Home > Tunnistused > “Oma nime pärast, Issand, anna andeks mu süütegu…”

“Oma nime pärast, Issand, anna andeks mu süütegu…”

mai 1st, 2004

HOLOKAUSTIOHVRITE MÄLESTUSPÄEV PÄRNUS

Piret Udikas

“Nõnda ütleb Issand: Raamast kuuldakse häält, halinat, kibedat nuttu: Raahel nutab oma poegi. Ta ei lase ennast trööstida oma poegade pärast, sest neid ei ole enam.” (Js 31:15)

Pärnu juudi sünagoog-palvemaja on ainus judaismi pühakoda, mis jäi Teises maailmasõjas hävitamata. Kuid ta hävib praegu, meie kõigi silme all. Mineviku kurva tunnistajana, holokausti mälestusmärgina seisab see mitu korda põlenud maja Pärnu südalinnas ja tuletab sellele sugupõlvele, kelle teades või teadmata anti välja, arreteeriti, tapeti kõik kohalikud juudid, ning neile põlvedele, kes on sündinud pärast kohutavaid aegu, et kuritegu kõigi rahvaste, eelkõige aga juutide kallal, kellele oli ette nähtud täielik häving, ei ole aegunud ega aegu kunagi.
Pärnu linnas mälestati esimest korda holokaustipäeva juudi sünagoogi ees.
Mälestusteenistuse avas Pärnu Immaanueli koguduse pastor, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident Joosep Tammo. Ta rääkis, kui oluline on teada ja mäletada täna kõigil, eriti aga kristlastel, mis toimus Pärnus, Eestis, Euroopas 63 aastat tagasi.
Pärnu Juudi Kogukonna esimees Jefim Frischer meenutas juutide elu Eestis enne Teist maailmasõda. “Elati sõbralikult õlg õla kõrval eestlastega. Juudid käisid sünagoogis palvetamas, siis tuli sõda ja hävitas kõik.”
Emeriitpastor, meedik ja muusik Voldemar Kaasik töötas sõja algul Pärnu haiglas, mis asub sünagoogist üle tee. Ta meenutas, kuidas nägi üht eestlasest püssimeest sünagoogi valvamas, kus teati juudi lapsi kinni peetavat.
“Ühel öösel kuuldus palvemajast valju kisa. Siis jäi kõik vaikseks. Räägiti, et siin hukati kõik Pärnu juudisoost lapsed.”
Allakirjutanu rääkis juutide totaalsest hävingust Pärnus ja Eestis. Eestis ei hukatud mitte ainult kõik eesti kodakondsusest juudid, vaid ka 19 000 mujalt siia veetud juuti. “Igaüks, kes oli sündinud juudina, pidi surema. Meil on ainult siis võimalik mõista selle koletu roimatöö suurust, kui kujutame ette, nagu see oleks juhtunud meie enda rahvaga. Kui igaüks, kes on sündinud eestlasena, oleks ainuüksi selle eest hukka mõistetud, jälitatud, paljaks röövitud, tapetud…”
Väike Mariliis, hukatud laste eakaaslane, luges ette kõigi laste nimed, kes hukati sünagoogis. Noorim neist oli mõnekuune Taube Kuðner.
Kõiki hukkunuid mälestati leinaseisakuga.
Kristlased palusid: “Oma nime pärast, Issand, anna andeks mu süütegu, sest see on suur!” (Ps 25:11)
Ühiselt loeti palve (Ps 11:1-7): “Ma otsin pelgupaika Issanda juures. Kuidas te ütlete mu hingele: “Põgene mägedele nagu lind!” Sest vaata, õelad tõmbavad ammu vinna, nad asetavad nooled nöörile, et pimedas lasta siirameelsete pihta… Issand on oma pühas templis, Issand, kelle aujärg on taevas; tema silmad näevad igale poole, ta pilgud katsuvad läbi inimlapsi. Issand katsub läbi õige, aga õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing…”
Mälestusteenistus jätkus teelauas Immaanueli Koguduse palvelas. Osaduse juhatas sisse Pärnu Kristliku Vabakoguduse pastor Arne Heide. Kauaaegne ajalooõpetaja ja teatri direktor Arnold Ebrok meenutas raskeid aegu mitte ainult juutidele, vaid paljudele rahvastale, tohutuid kannatusi, mida natsism põhjustas. Ta meenutas soojalt mitmeid juute, kellega elu oli teda kokku viinud.
Juudi kogukonna esindajana võttis sõna dr Saalomon. “Tundsin etteloetud nimedest umbes kümmet last, enda eakaaslast. See, mis toimus, oli kohutav, kuid me peame edasi elama ja lootma, et juhtunu ei kordu enam kunagi.

admin Tunnistused

Comments are closed.