Home > Teoloogia > Kas Iisrael võis oma Jumala laenata Egiptusest?

Kas Iisrael võis oma Jumala laenata Egiptusest?

mai 1st, 2004

Juta Annus

Käesoleva ülevaate on autor koostatud Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari diplomitöö “Iisraeli monoteismi ja Ahen-Atoni usundi erinevuste analüüs ajaloolises perspektiivis” põhjal.
Põnev ja salapärane on muistsete rahvaste ajalugu. Seal on Egiptus oma aastatuhandetesse ulatuva ajalooga ja püramiididega. Aga on ka üks väike, väga omanäoline ja eriline rahvas, keda me nüüd nimetame juutideks ning keda ajaloolased, rääkides kaugetest muistsetest aegadest, nimetavad heebrealasteks.
Teoloogide seas on erimeelsuste põhjuseks olnud nende kahe rahva suhted muistsel ajal ja sellest tulenevalt probleem – kes kellelt millised teoloogilised ideed laenas. Käesolevas kirjatükis tahan esile tuua mõned mõtted sellel teemal.
Kes oli juutide ehk siis heebrealaste Jumal? Ja kes oli Egiptuse vaarao Ahen-Atoni jumal?
Täpsustuseks tuleks mainida veel seda, et kõnesoleva vaarao nimi on trükis ilmunud mitmes variandis – näiteks: Echnaton. Ja selle põhjuseks on suuremalt jaolt egiptlaste muistne kirjapilt, mida kohati annab mitmeti tõlgendada. Aga esineb ka nime kreeka keelest tulenev variant Amenophis IV ja samas ka egiptusepärane Amenhotep IV – mis oli ka selle vaarao dünastiajärgne nimi, mille ta teatavasti hiljem muutis, seostades selle jumal Atoniga.
Niisiis, kes oli heebrealaste Jumal? Psalm 104:3: “Sa võlvid oma ülemised toad vete peale…” Muistsed heebrealased andsid oma Jumalale erilise koha. Sealt kõrgelt Ta nägi ja valvas kõige üle, aga Ta ei samastunud oma looduga. Ta oli ja on kogu aeg kohal, ei maga. Ta valitseb kõikvõimsalt oma loodu üle – Tema käsutab tuult ja tormi.
Heebrealaste käsitluses oli Jumal isade Jumal, püha Jumal, elav ja kardetav Jumal. Ta oli Jumal, kes oli valinud enesele rahva ja oli sõlminud sellega lepingu, oli tõotanud õnnistada Iisraeli ja anda maa. Jumal, kes oli loonud maailma, kes kaitseb ja hoiab alal maailma, juhib inimesi, ajalugu ja terveid rahvaid. Jumal kes ilmutab end inimesele käsus, unenägudes, nägemustes, prohvetite kaudu, Vaimu kaudu. Jumal, kes ilmutab end ka oma tegudes. Jumal, kes sekkub üleloomulikul viisil oma loodu ellu. JHWH [Jahve] on ainus Jumal ja teised on välistatud. Jumal, kes karistab sõnakuulmatuid ja patuseid, aga on samas halastav, kui patune pöördub sõnakuulmatuse teedelt. Jumal, kes päästab. Jumal, kes on tõotanud Iisraelile tulevase õndsuse. Nii võiks kokku võtta L. Köhlerile tuginedes paljude teoloogide arusaamise Iisraeli Jumalast. (L. Köhler 1995, 29-76; 154-162)
Selleks et mõista Jumala olemust ja uurida, kas on Iisraeli Jumalal ja Egiptuse jumalail sarnaseid jooni, vaatame põgusalt kõigepealt iisraeli ja hiljem ka egiptuse loomislugusid.
1.”Alguses lõi Jumal taeva ja maa. 2. Ja maa oli tühi ja paljas…”(Gen 1:1-2). See salm, millega algab Piibli Vana Testament, ei näita, et midagi oleks olnud enne algust. Heebrea keeles on Gen 1:2 kasutatud sõna tohu, millel on mitu tähendust. Selle sõna tüvi on eriline ja harvaesinev. Ja tõesti eriline on ka mitte millestki, vaid Jumala loova Sõnaga millegi loomine. Kõikvõimas Jumal lõi Universumi ja sinna, planeedile Maa, lõi ta inimese. Laskis inimeste arvu suureks saada, valis enesele rahva, kasvatas seda Egiptuses ja ilmutas ennast Siinai mäel kogu sellele rahvale.
Ei näe kaaluvat põhjust kaosest korra loomise lugu liita heebrea loomisloole lihtsalt sellepärast, et teiste rahvaste müütides see esineb. Paljud teoloogid arvavad, et Moosese seadus kirjutati alles Paabeli pagenduses. See seisukoht on siiski väga küsitav. Ajaloo sündmused ei kinnita seda. Kui Jumal ei oleks rahvast Aabrahami ajal valinud, siis on väga tõenäoline, et Paabelis eksiilis oleks see rahvas täielikult hävinenud. Kõik, mis oli püha, oli hävitatud – Jeruusalemm, Tempel. Ohvreid ei saanud enam tuua. Kui enne Paabeli vangipõlve ei oleks usku JHWH-sse olnud, siis ei ole tõsiseltvõetavat põhjust, et see oleks tekkinud Paabeli vangipõlves. Otse vastupidi, seal oleks pidanud viimased usuriismed kaduma ja ka rahvas kaduma, nagu on juhtunud moabiitide, vilistide ja paljude teiste rahvaste ning religioonidega.
Tolle aja inimestele oli omane selline mõtteviis, et kui üks rahvas sai sõjas lüüa, siis lüüasaanud linn tehti maatasa ja elanikel, kes siis veel üldse olid ellu jäänud, tuli hakata võitja jumalat teenima, sest see oli tugevam. Abi otsiti ikka tugevama käest. Iisraeli Jumal oleks nende mõistes olnud kaotaja ja mingit põhjust ei olnud teha seda, mida nad tegid. Aga see eriline rahvas pöördus tagasi oma kodumaale ja hakkas Templit uuesti üles ehitama.
Ei leia ajaloosündmustest kinnitust teoloogide arvamusele, et Iisraeli usund on nagu teised usundid ja Egiptusest ning teistelt rahvastelt üle võetud. Iisraeli Jumal elab ja tegutseb tänapäeval samuti kui noil kaugetel aegadel.
Polüteistlikust suurlinnast Kaldea Uurist asub teele Terahi nimeline mees, Aabrahami isa, koos oma perega. Kas jääb üle mingit loogilist seletust peale Jumala enda ilmutuse, et Aabrahamist just monoteist (ühejumalakummardaja) sai. Neil, kes tahavad tegelda religiooniga tõsiselt, seisab ees valik, kas respekteerida Jumala ilmutuse võimalikkust või mitte. Me ei saa rääkida Jumala ilmutusest kui mingist hetkelisest inimmõtte välgatusest või inimlikust ettekujutusest. Jumal, kes on ajatu, suhtleb inimesega, kes on ajaline olend – selles seisab ilmutuse olemus.
Piibli Joosepi kujust leiame kinnituse, et usk JHWH-sse püsis iisraeli rahva seas kogu aeg. Joosep on näide sellest, kuidas Jumal tegutseb üksikisiku juures. Jaakobi pojana pidi ta kummardama sama Jumalat kui tema isa. Tolle aja tavaks oli, et perekond teenis pereisa jumalat. Näeme Joosepi ummikusse jooksnud elu: ori võõral maal, väike tõus, mida võiks ju ka tema töökuse ja taibukuse arvele panna, aga siis täielik krahh – vangi! Siin pole küll enam mingit väljavaadet – ta on küll vanglaülema parem käsi, aga siiski vang, ei midagi enamat. Aga vaatamata olukorra võimatusele avaneb imeline võimalus – Joosep tõuseb võõramaisest vangist Egiptuse valitsejaks – vaarao “paremaks käeks” ja edasi oma suguvõsa päästjaks. Paljud teoloogid peavad seda lugu müüdiks ja egiptuse jutustuse “Sinuhe lugu” järgi koostatud heebrea versiooniks.
See on siiski kaheldav seisukoht, sest on tõendeid ajaloost, et Joosep on ajalooline isik. W. Keller kirjutab sellest, et tänapäevani elab araablaste seas pärimus suurvesiir Joosepist, kes ehitas veetee, mida fellahid nimetavad “Bahr Yussuf” (Joosepi kanal) (W. Keller 1956, 104, 105).
Iisraelis on monoteismi idee (ühe Jumala kummardamine) olnud järjepidev Aabrahamist alates. Selleks on oma osa andnud muistne ühiskonnakorraldus, kus perekonna, suguvõsa üle kehtis patriarhi (suguvõsa juhi) võim. JHWH oli ise see, kes oli ennast ilmutanud inimesele ja hoidis ka seda ilmutust oma rahva hulgas, vaatamata sellele, et läbi sajandite leidus iisraeliitide hulgas neid, kes teenisid teisi jumalaid, pöördudes ära oma esiisade Jumalast.
On ebatõenäoline, et polüteismist saab kujundada monoteismi. On näha, et iisraeli rahval ei olnud kerge kogu selle jumalate segaduse keskel oma Jumalale truuks jääda. Muistsed rahvad uskusid siiralt oma jumalaid. See oli tolle aja mõtteviis. Monoteismi tekkeks oli vaja Jumala enda ilmutust.
Kas monoteismi idee võib olla laenatud Egiptuse vaaraolt Ahen-Atonilt laenatud – nagu arvavad mitmed teoloogid.
Egiptuse ajalugu on teadlaste poolt periodiseeritud järgmiselt: Vana, Keskmine ja Uus Riik. Teatavasti on Egiptus olnud pidevalt polüteistlik, välja arvatud vaarao Ahen-Atoni valitsemisajal aastail 1376-1362 eKr; ta oli Egiptuse Uue Riigi aegne valitseja.
Kes siis oli Ahen-Atoni poolt austatud jumal Aton? Sir D. Winton Thomas väidab, et Atoni kultus on olemas olnud juba enne Ahen-Atoni valitsemisaega. Ta peab võimalikuks, et see on välja arenenud Heliopolise päikesejumala Ra austamisest. See kultus osutab austust füüsilisele taevakehale – päikesekettale. Jumalat kujutataksegi päikesekettana koos sellest väljuvate kiirtega, kusjuures iga kiire lõpus on elu märgi hieroglüüf.
Sellesama Ra kohta räägivad Egiptuse loomismüüdid, et ta lõi teised jumalad, kes siis omakorda loomisega edasi tegelesid. Ra olevat end ise loonud, aga enne teda oli olemas ürgvesi, kust kerkis esile ürgmäe tipp, millel nimetatud Ra ennast ise lõi. Sellel, kuidas see kõik toimus, on vähemalt kolm eri versiooni. Üks nendest näiteks oli aevastamine või sülitamine. (J. D. Currid 1997, 36-37) Selle järgi näeb loomine egiptuse moodi välja nii, et jumal sülitas või aevastas (kas ta oli haige?), ja süljest tekkisid jumalad, kes lõid looduse.
Kui võrrelda seda Piibli loomislooga, siis on näha väga selge erinevus Iisraeli Jumala ja Egiptuse jumala tegevuse vahel. Kui iisraellaste usk oleks Egiptusest üle võetud, siis Piiblis olev loomislugu peaks olema selle sarnane. Ometigi on loomislood erinevad, vaid teema on üks – loomine. Kui toetuda ka mitmete kaasaja astrofüüsikute avastustele, siis 1. Moosese raamat räägib päris tõelisest loomisest sisuliselt ja otse. Egiptuse müüdid räägivad teemal loomine, kusjuures räägivad küll samadest elementidest, mis on loodud, aga jäävad siiski vaid inimelu avalduste pinnale, mis iseenesest ongi loomulik, et inimene ei suuda välja mõelda midagi, mis ei liituks inimkogemusega. Seda, mis on sellest väljapool, saab vaid Jumal ise ilmutada.
S. Stadnikov väidab, et Egiptuses püüti ühendada uut vanaga ja ka vanu jumalaid ei heidetud kõrvale, vaid liideti uutega.
Nagu eelpool mainitud, muutis vaarao Amenhotep IV oma nime Ahen-Atoniks (Atoni inkarnatsioon – elav Aton või ka kehastunud Aton) ja ehitas uue pealinna Amarna e Ahet-Aton (Atoni asupaik). Ahen-Atoni kohta kirjutavad uurijad väga erinevaid asju. Teda peetakse suureks mõtlejaks, religioosseks reformaatoriks, novaatoriks kunstis, revolutsionääriks, individualistiks, fanaatikuks ja ka ketseriks.
Üks nimekamaid uurijaid sir E. A. Wallis Budge kirjutab, et Ahen-Aton oli siiras oma Jumala-otsinguis ja tal oli kavatsus Atonist teha rahvuslik jumal. Ning kuigi teda peetakse reformaatoriks, ei reformeerinud ta midagi. (E. A. Wallis Budge Tutankhamen,106)
Kogu Atoni kummardamine piirduski vaarao perekonnaga. Kui rahvas tahtis jumalalt midagi saada, siis ta pidi oma palved suunama vaaraole – kehastunud jumalale. Jällegi täiesti erinev iisraeli teoloogiast. Iisraelis ei ole kunagi inimest jumalikustatud. Atoni kummardamiseks ehitati suuri päikeseküllaseid templikomplekse koos tehisjärvedega. Ja nagu J. D. Currid väidab, Egiptuse loomismüüdid keskenduvad füüsilise universumi loomisele ega räägi spirituaalsest loomisest. (J. D. Currid 1997, 36-37)
Egiptlaste maailmapildis ei olnud jumalale erilist kohta. Iga jumal oli omas valdkonnas, aga samas ise oligi see valdkond. Näiteks jumal Kuk oli kaose jumal ja samas ka kaos. Kui erinev on see iisraellaste maailmapildist. Jumalal oli nende jaoks eriline koht taevastes, aga Ta ise ei olnud taevas.
Siin ilmneb põhiline erinevus, mis välistab laenamise võimaluse. Iisraeli Jumal on Vaim. Keegi ei saa teda kujutada pildil, sest keegi pole teda näinud. Ta on Vaim, kes on igavene. Ka Aton on väidetavalt igavene. Aga JHWH ei samastu millegi materiaalsega, mida ta on loonud. Samas Ahen-Atoni jumal Aton on materiaalne keha – päike. Kui nii võtta, siis jumal Aton on JHWH loodud päike ja seda oli võimalik ka pildil kujutada. Päike loojus öösel, see tähendas, et jumal Aton magas ja valitsesid mitmete eri nimedega kaose jumalad.
Suure küsitavuse laenamise teooria puhul tekitab ka see, et peale vaarao Ahen-Atoni surma on kadunud see, mis näis monoteismina. Iisraeli monoteism on aga elus tänapäevani. Ei tundu eriti tõenäoline, et laenates nii ebapüsivast ja mõnes mõttes ka ebatäiuslikust allikast, saaks tekkida midagi nii püsivat, kui on usk Piibli Jumalasse.
Iisraeli teoloogia erilisus seisneb erilises Jumalas, kelle tegutsemine on tihedas seoses rahva ajalooga. Egiptuse teoloogia aga taandub inimeste väljamõeldisele – müüdile, mis ei sisalda sellist ilmutuslikku väge, kui seda on Moosese poolt kirja pandud raamatutes.
Niisiis lõpetuseks – lihtne arutluskäik. Kui A=A ja B=B, kusjuures A ei ole B, siis A≠B. Egiptuse vaarao Ahen-Atoni teoloogia seisab hoopis teistel alustel, juurtega polüteistlikus usundis ja päikesejumalas Ra. Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal aga on ilmutanud ennast oma valitud rahvale ja ka kogu maailmale. Ei ole tõenäoline, et iisraeli patriarhidel või ka juudi rabidel oleks mõttessegi tulnud midagi teistelt laenata. Nad teadsid ja uskusid, et JHWH on neid endale rahvaks valinud ja hoidsid piinliku hoolega kõike, mis neile oli püha. Rahvas, kel oli ilmutus Loojalt Jumalalt endalt, ei tarvitsenud laenata kelleltki.

admin Teoloogia

Comments are closed.