Home > Kultuur > MÄLU MISSIOON

MÄLU MISSIOON

november 1st, 2004

Benjamin Anolik (Katkendeid uuest raamatust)

Autor Benjamin Anolik sündis 1926.a. Leedus. Kui ta oli 15aastane, hõivasid tema kodulinna Vilno (Vilniuse) natsid.
Sõjatules hukkusid Benjamini vanemad, ta kaotas samuti oma sugulased ja sõbrad. Tema noorus möödus getos ja faðistlikes koonduslaagrites. Ta käis läbi Eesti kuue koonduslaagri. Imekombel õnnestus Benjaminil ellu jääda.
1949.a. asus B. Anolik elama Iisraeli ja oli üks kibutsi "Beit Lohamei ha-Gettaot "( "Getovõitlejate" kibuts) asutajatest, seal elab ja töötab ta siiani. See kibuts on väga hästi tuntud kogu Iisraelis, sest sinna on rajatud ainulaadne muuseum – "Getovõitlejate Kodu", mis on pühendatud Jitshok Katzenelsonile. See muuseum, nagu ka memoriaalinstituut Yad Vashem Jeruusalemmas, kogub ja uurib materjale Teises maailmasõjas massiliselt tapetud juutide kohta.

Teekond läbi Eesti koonduslaagrite
Sõitsime kolm ööpäeva, ilma peatusteta. Meie tee viis läbi vaiksete külade. Näis, et mingit sõda ei ole. Imestasin: kas tõesti võib olla sellist vaikust! Unistasin sellest, et sõda lõpeb ja ka mina hakkan elama rahulikku elu.
Saabusime Eestisse. Sakslased olid sellele väikesele maale teinud juba kümneid töölaagreid, kus vangideks olid juudid. Mina käisin läbi kuuest sellisest laagrist.
Meid laaditi maha Vaivaras. Laager oli piiratud okastraadiga, selle taga oli näha barakke. Silmasin tuttavaid nägusid, need inimesed olid varem Vilniuse getost ära viidud. Nad rääkisid, et see on läbikäigulaager. Sakslased käskisid asjad ära anda. Kui keegi käsku ei täitnud, lasti ta kohapeal maha. Söögiks saime päevas kolm viilu leiba, vesist suppi ja väikese tüki margariini nii halva lõhnaga, et meie seas ei olnud kedagi, kel oleks olnud tahtmist seda maitsta. Kunagi elus ei olnud ma näinud midagi nii vastikut.
Olukord laagris oli halvem kui getos. Nälg vaevas meid niigi, aga iga väiksemagi üleastumise eest jäeti ilma päevasest toiduportsjonist.
Mõne päeva pärast viidi meid üle teise laagrisse – Viivikonda. Siin hoiti meid peaaegu kuu aega. Kleepuv mustus. Komandant oli sakslane, suurem osa valvureist aga eestlased.
Kõigi Saksa koonduslaagrite õudusteks olid "kontrollimised" – piin, mis kestis kolm-neli tundi, iga päev varahommikul enne tööleminekut ja õhtul pärast töölt tulekut. Pidime seisma rivis, valvel ning käskluse peale peast ära võtma ja tagasi panema mütsi. Meid loeti üle ja vangide hulgast määratud vanem kandis sakslastele ette arvu.
Karistuseks oli peks. Pekstav pidi kõva häälega lööke lugema. Mõnikord seoti vang puu külge ja jäeti tundideks külma kätte. Oli ka eriline piinariist, mida nimetasime "diivaniks" – lauatükk, mis pandi kätele ja jalgadele venitamiseks.
Puhkepäevi oli üks kord kuus ja valvurid kasutasid neid vangide mõnitamiseks.
Viivikonnast viidi meid edasi Auveresse. See laager asus endise Vene piiri lähedal üksikus kohas soode keskel, millesse võis kaelani sisse vajuda. Joogivett ei jätkunud. Juhtus, et vett soojendati supi jaoks, aga toiduvalmistamise asemel pesti ennast sellega. Mehed ja naised pesid koos ja pidid pärast paljalt külma käes seisma. Paljud ei kannatanud seda välja ja surid.
Elasime suures barakis – kolm-nelisada vangi ühe katuse all. Narid olid kolmekordsed.
Meil aeti pead paljaks, laubalt kuklani jäeti "rajad täide jaoks". Nii oli kergem tabada põgenikku. Igaühel meist oli number, mis oli kirjutatud riidetükile ja õmmeldud kahte kohta – rinnale ja põlve kohale. Minu number oli 819.
Nälgisime pidevalt. Elu lõpuni ei unusta ma neid päevi, mil mõte keerles kogu aeg kahe asja ümber: mis on saanud vanematest ja kust hankida tükk leiba. Silme ees seisid saiade virnad ja aromaatsed omletid.
Töötasime metsalangetamisel. Tuli ehitada raudteed: rajasime raudteetammi ja panime liipreid. Koos meiega töötasid ka naised. Püüdsime vennaga kogu aeg ühes grupis olla. Ükskord, töötades mõned kilomeetrid laagrist eemal, hiilis vend metsa. Seal oli eesti talumaja. Eestlased ei kartnud mu venda vastu võtta, hiljem võttis vend ka minu kaasa. Pererahvas rääkis vene keelt, nad olid meie vastu sõbralikud. Lubasid meil end soojendada, puunõus pesta ja süüa sooja toitu. Ja seda kõike tasuta. Ja kust meil olekski olnud raha võtta? Nad ei küsinudki raha, nad olid head inimesed. Niisiis ei valvatud meid pidevalt. Teati, et siit ei saa niikuinii põgeneda.
Juhtus igasuguseid asju. Minu onu Shneer Dunski oli laagris hauakaevajaks. Surnud maeti laagri piiride taha. Hauakaevaja lahkus laagrist, mattis surnu ja tuli tagasi. Teda eriti ei jälgitud. Onu otsustas juhust kasutada ja toitu hankida. Taibates ta kavatsusi, lasksid valvurid ta sealsamas, laagri väravas maha. Kuulsin seda lasku, sest olin lähedal, haiglapalatis. Alles hiljem sain teada, et selle lasuga tapeti minu onu.
Olin haiglas, sest põdesin tüüfust. Laagris oli tüüfuseepideemia. Senini ei saa ma aru, miks meid, haigeid, maha ei lastud, vaid laatsaretti pandi. Esimeste haigustunnuste ilmumisel haiged eraldati. Milline õnn oli lamada haiglas, mitte töötada ja saada leiba. Mulle näis, et tugevad surevad enne nõrku. Tavaliselt vangid kergeid haigusi ei põdenud, kuid epideemia niitis kõik järgemööda maha. Palatis lamamine tundus haigele paradiisi sattumisena. Iga kord, kui sakslane tuli palatisse, pidid haiged voodites valvelhoiaku võtma. Kui palavik langes, said haiged suure portsjoni leiba, et jõudu koguda. Suure, terve viilaka leiba.
Tavaliselt, kui sain õhtul leivaportsjoni, mõtlesin, mitmeks osaks seda jagada, et jätkuks terveks järgmiseks päevaks. Või süüa kõik korraga ära, et vähemalt natukesekski nälga unustada? Kas jagada kaheks või kolmeks osaks? Tavaliselt jätkus mul iseloomu süüa nii palju, kui olin planeerinud.
Laagris pidasin päevikut nagu varem getos. Kuid see ei ole säilinud.
Ühel päeval tuli käsk laager likvideerida. Ja järjekordne üleviimine – seekord Kiviõli laagrisse. Sinna saadeti kakssada inimest. Liikusime jalgsi. Eestlastest valvurid panid asjad vankrile ja rakendasid meid sinna ette. Oli talv, ümberringi lumi. Uppusime lumme, lumi lämmatas meid, magasime, sukeldunud lumme. Sada kilomeetrit piina. Olin vaevalt elus, sest pärast tüüfuse põdemist olin veel nõrk. Pea käis ringi. Taarusin vaevaliselt, ühtelugu peatudes. Teadsin, et mahajääjad lastakse maha, kuid edasi minna ei jõudnud. Nisan nägi seda. Viimased kilomeetrid kandis ta mind kätel. Päästja. Nii me läksime: päeva, öö ja veel ühe öö, kuni lõpuks jõudsime eesmärgini – Kiviõli laagrisse.
Minu esimene töö seisnes kütte hankimises. Läksime laagrist tuhamägedele ja kaevasime seal. Kütust veeti vagunites. Israel Tðipelevitð – laagri komandant, juut, oli korralik inimene ja tegi kõik, mis oli tema võimuses, et meie olukorda kergendada. Sakslased tapsid ta.
Suurem osa vange laagris olid üksikud, ilma perekonnata. Mehed ja naised. Meestel lubati vabalt minna naiste barakki. Siin oli palju Vilniusest deporteerituid, sealhulgas igasugust rahvast, ka kurjategijaid. Mõned naisvangid igatsesid meest – kaitsjat, kuid see ei olnud ainus põhjus. Kurjategijad kasutasid juhust ja kohtlesid naisvange kui armukesi. Kuid leidus ka tõelisi kaitsjaid.
Selles laagris olid ka vene sõjavangid. Nägime neid ainult tööl – nad elasid eraldi barakkides. Siin oli ka mustlasi, saksa juute ja poola prostituute.
Mõne aja töötasin sööklas. Naabruses elasid saksa insenerid perekondadega. Minu ülesannete hulka kuulus muu hulgas nendele küttepuude varumine. Nende majades olid koristajateks juuditarid. Saksa naised suhtusid viimastesse eriti julmalt, kuid meestelt võis vahel kuulda ka lahket sõna. Ka sakslased said leiba jaopärast. Nad hoidsid seda kastis voodi all. Mõnikord, kui ma majas töötasin, õnnestus mul sealt tükike näpata.
Laagrite vangide vahel toimisid mitmesugused kavalad sidepidamisviisid. Kord saadeti mind vagunitest puid välja laadima. Ühes laastudega kotis leidus nimekiri: inimeste nimed ja kohanimed, kust nad saabusid ja kuhu neid viiakse. Otsisin ahnelt tuttavaid nimesid ja oh imet! – leidsin oma isa nime Klooga laagri juutide nimekirjas. Kuidas sinna pääseda?
1944.a. mais teatati meile, et sada inimest viiakse üle Kloogale. Meie vennaga panime end kirja.

SS-laager Kloogal
Isa oli Kloogal olnud 1943.a. septembrist alates. Võimatu oli teda ära tunda. Ta oli viiekümneaastane, aga nägi välja nagu rauk: kühmus, kortsulise näoga, lühinägelik. Temaga koos oli minu onu Volodja Potðter. Neilt sain teada, et getot ei ole enam.
Aga ema?!
See oli kõige kohutavam laagreist, milles olin olnud. Okastraadi taga oli kaks ehitist: naiste blokk ja meeste blokk. Kõrval oli väljak, kus käis loendamine. Meie blokis oli kaks suurt ruumi: iga ruum kolmesajale inimesele, külgedel olid väiksemad toad. Magasime kolmekordsetel puust naridel. 2500 vangi hulgas oli nii noori kui vanu, mehi ja naisi. Süüa oli vähe ja seegi vastik. Töö oli sunnitöö.
Ma töötasin pikkade, neljameetriste raskete betoonpostide valamisel punkrite tugevdamiseks. Sellist posti tõstes tundsid, nagu rebeneksid soolikad su sees.
1944.a. juulis viidi meid mere äärde, nii öelda ekskursioonile umbes kahe kilomeetri kaugusele laagrist. Seal me olime: mustad, täitanud, mädanevad ja kastsime end vette, hingates täiel rinnal värsket õhku ja soojendades end päikesepaistel. Raske südamega läksime tagasi laagrisse külmadele, kõvadele naridele, kurnava töö juurde. Mõtlesin, kui ma siit peaksin eluga pääsema, siis pean vastu ja sõda lõpeb peagi.
Mind piinas kogu aeg nälg, kuid ma ei alandanud end kerjamisega. Õnneks ma ei suitsetanud. Mäletan, kuidas Auveres sööstsid vangid üles korjama sakslaste äravisatud konisid ja kuidas nad töötasid kõike välja pannes: esimesena töö lõpetanule lubas sakslane sigareti – ta võis sõna pidada, aga võis ka mitte.
Ükskord loenduse ajal küsiti meilt, kas on teise laagrisse minna soovijaid. Minu vennal oli teooria, et mida rohkem vahetad kohti, seda enam on ðanssi ellu jääda. Edasi liikuda – selles oli pääsemine. Seepärast avaldasime kolmekesi: isa, vend ja mina soovi vabatahtlikult minna üle teise laagrisse. Siis me veel ei teadnud, et lehekülg "Klooga" ei ole meie jaoks veel lõppenud.
Lagedi oli inimtühi paik metsade ja põldude keskel. Ja kuigi viibisime seal ainult kolm nädalat, jäi see koht meile meelde – siin lahkusime isast.
Kui kohale jõudsime, ootas meid väravas sada laagri veterani. Nad rääkisid, et läbi selle laagri on käinud juba palju juudi vangide "vahetusi". Tõenäoliselt olid laagri ehitanud vangid. Seal me kohtasime Herman Krukki – meie kasvatajat Vilenski geto noorteklubist. Kruk pidas kaua päevikut ja kuus inimest, ka Nisan, teadis, kus ta seda peidab. Herman palus, et need, kes ellu jäävad, võtaksid pärast sõda tema päeviku peidikust välja. Neist kuuest jäi ellu ainult minu vend. Pärast vabanemist ruttas ta Lagedile, leidis päeviku ja tõi selle Vilniusesse. Seda oli väga raske lugeda – nii väikese kirjaga oli see kirjutatud. Päevik anti üle Abe Kovnerile.
Lagedil pandi meid barakkidesse, kus ei olnud põrandaid, narisid ega lavatseid, magasime paljal maapinnal. Aga seal toideti paremini. Laagri piirde taga elas eestlasest SS-seersant oma perekonnaga. Tema maja õuel oli väliköök kateldega. Töötasin seal kütjana, minul ja minu paarilisel lubati ära süüa jäägid kateldest. Isa ja vend töötasid laagris.
Möödus kolm nädalat. Kord töö ajal tuli meie juurde sakslane ja käskis kiiresti laagrisse tagasi tulla. Ta rääkis midagi evakueerimisest. Saime aru, et meid viiakse jälle mõnda teise kohta. Kiirustasin laagrisse, et näha isa ja venda. Selgus, et isa oli juba esimeses grupis ära viidud. Nisanil õnnestus mind ära oodata. Teele anti igaühele leivapäts, marmelaadi ja suhkrut. See oli esimene kord minu laagrielus, kui sain terve leivapätsi omanikuks – see oli vapustav.
Meid aeti autodele – naised ja mehed eraldi. Sõitsime seistes, täiskiilutult, koos valvuritega. Nagu tavaliselt sellistel juhtudel mõeldi, kuhu ja milleks meid viiakse. Kuid me ei muretsenud eriti, sest kõik tunded olid meis juba tuimenenud.
Veoauto, milles olid naised, läks katki, ja meie autojuht peatus, et teist juhti aidata. Parandamine võttis aega pimedani. Sõitsime edasi. Liikusime metsa veert pidi. Teel peatas meid sakslane ja ütles, et tänaseks on töö lõppenud.
"Sõitke Tallinna!"
Siis me veel ei teadnud, millisest "tööst" oli jutt.
Pärast sõda otsis mu vend isa, aga tulemusteta. Siis õnnestus tal teada saada, et sama metsa veerel, mille lähedal me peatusime, laaditi maha esimene vangide grupp. Sealsamas raiesmikul lasti nad maha, teiste hulgas ka isa. See juhtus 18. septembril 1944.a. Pääses ainult kaks inimest: Ariel Ðimonovitð, kes sai kergelt haavata, ja Rotbord, kellele kuul tungis kuklasse, kuid kes suutis tule alt metsa põgeneda.
Ariel Ðimonovitðit kohtasin hiljem Klooga laagris. Ta rääkis, et teda viidi koos pojaga metsa äärde. Sakslased jagasid inimesed kümnekaupa gruppidesse ja käskisid üksteise järel astuda valmisseatud puuriidale. Kui inimesed istusid puuhalgudele, tulistati neid ja hiljem pandi puuriit põlema. Kui lasud vaibusid, mõistis Ariel, et on ainult haavatud. Sakslased läksid bensiini tooma, tema roomas laipade kuhja alt välja metsa. Mõned päevad varjasid teda eesti talumehed, aga kui saabusid nõukogude väed, paigutati ta haiglasse. Nädal hiljem läks ta Kloogale.
Sakslased tõid meid Tallinna vanglasse. Olime hirmunud, kuna teadsime, et oleme surmamõistetute osakonnas.
Järgmisel päeval märkasime, et sakslased närveerivad. Algas paanika, jooksmine. Nemad teadsid, aga meie veel mitte, et Punaarmee on juba lähedal. Meid pandi jälle autodele ja viidi tugevdatud valve all tagasi Kloogale. Laagri väljakule oli kogunenud üle kahe tuhande vangi. Nad jagati viiekümnest inimesest koosnevatesse gruppidesse, pandi põlvili ja kästi panna käed kukla taha. Olime teiste hulgas. Meie taga olid naised. Neil kästi samuti põlvitada.
Umbes kolmsada inimest viidi väravast välja, märkasin mõningaid neist minevat teisel pool tara. Igaüks tassis õlal palki või kändu. Nad astusid raskelt, vaevaliselt, kuni kadusid silmist. Üks neist püüdis põgeneda, ta lasti sealsamas maha. Nägime, kuidas ta vaaruma lõi ja kukkus.
Onu Volodja Potðter nägi meid ja roomas meie juurde. Ta võttis taskust kella ja ulatas selle mu vennale: "Ma ei vaja seda enam…," ja läks oma grupi juurde tagasi. Seda kella hoian tänase päevani.
Sakslased viisid ühe grupi teise järel lähima metsatuka suunas. Kui inimesed olid metsa kadunud, kõlasid automaadilasud. Peast käis läbi mõte: "Meid hävitatakse samuti, ootame vaid oma järjekorda…"
Vangide seas kasvas ärevus. Selle hetkeni elasime vennaga üksmeeles: tema oli juht ja võttis vastu otsuseid. Vaatasin tema poole, ta ei reageerinud. Võtsin initsiatiivi enda kätte. "Nisan, põgeneme!" Eraldusime grupist, algul mina, siis vend ja meie järel veel viisteist inimest. Liikusime algul ebakindlalt, seejärel joostes.
Jõudsime barakini. Näis, et sakslased jälitavad meid, et veel üks silmapilk ja kuuleme laskusid. Läksime maja viimasele korrusele, ronisime naridele ja katsime end patjadega. All kõlasid lasud, siis saabus vaikus. Kumisev vaikus. Kui mõne tunni pärast aknast välja piilusime, nägime metsast tõusvaid tuleleeke. Üks meie hulgast läks luurele. Tagasi tulnud, ütles ta, et hoones ja õuel on palju laipu. Selgus, et viimast gruppi ei jõudnud sakslased metsa viia, vaid lasid kohapeal maha. Läksin välja ja nägin naise surnukeha, kellel oli laps kätel. See ei olnud juut – sakslased hävitasid seal kõiki, valimata.
Üks vangidest, kes kandis erariideid, läks vaatama, mis toimub. Tagasi tulles hüüdis ta: "Sakslased on läinud!"
Oli 24. september 1944.a.
Näitasime esimestena saabunud nõukogude sõduritele teed metsa. Teel oli mahapõlenud maja, millest olid alles jäänud ainult vundament ja korsten, oli näha luid ja poolpõlenud inimjäänuseid.
Hiljem rääkis Abram Vapnik mulle, et tema ja Itsik Obelevitð olid olnud just selles vangide grupis, keda viidi sellesse majja. Sakslased panid vangid üksteise järele ritta (Abrami ees läks tema isa) ja tulistasid külmavereliselt igaüht. Abram sai samuti kuuli kuklasse. Ta lamas haavatuna kehade all. Kaasvangid surid tema kõrval, ta nägi nende surmaeelset agooniat. Abram sai kuidagi kehade kuhja alt välja roomata ja jõudis aknani. Kui sakslased teda märkasid ja tulistama hakkasid, õnnestus Abramil metsa kaduda.
Suundusime nõukogude sõduritega sügavamale metsa. Siis nägime lõkkeid. Puuriitadel olid söestunud halud ja põlenud inimkehad. Lõkked olid tehtud suurtest puuhalgudest, keskele oli tehtud midagi plekk-korstna taolist, et põlemise ajal käiks õhk riidast läbi. Sakslased käskisid inimestel puuhalgudele pikali heita, nägu ülespidi, ja tulistasid igaüht. Laipade kihile pandi jälle halud ja neile inimesed. Nii kiht kihi järel – neli korda. Sakslased "ehitasid hooneid" halgudest ja inimestest. Hiljem süüdati lõkked bensiiniga.
Puud veel hõõgusid. Keskel oli lõke täielikult, kuni maapinnani ära põlenud, aga külgedel oli puuriit veel säilinud ja oli näha, kuidas mõned ohvrid olid enne tulistamist oma silmad mütsiga kinni katnud. Vaatepilt oli kohutav. Tapetute seast tundsime ära oma sõpru. Ümberringi vedelesid riidekuhjad – vangidel kästi pealisriided ära võtta ning koos dokumentide ja fotodega maha jätta.
Eemal märkasime veel ühte lõket. Halud olid korralikult laotud, keskel korsten. See lõke oli tehtud meie jaoks.
Mitte kaugel, naaberkünkal, oli näha naisekehade jäänuseid. Keegi oli püüdnud põgeneda, kuid kõik lasti maha. Siit ei pääsenud keegi elusana.
Nii hävitati kaks ja pool tuhat inimest. Me ei nutnud selles nutuorus. Meil ei olnud enam pisaraid. Aga nõukogude sõdurid nutsid neid õudusi nähes.
Klooga oli üks esimesi vabastatud surmalaagreid. Punaarmee ohvitserid tõid siia sõdureid, et nad oma silmaga näeksid vaenlase palet, kelle vastu nad võitlesid. Ka ajakirjanikud sõitsid kohale. Samuti mõned teistest laagritest pääsenud – neid oli kokku umbes seitsekümmend. Juttudel ei olnud lõppu.
Igatsesin kätte maksta. Läksin Lagedile, et leida eestlasest seersanti, kelle juures töötasin. Kuid ta oli põgenenud. Tuli tagasi tulla Kloogale. Kuu aega hiljem viidi meid Vilniusesse.

admin Kultuur

Comments are closed.