Home > Poliitika > JUUDIVIHKAMINE – kuum küsimus Euroopa Liidus

JUUDIVIHKAMINE – kuum küsimus Euroopa Liidus

mai 1st, 2004

Newsletter Jews for Jesus, september 2003

Tõlkija: Piret Udikas

9.jaanuaril Rootsi päevalehes Dagens Nyheter ilmunud Per Jönssoni artiklist lühendatult Riina Aasa.

Novembrikuus toimus Rootsi Euroopa-väravaks nimetatud Malmö linnas Egiptuse turismimess. Muuhulgas oli müüki pandud ka üks eriline raamat, nimelt Hitleri juudivihkamise eepos „Mein Kampf“, mille trükkimine on Rootsis keelatud. Asjaosaliste selgitus polnud sugugi vähem eriline: „Me tõime siia igat sorti kultuuri, me ei teadnud, et see raamat siin Rootsis nii vihatud on“.

Ülalkirjeldatud sündmus leidis aset samas kuus, kui Istanbulis õhkisid kaks enesetaputerroristi kaks juudi sünagoogi, milles hukkus üle kahekümne ja sai haavata mitukümmend inimest. Samal ajal pandi põlema Pariisi lähistel asuv juudi poistekool – üks paljudest viimase aasta jooksul asetleidnud juudi kaupluste, koolide, kalmistute ja sünagoogide vastu suunatud vägivalla- ja vandalismiaktidest.
Vastuseks nendele kuritegudele ründas Ariel Sharon omakorda Euroopa Liitu, kelle valitsus tema sõnul ei tee antisemitismi peatamiseks piisavalt. Oma arvukates intervjuudes ütles ta, et kasvav moslemite hulk EL liikmesriikides (mis on tänaseks juba 17 milj) kujutab endast juutidele „tõelist ohtu“. Kuid see ei olnud ainus selgitus. „See, mis Euroopas täna toimub, on siin alati olnud. See on Iisraeli vastane kollektiivne antisemitism – fundamentaalne ning täna taas elustumas, et õõnestada juutide õigust enesekaitsele,“ ütles Sharon oma visiidil Roomas, kutsudes Euroopa juute üles emigreeruma Iisraeli, „mis on ainus koht kogu maailmas, kus juudid saavad elada juutidena“.
Oli see nüüd vastukajaks väljakutsele või mitte, kuid nii EL masinavärk kui ka tema võtmeriigid tegid vähemalt midagi sümboolsetki. Brüsselis detsembri keskel korraldatud tippkohtumisel võtsid kõik 15 liikmesriiki vastu avalduse, milles väljendati sagenevate antisemiitlike kuritegude pärast „sügavat muret“ ning mõisteti kõik kallaletungid juutidele ja nende institutsioonidele karmilt hukka.
Vahetult enne jõule otsustas ka Euroopa Komisjon, et korraldab veebruaris Berliinis koos Euroopa Juudi Kongressiga (EJC) konverentsi, mille eesmärgiks oleks võtta käsile Euroopa antisemiitlike tendentside põhjused ning leida neile ravimit.
Kuid mõne aja pärast ähvardas Euroopa Komisjoni president Romano Prodi selle konverentsi siiski ära jätta. Põhjuseks toodi kahe juudi poolt kirjutatud ajaleheartikkel, milles nad süüdistasid Euroopa Komisjoni ühe euroopa antisemitismi-teemalise uurimusraporti tsenseerimises, avalikustades samal ajal hoopis teistsuguse küsitluse tulemused, milles kujutati Iisraeli kui ohtu maailma rahule.
„Antisemitismi võib väljendada kahel viisil: tegudega ja passiivsusega. On küllalt tähelepanuväärne, et Euroopa Komisjon on teinud ennast süüdlaseks neis mõlemas,“ kirjutasid EJC eesseisja Cobi Benatoff ja Juudi Maailmakongressi direktor Edgar Bronfman 5.jaanuari Financial Times’is.
Sellest hoolimata otsustas EK konverentsi siiski korraldada, ja algusega juba jaanuari lõpus.

Samal ajal toimus Prantsusmaal tuline debatt teemal, kuidas lahendada kuue miljoni sisserännanud moslemi (suurim muhameedlik rahvusgrupp Euroopas) ja umbes 600 000 prantsuse juudi (USA ja Iisraeli järel suurim juudi rahvusgrupp maailmas) vahelisi varjatud ja avalikke vastuolusid. Värskes kiriku ja riigi suhteid vaadelnud riiklikus uurimuses, mis ühtlasi soovitas keelustada ka kõigi „silmatorkavate religioossete sümbolite“ avaliku kandmise, täheldati, et 2000. aasta sügisel alanud palestiina Al-Aqsa intifadast alates on kallaletungid juutidele sagenenud ning „uus antisemitism“ Prantsusmaal kasvanud.
„Me seisame silmitsi uut tüüpi antisemitismiga. Enam ei ole küsimus äärmusparempoolses, vaid islami algupäraga antisemitismis. On ilmne, et Lähis-Ida konflikt on tunginud meie koolidesse,“ ütles haridusminister Luc Ferry.
Kuigi prantsuse siseministeeriumi statistika näitab, et võrreldes 2002. aastaga on nii füüsilised kui ka verbaalsed kallaletungid prantsuse juutidele poole võrra vähenenud, raporteerivad antirassistlikud organisatsioonid vastupidisest. Nende sõnul saavad nad aina enam ja enam ähvarduskirju, mis sisaldavad þiletiteri või kuule sõnumiga: „Juudid välja!“ ja „Järgmine kuul ei maandu enam ümbrikus!“.

Ka Saksa parlament võttis detsembris vastu ühehäälse seisukoha, milles väljendati kindlalt, et Saksamaal ei tohi leiduda„ antisemiitlikule mõtteviisile“ vähimatki ruumi, märgiti aga samas „sügava murega, et antisemiitlikku vihkamist ei kohta enam mitte ainult marginaalsetes grupeeringutes, vaid ka sügaval ühiskonnas“.
Nimetatud avaldus järgnes kristlik-demokraatlikus opositsiooniparteis asetleidnud piinlikule intsidendile, kus nende parlamendifraktsioon oli sunnitud välja heitma ühe oma liikme, kes keeldus tagasi võtmast 3. oktoobril, Saksa rahvuspäeval peetud kõnes esitatud selgelt juudivaenulikku avaldust.
„Juute tuleks täiesti õigusega nimetada kurjategijate rahvaks,“ kõlas kristliku demokraadi Martin Hohmanni tuntuks saanud repliik, millele ta lisas, et kuna nii paljud juudid toetasid 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni , lasub ka vastutus ohvrite eest nende peal.

Samal ajal kütsid kaks Euroopa Liidu tasemel korraldatud „uue ja vana antisemitismi“ uurimust debatti veelgi kuumemaks. Esimesel puhul on tegemist raportiga, mida ametlikult kunagi ei avalikustatud, kuid mis detsembris interneti kaudu siiski välja imbus.
EUMC ehk Euroopa Liidu rassismi ja võõramaalaste vastase vaenulikkuse järelevalve keskus oli paari aasta eest palunud ühel Saksa uurimisinstituudil läbi viia uurimus Al-Aqsa intifadaga seotud juudivastastest kallaletungidest.
Kui uurijad Werner Bergmann ja Juliane Wetzel sellega valmis said, pandi tulemused siiski luku taha. EUMC sõnul oli raport olnud „puuduliku kvaliteediga“, uurimuse aeg valesti valitud ning uurijate arusaamine antisemitismi terminist problemaatiline.
Kui raport ettevaatusabinõudest hoolimata avalikkuse ette imbus, hakkasid paljud kahtlustama, kas need polnud siiski raporti tulemused, mis EUMC-le ja seega ka Euroopa Liidule ebamugavust tekitasid. Olid ju Bergmann/Wenzel öelnud otse välja, et antisemiitlikke intsidente korraldasid peamiselt paremäärmuslased, radikaalsed islamiorganisatsioonid ja Araabia taustaga noored moslemid. Samale järeldusele olid uurijad jõudnud ka Rootsi suhtes, kus nende sõnul on 18 500 juuti sunnitud kannatama „aeglaselt, kuid pidevalt kasvavat juutidevastast tegevust“ – seda ennekõike Malmös, kus muhameedlik taust on juba peaaegu igal viiendal elanikul.
Ühes oma Financial Times’ile antud kommentaaris ütles Juliane Wenzel, et EUMC keeldus raportit avalikustamast, kuna see polevat olnud „poliitiliselt korrektne“.
Ajaloolane Helene Lööw, Rootsi esindaja EUMC juhatuses, ütleb, et raporti kalevi alla panemine oli vale samm. „Seal ei olnud midagi sellist, mida selle valdkonna asjatundjad juba ei teadnud ning hoolimata sellest, kuidas tõde välja näeb, ei tohiks selle ees silmi kinni panna“.
Kuid mis siis on antisemitism ja mis lihtsalt kriitiline suhtumine Iisraeli poliitikasse, sellesse küsimusse on veelgi suuremat segadust toonud veel teinegi EL katse mõõta ühiskonnas valitsevaid hoiakuid.

Iraagi sõja lõpul korraldas Euroopa Komisjon arvamusküsitluse, kus 8.-16. oktoobrini esitati 15 liikmesriigis, kokku 7515 kodanikule järgmine küsimus: „Milline või millised järgnevast 15 riigist kujutavad sinu arvates maailma rahule kõige suuremat ohtu?“
Esimesele kohale tuli Iisrael (59%), järgnesid Iraan, Põhja-Korea ja USA. Rootsis pidas Iisraeli ohtlikuks 52%, Hollandis koguni 74 ja Belgias 69% küsitletutest.
Kas selline suhtumine väljendab euroopalikku antisemitismi või hoopis antisionismi – tahtmatust aktsepteerida juudi rahvuslust ja Iisraeli kui etniliselt defineeritud „juudiriigi“ eksistentsi? Või kardetakse lihtsalt Iisraeli praeguse valitsuse välispoliitikat, religioosset fanatismi, kollektiivset klaustrofoobiat ja tuumarelvi? Igal juhul tuleb konstateerida, vaatamata Euroopa Liidu üha kasvavatele pingutustele tänapäeva antisemitismi küsimusse selgust tuua, pole seda senini suudetud. Ehk õnnestub see Berliini konverentsil.

Juudid viivad rõõmusõnumi juutidele

On käivitunud rahvusvaheline kampaania, et viia rõõmusõnum juutidele, ning viijaks on juudid ise. Evangeelne liikumine “Juudid Jeesusele” on saanud hoo sisse nii Inglismaal, Iisraelis, USAs, Prantsusmaal, Itaalias kui mitmel pool mujal.
Kampaania peakorter, mis ühendab paljude maade messiaanlikke juute, asub San Franciscos (loe nende kodulehekülge www.jewsforjesus.org).
Kampaania oli Inglismaal väga õnnistatud – saavutati suurepärane tulemus Londoni juutide seas. Otse Londoni tänavail viidi evangeelium tuhandetele inimestele. Veel enam oli neid, kes sai osa gospelmuusikast meedia, raadio vahendusel.
BYG kampaania käigus selle aasta juulis Londonis kuulis 485 000 inimest gospelreklaame, 30 inimest võttis Jeesuse vastu kui isikliku päästja, nende seas oli kaheksa juuti. 1150 inimest andis oma aadressid ja soovisid rohkem teada, mida “Juudid Jeesusele” aktivistid usuvad.
Kuid see on alles asjade algus.

Peab olema julgust seista Issanda eest

Järgmisena on sihikule võetud suurlinn Manchester, mille 2,3 miljonist elanikust 30 000 on juudid. “Me läheme tänavatele ja räägime inimestele Jeesusest. Me helistame juutidele, avaldame artikleid heast uudisest Jeesusest Manchesteri ilmalikus ajakirjanduses, räägivad kampaania “Juudid Jeesusele” korraldajad. “Sest Kristuse armastus sunnib meid ning me otsustame nõnda; kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud…” (2Ko 5:14)
“Juudid Jeesuse eest” tegijad arutlevad nii: võibolla saavad inimesed meie tunnistuse peale vihaseks, et me oleme teinud midagi valesti. Kuid meenutagem, inimesed said ka Jeesuse peale nii vihaseks, et lõid ta risti. Meil peab olema julgust seista Issanda eest.”

Õhtud Helen Shapiro ja Stan Telchiniga

Kampaania lõpul korraldasid Jews for Jesus kampaania tegijad muusika ja tunnistuste õhtu otse Londoni südalinnas.
Stan Telchin on hästi tuntud tema raamatu “Reedetud” tõttu. Samuti on populaarnne laulja Helen Shapiro tuntud ka kui aktiivne kristlane. Stani raamat “Reedetud”, milles ta jagas oma tunnistusi, oli selleks tõukejõuks, mis tõi ka Helen Shapiro usu juurde.
Sel õhtul said paljud inimesed puudutatud ja mitmed, ka mõned juudid leidsid Jeesuse. Sellele õhtule olid tulnud ka Maureen ja tema sõber. Pärast Stani ja Heleni tunnistuste kuulmist võttis Maureen Jeesuse oma ellu.

admin Poliitika

Comments are closed.