Home > Teoloogia > KAS JUUDID LEIAVAD JEESUSE?

KAS JUUDID LEIAVAD JEESUSE?

august 1st, 2004

Katkeid Ago Viljari teosest "Jeesuse elu juudisoost uurijate käsitluses"

Algus Jeruusalemma Sõnumite eelmises numbris
Võitluspaik kandus Uue Testamendi alale
Vanema aja juutluse ja kristluse vaheline usuväitlemine toimus peamiselt Vana Testamendi alusel, sest Vana Testament oli nii kristlastele kui ka juutidele ainukehtivaks autoriteediks. Juutide apologeetika oli Vana Testamendi teaduslik-ajaloolise uurimise poolest kristliku omast ees ja Troki kandis nüüd võitluspaiga üle ka Uue Testamendi alale. Selle terava kriitika tulemusi hakkasid hiljem kasutama valgustusaegsed jumalaeitajad. Nende hulgas tegutses ka 18. sajandi irvhammas Voltaire, kes uuris Troki teost. Raskes endakaitse olukorras on kristlikud apologeedid nimetanud juutluse ründavat apologeetikat "saatana tuliseks kangaks". Hiljem sundiski olukord kristlikke teolooge ise arvustama Uut Testamenti, et mitte lasta teha seda ainult vaenlastel.
Teiseks suureks ususallivuse maaks Poola kõrval oli Holland. Seal tegutses kaks nimekat teadlast – Baruch Spinoza ja Jakob Emden. Spinoza arvates on igal inimesel õigus usu asjus vabalt otsustada. Aga Piibli seletamise jaoks püstitab Spinoza reegli, mis on veel tänapäeval kehtiv: Piiblit peab seletama Piibli endaga. Kuid tema arvates usk tähendab ainult kõlbluseeskirjadest kinnipidamist. Piibel õpetab ainult lihtsaid asju ja ei nõua midagi muud kui allumist Jumala seadustele. Selle põhjal otsustab Spinoza ka kristluse üle. Inimesekssaamise dogma on talle vastuvõetamatu. Kristust aga hindab ta kõrgelt. Kristus on suur jumalailmutaja ja tema side Jumalaga on vahetu.
Kristus on saanud täielikuma ilmutuse kui vana lepingu mehed. Nood ei pidanud Jumala nõuandeid igavesteks tõdedeks, vaid pidasid neid eeskirjadeks ja juhtnöörideks; Kristus on aga Jumala käske mõistnud õieti ja adekvaatselt.

Jeesus ei täitnud Messiale pandud lootusi
Oma vabameelse käsitlusviisi poolest sai Spinozast eelkäija hilisematele juutidest Jeesuse uurijatele, kes lähtudes tema vaatekohast arvestavad Jeesuse juutide usuõpetajate hulka. Põhimõtteliselt on ta mitmes küsimuses asunud samal seisukohal, millele asusid kaks aastasada hiljem Samuel Hirsch, Moritz Friedländer ja G.G. Montefiore.
Kuid Spinoza ei kuulu ise päriselt juutkonda. Ta oli hüljatud ja neetud juut. Tema maakaaslane Jakob Emden (1697-1776) on aga sama suure vabameelsuse ja vaimustusega suhtunud Jeesusesse. Ta kirjutab: naatsaretlane on maailmas korda saatnud kahekordse heateo, nagu see on selge ja ilmne tänapäeval. Ta on purustanud ebajumalateenistuse, on eemaldanud rahvastelt jumalakujud ja on kohustanud neid pidama seitset käsku ja ka kümmet kästu, et nad ei elaks nagu metsloomad. Ta on andnud neile kõlblusõpetuse ja on muutnud sellega nende elu palju raskemaks, kui tegi seda Moosese käsk. Ka nendest sõnadest kõneleb ehtne ususalliv vaim, mis tunnustab uue usu tooja isiku suurust.
Ülaltoodud vanemad juutluse käsitlused, mis olid apologeetilised ja poleemilised, lähevad kokku üldiste seisukohtadega: Jeesus on inimene, mitte Jumal. Jeesus ei täitnud Messiale pandud lootusi õnnest ja rahust maailmas, mistõttu teda ei saa pidada Messiaks. Need kaks põhilist vaatekohta jäävad kehtima ka nüüdisaegses juutluses.

Nüüdisaegne juutlus
Selle alguseks peetakse 18. sajandi lõppu. Pärast Prantsuse revolutsiooni 1789 peeti juute riigikodanikeks ja nendele anti riigikodaniku õigused. See viis juudid vaimsele iseseisvumisele, nad hakkasid osa saama neid seni võõrana ümbritsenud kultuurielust. Juutlus hakkas sarnastuma ümbritseva kultuuriga. Juutlusse tungis ususallivus, mis ajendas neid uuendama usutõdesid. Sünnib murrang ja uusaegne juutlus. Endist getosse sulgumise ja vaimse vaikimise aega nimetavad vabameelsed juudid nüüd põlastusega "tardunud käsuõpetuse" ajaks.
Juutide iseseisvumisele eelnes valgustusaeg, mis tõi humanismi. Päevakorda tuleb juutide õiguste küsimus riigis. Inglane John Toland nõudis esimesena juutidele teiste kodanikega võrdseid õigusi, tegelikult anti juutidele kodanikuõigused Inglismaal alles 1858.a. Aastal 1782 andis keiser Josef II Austrias välja sallivusedikti, mille põhjal võimaldati juutidel õppida käsitööd, kunste ja teadusi. 1784.a. teatati Põhja-Ameerikas täielikust usuvabadusest, mis kehtis ka juutide kohta. 1791.a. said juudid Prantsusmaal täielikud kodanikuõigused. 1812.a. ilmus Preisis keiser Friedrich Wilhelm III poolt edikt, millega anti juutidele Preisi riigis kodanikuõigused. Saksamaa teistes osades said nad need õigused alles 1871, Austrias 1867. Poolas ja Venes jäid juudid riigiõiguseta.
Juutide iseseisvumise kõige tähtsamaks tulemuseks tuleb pidada nende vaimu vabanemist iseseisvaks mõtlemiseks ja kultuuri omandamiseks. Nüüd murtakse vaimse eraldumise vahesein ja juudid omandavad imeteldava kiirusega õhtumaise kultuuri varad, lisades nendele omapoolselt mõndagi uut.

Kas on võimalik lepitada filosoofiat ja religiooni?
Nüüdisaegse juutluse rajajaks tuleb pidada Moses Mendelssohni (1729-1786), keda on hiljem nimetatud kolmandaks Mooseseks, isegi "juuda Lutheriks".
13aastasena loeb ta esmakordselt trükis ilmunud keskaegse juudi filosoofi Maimonidese teost "More nebuhhim". Selle mõjul kujuneb tema elu peaküsimuseks: kas on võimalik lepitada filosoofiat ja religiooni? Maimonideselt õpib ta siin kahte asja: 1. Jumal ilmutab end mõistuses; 2. religioonid on omavahel tihedalt sugulased. Nende veendumuste omaksvõtmine põhjustaski nüüdisaegse juudi usussallivuse tekkimise. Tema tähtsaimas filosoofilises teoses peetakse hinge surematuse metafüüsiliseks aluseks isiklikku jumalausku. Mendelssohn ise jäi ustavaks isade usule.
Mendelssohni veendumuste kohaselt on juutlus kooskõlas mõistuseusuga. Kristluse dogmaatika olevat mõistusevastane ja seetõttu ekslik. Ta arvab siiski, et üheski usus ei avaldu kogu tõde tervikuna.
Juutide vabanemine geto piiridest ja valgustusaja kaasaegse kultuuri omandamine tõi endaga kaasa juutlusele elukardetava nähte – massilise ülemineku juudiusust ristiusku eriti 19. saj esimesel poolel.
Juutlus oli sunnitud uuendama usuarusaamu, et mitte kaotada oma usu pooldajaid. Esimesena hakati uuendama jumalateenistust. Saksamaal peeti 1810.aastal juutide esimene uuendatud jumalateenistus, palvetest jäeti välja kõik kohad, mis kõnelesid Iisraeli riigi taasehitamisest, teisi sõnu Messia riigi ootamine. Jumalateenistustesse tuli saksakeelne jutlus, orelimäng ja koraalilaulmine.

Uus ajastu juutluses
19. sajandi esimesel poolel pandi alus juutlusele kui teadusele. Hakati uurima juutluse ajalugu.
Nüüdisaegse juudi teoloogia loojaks peetakse Abraham Geigerit, kes 1835.a. hakkas trükist välja andma "Juudi teoloogia teaduslikku ajakirja". Geiger pole vana käremeelne mahalõhkuja, vaid usuteaduse pideva arengu pooldaja.
Väiksem grupp nüüdisaegseid juute kaldus äärmusesse ja ei tunnistanud Talmudit enam autoriteediks, nad ei tunnistanud ka rahvast Palestiinasse tagasiviivat Messiat. Nad pidasid oma tõeliseks isamaaks maad, kus nad parajasti elasid.
Mõjukaks muutusid kolm tähtsamat voolu: uuendusliikumine, konservatiivne vool ehk uus-õigeusklikkus ja sobitusteoloogia.
Esimesed väidavad, et juutlus on lõpliku ilmutuse tulemus. Juute tuleb kasvatada saabuva Toora-aja jaoks ja ei tohi muuta Toorat vastavalt ajale. Teadus pole vahend arvustamiseks, vaid apologeetikaks.
Sobitusteoloogid arvestavad arengumõtet ainult rangelt ajaloolise pidevuse tähenduses. Uuendamist pooldatakse ainult nii palju, kui palju võimaldab seda elav ajalooline usk ja koguduse üldine vaatekoht.
Enne esimest maailmasõda olid juutidel igas suuremas riigis oma ühingud ja peeti rabide konverentse, kus vaieldi usuküsimuste üle.
Pärast maailmasõda algas uus ajastu juutluses. Konservatiivsed vaatekohad muutuvad mõjukamateks. Juudid olevat arvestanud liiga palju õhtumaise kultuuriga ja seda kandva vaimuga. Arvatakse, et 19. sajandi ratsionalism muutis tõelise juutluse palju vaesemaks. 1934.a. kirjutab M Steinberg: "19. sajand oli peamiselt ratsionalismi ajastu. Selle vaim nakatas hiljuti iseseisvunud juute. See hakkas kõrvale heitma igat minevikupärandit… see hakkas kaotama isikulist Messiat… tõelist aukartust tulevase ilma vastu." Juutlust ähvardas oht, et sellest võib kujuneda ainult kõlblusõpetus. Õige juutlus olevat harmooniline tervik müstikast ja eetikast, saladusest ja käsust, usust ja moraalist. Juutlusele, eriti vabameelsele heidetakse ette, et see olevat muutunud kristluse orjaks. Juutlus ei olevat märganud neid kindlaid piire, millest ei tohi üle astuda, kui ei taheta lõplikult kaotada oma eripära. Juutluse omapära moodustavad kaks asja: ilmutus ja käsk, mõlema vastu olevat vabameelne juutlus rängasti eksinud.
Vabameelse juutluse teeneiks peeti rahvateaduse, juutluse teadusliku apologeetika loomise, juutluse vanade põhitõdede tõlkimise uusaja keelde ja nende nõuetele kohandamine, aktuaalseks on muutunud rahva ja rahvuse küsimused. Teiste kultuuridega segunemise asemel soovitatakse süüvida oma kultuuri, mille juured ulatuvad esiisade aega.
Uus konservatiivne juutlus rõhutab täielikku seotust ühekordse Jumala ilmutusega Siinai mäel. Ei peeta õigeks mõistuse- ega tundereligiooni, vaid religiooni, mille aluseks on usk.
Nüüdisaegne juutlus on kristluse tekkimise küsimuste lahendamisel teinud oma otsuse järjekindlalt ajalooliselt ja kutsub ristiusu teolooge üles uuesti mõtlema kristluse probleemidele ajaloos ja võrdlema mõlemapoolseid tulemusi.

Jeesuse elu uusaja uurimise eeldused
Nüüdisaegne juutlus on sulam juudi ja õhtumaise kultuuri koostisosadest. Õhtumaise kultuuri aluseks on aga kristlus. Õhtumaise kultuuri omaksvõtmisega oli juutlus lähenenud kristlusele ja ühtlasi ka kristluse rajajale Kristusele. Eriti osutab vabameelne juutlus silmapaistvat huvi Jeesuse vastu.
Talmudijuutlus pidas kinni sellest, et iga punkt viies Moosese raamatus ja suulises pärimuses on inimesele kohustuslik. Kuid usus on olemas üksikosi, mis on igavesed tõed ka siis, kui nad on rõivastunud vastava aja rüüsse. Juudid said need tõed juba vanal ajal. Juutluse tõeliseks olemuseks on eetiline monoteism.
Vabameelse juutluse arvates on kristlus ainult juutluse uueks arenemisastmeks ajaloolises arengus, polegi mingi uus usk.
Juudiajaloolased uurisid, milline koht tuleb anda Jeesusele üldises juutluse arengus. Vabameelses juutluses kohtame kaugeleulatuvat sallivust. Aabraham Geiger väitis, et kristluse esialgne olemus tähendas vabanemist juutide usutaliste pidamise käsust usu uuendamise vaimus. Siin saavat juut õppida kristlastelt.
Paljud juudisoost uurijad ilmutavad ristiusu suhtes heatahtlikku huvi, kuid kasutavad ka vahedamaid relvi oma usu kaitsmiseks ja edasiarendamiseks. Nad usuvad, et Moosese rajatud usku saab arendada piiramatult. Ühe lülina arvestatakse ka Jeesust. Nad tahavad temalt õppida, kuid enne peavad nad teda tundma. Kuna Jeesus on juut nagu nemadki, siis arvavad nad, et neil on kõige paremad eeldused ja õigused teda õieti mõista. Kuid selline Jeesuse vastu tekkinud huvi ei esine tänapäeval ainult vabameelses juutluses, vais see on mõneti muutunud juba üldiseks. Näiteks Josef Klausner ise on vabameelse juutluse äge vastane, kuid Jeesuse vastu tunneb ta suuremat huvi kui vabameelsed.

Jeesus vabameelsete juutide seisukohalt
Juutluse pilt Jeesusest peab mahtuma juutluse raamidesse ja peab vastama selle mõttteviisile. Vaadelgem lühidalt juutluse jumalaõpetust (teoloogiat), inimeseõpetust (antropoloogiat), päästeõpetust (soterioloogiat) ja õpetust Messiast (messianoloogiat) vabameelse juutluse seisukohalt.
Juutluse põhiliseks loomujooneks on vali monoteism. Ainult selles usus jäi monoteism täiesti puhtaks. Juba see tõmbab kindla eraldusjoone juutluse ja kristluse vahele. Kristluse õpetus kolmainsusest ei saa olla puhas monoteism. Juutlus hoiab Jumala puhta ka inimesele omastest joontest. Jumala seosest maailmaga rõhutatakse ühelt poolt tema kaugelolekut, teiselt poolt tema lähedust. Jumal on nii seal- kui siinpoolne. esimesel juhul on ta inimmõtlemisele kättesaamatu, siinpoolsena on ta ligidal, inimeses. Selline Jumala kaheline side maailmaga tõrjub välja igasuguse vajaduse vahemehe järele. Siin ongi juutluse kristluse vastu suunatud vaidluse tulipunkt, mis tõmbab kindla piiri juutluse ja kristluse vahele.
Ka Mooses ei ole neil mingi vahemehe kehastus, vaid rahva esindaja, kes kuulub rahva hulka. Johannese evangeeliumi eessõna logoseidee pole juudipärane, juutluse ilmutusmõiste määratakse hoopis teisiti kui kristlik ilmutusmõiste. Juutluse ilmutus on vahetu, otsene ja saab igale inimesele osaks samal määral. "Sõna on väga ligi su juures, sinu suus ja su südames, et sa selle järele võid teha." 5Mo 30:11. Vahemeheks kõlbaksid ehk prohvetid, kuid nad ei ole õndsuse vahendajad, vaid usutõdede vahendajad, ilmutuse kandjad. Juutlusele on absoluutselt võõrad mõisted jumalaks saamine (apoteoos) ja lihakssaamine (inkarnatsioon). Inimene ei või saada Jumalaks ja Jumal ei või kunagi ilmuda inimese kujul. See on jumalateotus. Jumal on kõiksuse isa, ta ei vaata inimsoole väljavalitute ja hukkamõistetute, usklike ja uskmatute seisukohalt. Jumala käes on kõik ja ta tunneb inimese loomust väga hästi, mistõtttu ta ei käitu patustega ülivaljult. Jumal suhtub maailma humaanselt ja loob otsese, sügava osaduse isa ja lapse vahel.

Patt tähendab isekust
Üks juudiuurija on nimetanud inimeseõpetust kõige tähtsamaks erinevuseks juutluse ja kristluse vahel. Põhiküsimuseks on pärispatt. Kristlus arvab, et inimese loomus sai Aadama langemisega rikutuks, aga juutlus arvab, et inimene sünnib puhtana ja eksimatuna. Juutlus õpetab, et inimene on jumalik, igavese eriline ilmutus, igavesele lähedane, mitte ainult selle maailma inimene, vaid Jumala inimene. Kristluses aga ainult üks inimene on õieti Jumalinimene. Juutluses ei ole ühelgi inimesel teise suhtes eesõigus. Kõlbelise ideaali kehastus on Jumal ise, mitte ükski inimene.Temaga võrreldes on kõik inimesed patused ja nõrgad. Juudi inimeseõpetuses on ainult Jumal ja inimesed, Jumala inimesed, aga pole ühtegi Jumalinimest. Juutluses jõutakse usule, Jumala juurde kõlbelise tegutsemisega. Toora, õpetus, ei ole õpetus usust, vaid õpetus teost.
Prohvetitele toetuva usu peamiseks püüdeks on muuta olevaid olukordi ja teha inimeste riigist Jumala riik. Lunastuseusu puhul muutub oluliseks üksiku vahekord Jumalaga. Kristlus on lunastuseusk, juutlus on prohvetite õpetusele toetuv usk. Õndsuseõpetuse eelduseks on käsitlus kurjast ja patust. Juutluse jaoks pole olemas pattu metafüüsilise suurusena, patu allikana esineb ainult isiku eraldiolev, tegelik, kindel patt. Patt inimese loomusena tähendab juutluses nagu kristluseski isekust, egoismi. Juutlus peab pattu mööduvaks nähteks. Juutluses pole usu peaasjaks patutundmine. Juuda õndsustee põhimõisteks on teðuba. See tähendab inimeste teed Jumala juurde. Vastandina kristlusele kinnitab juutlus, et inimesel, kes on eksinud eemale heast, on endal jõudu tulla hea juurde tagasi, ka siis, kui ta oleks kõige suurem patune. See sünnib teðuba kaudu. See ongi "tulemine tagasi". Inimest ei tule pidada kunagi kadunuks, sest tee ellu on talle alati lahti. Õpetus inimese absoluutsest õigusest otsustada on üks juutluse põhivaatekohti. Kui inimene pöördub tagasi Jumala juurde, saab ta patud andeks. Lepituse kaudu taastatakse uuesti patu tõttu katkestatud side Jumala ja inimese vahel. Vahemehe olemasolu räägiks vastu juutluse jumalamõistele, inimeseõpetusele ja kõlblusele.

Messia ajastu
Juutlusel on oma õpetus viimsetest asjadest. Juutluse tõelist hiilgeaega inimkonna ajaloos veel oodatakse.
Juutluse õpetus viimsetest asjadest sõltub messiamõistest. Pilt Messiast on juutluses muutunud. Isikuline on hajunud, on jäänud alles vaid nimi, sümbol. Vanast messiausust on säilinud väljendus "Messia ajastu", mis peab vastama viimsete asjade ajastule. Inimeseõpetuses ei taheta omistada ühelegi inimesele erilist seisundit usulises tähenduses, taandub usk Messiasse kui inimesesse. Ristiusu messiaõpetusele on tähtis, millisena kujutati Messiat juutluses. Juudid süüdistavad kristlasi, et need olevat algse messiamõtte moonutanud, sidudes Messia pattude andeksandmisega. Juutlusel ei olevat Messia ülesandeks mitte patte andeks anda, vaid tema ilmumine on võimalik alles siis, kui inimesed omal jõul on juba ette valmistanud aja Messia tulemiseks. Messia pole mingi jumalik olend ja tal pole jumalikku väge, ta pole lunastaja ega vahemees, vaid ta on ainult nähtav ilming Jumala enda poolt ligitoodavast tulevikust.
Usk inimesse-messiasse ja tema kordaseatud Iisraeli riiki on kaasaegsete juutide poolt asendatud lootusega Messiale ja kogu inimsoo õnneajale tulevikus. Too oodatud aeg on nii õigeusklike kui ka vabameelsete juutide arvates nende Jumalariik, mis hakkab teostuma esialgu tõotatud maal, Iisraeli riigis. Sellele vastupidi aga rõhutab kristlus oodatud olukorda sealpoolsuses.
Juut, kes tahab jääda juudiks, ei saa Jeesuse käsitlemisel astuda üle juutluse dogmaatika piiridest. Juudid ei saa tunnistada ristiusu peadogmat "Jeesus on Kristus", samuti kolmainsusõpetust, õpetust Jumalapojast, lihakssaamisest ja Pauluse-pärast mõistet lunastusest ja usust. Neis küsimustes pole oodata mingit leppimist juutluse ja kristluse vahel.
Juudid arvavad, et kõik, mis kristluses on head ja ilusat, väärtuslikku ja ideaalset, on pärit juutlusest, dogmad aga pärinevad paganatelt. Kristlus sõltuvat täielikult juutlusest. Ägedalt tõrjutakse tagasi kristlaste väidet, et juutlus on ainult kristluse eelaste. Nad väidavad, et kristlus on ainult üks juutluse arengu ajalõik ja mitte juutluse täielikuks saamine. Juutluse õpetus ise olevat täielik. Kristlus nagu muhamediuskki on ainult juutluse tütarusk, mis valmistavat juutlusele teed maailma rahvaste hulgas.
Pole loota kahe vastaka usu leppimist.

Tähtsamad uusaja juutluse Jeesuse elu uurijad
Kristlus uuris igakülgselt oma usu aluseid ajaloos ja selle uurimise mõjul hakkasid ka juudid selgitama oma usu aluseid ajaloos ega pääsenud seda tehes mööda Jeesuse isikust. Kristlased ja juudid uurisid Jeesuse elu samaaegselt, kusjuures aluseks oli kristlaste Jeesuse elu uurimine. Otsiti ajaloolist Jeesust.
Juudisoost arst ja ajaloofilosoof Josef Salvadori (1779-1873) uuris Jeesuse elu, eesmärgiks oli kaks peateesi: 1. Jeesuse kõlblusõpetus esineb juba juutluses; 2. Kristlus sündis juutluse ja paganluse kokkuleppenähtena.
Jeesuse elu uurimist aitasid edasi viia ka juudisoost usufilosoofide tööd. S. Formstecher näiteks kinnitas, et Kristlus pole mingi iseseisev usulooming, vaid on pärit juutlusest ja on nagu islamgi juutluse "misjoninähe".
Luksemburgi pearabi Samuel Hirsch (1809-1889) kinnitab, et Jeesus kuulub juutlusesse, ta on ehtne juut, ta on ainuke juut, kes oma elus teostas intensiivse usklikkuse. Jeesus mõistis juutlust selle kõige sügavamas sügavuses ja tões. Jeesus oli huvitatud ainuüksi juutidest. Jeesus oli Jumala poeg Iisraeli vanas eetilises tähenduses. Paulus muudab Jeesuse füüsilis-metafüüsiliseks suuruseks. Kristluse ülesandeks jääb levitada juutluse põhimõtteid paganrahvaste seas.
Juutluse hilisem kirjandus on rikas Jeesuse, juutluse ja kristluse käsitlemise poolest. Juudid on kritiseerinud uuemal ajal ristiusu teoloogiat, eriti on nad arvustanud kristlaste arusaamu Vanast Testamendist ja hilisjuutlusest. Nad on tahtnud ka parandada Jeesuse elu käsitlust. Juudid heidavad ette, et kristlik teoloogia polevat küllaldaselt arvestanud juudisoost uurijaid. Ei vastavat tõele ristiusu teoloogide terav vahetegemine ristiusu Jumala kui armastuse Jumala ja juutluse Jumala kui viha ning kättemaksu Jumala vahel. Liialdatavat, kui kristlust peetakse maailmausuks. Vana Testamendi pooliku mõistmise tõttu asetavad kristlikud uurijad pearõhu Uuele Testamendileja peavad iisraeli-juudi usku ristiusu eelastmeks. Õpetus Jumalast, mis on Uues Testamendis, pärinevat täielikult Vanast Testamendist.
Juudisoost uurijad süüdistavad ristiusu teoloogiat puudulikus hilisjuutluse tundmises ja selle erapoolikus kujutamises. Alles uusaja kristlik judaisitka leiab hindamist ja tunnustamist ka juudisoost uurijate juures. (Järgneb.)

admin Teoloogia

Comments are closed.