Home > Tunnistused > ESIMENE HOLOKAUSTISEMINAR ajalooõpetajatele

ESIMENE HOLOKAUSTISEMINAR ajalooõpetajatele

november 1st, 2004

Piret Udikas

Esimest korda Eesti ajaloos toimus Tallinnas holokaustiteemaline seminar Eesti ajalooõpetajatele. Selle korraldasid Jaan Tõnissoni Instituut, International Rask Force, Forum För Levande Historia (Elava Ajaloo Foorum), Eesti Ajalooõpetajate Selts.
Hävitatud juudi kogukonnad
Koolituse alguses üritasid seminaristid Forum för Levande Historia õppejõu Christer Mattsoni näidatud fotol ära mõistatada, millega on tegemist.
"Mets. Tavaline mets," kõlasid esimesed vastused.
"Mingi aed…"
"Kas kivikalme?"
"Surnuaed?"
Tõesti, see ta on – metsa ja unustusse kasvanud juudi surnuaed Narvas. Samuti nagu on metsistunud mitmed olulised lõigud meie lähiajaloost. Kultuuriliselt, vaimselt rikast juudi kogukonda ei ole enam Narvas, Tartus, Pärnus ega mujalgi Eestis. On vaid killud sellest, mis kunagi oli.
Seminaristid kohtusid kaholokaustis ellujäänu – Semjon Umanskiga. Tema pikk tunnistus oma perekonna saatusest läbi holokausti oli tulvil jutustusi inimestest. Inimestest, kes aitasid, ulatasid leivapätsi, andsid peavarju ja inimestest, kes peksid, arreteerisid. Õnnekombel jäi ta selles kohutavas hävingus ellu.

Miks nad läksid roimadega kaasa?
Saksa filosoofi T. W. Adorno kuulus artikkel "Haridus pärast Auschwitzi" algab sõnadega: "Esimene nõue, mis tuleb esitada ükskõik missugusele haridusele, on see, et haridus ei tohi kunagi lubada veel ühe Auschwitzi kordumist. See nõudmine varjutab kõik muu."
Elava ajaloo projekt püüdleb selle poole, et tõsta õpilaste ja teiste gruppide hulgas teadlikkust holokausti ajaloost kui vahendist, mis aitab võidelda rassismi, natsismi ja ksenofoobia vastu. Ülesanne seisneb nende mehhanismide väljaselgitamises, mis olid olulise tähtsusega holokausti kujunemises ning asetavad nad suhtesse kaasaegse ühiskonnaga. Kas nad on endiselt veel meiega? Kui jah, siis kuidas nad tegutsevad? Milline on minu kui õpilase, kui õpetaja, kui kodaniku suhtumine nendesse mehhanismidesse?
Ajaloolistes teostes, kus on käsitletud 101. politsei tagavarapataljoni tegevust Poolas, võib näha erinevaid seisukohti. 20 aastat pärast sõda toimunud ülekuulamiste protokollid pataljoni sõjaaegse tegevuse uurimisest seletavad nii mõndagi. Küsimus oli valikus: kas sõdurid tulistasid juutide pihta sellepärast, et nad olid antisemiitlikult meelestatud või tulenes nende valik karistuse kartusest.
Tavaarvamus on, et natsionaalsotsialistlik riik tekitas vägivalla abil pealtvaatajaid, ähvardas inimesi ja immutas neid läbi vägivallaga. See on osa tegelikkusest, kuid mitte kogu tõde – süsteemi loomisele aitasid kaasa pealtvaatajad, kes hämmastavalt suutsid toimunuga kohastuda ja sellega kaasa minna.
Holokausti allikaid kaardistades tuleb meil keskenduda üksikisiku moraalsele vastutusele. Seda tuleb otsida elusfääri ja süsteemi vastastikuses toimes. Kas koduperenaist Müllerit sunniti osalema elanikkonna registri kontrollimisel, kus tema ülesandeks oli märkida ära juudi rahvusest elanikud? Ei sunnitud. Miks ta seda tegi? Kas ta oli antisemiit või vajas raha? Ta ei võinud 1935.a. teada, milliseks kujuneb juutide saatus? Kuid ta oleks võinud teada, et juudid ei oleks saanud mingit kasu sellest, kui nad jäetakse ilma kodakondsusest või kui neil keelatakse osalemine paljudes eluvaldkondades. Samuti oleks ta võinud mõista seda, et tema roll oli muuta lihtsamaks juutide väljaselgitamist. Ta kohandus antisemiitliku süsteemiga, kuigi ta ise ei tarvitsenud olla antisemiit.

Gaas, mis tappis miljoneid – Zyklon B
Kas inimene suudab kohanduda tööga, millesse ta ei usu ainüksi raha pärast? Seda juhtub ju kogu aeg!
Probleem on selles, et moraal on lahutatud tegudest. Kui uskuda sotsioloog Zigmund Baumani, siis me ajame sisu ja vormi segamini. Vastutustundlik on selline isik, kes läheb iga päev õigel ajal tööle, aga tema töö võib seisneda maamiinide tootmises.
Dr Bruno Teshcile kuulus Saksamaal Dessaus firma Tesch&Stabenow. Firma sai 1941.a. tellimuse SS peakorterilt toota suurtes kogustes putukamürki gaas Zyklon B-d. Tellimuse juures oli tingimus, et firma ei lisaks toodangule tavapärast lõhnaainet, mis hoiatas inimesi mürkgaasi eest, sest gaas oli seekord ette nähtud inimeste tapmiseks. Bruno Tesch täitis selle soovi ja tootis suure koguse gaasi, mis läks peamiselt Auschwitz-Birkenausse, kus seda kasutati rohkem kui miljoni inimese tapmiseks. Sõja järel mõistis kohus Teschi surma ning ta hukati poomise teel.
Kas Bruno Tesch oli inimkoletis või ta lihtsalt elas koletuslikus ühiskonnas? See küsimus ei puuduta ainuüksi teda, vaid paljusid sakslasi ja teiste riikide kodanikke, kes olid seotud holokaustiga.
Lea Roshkowsky, Iisraeli Yad Vashemi töötaja pidas seminaril mitu loengut. Pigem mitte loengut, vaid vestlust. Ta ütles, et Iisraelis on väsimus ja tüdimus holokaustist.
Sügava kaasaelamisega jälgiti Irina Stelmachi filmi "Su nimi olgu Iisrael". Filmivaatamise juhatas sisse Margit Saks.

Holokaust – Euroopa trauma
Ajaloolane David Vseviov rääkis, et kuigi mitte keegi meist ei ole saanud oma rahvust valida, viis juudi rahva surma just nende rahvus. Näiteks juudi professor Saksamaal oli ju Saksamaale lojaalne, kasulik kodanik. Kuid natsist politseinik sülitas professorile näkku. "Holokaust ei ole juudiprobleem. Surnutel ei ole probleeme. See on Euroopa tuleviku, Euroopa tsivilisatsiooni probleem."
Holokaust muutis Euroopat igaveseks, enamik juudi kogukondi kadusid ning tänaseks on alles vaid Euroopa juudikogukondade killud.
Christer Mattson rõhutas: holokaust on Euroopa trauma. Siin peitub ka vastus küsimusele, miks õpetada holokausti? Seda ei vaja miljonid tapetud juudid, mustlased, puuetega inimesed, jehoova tunnistajad. Seda vajame meie, elavad, meie – pealtvaatajad.
Holokaust oli veelahkme tähendusega sündmus – mitte ainult 20. sajandi jaoks, vaid kogu inimkonna ajaloos. See oli pretsedenditu katse mõrvata terve rahvus ja hävitada tema kultuur. Holokausti on vaja tundma õppida, sest see kõigutas tsivilisatsiooni aluseid.
Holokausti põhjalik uurimine aitab õpilastel mõelda võimu kasutamisest ja kuritarvitamisest, indiviidide, organisatsioonide, ja rahvaste rollidest ja vastutusest, kui nad puutuvad kokku inimõiguste rikkumistega.
Holokausti õppimine aitab arendada õpilastel arusaamist eelarvamuste, rassismi, antisemitismi ja stereotüüpide kujunemisest ja hargnemistest ükskõik millises ühiskonnas. See aitab süvendada arusaamist, et pluralistlikus ühiskonnas kujutab mitmekesisus endast väärtust, samuti ergutada arusaamist vähemuste olukorrast.
Holokaust annab konteksti selliste ohtude uurimiseks, kus inimesed jäävad ükskõikseks ja ei astu välja teiste rõhumise vastu.

Olid kurjategijad, olid ohvrid, olid pealtvaatajad
Seminari teine päev viis ajalooõpetajad Kalevi-Liivale. Enne tegi buss peatuse SAS Radissoni hotelli ees. Kunagi asus siin Tallinna juudi sünagoog, nüüd uhked äri-, lõbustus-, pangahooned.
Mets, mille vahel looklev tee viis meid Kalevi-Liivale, oli sünge. Jõuame lagendikule. Kõikjal õitseb kanarbik. On sügis. Eesti sügis. 60 aastat tagasi oli siin samuti sügis. Ei kasvanud rahuaja kanarbik, siin voolas veri. Tuhandete süütute Euroopa juutide veri.
Mida arvavad süngest teemast õpetajad? Osasid jätab see ükskõikseks, kahjuks ei ole võimalik seda varjata. Kuid suurem osa õpetajatest on kuuldust-nähtust liigutatud ja shokeeritud.
Seminari lõpus, töökodades jõuti sellistele järeldustele. Ajalool on omadus korduda, nii et pole mingit kindlust, et see ei võiks juhtuda ka holokausti puhul.
Kui natsid ajasid juudi naised ja lapsed sohu, et nad seal upuksid, ja kui nad ei uppunud, siis nad tapsid kaitsetud inimesed, seisid tavalised eurooplased kõrval ja vaatasid seda kõike pealt.
Kuid kollektiivset süüd ei ole olemas. Olid kurjategijad, kes tapsid, olid ohvrid ja olid pealtvaatajad.

HITLERI TESTAMENDIST
29. APRILL 1945.
"Enne kõike muud kutsun ma üles rahva juhtkonda ja neid, kes teda järgivad, pidama suurima hoolega silmas rassilisi seadusi, võidelda halastamatult kõigi rahvaste mürgitajate vastu, rahvusvahelise juutkonna vastu.”

admin Tunnistused

Comments are closed.