Home > Intervjuud > Mis inimesele võimatu, on VÕIMALIK JUMALALE

Mis inimesele võimatu, on VÕIMALIK JUMALALE

mai 1st, 2004

Piret Udikas

Norralanna Sigrid Eilevstjonn töötab Operatsioon Jabotinsky koordinaatorina Eestis 2001. aastast. Sellega on praegu saja harukontoriga organisatsioon kolinud Baltimaadesse, et treenida siinseid kogudusi võtma vastu ja teenima endise NL territooriumilt Iisraeli suunduvat Jumala omandrahvast.

Millal ja millest Operatsioon Jabotinsky alguse sai?
Operatsioon Jabotinsky sündis 1993. aastal Iisraeli linnas Tibeerias, kui Jumal rääkis pastor Ulf Ekmaniga ja ütles, et Tema rahvas tuleb endisest NList viia ära, Iisraeli. Ka enne seda oli Uppsala Livets Ordi Kogudus aidanud tollase Leningradi juute läbi Rootsi Iisraeli sõita, kuid nüüd kõlas väga selge stardipauk, mis avas koguduse juurde täiesti uue tööharu.
Oma nime sai organisatsioon II Maailmasõja eel Euroopa juute läheneva katastroofi eest prohvetlikult hoiatanud Vladimir Þabotinsky järgi.
Kuidas juudi rahva aitamine hakkas konkreetselt välja nägema?
Kõik algas laevast – et kedagi tõesti Iisraeli viia, oli vaja oma laeva. Aga kust seda võtta? Selle eest palvetati palju ning siis, 1994. aasta lõpus kinkis üks ameerika päritolu abielupaar kogudusele laeva. See oli hästi säilinud endine sõja(väe) transportlaev, mis tegi läbi põhjaliku uuenduskuuri. Laev hakkas kurseerima Sotði ja Haifa vahet ja kandma sümboolset nime Restoration (Taastamine). See oli käigus neli aastat ja aitas eriti Kaukaasia, Lõuna-Venemaa päritolu juute kodumaale viia. Samal ajal oli see ainuke vene emigrante Iisraeli viiv alus, sest sarnase eesmärgiga sõsarorganisatsioonile Ebenezerile kuuluv Odessast startiv laev teenis enamasti vaid ukraina juute.
Kuidas sina sellesse töösse sattusid?
Esimest korda kohtasin vene juute neid kord oma kodus vastu võttes: majutasin üht Iisraeli suunduvat Peterburi abielupaari. Pereisa nimi oli Jaakob. Lugesin talle prohvet Jesaja raamatust ette kirjakoha, kus on sõnad: Ära karda, Jaakob!
Tema oli imestunud: näe, minu kohta kirjutatud. Ta ei teadnud midagi Toorast ega Seadusest.
Julgustasin neid, pärast seda pöördus minu süda enam ja enam juudi rahva ja Iisraeli poole…
1994. aastal suunati mind kahe kaastöötajaga Moskvasse avama sealset Operatsioon Þabotinsky kontorit. Meie töö seisnes vene kogudustega ühenduse võtmises. Need pidid informeerima oma paikkonna juudi inimesi laeva olemasolust ja kojusõidu võimalusest. Pool aastat hiljem avasime uute kaastöötajatega harukontori Sotðis.
Pidasime läbirääkimisi tolliga, piirivalvega, sadamaga. Ja nagu Venemaal kombeks – alguses lubati palju, pärast murti lubadusi. Oodati altkäemaksu.
Kas andsite ka?
Mitte ühtegi rubla.
Kuidas te siis oma asjad aetud saite?
Läbi palve. See oli meie meetod.
Kuidas te oma laevadele reisijaid leidsite?
Hakkasime lihtsalt Kaukaasias ja muudes metsikutes paikades ringi sõitma.
Näiteks kuulsime, et Dagestanis elab palju juute. Ka meie tahtsime sõita, aga ei teadnud isegi, kus see maa asub. Vaatasime kaardilt, et teiselpool Tðetðeeniat. Palusime üht juudi noorukit meiega kaasa sõita. «Ei», vastas tema, «liiga ohtlik». Palvetasime. Siis kohtasime juhuslikult Dagestani päritolu inimest, võtsime tema telefoninumbri.
Teisel korral kohtasime naist, kes ütles, et kuulub Dagestanis kogudusse, ta andis pastori aadressi. Nende kahe kontakti alusel otsustasime sõita. Mineralnõje Vodõ vaksalis küsisime, kuidas Dagestani pealinna Mahhatðkalasse saada. Vastus oli, et rongiga Tðetðeenia kaudu. See liin avanes kõigest kolmeks nädalaks.
Ostsime piletid, asusime teele. Kõikjal automaatidega mehed. Öösel jäi rong seisma, kuulsime rongi katustel joostavat. Rongi pilluti kividega. Kuulsime tulistamist ja nägime pimedas vihisevaid tulevihkudes kuule. Vaatasime, aga mingit hirmu ei tundnud – olime õiges kohas tegemas õiget asja. See oli nagu Laulus 91 – sa näed vaenlast, aga see ei saa sind kätte.
Sõidu tulemusena sai Dagestanist meie laevaga liikuma väga palju juute. Kohalik kogudus aitas neid kõigis praktilistes küsimustes: asjade veos, autobusside rendis jne.
Milliseid keerulisi operatsioone olete veel ette võtnud?
Kui kuulsime blokaadi tõttu Abhaasiasse kinni jäänud juutidest, kelle kojusõit oli võimatuks tehtud, mõtlesime, et see on meie ülesanne nad välja saada. Hakkasime palvetama, et leida võimalust sõita. Sündis plaan: riietusin kohalikuks naiseks mandariini-turukärudega. Mandariinivedu on kohalike naiste ala: Venemaalt tuuakse toiduaineid, välja viiakse mandariine. Turunaiste dokumente kontrollitakse harva, nii pääsesin hästi üle piiri.
Kohapeal oli 25 liikmeline juudi grupp, valmis kohe ära sõitma. Blokaadi ja “kehtetute” Abhaasia passide tõttu ei saanud nad sõita välja Venemaalt, Abhaasiast jälle ei sõitnud ükski laev ega lennuk. Nende pealevõtmiseks pidime sõitma Suhhumi (Abhaasia pealinn) sadamasse. Selleks oli vaja imet. Pidime saama loa Põhja-Kaukaasia piirivalvelt. Saatsime avalduse teele, palvetasime, ootasime, helistasime mitu korda päevas, mõni nädal hiljem saime loa, mille saamisesse ei uskunud mitte keegi. Kui Iisraeli konsul pidi sõitma Moskvast, et anda juutidele viisa, ei uskunud ta, et meil see luba tõepoolest olemas on. “Saatke dokument, siis usun,” ütles ta, aga meil polnud midagi peale suulise lubaduse.
Ta tuli?
Jah. Ja kirjutas viisad. Siis saime sõita Abhaasiasse ja võtta peale inimesed, kes ootasid meid tõelise ärevusega. See oli ülev hetk. Kui nad laevale sisenesid – linn oli puruks, inimesed seisid heitunult sadamas oma kastide, kohvrite ja kompsudega, olemata kindlad, kas laev üldse jõuab – paistis teiste seast välja üks õnnelik mees. Ta jutustas, et tema pere on juba Iisraelis ees, aga tema ei saanud neile järele sõita. Unes oli talle aga ilmunud ingel ja öelnud: «Ära karda, siia tuleb laev ja päästab sind siit!»
Mis inimesele võimatu, on võimalik Jumalale.
Millised on teie edasised tööplaanid Eestis?
Operatsioon Þabotinsky peamine, põhiline projekt on Tartus Elu Sõna Koguduse kõrval 1994. aastast töötav ühing Iisraeli Sõbrad ja muidugi juudi rahva muusikat ja tantse esitav Keshet. See tähendab ansambli reiside, kohtumiste organiseerimist ja rahastamist. Keshet on esinenud paljudes juudi ühingutes üle terve endise NL-i ning olnud sillaks juutideni sõnumi viimiseks nende ajaloolisest kodumaast ning ohust, mis võib neid varitseda paigale jäädes.
Ajad Venemaal, ja kahjuks mitte ainult Venemaal, on muutunud juutide jaoks ebaturvaliseks, ultranatsionalistlikud ringkonnad räägivad samasugust juttu, kui oli kuulda enne II maailmasõda Hitleri suust.
Kui veel Moskvas olin, hakkas Jumal mulle rääkima, et Ta tahab valmistada Baltimaades elavaid kogudusi võtma vastu (põgenevaid) juute NL aladelt. Samuti on Jumal näidanud, et siinse töö üheks võtmeks on rahva, sealhulgas kristlaste suhtumine holokausti. Kui minnakse kaasa holokausti õigustamisega, on see ohtlik tendets.
Meie üks suurim avalikkusele suunatud projekt oli Rootsis ilmunud Paul Levini ja Stephan Bruchfeldi holokaustiteemalise kooliõpiku “Jutustage sellest oma lastele” väljaandmine. Raamat ilmus trükist koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga 14 000 eksemplaris. Suurem osa tiraaþist on jagatud tasuta kooliraamatukogudele, osa tiraaþist presentatsioonidel ja kontsertidel, osa ootab väljajagamist.
Mida kristlased saavad teha juutide heaks?
Näidata tegudega, et on juutide sõbrad. Piibel kinnitab korduvalt, et Jumal õnnistab rahvaid ja üksikisikuid, kes on teinud juutidele head, ja karistab rahvaid ja üksikisikuid, kes on tõstnud käe Tema omandrahva vastu või on neednud neid. Kõiki riike, kes on ajaloos juute taga kiusanud, on tabanud langus.
Kõige kohutavam on kristlaste ükskõiksus, kes peaksid toetama, kaitsma ja õnnistama juudi rahvast.
Operatsioon Þabotinsky üks ülesannetest on korraldada kogudustes – tegelikult mistahes selle teema vastu huvi tundvates gruppides – seminare ja info jagamist juudi rahva ajaloost, praktilistest võimalustest, kuidas juute aidata, kontserte.
Jumal õnnistagu Teid selle töös!

admin Intervjuud

Comments are closed.