Home > Ajalugu > OMAKAITSE OMAKOHUS

OMAKAITSE OMAKOHUS

detsember 1st, 2004

4. osa

Tõlkija: Piret Udikas

Nad ei halastanud isegi lastele
Ka A. Boþenko "Must raamat" heidab valgust "elule" surmavabrikutes.
Okupeeritud maades asutasid hitlerlased tohutu hulga koonduslaagreid. Need olid tõelised surmavabrikud. Suurim neist oli Oswiecim. Selle ehitas 1939.a. SS-laste peamehe Himmleri korraldusel saksa keemiakontsern "I.G. Farben-Industrie". Laager paiknes hiiglasuurel territooriumil ja kujutas endast tervet laagrite süsteemi: Auschwitz, Birkenau, Monovice, Jawisowitz jt.
Uurimine Nürnbergi protsessil tegi kindlaks, et Oswiecimi saabus iga päev kolm kuni viis rongi, millest igaüks tõi kaasa 1500-3000 inimest. Oswiecimis ei piirdutud ainuüksi mahalaskmisega. Timukad hävitasid siin oma ohvreid mürkgaasi "Tsüklon-B" abil.
Inimesed aeti gaasikambritesse, mida nimetati saunadeks. Kambrite uksed sulgusid hermeetiliselt, gaas lasti sisse ja inimesed hukkusid. Surm tuli 3-5 minuti pärast. Pärast võeti laibad välja ja põletati krematooriumides. Laibad veeti kitsarööpmelisel raudteel laagrist välja, laoti selleks kaevatud kraavidesse, valati naftaga üle ja süüdati põlema. Mõnel päeval hukati Oswiecimis 10 000 kuni 12 000 inimest.
"Hitlerlikud mõrtsukad ei halastanud isegi lastele. Sadu tuhandeid väikesi lapsi hukkus faðistidest timukate käe läbi. Endine vang, Vilniuse arst Jakob Gordon tunnistas Nürnbergi protsessil: "1943.a. alguses viidi Birkenau laagrist haiglasse 164 poissi, kes kõik tapeti, süstides neile südamesse karboolhapet." Endine vang Bakasch Weldtraut Düsseldorfist tunnistas: "1943.a., sellal kui me tarastasime krematooriumi nr 5, nägin ise, kui SS-lased pildusid põlevatesse lõketesse elusaid lapsi."
Nagu Oswiecimis, nii hävitati ka Majdanekis vange gaasiga "Tsüklon-B". Ööpäevas põletati umbes 2000 laipa. Majdaneki krematooriumi ahjudes põletati 600 000 laipa, peale selle põletati lähedalasuvas metsas veel
300 000 laipa.
Kiievi juudi surnuaiale toodi kokku suur hulk juute, nende hulgas naisi ja igas vanuses lapsi. Esimene mahalaskmiseks valitud grupp sunniti heitma pikali kraavipõhja, näoga allapoole, ja tapeti automaaditulega. Seejärel kaeti mahalastud õhukese mullakorraga, nende peale sunniti heitma järgmine grupp hukatavaid ja tulistati neid jällegi automaatidest.
(Need koletud faktid leidsid kinnitust Nürnbergi kohtuprotsessil 20. novembrist 1945.a. kuni 1. oktoobrini 1946.)

Relvitut on keelatud tappa
Herbert Lindmäe raamatust "Suvesõda" Tartumaal 1941 võib leida mõndagi huvitavat.
Inimelul ei olnud okupeeritud Eestis enam mingisugust väärtust. Eestlane kuulutati omal maal lindpriiks. Tema elu ja surma üle oli õigus otsustada igaühel, kes punaste poolel relva kandis. Ja seda õigust kasutati massiliselt. Tagajärjeks oli totaalne ja sadistlik punane terror Eestis.
Võimureid ei hoidnud omakohtu korraldamisel tagasi ka rahvusvahelisest õigusest üldtuntud ja -tunnustatud sõjapidamise seadused ja tavad, mis on sätestatud juba 18. oktoobril 1907.a. Haagi rahukonverentsil vastuvõetud IV konventsiooni maasõja seadustest ja tavadest lisas. Selle konventsiooni lisa järgi on keelatud tappa või haavata vastast, kes on maha pannud relvad ja alla andnud; keelatud on avaldada, et kellelegi ei anta armu (konventsiooni p 23) (kuna võitleva koosseisu hulka tuleb arvata ka partisanid, kehtisid need sätted nendegi kohta – H.L:); keelatud on ilma kohtuta karistada kohapeal isegi maakuulajana kinnivõetud isikut (konventsiooni p 30); kinnitati, et tsiviilelanikkond on rahvusvahelise õiguse all; tuleb austada inimelu ja omandit (konventsiooni p 46 ja 56). Selle rahvusvahelise lepingu üheks osaliseks oli ka Venemaa, kusjuures tema järglane NSV Liit ei olnud sellest lahti öelnud. Kuid nõukogude võimurid olid järginud rahvusvahelist õigust üksnes siis, kui see oli neile kasulik.

Võideldi viha ja vihkamisega
Sõjapidamise seaduste ja tavade rikkumine on rahvusvaheline kuritegu, sõltumata sellest, kas seda tehakse teadlikult või teadmatusest.
Mõistagi tuleb siinjuures taunida eesti partisanivõitlusega kaasnenud omakohtuakte ja vägivallategusid, poliitiliste motiivide varjus arveteklaarimisi oma vihameestega, sõjapidamisseaduste ja -tavade eiramise juhte. Niisuguste tegude eest kannavad rahvusvahelise õiguse järgi vastutust konkreetsed süüdlased, mitte aga partisaniüksused. Partisanid olid sõjakad ja sageli hulljulged sissid, kes võitlesid viha ja vihkamisega.
Võim kuulus Omakaitsele. Otepää Omakaitse ülema 10. juuli 1941.a. käskkiri nr 1 teadustas: "Alates tänasest kuupäevast kuulub kogu täidesaatev võim kohalikule Omakaitsele, kelle korraldusi vastuvaidlematult täita."
Otepää Omakaitse ülema 11. juuli 1941.a. käskkiri nr 2 hoiatas: "Vaatamata erakorralisele ajale kestavad ümbruskonnas mitmekesised arusaamatused ja isiklike arvete õiendamised. Selle vältimiseks käsen – Otepää, Pühajärve, Valgjärve, Veski, Aakre, Kooraste valdades igasugused omavolilised teod lõpetada. Tekkinud asjaoludest teadustada Omakaitse staapi – Otepää Linnavalitsusse." (Otepää Teataja 14. juuli 1941). Ka Otepää Teataja nõudis: "Korda ja rahu! Maa puhastamine kommunistlikest bandiitidest ei tohi muutuda isiklikeks arveteõiendamiseks ega kättemaksuks." Kindla korra alalhoidmiseks ja kahtlase, mitte riigitruu ja mitte eestimeelse elemendi isoleerimiseks ja korra kindlustamiseks asuda tegevusse politseivõimudel. Major P. Vent, Otepää Omakaitse ülem.

Omakaitse haaras võimu
15. juulil toimetasid Tartus partisanid politseilt ja partisanide staabist saadud korralduste alusel kommunistlike tegelaste arreteerimist. Viha kommunistide vastu pimestas ja sellega õigustati vahel ka omakohut. Nii lebas Barclay platsil sel päeval omakohtu ohvriks langenud naise laip. Naine oli koos mehega arreteeritud Poe tänava varjendis. Kuna naine sõimas partisani, peksti teda jalaga ja lasti seejärel maha. Juhtus sedagi, et mõni partisanide hulka sattunud ja relva saanud mees kasutas ära lahinguolukorda vaenuarvete õiendamiseks omakohtu korras. Näiteks läks Postimehe reporter ja trükikoja abijuhataja Raimon-Silver Kirp (24) 15. juulil Tartu vangla juurde, et kirjutada ajalehele sõnum sealsest massimõrvast. Samas rebisid kaks partisani ta autosse, sõidutasid Matieseni trükikoja õuele ja lasksid ta seal maha. Selgus, et R.S Kirpul oli punaste võimu ajal olnud selle korporatsiooni meestega, kuhu tapjad kuulusid, mingi omavaheline tüli.
Kurg määrati 16. juulil Eesti vabastatud alade partisanide üldjuhiks. Tema käskkiri 16. juulil: "Kohaliku Saksa sõjaväevõimu määruse alusel laieneb minu tegevus Lõuna-Eestilt kogu Eesti vabastatud maa-aladele. Määran … koonduslaagri ülemaks kapten Juhan Jüriste."
Ka Omakaitse eriosakonda oli sattunud vägivallatsejaid ja julmureid. Nii lasti eriosakonna juurdleja, Isamaaliidu Tartumaa osakonna sekretär Roland Lepik maha selle eest, et ta oli surma saatnud mitu süütut inimest ja oma ohvritelt väärtasju omastanud.
Käskkiri ütleb: "Partisanisalkadel kohtadel teotseda minu poolt antud erijuhtnööride kohaselt. Ühtlasi panen südamele kõigile kodanikele leida võimalus Saksa lipu hankimiseks, et peatselt eesti vabadussümboli kõrval lehviks päästjate lipp – sõbraliku Suur-Saksa haakrist. F. Kurg, major, Eesti vabastatud alade partisanide üldjuht, R. Tammemägi, kapten, staabiülem.”
Kolonel Viktor Koern oli sellal juba liitnud Pärnumaal tegutsevad partisani- ja omakaitseüksused Pärnumaa Omakaitseks ja alustanud tegevust Eesti Vabariigi Valitsuse volinikuna. Sellest annab tunnistust kolonel V. Koerni, Pärnu ja vabastatud Pärnumaa Eesti voliniku määrus nr 1, milles märgiti: "Eesti rahva painajalik orjaöö on möödunud. Kuni moodustatava E.V. Valitsuse korralduseni võtan oma peale Eesti Volinikuna kohused Pärnu linnas ja Pärnumaa vabastatud osas.” Pärnu ja vabastatud Pärnumaa Eesti Voliniku määrus nr 1.(Uus-Elu, 10. juuli 1941 .)
Nooremleitnant Roman Ubakivi võitles Tartu lahingutes partisanipataljonis rühmaülemana, oli Esimese Eesti Idapataljoni (Eesti Julgestusgrupp 181, hiljem Idapataljon 658 ja Eesti Pataljon 658) 2. kompanii ülem.
21. juulil Tartu linna ja maakonna prefekti V. Roovere sundmäärusega nr 1 anti elanikele käsk hiljemalt 22. kell 12 ära anda relvad ja laskemoon. “Käsin kõik konstaablid, kes viibivad valdades oma endistes teenistuskohtades, asuda viibimata politsei ülesannete täitmisele, kanda sellest kohe ette prefektuurile.”
Juuli lõpul tegi Omakaitse massiliselt haaranguid.
F. Kure kõnest 29. juulil Tartu paraadil: "Nii me tormasime võitlusse ja meie deviisiks oli: Jumala abiga. Jumal kaitsku edaspidises võitluses kangelasi!” (Leitnant Miksoni lahingud. Eesti Aeg 1. dets 1993.)
Pärast paraadi tuli pettumus – sakslaste korraldus ära anda saagirelvad, omakaitseüksused saadeti laiali. Omakaitse asemele oli sakslastel plaanis luua abipolitsei üksusi.
29. juulil tuli Kure käskkiri: "Enamik Eestit on vaba. Kohaliku Saksa sõjaväe poolt on minule tehtud ülesandeks partisanisalgad ümber formeerida abipolitseisalkadeks. Käsin partisan asendada nimetusega abipolitseinik. Minu ametinimetuseks on tänasest alates referent abipolitsei küsimusis Saksa välikomandandi juures."
Maakondades formeerida igas omavalitsusühikus (linn, alev, vald) abipolitsei salk, kelle suurus ei tohi ületada 1 % rahvaarvust. Komplekteerimisel koos töötada kohapealsete politseijuhtidega. Siis lähevad abipolitsei salgad kohalikkude politseijuhtide alluvusse, ümberformeerimine lõpetada
1. augustil kell 18.
Loodavasse kohalikku abipolitseipataljoni andsid end üles 90 Tartu partisanipataljoni meest, teised läksid kibedus- ja pettumustundega laiali, neid ei vajatud enam, kuigi Eestis käisid veel lahingud.
2. augustil Postimehes teadaanne, et laialisaadetud partisaniorganisatsioonid kutsutakse uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kurg andis korralduse kõigil viivitamatult kohale ilmuda.

Kas juudid haihtusid õhku?
Eestis ilmub järjepannu raamatuid ajast, millest siiani on vaikitud. "Suvesõda" on üks neist. Eelnevast selgub, et meie rahvas ei istunud sugugi käed rüpes. 1941. aasta suve- ja sügisesündmustes osales vahetult Omakaitse, kel oli täidesaatev võim.
Viimasel ajal ilmub üha rohkem ja rohkem teoseid, milles tapjatest on saanud kangelased, kurjusest vaprus.
Ent ühest nn ajalookirjutajad vaikivad. Nimelt – kuhu kadusid Eesti juudid, Tartu juudid, Tallinna juudid, Pärnu juudid? Nende nimesid pole ei tapetud sõjameeste, ei langenud tsiviilelanike hulgas. Tundub, et nad haihtusid õhku.
Selle koha peal ajalugu veel vaikib. Loodetavasti mitte kaua.
Menachem-Michael Gitik oma raamatus "Kus oli Jumal Katastroofi ajal?" peatükis "Vihkamise õppetund" kirjutab ka eestlastest. Õigemini küll natsidega kaasaläinud ja juutide hävitamisega tegelnud rahvaste loetelu alustab raamatu autor eestlastest.
"Ligi tuhandest oma juudist vabanesid nad mitte päris ilma sakslaste abita. Ja esimestena, uhkusega, sai Eesti 1941.a. sügisel "judenfreiks – juutidest vabaks"."
Kuidas see toimus? Loodame, et peagi avaneb ka meie ajaloo üks mustimaid lehekülgi.
(Järgneb.)

admin Ajalugu

Comments are closed.