid juudivastaseid demonstratsioone neile järgnevate pogrommidega ei ole täheldatud….arvesse võttes juudi kogukonna väiksust ja seniseid rahvussuhteid, puudusid Eestis ka reaalsed eeldused sääraste pogrommide provotseerimiseks.”
Kehtima jäi loomulikult põhimõte, et kogu puhastusprotseduur peab välja paistma kohaliku initsiatiivina ning toimuvale tuleb anda seadusliku tegevuse ilme, mis tähendas teatud bürokraatlike formaalsuste täitmist politsei poolt ja juurdlustoimikute vormistamist arreteeritavate juutide kohta.
Hilisemad juutide arreteerimised rajanesidki juba Sandbergeri korraldusel 10. septembrist 1941. Juutide hukkamiste suhtes leppisid Stahlecker (Einsatzgruppe A komandör ja Sandbergeri otsene ülem) kokku, et neid peab täide viima ainuüksi Eesti Omakaitse, mitte aga Sandbergerile alluv Sondekommando 1a. Senistel andmetel on arhiivis juurdlustoimikud säilinud ca kolmandiku (324) kohta hukatud juutidest, kuid valdavalt sisaldavad need minimaalset informatsiooni. Tihtipeale lõpeb toimik vahistamisotsuse või ülekuulamisprotokolliga. Umbes sajal juhul leidub toimikus ka vastuvõetud otsus, mille enamasti on teinud Saksa Julgeolekupolitsei ja vaid üksikutel juhtudel muud instantsid.
Üldistavalt võibki Eesti juutide arreteerimised ja hukkamised jagada kahte etappi: enne Saksa Julgeolekupolitsei komandör Martin Sandbergeri 10. septembri korraldust ning pärast seda…
Esimesel etapil arreteeriti juute üldiste tagalapuhastusaktsioonide käigus kohe pärast vastava piirkonna langemist Saksa vägede kontrolli alla ning see toimus kohalike Saksa sõjaväevõimude (välikomandandid), mitte Einsatzkommando või julgeolekupolitsei korraldusel, kusjuures vahetuks arreteerijaks ja ka peatselt järgnenud hukkamiste teostajaks olid sakslaste järelevalve all eestlastest metsavennad, hiljem Omakaitse liikmed ning politseinikud. Nende operatsioonide esmane ülesanne ei olnud üldjuhul juutide, vaid kommunistide ja nende käsilaste, hävituspataljonlaste jms kontingendi arreteerimine. Juudid selekteeriti arreteeritute hulgast siiski välja ning hoiti teistest eraldi. Sel perioodil arreteeritud ja hukatud juudid olid valdavalt mehed. Eri linnades toimus see protsess mõnevõrra erinevalt. Näiteks Tartusse saabusid esimesed Saksa sõjaväelased 10.-11. juulil 1941 ning juba 13. juulil käskis Lõuna-Eesti metsavendade üldjuht major Kurg välikomandant Gosebruchi heakskiidul (või pigem käsul) arreteerida kõik kohalikud juudid ja suunata nad vastloodud koonduslaagrisse. (A. Weiss-Wendt, Sonderkommando 1a ja juudiprobleemi lõplik lahendamine Eestis.) Lahingute ajal oli linnas puhkenud tulekahjusid, mille süütajateks peeti juute, sh “lapsi Molotovi kokteiliga”…
Esialgu hoiti arreteeritud juute koos tavalises üldbarakis, kus harilikult olid kergemate karistustega kinnipeetavad, kellel oli teatud määral lubatud suhelda ka välismaailmaga…. Peagi viidi nad aga üle nn “surmabarakki” ehk “Lepiku barakki” – erilisse juutidele mõeldud getosse Pargi tänaval.
Tartu koonduslaagri esimese ülema Juhan Jüriste tunnistuse kohaselt polnud 1941.aasta juulis-augustis laagris mingisugust kohut, Saksa välikomandantuurile alluva eriosakonna politseinikud mõistsid inimesi (sh Tartu juute) ka mahalaskmisele, kuid need otsused kuulusid siiski kinnitamisele välikomandantuuri või Saksa julgeolekupolitsei poolt.

admin Teoloogia

Comments are closed.