Home > Teoloogia > KAS JUUDID LEIAVAD JEESUSE?

KAS JUUDID LEIAVAD JEESUSE?

mai 1st, 2004

Katkeid Ago Viljari teosest “Jeesuse elu juudisoost uurijate käsitluses”

Raamatu autor on usuteaduse professor Ago Viljari, kes töötas kirikuõpetajana ning EELK Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi ja kreeka keele professori ja dekaanina aastail 1967-1983.
Alljärgnev on väljavõte tema teosest “Jeesuse elu juudisoost uurijate käsitluses”. Raamat peaks kristlastele olema vägagi huvitav, sest avab juutide ja juudi teadlaste nägemuse Jeesusest.

Kokkupuutepunktiks on Naatsareti Jeesus
Oxfordi teadlane Herbert Danby, kes oli elanud ja töötanud aastaid Jeruusalemmas, tõlkis uusheebrea keelest inglise keelde juudi ajaloolase ja juudi kirjanduse professori Josef Klausneri uurimuse “Jeesus Naatsaretist”. Tõlke eessõnas arvab Danby, et siit võiksid kristlastest uurijad leida tänuväärset materjali Jeesuse kaasaja ja tookordse juudi mõttemaailma paremaks mõistmiseks.
Saksa teoloogidest mitmed on uurinud algallikaid ja toonud palju uut. Kirjarullide leidmine Surnumereäärsetest koobastest on veelgi lisanud kaalu Jeesuse kaasaja juudipoolsete allikate uurimisele.
Thomas Walker avaldas 1931.a. teose “Juudi vaatekohad Jeesusele. Sissejuhatus ja hinnang”. Autor püüab näidata, et ka kristlased võivad senistest juutide uurimustest midagi õppida.
Teose “Juudid ja Jeesus. Uued vaatekohad” katoliiklasest autor Joseph Bosirven loodab siiralt, et kui juudid Jeesust kord lähemalt tundma õpivad, siis leiavad nad ka elava Kristuse.
Skandinaaviamaade luterlikud teoloogid on tundnud elavat huvi juutide Jeesuse elu uurimise vastu. Selle tulemusena ilmus 1938.a. Uppsalas Gösta Lindeskogi uurimus “Küsimus Jeesusest uueaegses juutluses. Lisand Jeesuse elukäigu uurimisele”. Autor arvab, et kristlus ja juutlus on kaks, olemuselt erinevat usku, mille kokkupuutekohaks on Naatsareti Jeesus. Paratamatu lahutuse nendele valmistab aga Issand Kristus, kes ühele neist on kõik, teisele ei miski. Kui juudid tahaksid hakata mõistma ja tunnistama Kristuse risti, peaksid nad salgama oma senise usu.
Viimane samm astumata
Tahaksin juudisoost uurijate töötulemustest tõsta esile eriti neid, mis oleksid kuidagi täienduseks kristlastest Jeesuse elu uurijatele. Kavatsen ka eredamalt valgustada juutluse ja kristluse põhilisi erinevusi, mis said kord kristluse tekkimise põhjustajaks ja mis ei lase uuesti ühineda neil kahel usul. Tema, keda kristlased peavad oma õnnistegijaks ja Jumala ilmutajaks, kes on meie Issand Jeesus Kristus, seesama Jeesus on juutidele kõige ehedamaks juudiks ja imetlemisväärseks inimeseks tema loomusest tulevas tähenduses. Ilma “isikukultust“ vajamata on ta kinkinud maailma kristlaskonnale patust pääsemise ja juhatanud nad Jumala riiki.
Kuidas siiski ei juudid ega kristlased oma armsaks saanud “isikukultusest” loobuda ei taha, see selgub meile väga hästi juutide ja kristlaste suhtumisest Jeesusesse. Seda jälgides märkame, et kristlased otsivad ikka veel teed ja juudid tulevad mõnikord Jeesusele väga ligidale, kuid ei suuda teda kummardada vaimus ja tões, ei suuda astuda viimast sammu, et ülestõusnud Issand saaks anda igavese elu.

Enne nüüdisaegset juutlust
Nüüdisaegse juutluse Jeesuse elu uurimisel on pikk eellugu. Selle algust tuleb otsida kaugest minevikust, mil kristlus võrsus iseseisva oksana juudiusu tüvest. Kuigi kristlus kasutab esialgu usu kuulutamiseks sünagooge ja toetub kuulutuses juudiusu kindlaskujunenud põhitõdedele, kulgeb uue usu iseseisvumine siiski oma teed pidi. Sünagoogides esinevad Jeesuse saadikud sidusid oma kuulutuse küll olemasolevaga ja juutidele omasega, aga kuulutamine lõppes juutidele täiesti uudse sõnumiga: Jeesus on Messias, Jeesuses Kristuses on täide läinud prohvetite ammune ootus, Issand on nüüd olemas, ta on meie juures. See osa kuulutusest oli uuele usule kõige olulisem, aga juutidele sai see kõige suuremaks pahanduseks.
Kahe erineva usu lahknemine ja uue usu iseseisvumine algab juba apostlite ajal, nagu seda on võimalik jälgida Uuest Testamendist. Valmib vastuolu juutluse ja kristliku kiriku vahel, vastuolu, mis on kestnud tänapäevani. Kummalgi usul pole tekkinud tahtmist teist mõista ja vastastikune vaenulikkus kestis uusajani. Alles uusajal hakkasid juudid ja kristlased esitama üksteisele sõbralikke küsimusi ja püüdsid neile vastata. Nüüdisaegne juutlus otsib üles kord ammu hukkamõistetud ja sünagoogidest väljaaetud Jeesuse ja leiab temas kõige ehedamat juutlust. Ja kristlik Jeesuse elu uurimine peab mõnikord tunnistama, et juudid on mõneti paremad Jeesuse kaasaja tundjad ja Jeesuse isiku omapära hindajad.
Pika ajaloo kestel kujunenud vaenulik hoiak pole siiski kergesti ületatav. On palju olulist, mis lahutab seda kahte usku juba algusest saadik ja mida ei suudeta kõrvaldada ainuüksi uurijate hea tahtega.

Jeesust peeti väärusuliseks
Umbes aastal 160 püüdis uurija Justinus Vana Testamendi abil tõendada, et Jeesus ongi prohvetite ennustatud Messias. Juut Trüfon väidab aga, et juudi rahvas ootab suure aupaistega ilmuvat inimesepoega, kes tulles rajab igavese riigi, nii nagu ennustas seda Taaniel: kristlaste Messias Jeesus sai kõige suurema teotuse osaliseks ja löödi risti.
Rõhutatakse, et see Messias oli inimene; aga juudi vaatekoha järgi pole Jumalal võimalik muutuda inimeseks. Üldjoones vastab see vaatekord tookordsele juutide suhtumisele kristlastesse.
Mõned juudisoost uurijad arvavad, et ristiusu vastu väitlejateks olid just kreekastunud juudid, mitte mingil juhul kirjatundjad või variserid. Viimased eelistasid vaikida. Nad ei astunud kristlastega avalikku vaidlusesse, aga nad ei suutnud jätta väljendamata oma arvamist kirjalikult. Seepärast võimegi arvestada Talmudit nende allikate hulka, mis mõnevõrra võivad selgitada juutluse ja kasvava kristluse vahekorda. Talmudis tungitakse kallale kristlusele ja kaitstakse end selle vastu. Seda tingis osaliselt kristluses varakult nähtavale tulev juudivaenulikkus.
Rabide vanemas kirjanduses, tannalaste vanemates pärimustes (Miðna, Tosefta, Baraitot ja varasemad midraðimid) leidub vähe kajastusi Jeesusest. Iseloomustavaks Jeesusesse suhtumise sõnaks on: “Jeðu nõidus ja eksitas ja võrgutas Iisraeli.” Jeesust peeti väärusuliseks. Tema ajaloolisuses ei kahelda aga põrmugi. Temale asutakse vastu kui kardetavale vaenlasele. Kristlaste väitele, et Jeesus olevat Messias, esitatakse vastuväide, et Jeesus löödi ju risti ja ta ei saa seepärast olla Messias.

Jeesus kui “jumalatu Biileam”
On olemas pärimus: Paasa valmistuspäeval poodi Jeðu Naatsaretist. Väljakuulutaja käis 40 päeva tema ees (ja kuulutas): “Teda peab kividega surnuks visatama, sest ta on nõidunud ja eksitanud ja Iisraeli teelt kõrvale juhtinud. Igaüks, kes tema jaoks mingit õigustust teab, tulgu ja põhjendagu seda tema jaoks. Aga tema jaoks ei leitud mingit õigustust ja nii poodi ta paasa valmistuspäeval.”
Mõned laused Miðnas kõnelevad värdjast, sohilapsest, kuid mitmed uurijad arvavad, et selle all ei ole mõeldud Jeesust. Tannalaste suhtumist kristlusesse võima hinnata ka nende mänglemisest sõnaga evangeelium: rabi Meir nimetas seda Awen-gillajon (õnnetuskiri), rahi Johanan nimetas seda Awon-gillajon (pattudekiri).
Amorlaste ajal räägitakse Jeesusest rohkem. Jeesuse emana nimetatakse Mirjamit, kes oli ametilt naiste juustepalmitseja. Jeesust nimetatakse korduvalt “jumalatu Biileam” ja selle all mõeldakse rahvast eksiteele viijat. Rabi Abbahu ütles:” Kui keegi sulle ütleb: Mina olen Jumal, siis ta valetab; mina olen Inimesepoeg, siis ta kahetseb seda; ma lähen üles taevasse, siis on ta seda ainult ütelnud, aga ei vii seda mitte täide.”
Väljendused rabide kirjanduses Jeesuse kohta on vaenulikud. Vana juudiusk kaitses ennast, oma puhtust ja ehedust maailma kallale tungivate kardetavate lahkõpetuste vastu. Kõige olulisem võitlus toimus Vana Testamendi pärast. Kristlased kinnitasid, et Vana Testamendi prohvetiennustused on täide läinud Jeesuses. Nii juudid kui kristlased pidasid Vana Testamenti omaks raamatuks ja kumbki ei tahtnud tunnistada, et teisel poolel oleks selleks õigust.

“Jumalal ei saa olla poega.”
Teiseks tähtsamaks tüliküsimuseks oli ainujumala mõiste. Juudid ei saa leppida kristlaste jumalamõistega, sest nende arusaamise järgi ei saa Jumalal olla poega. “Nürimeelsed on need ja räägivad valet, kui nad ütlevad, et Jumalal olevat poeg ja ta lasknud ta tappa. Kui Jumal ei suutnud pealt vaadata, et Aabraham ohverdaks oma poja… kuidas oleks ta lasknud tappa oma poja, ilma et ta oleks pihustanud põrmu terve maailma ja oleks muutnud selle kaoseks? Tema (Jumala kohta kehtib Saalomoni sõna”… keegi üksik, tal ei ole kedagi, ei poega ega venda.” (Koguja).
Juudi ainujumala puhtust ei tulnud juutlusel kaitsta mitte ainult kristluse vastu, vaid ta pidi seda tegema ka Aleksandria kreekastunud juutluse ja gnostikute vastu.
Ristiusu kirik esitas juutlusele oma nõuded järgmistes küsimustes: 1. Vanas Testamendis prohvetite ennustatud Messias on Jeesus Naatsaretist. 2. Jumalapoolne Iisraeli äravalitus on nüüd üle läinud ristiusu kirikule kui tõelisele Iisraelile. 3. Karistuseks Jeesuse ristilöömise eest oli Jeruusalemma templi hävitamine. 4. Juuda Seadus tühistati Kristuse poolt (Paulus).
Nende küsimuste kummutamine andis juudi apologeetidele palju tööd ja sundis palju mõtlema. Peamiseks pahanduseks aga oli Jeesus. Tema suhtes asusid apologeedid kindlale seisukohale: Jeesus oli inimene, ta ei olnud Jumal. Sellise seisukoha sundis neile peale monoteismi kaitsmine. Kutsutuna kaitsma oma usku paganluse, ristiusu ja gnostikute vastu, loovad nad puhta ja kindlapiirilise juutluse. Enne Kristust ei olnud seda olemas. Võitluses kujunenud juutlus eraldab enda ristiusust ja eelistab edaspidi vaikida. Sellepärast leiamegi Talmudi poleemikas ja apologeetikas kristluse vastu anonüümseid ja kaudseid väljendusi. Seetõttu ongi Talmudi andmed Jeesuse elu kohta väheütlevad ja tendentslikud. Jeesus on ju juutluse salgaja.
Talmudis leiame Jeesuse elu moonutamise algeid. Need moonutused kujunevad hiljem evangeeliumi moonutavaks legendiks olematu Jeesuse elust. Seda legendi nimetatakse mitmeti, kõige enam Toledot Jeðu. Sellel pole ajaloolist väärtust, aga ometi võime sellest saada teada, mida mõtlesid lihtsad keskaegsed juudid Jeesusest. 5. kuni 10. sajandini valitses Toledot Jeðu juutide mõttekujutust. See lugu kerkis elavamalt esile juudi rahva raskematel kannatusaegadel, kui kristlased muutsid nende elu talumatuks. Siis süüdistati ühes kristlastega ka kristluse algatajat Jeesust.

Juutide katsed mõista kristlust
Juudid tundsid hästi Uut Testamenti. Juutide ususallivus algab juba keskajal ja imeteldaval kombel ei kao ka siis, kui juudid olid suletud getosse. Juutide kaalutlev arukus tegi järjest uusi katseid mõista õiglaselt kristlust ja hinnata õiglaselt uue usu algatajat.
Keskajal puhkes õitsele juudi usufilosoofia, mis oli apologeetilise ja süstemaatilise mõtlemise viljaks. Väideldi kristliku dogmaatika vastu. Keskaegsed juudid kirjutasid ka puhtapologeetilisi teoseid. Simon ben Zemach Duran (surn. 1444) vastavalt Jeesuse öeldud sõnadele – “ma ei ole tulnud käsku tühistama” – arvestab Jeesuse juutlusse kuuluvaks. Juudi apologeetika tipptööks tuleb pidada rabi Jomtow Lippmann Mühlhauseni “Võidu raamatut” ja Isaak Troki (1533-1594) raamatut “Usu kindlustamine”. Esimene neist kuulub saksa juutkonda ja paneb imestama Uue Testamendi, kirikliku teoloogia ja kirikliku pärimuse väga hea tundmise poolest. Keskaegse juudi apologeetika pärismeistriks tuleb pidada Isaak Ben Abraham Trokit Poolas. Juba noore mehena oli tal igasuguseid tutvusi ja sidemeid kirstlastega. Nendega vaidles ta väsimatult usu ja teoloogia üle. Peale põhjaliku juutluse tundmise, tundis ta ka filosoofiat, valdas täielikult ladina ja poola keelt, oli kodus kristlik-teoloogilise kirjanduse tundmises Poolas. Just Poolas valitses tookord haruldaselt suur ususallivus, mis soodustas Troki teaduslikku tegevust. Ta tunnistab valeks viisi, kuidas kristlased tõlgendasid Vana Testamenti. Olles uurinud põhjalikult Vana Testamendi ennustust Messia kohta väidab ta, et Jeesus ei saavat kuidagi olla Messias. Pilti Messiast olevat Vanas Testamendis kirjeldatud väga selgesti ja ainult see, kes vastavat täielikult sellele kirjeldusele, saavat olla õige Messias.
Tookordsel õigeusklikul kristlusel polnudki Jeesuse kui Messia kohta muid tõendeid kui see, et Vana Testamendi prohvetite ennustused läksid täielikult täide Jeesuses. Uut Testamenti peeti tollal ainult Vana Testamendi messiaennustuste kommentaariks. Nii osutus Troki väide kristlusele väga kardetavaks, mis ähvardas kõigutada tookordse õigeuskliku kristluse usualuseid.
Troki väitis: Jeesus ei saa olla Messias, sest Messias on kõikide ennustuste põhjal rahuvürst. Jeesus aga ütlevat ise, et ta ei olevat tulnud tooma rahu, vaid mõõka. Messias ei saavatki veel tulnud olla, sest Kirja järgi tulevat ta alles aegade lõpul. Messia aeg olevat õnneaeg ilma igasuguse patuta, õnnetuseta ja tülita. Jesaja 53-ndas ei mõeldavat üksikisikut, vaid “Issanda orjaks” olevat kogu iisraeli rahvas. Troki väitis, et evangeeliumid on kirjutatud palju aega pärast Jeesuse surma, nendes leidub palju ebaehtsat, vasturääkivusi ja sündmusi esitatakse tendentslikult.
Ristidogma vastu väidab ta: kui Jeesus kannatas ristil vabatahtlikult, siis ei saavat tema ristisurmas süüdistada juute, sest nad olid sel juhul tahtetud tööriistad Jumala käes. Kui Jeesus löödi risti tema enda tahte vastu, siis ei olevat ta ju mingi Jumal. Evangeeliumides ei leiduvat jälgegi kristlikust kolmainsuse dogmast.
Mt 13:55: “eks tema ole see puusepa poeg” olevat tõendiks, et Joosep oli Jeesuse isaks. Jeesuse sõnad: “Mu Jumal, mu Jumal, miks oled sa mu maha jätnud?” tõendavat selgemini kui miski muu, et Jeesus ei olnud mingi Jumal, vaid oli tavaline inimene. Jh 10.30 sõnad: “mina ja Isa oleme üks” rääkivat vastu Mk 13:32 sõnadele: “Aga sellest päevast või sellest tunnist ei tea ükski, ei inglid taevas ega Poeg, muud kui Isa üksi.” Troki arvustavad argumendid said hiljem nüüdisaegse juutluse kriitikutele eeskujuks. Paljud protestantliku kriitika poolt esitatud Uue Testamendi küsimused leiduvad juba ammu Troki juures. Need küsimused muutusid elavaks alles hiljem, ajaloolise piibliuurimise ajal. Troki oli sellest kõigest ette jõudnud.

admin Teoloogia

Comments are closed.