Home > Tunnistused > Publik tänas aplausi ja püstiseismisega “Deemoni ja ingli” viimasel etendusel “Ugalas”.

Publik tänas aplausi ja püstiseismisega “Deemoni ja ingli” viimasel etendusel “Ugalas”.

mai 1st, 2004

Piret Udikas

Isaac Bashevis Singeri ja Leah Napolini kuulus lavateos “Deemon ja ingel” (Singeri jutustuse “Jents jeðiva-poiss” ainetel) lavastati 1. juunil aastal 2002 Viljandi teatris “Ugala”. Muusikaliks tituleeritud teose tõi lavale Mihhail Tðumatðenko Moskvast. Muusika autor oli samuti moskvalane Vjatšeslav Gabrielov, nagu ka kunstnik Aleksei Piterskihh.
Natuke lähemalt külaliskunstnikest. Mihhail Tšumatšenko on Venemaa teatrikunsti Akadeemia (GITIS) reþiikateedri dotsent.Teatri juurde leidis ta tee “läbi füüsika”, olles lõpetanud vastava kõrgkooli ja töötades ühe Tðitaa kõrgkooli teoreetilise füüsika õppejõuna. Ent tõelise kutsumuse leidis ta GITISes lavastajakursusel. Ta on töötanud lavastajana ja teatripedagoogina Venemaal, Saksamaal, Prantsusmaal ja Argentiinas, samuti televisioonis.
Aleksei Piterskihh on teatri-, kino- ja televisioonikunstnik, kes on aidanud lavale tuua enam kui 120 lavastust nii Venemaal kui mujal.
Vjatðeslav Gabrielov töötab GITISe professorina. Ta ol lõpetanud Venemaa Muusikaakadeemia, töötanud õppejõuna Jugoslaavias, Itaalias, USAS. Ta on loonud muusikat Okudzava, Tsvetajeva, Brodsky jt luulele.
Viljandi teater oli välja pannud valdava osa teatri jõududest. Reb Todrust mängis mõnusa temperamendiga Arvo Raimo, tema tütart Jentlit samuti särtsakas Maria Soomets. Jentli peigmehe Lemli osas oli Martin Algus.
Huvitavad olid ka kõrvalosad, neist kõige karikatuursemalt antud Rivke, kosjasobitaja roll Jaana Kuke ettekandes.
Kindlasti oli näitlejail vaeva mängida mitte oma või sugulusrahvaste esindajaid, vaid püüda avada juutide hingeelu. Väliseid tunnuseid on kerge markeerida, kuid osaliste kiituseks olgu öeldud, et nii mitmelgi osatäitjal õnnestus tabada ka olulisi jooni juutide olemusest ja psüühikast.
Kuigi enne viimast etendust oli tükk üsna mitu kuud “seisnud”, ei olnud lavastus kuigivõrd kaotanud oma hingusest, värskusest. Lummas just see eriline atmosfäär, mis teebki teatrist teatri. Eriti rõõmustas, et kuidagi eriliselt tõusis ette igaviku, Looja, Jumala teema.
Neile, kes on näinud filmi “Yentl” Barbara Streisandiga, on see mitte pretensioonikas, lihtne lugu teada. Tütarlaps Jentl, selle asemel et minna mehele, sünnitada ja kasvatada lapsi, hoolitseda pere eest, mis on nii igiomane juudi naisele, valib hoopis teise tee – tema kutsumus on Toora. Ja selleks, et saada rabiks ja minna õppima ainult juudi noormeestele mõeldud kooli jeðiva, peab ta muutuma noormeheks. See loob etenduse süþeelise aluse, mis nagu ikka juudi kunstis on segu naerust ja pisaraist.
Tavaliselt kipub ühe lavastuse viimaseks etenduseks nappima rahvast ja emotsioone. Seekord oli Viljandis kõik teisiti. Kuulsa teatritüki Viljandi lavastust olid vaatama tulnud peaasjalikult noored inimesed.
Mis eriti hea, pärast esimest vaatust ei olnud palju neid, kes oleksid lahkunud. Minu kõrval küll istus kaks tütarlast, kes teiseks vaatuseks ei ilmunud, kuid nemad olid kindlasti erandid.
Paljud publiku hulgast olidki tulnud mingist erilisest huvist juudi kultuuri vastu – see selgus vaheajal, kui küsitlesin publikut. Olgu siin ära toodud mõned arvamused:
“Ma ei ole varem ühtegi säärase temaatikaga etendust vaadanud. Mind lihtsalt huvitavad juudid – kes nad on, miks nad on teistmoodi, ja miks neist nii palju räägitakse. Head ja halba,” ütles noor naine.
“Mulle see etendus meeldib. Siin on kõik teistmoodi. Juutide teema ei ole mind seni huvitanud. Kui koju lähen, loen midagi nende kohta. Asi hakkas mind huvitama.” See jutt kuulus ühele noormehele.
Ent üks eakam naine tuli etendusele kindla sihitusega. “Ma ei tea, miks tunnen selle rahva suhtes poolehoidu. Minu mees, kes paar aastat tagasi suri, rääkis, kuidas ta noore mehena värvati Saksa sõjaväkke ja kuidas neid viidi enne Saksamaale saatmist Kloogale. Kloogal nägi ta kuskilt kaugelt toodud räbalais, nälginud juute. Tema ja mõned eesti poisid olid andnud juutidele kõik söödava, mis neil kaasas oli.
Mees rääkis veel, et igale juudile – mehele, naisele, vanurile, lapsele – anti kätte suur puuhalg ja sunniti edasi astuma. Varsti hakkasid raudteejaama lähedalt metsast kostma lasud. Minu tulevane mees ja veel mõned poisid põgenesid sealsamas ja pääsesid Saksamaale viimisest.
Kui ma täna seda etendust vaatan, siis ei suuda ma kuidagi aru saada sellest, mis juutidega sõja ajal tehti ja miks tehti…”
Hämmastav, et holokaustiteema tungis sellisena ka “Deemoni ja ingli” etendusele. Nähtavasti on meie rahva seas küllalt palju neid, kes on isiklikult midagi näinud või kuulnud oma lähedastelt selle sünge teema kohta. Meenub üks analüüs Saksamaalt. Üle 30 protsendi sakslastest ei saanud sõja lõppedes öelda, et nad ei teadnud, mis juutidega tehti. Palju oli (on) teadjaid eestlaste hulgas?
Etenduse lõppedes ei tahtnud aplaus vaikida. Ja järsku, nagu kokkuleppinult, tõusid kõik püsti ja jätkasid plaksutamist.
See ei väljendanud ainult austust näitlejatele, muusikutele, etenduse autoritele, vaid üldse juudi rahvale.
Järgmisel päeval andis “Ugala” rahvas etenduse Tartus – see oli viimane “Deemoni ja ingli” etendus. Seegi läks menukalt.
Loodetavasti ei jää “Deemoni ja ingli” etendus Eestis viimaseks. Nii tugevate ja iidsete kirjandus- ja teatritraditsioonidega rahva nagu juutide kunst lausa murrab end teatrilavale.

admin Tunnistused

Comments are closed.