Home > Teoloogia > Sõnad ARM, ARMASTUS, RÕÕM ja LOOTUS olid ka judaismis tähtsal kohal

Sõnad ARM, ARMASTUS, RÕÕM ja LOOTUS olid ka judaismis tähtsal kohal

august 1st, 2004

Katkeid Matti Myllykoski artiklist"Varakristlus ja judaism"
Kari Latvuse raamatust " Alguses on Sõna" (Piiblitundide õppematerjal)

Traagilise ajaloo algaastad
"Juudid tapsid Issanda Jeesuse ja prohvetid, ja kiusasid meidki taga, ja ei ole Jumalale meelepärast, ja on kõigi inimeste vastased ning keelavad meid rääkimast paganaile nende päästmiseks, et täita kõigiti oma pattude mõõtu. Aga viha ongi juba tulnud nende peale lõpuni."
See tsitaat ei pärine mõnelt juudivastaselt kirikuisalt (keda oli palju), ei ristisõdalastelt, ei fanaatilistelt misjonijutlustajatelt ega ka üheltki meie aja juudivastaselt kristlaselt (ka neist pole puudust). Tsitaat on Uuest Testamendist, Pauluse esimesest kirjast tessalooniklastele (2:15-16). Kuigi mõningad uurijad oletavad, et vaadeldav kirjakoht on hiljem Pauluse tekstile lisatud, on sõnum oma ühemõttelisuse ja jämedusega muret tekitav. Juudivastased katkendid pole Uues Testamendis mingid haruldused, pigem vastupidi.
Pole sugugi imekspandav, et enamik meie koolide usuõpetuses kasutatavaist piibliteemalistest õpikutest annab judaismist negatiivse pildi. Iga koolilaps teab, et variserid olid võltspühad ning paadunud juudi usujuhid, kes intrigeerisid Jeesuse vastu. Judaismi kujutatakse käsuusundina.
Nii Uue Testamendi kirjutajad kui ka meie aja kristlikud kuulutajad ja õpetajad vaatavad judaismi väljaspool seisja silmadega.
Jeesuse-aegset judaismi käsitlevates uuemates uurimustes on endisest selgemini esile tulnud, et sellised kaunid ja meie jaoks üksnes kristlikeks värvunud sõnad nagu arm, armastus, rõõm ja lootus olid ka judaismis tähtsal kohal.
Nii judaismis kui ristiusus on nii hele kui ka tume külg. Mõlemad kõnelevad nii Jumala armastusest kui ka vihast, tema armust ja kättetasumisest, antud lootusest ja kohtuähvardustest. Kummaski saavad seespool olijale osaks pääste ja lootus. Judaismi ja ristiusu teoorias ja praktikas on näha konkreetse inimliku elu jälgi, nii heas kui ka halvas.
Kuid kus on juutide ja kristlaste vahelise sajandeid kestnud konflikti juured? Iga avatult ja kristlikult meelestatud Uut Testamenti lugev kristlane märkab, et meie pühakirja kirjutajad ei suutnud judaismile sugugi asjalikult ja külma objektiivsusega läheneda. Nende tekstidest ja neist läbikumavast ajaloost tulevad esile mitmed seigad, mis viisid sünagoogi ja kiriku suhted juba ristiusu esimestest aastakümnetest alates traagiliselt vales suunas. Arengu algtegureid ei ole põhjust alahinnata, eriti teades, et "piibellikud" põhjendused viisid näiteks keskajal juutide toore tagakiusamiseni, alusetu süüdistamiseni kristlaste laste rituaalses tapmises, kaevude mürgitamises ning armulaualeiva rüvetamises.
Kuigi me esindame suurt maailmausundit, mis on näidanud – nii heas kui halvas – oma tohutut mõjujõudu inimkonna ajaloos, on meil põhjust teatava alandlikkusega vaadelda oma usu ajaloolisi lähtekohti.

Jeesuse tegevusest varakristlike liikumisteni
Jeesus ja tema õpilased, aga ka rahvahulgad, kellele ta kuulutas, olid juudid, mitte paganad. Tema Jumala riigi kuulutus ning sellega seotud lootuse visioonid olid mõistetavad üksnes oma aja juutide mõttemaailmale. Jeesus valis oma õpilaste põhirühma 12 meest Iisraeli 12 suguharu esindajana.
Jeesus oli juudi prohvet, kes sattus ühel paasapühal saatuslikku konflikti Jeruusalemmas religioosset võimu omava ülempreesterkonna ja selle lähedal seisva kõrgklassiga.
Ehkki Jeesus löödi risti "juutide kuningana", ei taotlenud ta poliitilise messia rolli. Tema kuulutustöö Jumala riigist viis siiski kergesti poliitilise väärtõlgenduseni: võis ta ju iseend pidada oma kuulutatud tulevase riigi kuningaks.
Jeesuse esimeste jüngrite kogetud tragöödiat ei põhjustanud juudi rahvas, vaid väike juutide kõrgklass ja rooma võimuaparaat.
Jeesuse hukkamise süüdlaste otsimine on selles valguses asjatu vaev. Vähemalt õnnetut Juudas Iskariotti, kes hilisemas kristlikus propagandas peab kandma paadunud juudist jumalatapja rolli, on juba piisavalt süüdistatud.
Pärast ülestõusmist Jeruusalemmas sündinud ja arenenud kristlik kogudus koosnes üksnes juutidest.

Pauluse sügav kurbus oma rahva pärast
Käsuseadus suleb inimesed patu alla just selleks, et Aabrahamile antud tõotuse täitja Jeesus Kristus võiks kõik ära päästa. Päästmine toetub üksnes usule ja puudutab kõiki usklikke, nii juute kui paganaid.
Ühte asja kahetses Paulus siiski palavalt: juudid, inimesed tema oma rahva hulgast, hülgasid enamasti kristliku sõnumi ja olid selle ägedad vastased.
Rooma kirja 11. peatükis annab Paulus oma valusale ptobleemile üllatava ja varasemaga näiliselt vastuolulise lahenduse. Kuna Jumal ei ole mingil juhul võinud oma rahvast lõplikult hüljata (11:1-10), peab kõigel olema sügavam tähendus. Paganarahvad päästetakse, sest Iisrael on langenud. Paulus võrdleb juute kultuur-oliivipuuga ja paganarahvad sellesse poogitud mets-oliivipuu okstega (11:11-24). Paganakristlastel ei ole põhjust kiidelda, sest pääste lähtub juutide keskelt. Lõppude lõpuks on selge, et Jumal poogib kord juudid, loomulikud oksad, tagasi kultuur-oliivipuu külge. Nii jõuab Paulus oma suure ennustuseni: lõpuks päästetakse kogu Iisrael (11:33-36).
Tagantjärele tarkus oleks muidugi soovida, et hilisematel aegadel juute taga kiusanud kristlased oleksid neid Pauluse sõnu tõsiselt võtnud ja neist oma järeldused teinud. Paganate apostlit loeti siiski kaua lahus tema ajaloolistest seostest ning tema kirjutisi kasutati juudivastaste hoiakute toitmiseks.

Juudivastasuse probleem evangeeliumides
Evangeeliumid on jutustused, mis on tihedalt seotud lugejate eluga – nii algkoguduses kui ka tänapäeval.
Evangeeliumijutustus ei tule toime ilma lurjusteta, negatiivsete tegelasteta. Peab olema inimesi, kes hülgavad Jeesuse ja võitlevad tema vastu. Kuna jutustus lõpeb Jeesuse süütu surmaga ristil ja ülestõusmisega, peab näitama, et just jutustuse lurjused on tema surma eest vastutavad. Kõigis evangeeliumides kujutatakse Jeesuse vaenlastena juudiusulisi rahvajuhte. Kuigi nad esinevad mitmete rühmadena – kirjatundjad, variserid, vanemad, Heroodese pooldajad, ülempreestrid -, ühendab neid nende vaenulikkus ja kurjad kavatsused Jeesuse vastu.
Evangelistid on saanud negatiivsed tõlgendused juba eksisteerivast varakristlikust pärimusest, kuid igaüks on moodustunud negatiivset pilti arendanud omal viisil. Kõigis evangeeliumeis – erandiks võib küll pidada Luuka pilti variseridest – viib nende tegevus ühel või teisel moel selleni, et Jeesus lüüakse Jeruusalemmas risti "juutide kuningana". Kõigis evangeeliumeis vastutavad just juudiusulised juhid Jeesuse hukkamise eest. Rooma maavalitsejat Pontius Pilaatust esitletakse jõuetu valisejana, kes soovis Jeesuse ristilöömist takistada ning teda vabastada.
Negatiivne pilt juuda juhtidest Markuse evangeeliumis on vaid Matteusel laienenud kogu juudi rahvale. Selle tunnistuseks on kohutavad, täiesti ebaajaloolised sõnad, millega Matteus paneb rahva Pilaatuse ees hüüdma needust iseeneste, oma laste ja lastelaste peale. Mt 27:25: "Siis vastas kõik rahvas ning ütles: "Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!"" Luukas on peenetundelisem ja hülgab juudid lõplikult alles Apostlite tegude raamatu lõpus (Ap 28:23-28). Johannes kirjutas Markusest sõltumatult, kuid ka tema seisukoht on äärmiselt selge. "Juudid" – seda terminit kasutab ta nii rahva kui ka usuliste juhtide kohta – on oma "isast saatanast" (Jh 8:44).
Evangeeliumide sündmuste jada koos pilkamisega kinnitab templi hävitamise ennustust kui Jumala karistust juutide juhtidele ja nõnda kogu rahvale, kes on hüljanud Jeesuse. Markuse kirjeldus peegeldab tema koguduse kibedaid kogemusi nii sõjas kui ka misjonitöös juutide keskel. Juudid on tema meelest hüljanud Jeesuse ja saanud seepärast juudi sõja näol Jumalalt teenitud karistuse. Seevastu paganad olid Jumalale meelepärased; nende keskel võis evangeelium levida maa äärteni, enne kui Jeesus tuleb Inimese Pojana enda omasid taevasse kutsuma.

Kokkuvõtteks
Oleks huvitav ja aeganõudev ülesanne uurida Uue Testamendi mõju hilisemale kristlikule juudivaenulikkusele. Eriti enne uusaega ja kiriku ilmaliku võimu kaotamist on see olnud vaieldamatult suur.
Kaasaegset antisemitismi, mis avaldas otsustavat mõju rahvussotsialismi juudipoliitikale, ei saa pidada lihtsalt vana kristliku juudivastasuse jätkuks, sest selle tekkimisega 1880ndail aastail on seotud loendamatuidd mitteusulisi tegureid. Kristliku juudivaenulikkuse osatähtsust ja erinevaid kaudseid kultuurimõjusid eelmise sajandi kohutavaimale rahvamõrvale ei ole siiski põhjust vaidlustada.
Suhe Iisraeli riigiga on kristlike eurooplaste jaoks mitmes mõttes hell koht, mis tugineb pigem hirmule, vihale ja teadmatusele kui avatusele ja mõistmisele.

Iisraeli päev Sakala keskuses

Juudi Agentuur Sohnut korraldas Tallinnas Sakala keskuses Iisraeli päeva. Eelmisel aastal oli samalaadne üritus Riias hotellis Latvia, seekord otsustasid korraldajad tuua Iisraeli tutvustav üritus Eestisse. Kohal oli juute Baltikumist.
Agentuur Sohnut tegutseb selle nimel, et juudid naaseksid isaisade maale. Nad tutvustavad elamisvõimalusi Iisraelis, jagavad informatsiooni erinevatest eluvaldkondadest. Seegi kord oli kohale tulnud inimesi Iisraelist.
Üritus oli kujundatud messina. Tutvustati just Põhja Iisraeli, kohal olid näiteks Haifa ülikooli esindajad. Räägiti elamis- ja õppimisvõimalustest Iisraelis. Ümberasujatel aidatakse esimesel aastal sealsesse ellu sisse elada, aidatakse tööks valmistuda, korteri leidmisel, parimate õppimisvõimaluste leidmisel lastele.
Iisraeli päevast Sakalas võttis osa ka Eesti pearabi Ðmuel Kot.

"Maailm täna" läheb uuele tuurile

Eelmise aasta sügisel läks suure eduga Kesk- ja Ida-Euroopas tuur "Maailm täna", mille korraldajaid on "Christian Friends of Israel" (Iisraeli kristlikud sõbrad). Selle õnnestumise väljendamiseks kasutati väljendeid suurepärane, eriline, elu muutev, väga elav.
Tuuri korraldajad kavatsevad sel sügisel ettevõtmist korrata, minnes Viini, Krakovisse, Prahasse.
Üritust juhib Shalmi Bar Mor, Yad Vashemi holokaustimuuseumi rajaja ja direktor Jeruusalemmas. "Me uurime Euroopa juutide ajaloo, arhitektuuri, kunsti, muusika võlu 1840..-1945.a. ja vaatleme sotsiaalseid, poliitilisi ja kultuuritrende, mille tõttu said võimalikuks holokaustikoledused tsiviliseeritud maades.
Kavatsetakse käia Theresienstadtis ja Auschwitzis, kohtuda iga maa juutide liidritega, tutvuda praeguse olukorraga. Krakovi getot külastatakse koos ühe Iisraeli sõbra Janinaga, kes lapsena pääses hämmastaval kombel getost, kus enamik tema pere liikmeid hävitati.

admin Teoloogia

Comments are closed.