Home > Kultuur > AVI BENJAMIN: "Mulle meeldib sõita Tallinna iisraellasena."

AVI BENJAMIN: "Mulle meeldib sõita Tallinna iisraellasena."

november 1st, 2004

Tõlkija: Piret Udikas

Pärast muusikali "Saatan Moskvas" etendust “Estonia” kontserdisaalis andis muusikali autor, Iisraeli üks tuntumaid ja põnevamaid heliloojaid intervjuu Eesti juudi kogukonna väljaandele "Haðahhar". Avaldame selle.
Millised tunded valdavad teid kui autorit, kui pärast 13aastast lahusolekut oma endisest kodumaast olete jälginud oma muusikali esiettekannet Eestis?
Neid tundeid on raske kirjeldada. Õigemini näib, et mul ei ole üldse mitte mingisuguseid tundeid. Istusin saalis ja olin niivõrd erutatud, et põgenesin sealt kohe pärast kontserti ja vastuvõttu. Kõik läksid restoranidesse õhtustama, aga mul oli vaja olla kasvõi tunnike omaette, et korrastada mõtteid ja taibata, mis juhtus.
Kas see soe vastuvõtt, millega meie muidu üsna vaoshoitud publik muusikali vastu võttis, vastas teie ootustele?
Kujutage ette, mul ei olnud üldse mitte mingisuguseid ootusi. Kui palju kordi olin ma Tel Avivis ette kujutanud, kuidas läheb siinne etendus, kuidas tulevad lavale orkester ja lauljad, kuidas kustub valgus ja… siis hakkas süda nii metsikult lööma, et saabus peaaegu mäluauk – ei mäleta midagi, ei näe midagi. Muidugi ei suutnud ma seda kõike ette kujutada. Ehk ei jätkunud lihtsalt ettekujutusvõimet. Kindlasti olin kontserdil õnnelik selle üle, kuidas publik selle vastu võttis. Mind rõõmustas, et saal oli täis. Seal oli inimesi, keda ma ei olnud 15-20 aastat näinud, mu sõpru, muusikuid. Mulle tegi rõõmu, et oli palju omasid, juute. Aga oli ka rõõm näha kontserdil uusi nägusid.
Kuidas valmis see M. Bulgakovi romaani "Meister ja Margarita" alusel loodud muusikal? Tavaliselt teose teistkordsel, küpsemas eas lugemisel avastame selles hoopis uusi rikkusi?
Kõik läks üsnagi juhuslikult. See täiesti geniaalne, paradoksaalne idee kuulub reþissöörile, kellega koos töötan, teatri "Gesher" kunstilisele juhile Jevgeni Arjele. Kui arutasime temaga ei tea mitmendat korda, et poleks paha tuua lavale mingi muusikal, siis hakkasime rääkima sellest, et selle aluseks peaks olema teema, mida ei peeta muusikali jaoks isegi sobivaks. Näiteks "Meister ja Margarita" – suurepärane pealkiri, aga muusikali jaoks nagu ei sobi. Ütlesin talle kohe, et miks siis ei sobi, mõtleme selle üle. Ja see idee, mis alguses paistis täiesti absurdne – romaan niivõrd dramaatilise tegevusega – hakkas mulle meeldima üha enam ja enam. Töötasin selle kallal neli aastat. Kolm aastat ettevalmistust ja aasta tööd muusikalise materjaliga. Loomulikult romaani lugemine Iisraelis oli hoopis midagi muud kui siin. Iisraelis hakkad tunnetama hoopis teisi aktsente. Nõukogude ajal oli see kultusromaan. Suurt huvi äratasid need Moskva etendused, mis lähtusid farsilikust, nn Zoðtðenko stiilist. Meile oli see kõik nii omane – kogu see korruptsioon, nõukogulik maffia, mida Bulgakov sellise groteskiga käsitles. Kuid nüüd olen tundnud, et see romaan on aktuaalne ka täna, kuid mitte enam sellel Moskva liinil. See romaan on hoopis teistest, palju sügavamatest asjadest, mida ma tookord selles romaanis isegi ei näinud ega mõistnud.
Kas see, et lugesite seda romaani Iisraelis, andiski teile võime näha seda teistsugusena?
Täpselt nii. Varem nägin üht, seda Moskva liini. Minu jaoks, kes ma olin kasvanud ja kasvatatud juudi keskkonnas – ei pakkunud Jeesuse isiksus erilist huvi, ta lihtsalt näis mulle kellenagi, kes kandis endas headust. Ja alles siis, kui avastasin ennast elavat Iisraelis ja üle lugemas Bulgakovi, sain aru, et selle romaani, mille kirjutas Bulgakov, kirjutas tegelikult Meister, see ei ole ainult Jeðua lugu, see on Pilaatuse lugu, see on reetmise enda lugu. See teema on väga aktuaalne sõltumata sellest, millisel kujul ta on antud.
Minul kui vaatajal tekkis selline tunne, et muusikalis oli tugevdatud valiku moment, mida kangelased peavad tegema. See valik määrab nende saatuse. Pilaatuse valik, Margarita valik jne. Eriti on see märgatav finaalis.
Kindlasti. Muusikali, nagu romaanigi finaalis oli minu jaoks eriti tähtis, et kõik liinid, mis ristuvad ja realiseeruvad – Jeruusalemma oma, fantasmagooriline, armastuse, Moskva – et need ühineksid lõpus geniaalselt, mis on nii omane näiteks aformismis "Käsikirjad ei põle". See kõlab nagu üleskutse. See on erakordselt helge, jumalik romaan. Kahjuks, Venemaalt on kuulda, et see on romaan, mis toob õnnetust, et parem on seda mitte puudutada, see on saatanlik. Mulle näib, et inimesed lähenevad sellele romaanile valesti, valest küljest. ja sellepärast see romaan võibki kätte maksta. On tarvis lihtsalt mõista selle teose kõgie sügavamaid sügavusi.
Miks räägitakse muusikalis ivriidis? Vene Bulgakov – ja järsku ivriidi keel?
See ei ole mingi eriline sisuline kontseptsioon. Reaalsus dikteerib selle. Asi on selles, et selle muusikali originaal on kirjutatud ivriidis. Selleks, et see kõlaks mingis teises keeles, on tarvis kogu poeetiline tekst ivriidist üle kanda, aga muusika on juba olemas. See on hullumeene töö. Ja mulle näib, et ka mitte vajalik. See on suurepärane ivriidikeelne tekst. Selle on loonud Iisraeli suurepärane laulik Jehud Manor, kes on kirjutanud tekste väga headele asjadele, mis Iisraelis on olnud, juba 60. aastaist alates. Ta on legendaarne isiksus. Loen ennast õnneseente hulka, et olen saanud temaga koos töötada. Ta tahtis väga Eestisse tulla, kuid kahjuks ei saanud. Ma ei arva, et see tekst tuleks tõlkida. Seda enam, et leiti sobiv võimalus nagu kontserdilgi, et kiiluna tungib sisse eesti keel. Riias mängime samuti tõlkega, seekord vene keelde. See on hea võimalus harjutada enne kontserti Moskvas. Seal ollakse sellest lavastusest väga huvitatud. Ja köidab kõige enam see, et iisraellased toovad Venemaale ivriidikeelse "Meistri ja Margarita". Loodan, et see õnnestub. Kõik on Jumala kätes.
Muusikalis on stseen, kui Leevi Matteus ristitakse. Kas Iisraelis ei olnud mingeid etteheiteid?
Ei, ei olnud. Siin me kuuleme muusikat ja näeme füüsilist liikumist. Siin on tekst, väga tähtis ja mis on astunud, ma ütleksin, kolmandasse plaani. Leevi Matteus – see on inimene, kellest tekkiski kristiaanlus jaalgas kristlus. Minu nägemuse järgi, Bulgakovi versioonis sõlmis Pontius Pilaatus lepingu Leevi Matteusega. Ta otsustas ennast süüst puhtaks pesta. Bulgakovi versiooni järgi ei olegi aru saada, kes on süüdi Jeesuse surmas. Meile, juutidele on see hästi teada.
Juudi traditsioon põhimõtteliselt väldib kõike, mis on seotud kristlusega, kuid seda küllaltki arusaadavail põhjusil. Arvan, et selline inimene elas tõepoolest. See aeg oli juutidele väga rahutu. Inimesi, kes nimetasid end messiaks, oli palju. Jeesus oli nähtavasti üks neist.
Sellele solistide ja orkestri koosseisule ei olnud jäetud kuigi palju aega, et koos töötada ja luua ühtne ansambel laval. Teie hinnang nende tööle?
Toimus midagi uskumatut. Proove nagu ei oleks vähe olnud, kuid mitte sellise väga keerulise teose jaoks, millesse on nii palju integreeritud: eestlased peavad laulma ivriidi keeles, iisraellased peavad lülituma tegevusse eestikeelsete repliikide peale. Pilaatus Sassi Kesheti esituses õppis koguni ära mõned fraasid eesti keeles. Arvan, et see kõik läks nii sellepärast, et nendega oli Jumal.
Viimane väljarände laine tõi Iisraeli väga palju muusikuid. Ehkki konkurents on tugevnenud, Teil on õnnestunud end näidata ja saavutada tunnustusi, sellest kõneleb selget keelt teile omistatud aasta parima muusiku tiitel Iisraelis. Kuidas teil on õnnestunud selles muusikute armees mitte lahustuda?
Esiteks, väga paljud on saanud ennast näidata. Ütleksin, et need, kes on tahtnud end teostada, on seda ka teinud. Mulle tundub, et mitte ainult Iisraelis, vaid igal pool tegutseb väga lihtne algoritm: inimene leiab endale alati professionaalset rakendust, kui ta ei ole esiteks idioot ja teiseks laisk. Ongi kogu tarkus. Ja väga palju tööd. On möödunud juba 13 aastat, kui elan Iisraelis. See on üsna pikk aeg. Võib rääkida ka tulemustest. Ütleksin, et see konsert ongi kokkuvõte minu 13aastasest tegevusest Iisraelis.
Kas seda võib siis nimetada siinse publiku ees nagu omamoodi aruandeks? Kas see on teie esimene etendus Eestis pärast äraminekut?
Neil aastatel olen käinud Eestis vaid eraviisiliselt. Nüüd tulin teises osas. Jah, seda võib ehk nimetada ka aruandeks. Kuid nimetaksin seda kõige vastutusrikkamaks aruandeks, mis minu elus on olnud, sest nägin, et saalis oli kogu Tallinna muusika eliit, paljud inimesed vanemast põlvkonnast, kes olid mu õpetajad, paljud neist, kellega koos õppisin. Praegu tegutsevad nad kõik muusikutena. Oli väga meeldiv neid kõiki näha. See oli suur vastutus nende ees.
Teie tulek Eestisse ja kontsert ei jäänud tähelepanuta. Peale intervjuude ajalehtedes, eesti publikule imponeeris see, et Te esinesite Eesti televisioonis ivriidi keeles. Teie kontsert oli antud "Diplomaatiliste nootide" raames ja esindas Iisraeli kultuuri. Iisraeli suursaadik Eestis nimetas seda Eesti ja Iisraeli kultuurivahetuse mäetipuks. Kas Teil on mingeid plaane, mis on seotud Eestiga?
Kindlasti. Eestlased on väga asjalikud ja täpsed partnerid, kellega on väga mõnus asju ajada. Midagi konkreetset praegu öelda ei oska, vaatame, mida Jumal tahab.
Ja traditsiooniline küsimus teie plaanide kohta lähiajal?
Plaane on palju. Peamine on jälgida, et need realiseeruksid. See on kõige tähtsam. Töötan teatris, sellepärast osa oma elust annan temale. Teatriga sõidamegi juulis etendustega Singeri teoste ainetel "Ori" ja "Ðoða" esinema New Yorki Lincolni keskusesse. Need on meie jaoks väga tähtsad etendused. Me ei esine New Yorgis esimest korda. Aga detsembris, nagu ma olen asjast aru saanud, on väga suur tõenäosus, et tuleme etendustega "Ori" ja "Ðoða” Tallinna. Praegu käivad läbirääkimised ja 100protsendilist kindlust veel ei ole.
Aga teatriga seotud plaanide kõrval on olemas ka mu isiklikud plaanid, mis on seotud instrumentaalmuusikaga. Aasta tagasi oli minu sümfoonia esiettekanne. Praegu tegelengi sümfoonilise muusikaga. Nii et plaane on tohutult palju. Ilma tööta ma ei istu. Peab vaid vaatama, et jõuaks kõik ära teha.
Ja missugused muljed jäid teil Tallinnast? Kas siin on palju muutunud?
Ma ei ole siin olnud 9-10 aastat. Ma ei tunne igatsust Tallinna järele. Pean aga ütlema, et mul on väga meeldiv tulla Tallinnasse iisraellasena. Tunnen end siin imehästi. Aga kui televisioonis minult küsiti, kas ma tahaksin tulla siia tagasi, siis vastasin – mitte mingil juhul. Olen aru saanud, et minu kodumaa on Iisrael. Olen õnnelik, kui saan töö asjus küllalt sageli siia tulla. Sest iga tööalane kontakt annab võimaluse ringi sõita, kolleegidega kohtuda, siin on palju häid muusikuid, inimesi, keda ma hästi tunnen. Kuna ma räägin hästi eesti keelt, siis on Tallinn alati minu huvide keskuses. Aga kui ma siin olin, tekkis mul tunne, nagu polekski ma siit ära sõitnud. Mõned uued ehitised Tallinna südames ei ole muutnud tema olemust ega inimesi, kes siin elavad.

admin Kultuur

Comments are closed.