Home > Geograafia / loodus > Iisrael bioloogi pilguga

Iisrael bioloogi pilguga

november 1st, 2004

Horisont juuni 1991

Aleksei Turovski

Mida pikem ja sündmusterohkem on olnud ühe maa ajalugu, seda raskem on määrata piiri, kus lõpeb selle maa loodus ja algab põllumajandus, metsandus, aiandus. Eriti raske aga on seda piiri leida maal, mis üle kolme tuhande aasta on asunud ajalooteede põimikul Vahemere kagurannikul ja on seejuures nii pisike, nagu seda on Iisrael – ligi 1000 ruutkilomeetri võrra väiksema pindalaga kui pool Eestit! Ja kuigi Iisraelis on üle tosina kaitseala, kus loodus on suhteliselt puutumata, ei saa ka nende kohta öelda, et seal on kõik nii nagu Jumal loonud. Viimase kolme aastatuhande jooksul on kümneid, paiguti aga sadu kordi vaheldunud nisupõllud steppidega, oliivipuud ning viinamarjaistandused kaljuste kõrbetega.

397 meetrit allpool mere pinda
Geoloogiliselt moodustab Iisraeli aluspõhja lubjakivikalju. Piki Iisraeli põhja-lõuna telge kulgevad mäeahelikud – tertsiaarse kurrutuse sünnitised. Samast ajastust pärinevad ka Negevi kõrbe mäed, mis tekkisid piki Iisraeli kirde-edela telge toimunud maakoore nihke tulemusel.
Need kaks peamist maakoore lainetust moodustasid kohtudes Jordani jõe ja Surnumere oru ning Akaba lahe Punases meres. Nii tekkis Iisraeli maastiku haruldane vertikaalne mitmekesisus: Ülem-Galilea kaljused mäed, mille suurim kõrgus on 1208 meetrit üle merepinna, tasane rannikuala Vahemere ääres, suur mageveeline Tiberiase ehk Kinnereti järv ehk Galilea meri, mille peegel on 209 meetrit allpool Vahemere pinda, ja lõpuks Judea mägedest ümbritsetud Surnumeri, mille veepind asub 397 meetrit allpool Vahemere pinda. Kogu maal on ainult kolm jõge, mis suvel kunagi ära ei kuiva. Üks neist, Jordani jõgi on suvel oma keskjooksul umbes sama lai kui kevadine Pirita jõgi Leningradi maantee sillla juures.

Toitu jätkus ka kiskjatele
3.-2. aastatuhandel e.m.a. oli Iisrael kaetud suurte metsadega. Mets oli nii rikkalik, et naabruses asuvate Mesopotaamia impeeriumide alatine ja täitmatu vajadus ehituspuidu järele suunas nende huvi Vahemere kaguranniku maadele. Sama kehtis ka vägeva Egiptuse kohta. Tõsi küll – Egiptusel oli ehitusmetsa ka mujalt võtta ja sealkandis huvitas egiptlasi peamiselt Liibanon ja selle mägede hindamatu seedripuit (ainus tõeline seeder ongi liibanoni seeder, Kanadas ja Aasia taigas kasvavad seedermännid).
Iisraelis kasvasid tollal peamiselt tamme- ja männimetsad, rannikualadel pähkli-, saare- ja palmisalud. Tänu metsadele oli ka palju rohkem alalisi jõgesid ja ojasid, nende orgude lopsakas võsa andis varju metssigadele, hirvedele, tasandikel elasid mitmesugused antiloobid, kõrgemal mägedes muflonid ja kaljukitsed.
Niisiis jätkus toitu ka kiskjatele. Aasia lõvi võis Jordani orus ja Judea mägedes kohata veel klassikalisel keskajal. Süüria karu oli küllalt arvukas selleks, et põhjustada tüli Karmeli ja Judea mägede mesinikele, kaera- ja viinamarjakasvatajatele. Viimaseid karusid kohati seal möödunud sajandi 40ndatel aastatel. Vööthüään tülitas karjuseid kogu maal, nii mägimetsades kui ka rannikul – rannikutasandikul nähti neid viimati selle sajandi esimesel poolel. Judea ja Negevi alade gepardid küttisid kaugetel aegadel gaselle, pärast eelmise sajandi keskpaika pole aga Arava tasandikul enam gepardeid nähtud. Kui omal ajal oli leopardiga kohtumine Karmeli või Judea mägedes tavaline sündmus, siis neidki nähti seal viimati 1920. aastatel, Galileas aga 1960. aastatel.
Ning nagu kõikjal mujalgi võimutses sõdade aegu ka neil aladel hunt ja taganes taas pikema rahuaja järel, ei kadunud aga kunagi täielikult

Kõrb tõrjuti tagasi
Põldude eest pidid metsad taganema. Järske kliimamuutusi siiski ei järgnenud, sest metsade asemele istutati osaliselt pähklipuid, plantaane, saari ja papleid, mida eelistati kasutada viinamarjaväätide toena. Kasvatati ka oliivipuid. Nii tõrjuti tagasi kõrbe.

Lood hakkasid muutuma 6. sajandi algusest e.m.a., kui algas suur Babüloonia pealetung. Sõdu oli ju Iisraelis varemgi olnud, kuid nii ränka vapustust – tapmist ja orjusse viimist – polnud nähtud. Just Babüloonia vangipõlvest saadik on kaheteistkümnest Iisraeli hõimust alles jäänud ja kodumaale tagasi tulnud ainult kaks: Jehuda (Juuda) ja Benjamin. Kuid babüloonlased ei säästnud ka sealset loodust. Pärast maa vallutamist raiusid nad maha ja viisid ära suure osa nii Iisraeli metsadest kui ka viljapuudest. Ilmselt sellest ajast hakkaski, esialgu küll väga aeglaselt, muutuma Iisraeli ja Juudamaa kliima.

3.-2. sajandil e.m.a. olid Judea mäed muutunud viljakast maast kõrbeks ja maaharimine oli seal võimalik ainult oaasides ning vajas suuri kaljusse raiutud veehoidlaid. Näiteks olid Herodes Suure rajatud kaljulosside-kindluste Masada ja Herodioni veetsisternid neljakorruselise maja ruumalaga tohutud kaljuõõnsused. Siis tuli Juudi sõda ja ülesõusud Rooma võimu vastu, millede mahasurumiseks kasutasid roomlased totaalset metsa ja oliivisalude maharaiumist – põletatud maa taktikat.

Pärast suurt, Bar Kohba ülesõusu aastatel 132-135 hävitati aga sisemaa metsad ja oliivisalud praktiliselt täiesti. Ja kuigi maa oli veel endiselt viljakas ja kliima soodne, tungis kõrb Judeasse ja Negevisse ning rannikutasandikul tekkisid esimesed sood.

Lõpliku hävingu tõid kitsed!
Islami triumfaalne võidukäik 7. sajandi lõpul Iisraeli loodust eriti ei puutunud, sel ajal oli seal arenenud aiandus. Kuid araabia renessanss varises kokku ning sadakond aastat ristirüütlite käe all viisid Iisraeli oru ja Vahemere ranniku looduse ja ka põllumaad haledasse seisu. Tõeline allakäik algas 13. sajandi lõpust, pärast Bagdadi kalifaadi purustamist mongolite poolt. 15.-16. sajandil kulgesid piki kogu Iisraeli Vahemererannikut sood – väga ohtlikud malaariakolded.
Türklased mõjutasid Iisraeli loodust oluliselt, nad tõid kaasa suured kitsekarjad ja kitsede kasvatamise traditsiooni, mis andiski viimase hoobi maa taimestikule. Asi on selles, et erinevalt lammastest, kes eelistavad paarikümmet rohttaimeliiki, söövad kitsed kõike rohelist, mida kätte saavad. Kits sööb nii roht- kui ka põõsastaimi, noori puid ja isegi samblaid-samblikke. Sealjuures oskab ta suurepäraselt hüpata ja ronida, ka kooldu kasvavate puude tüvedele ja madalatele okstele. Siis pääseski kuivus võimul.
Nii oligi pea kogu Iisrael poolkõrb kuni 20. sajandini. Siis, ja eriti intensiivselt pärast Iisraeli riigi loomist 1948.a. algas suur metsade taastamine; alustati malaariasoode kuivendamist. Viimaseks kasutati eukalüpte, mis on parimad taimed-kuivendajad sooja kliimaga aladel. Nüüd on Iisraeli kliima taas paranemas.

Leidub liike kogu maailmast
Iisraeli istutatud metsad koosnevad peamiselt mändidest. Rannikutasandikul venivad põhjast lõunasse pikad eukalüptisalud, kõikjal on palju küpresse. Linnades, asulates ja külades on aga igal pool palju parke, kus kasvab sadu puulikke, mis on pärit enamasti Austraaliast, aga ka Aafrikast, Lõuna-Ameerikast ja Aasiast. Seal on suuri akaatsiaid, tulbipuid, kummipuid, tamariske ja mitut liiki palme. Eelistatud põõsad on oleandrid – roosad ja valged.
Iisraellaste ühed lemmiktaimed, mille põliskodumaa asub Kesk-Ameerikas, on magusate lopsakate punaste viljadega kaktused, mida kutsutakse zabradeks. Sama nimega hüütakse ka Iisraelis sündinud ja üles kasvanud juute. Nii suurt lugupidamist väärib iisraellaste arvates see palavusele ja kuivusele vastupidav ja oma vägevate okastega hästi kaitstud taim.
Kõige väiksem leopard
Suurtest imetajatest on Iisraelis alles hirved, metssead, gasellid, kaljukitsed, suurtest kiskjatest ainult hunt Judea kõrbes, Negevis ja Aravia tasandikul, vööthüään Ein Gedi oaasini. Surnumere lähedal Ein Gedi oaasis on kaitseala leopardidele. Negevi leopard on kõige väiksem selle liigi 12 alaliigist ja üks haruldasemaid.
Sealsed linnud on enamasti rändurid, kes tulevad talvituma Euroopast. Kohalikud on süüria ja türgi turteltuvid, palestiina kuldnokk, kõrberonk ja mõned teised.
Mürgiseim mürk
Suhteliselt palju on Iisraelis roomajaid, eriti sisalikke. Neid elab kõrbetes, parkides, metsades. Metsades võib kohata agaame, kes ronivad nagu oravad ja isegi hüppavad ühelt männilt teisele. Madusid on vähe, mõni neist on aga väga mürgine, näiteks süüria ehk armeenia rästik.
Siinkohal tuleks märkida veel üht mürgist elukat, kes elab Iisraelis. Nimelt palestiina skorpioni, kes on kõikidest skorpionidest, võibolla isegi kõikidest lühijalgsetest kõige toksilisema mürgiga. Ta on läinud ajalukku väga kurikuulsana: esimestes kibutsides suri sajandi algul nende astlatorkest üle 500 inimese.

Rabab kultuuride vikerkaar
Iisraeli põllumajanduse ammendavaks kirjeldamiseks jääks väheseks ilmselt ka tervest artiklisarjast. Peamine, mis kõigepealt rabab, on erinevate kultuuride vikerkaar. Mööda maanteed sõites vahelduvad 10 minuti vältel apelsinipuude salud, päevalillepõllud, banaaniistandused, oliivipuude salud mäenõlvadel, nisu, kaer, oder.
Teine asjaolu, mis avaldab sügavat muljet, on niisutussüsteemide ulatus. Mitmesajameetrilisi ja isegi mitmekilomeetrisi kastmistorustikke kohtab kõikjal: nii linnaparkides, põldudel, viljapuuaedades kui ka metsades. Kastmissüsteemid töötavad seejuures topeltjuhtimisel. Ühelt poolt juhib kastmist niiskusemõõtja baasil tegutsev kompuuter. Teiselt poolt on väiksema läbimõõduga torude materjal selline, et teatud niiskuse ja temperatuuri juures avanevad torus mikropilud ning vesi imendub piiskadena välja.
Tehnilistest kultuuridest on Iisraelis esikohal puuvill, mille kasvatamine on niivõrd automatiseeritud, et üks hektar nõuab vaid 30 tööpäeva aastas!
Kaovad, sulavad piirid looduse ja inimtegevuse vahel Iisraelis. Veendud selles, kui kohtad sisalikku, kes majesteetlikult kõnnib sinu ees üle tee Jeruusalemma ülikoolis ühes sisehoovis või kui komistad kastmistoru otsa keset männimetsa Galileas. Mulle sai sellel maa aga eriti selgeks, et looduse kaitseks ei ole ükski hind liiga kallis või jõupingutus liiga suur. Ökosüsteemide, inimtegevuse vormide ja isikute arvamuste mitmekesisus on kolmainsus, millele rajaneb ühe maa tervis.

admin Geograafia / loodus

Comments are closed.