Home > Tunnistused > Kaks nädalat TÕOTATUD MAAL

Kaks nädalat TÕOTATUD MAAL

detsember 1st, 2004

Piret Udikas

Meie, üksteist Püha Maa palverändurit, lehtmajade pühade 2004 osavõtjat kohtume Tallinna lennujaamas. Meie reisijuht on Peeter Võsu, vaimsed teejuhid Anti Toplaan ja Ülo Niinemägi, auväärseimad Salme Mitt ja Ants Sinijärv; Riina Kaukver, kes sõidab Iisraeli teist aastat järjest, siis Viive Kulm, Luule Rüütel, Eva Jürgenson, Raul Järvlepp ja allakirjutanu.
Teele!
"Sina annad mulle teada elu teerada; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks!"
(Ps 6:11)
On 23. septembri vilu südapäev. Mõni on tõbine, teine kergelt erutatud – pole ka ime. Tunni-pooleteise pärast võtame suuna maakera kõige kuumemasse kohta, seda nii otseses kui kaudses mõttes.
Rõõmsad saatjad Veljo ja Hanna Kaptein ja teised – sõbrad, lähedased – õnnistavad meid teele.
Esimese, vaimuliku kogemuse saame juba Tallinna kohal: vaid mõned minutid sünkjat, nähtamatut udu, kui olemegi paksust pilvemüürist läbi murdnud. Lennuk tõuseb eresinisesse avarusse, mida kuldavad päikesekiired. Kui hea on teada: alati on pilvede taga puhas taevas, elu kinkiv päike, Jumal. Alati.
Kaks tundi sõitu ja maandume Praha lennuväljale. Vihmane, sompus ilm, ikka needsamad kümme kraadi. Pooled teelised jäävad lennujaama – kes jalga puhkama, kes tööd tegema. Meie, ülejäänud, sõidame linna. Ülo Niinemägi on meie juht ja karjane.
Avastame eest imeilusa Praha vanalinna, iidse Euroopa südame. Kuid – Euroopa süda on täis kuldvasikaid, õigemini siniseid-punaseid-rohelisi valatud lehmi tänapäeva kullast – plastist. Sarvekandjad passivad uhkete kaubamajade akende all, uhkete kirikute naabruses. Plastlehma kummardamine on isegi Praha lennujaama jõudnud, üks sinakas isend on ootesaalis "poolde vardasse" tõmmatud.
Asume end lennuki peale "möllima". Iisraeli sektoris on turvatöö usaldatud Iisraeli enda meeskonnale. Nad tegutsevad väga delikaatselt ja oskuslikult. Minult pärib kena tütarlaps: ega keegi ole palunud mul mingit pakki Iisraeli edasi toimetada? Teine turvatöötaja teeb paari liigutuse ja küsimusega avatud kohvri kohal kindlaks, et oma sumadani olen tõesti ma ise pakkinud. Umbes sama protseduuri läbivad kõik teisedki. Ülol ja Peetril, kellel on kaasas filmi, raadio-, arvutiaparatuur, tuleb kontrollis palju rohkem higistada.
Siinsamas tollikoridoris sõlmime ka oma esimese Iisraeli-tutvuse. See on Aabrahami poeg, kes töötab kibutsis ja reisib tihti koos oma koeraga. Sel ajal, kui ta kutsu jaoks lennumaja ehitab, jõuame omavahel tutvuda. Tema küsimusele – miks me Iisraeli sõidame, vastab Viive meie kõigi eest – meile kui kristlastele on see maa ja tema rahvas kallid. Enne veel kui lennukisse pääseme, on tutvus sõlmitud ja meile küllakutse Tel Avivi lähedal asuvasse kibutsisse esitatud. Etteruttavalt lisagem, et tiheda ajakava tõttu jäi meil selles kibutsis käimata.

Euroopa magab
"Rahvad, kuulge Jehoova sõna ja kuulutage kaugeil saartel ning ütelge: "Tema, kes pillutas Iisraeli, kogub teda ja hoiab teda nagu karjane oma karja."
(Jr 31: 10)
Ärasõit venib, hakkame rahutult ringi vaatama. Nüüd alles meenub, et Iisraelis on just käimas riigiteenistujate streik, millega on ühinenud ka Tel Avivi lennujaam, kuhu peaksime nelja tunni pärast maanduma.
Reisijad, kelle seas palju juute, ootavad väärikalt, see julgustab meidki. Hämmastav on nende rahu – sõidame ju maailma ühte rahutumasse paika. Vähemalt teeb sekulaarne ajakirjandus suuri ponnistusi sellise arvamuse kujundamiseks. Kõik meediauudised algavad sündmustega Lähis-Idas: jälle enesetaputerrorist, jälle lendavad raketid, jälle saavad inimesed surma ja vigastada. Meedia on ablas kõige negatiivse, sensatsioonilise, vere ja viletsuse järele. Aga see, et maailma silmad on aegade lõpus pööratud Püha Maa peale, ei ole Piibli tundjale mingi uudis.
Hiljem tunnistavad mitmed kristlased meie grupist, et nad küll otsustasid sõita, kuid ikkagi kartsid. Mina lohutasin end nii: kõik, mis peab juhtuma, juhtub, aga kust oleks veel parem Issanda juurde minna kui mitte Pühalt Maalt. Ette rutates: niipea, kui meie jalad puudutasid Püha Maad, oli igasugune hirm nagu pühitud. Kui kuulsime-nägime sõjasõnumeid, olime justkui väljaspool aega ja ohtusid. Nägime inimesi, kes elavad terroristide hirmuvalitsuse all, aga ohud nagu meid ei puudutanud. Olime Issanda tiibade varjus. Huvitav – Iisraelis omandab iga mõiste Piiblist uue, täiusliku tähenduse.
Pärast südaööd, umbes tunniajase hilinemisega tõuseb lennuk õhku ja võtab suuna Püha Maa poole. Nende nelja tunni sisse mahub õhtu-, öö- või hommikueine.
Und ei ole. Ootan. Esimest puudutust, esimest viibet, kasvõi läbi õhu. Umbes kümne tuhande meetri sügavusest meie all paistavad tuled, siis need kaovad. Euroopa magab.
Ka õpetaja Anti Toplaan on ärkvel. Vestleme kristlastest ja juutidest ning nendevahelistest suhetest. Kahjuks ei pea mitte kõik kristlased juute oma vendadeks, sõnades küll, aga… See on mulle olnud pikka aega suureks mõistatuseks: kui me usume Jumalat, loeme Tema sõna – kuidas me siis ei taipa, et kristlased ja nende vanemad vennad juudid on üks Jumala perekond?!
"Tegelikult oleks pidanud Iisraeli sõitma hoopis mu abikaasa," nentis Anti Toplaan. "Temal on Iisrael ammu südames. Ta korraldab osadusõhtuid, kus lauldakse Iisraeli laule."
Ootame kannatamatult kohtumist Püha Maaga.

Maabume lõunamaa katlas
"Jäägu häbisse ja taganegu kõik, kes vihkavad Siionit! Nad olgu nagu rohi katustel, mis kuivab, enne kui see kitkutakse…"
(Ps 129 : 5-6)
Tuled – meie all on tuled! Mitte üks või kaks – tuhandeid! Tulede meri! Tuled pärast magavat Euroopat! Tuled panevad pimeduse särama! Oleme Vahemere rannikuriba kohal. Tuledes Tel Aviv läheneb!
Nii mitmedki on pisarais. Ka minu aknaklaasid näivad märjad.
Järsku – just siis, kui lennuki rattad puudutavad Püha Maad, hakkavad kõik plaksutama. Reisivad juudid tänavad nii lennuki meeskonda mitte ainult Iisraelis, vaid kõikjal. Tagasiteel sõitsime ühes lennukis Iisraeli vutimeeskonnaga, kes aplodeeris meid Tallinna lennujaama õnnelikult toonud lenduritele. Tänulikkus on juutide üks sümpaatsemaid iseloomujooni, mida kohtasime kõigil Iisraeli-päevadel, igal kokkupuutel piiblirahvaga.
Esimese tunnikese Tõotatud Maal veedame Tel Avivi lennujaamas dokumentide täitmisega, ringivaatamisega, pagasi otsimisega. Meie reisijuht Peeter suundub kaduma läinud kohvrite otsingule, ja peagi on iga palverändaja ja tema kohver teineteist leidnud.
Ja siinsamas Tel Avivi lennujaamas kohtame ka esimest tuttavat, päris omainimest – tele- ja raadioajakirjanik Irina Stelmachi Tallinnast. Irina Aabrahami tütrena tegi edukalt läbi umbes kahekuuse teenistuse Iisraeli armees ja on nüüd meie reisiseltskonnaga ühinemas.
"Mis juhtus? Olin mitu päeva mures, lennujaama töötajad ju streikisid. Ja siis see viivitus. Miks reis viibis? Mõtlesin: järsku jõudsite varem ja sõitsite juba ära."
Liigume Tel Avivi uhkest lennujaamast välja. Lõunamaine eksootika rabab meid juba lennujaamas. Pakime ennast ja oma kohvrid kahele minibussile, mis toimetavad meid veel unist Tel Avivi mööda veidi edasi. Jõuame ühe rendifirma ette.
Päike tõuseb. Lõunamaa päike. Iisraeli päike. Ja koos temaga kasvab kuumus. Tundub, nagu oleksime ühes veidi jahtuma hakkavas katlas, mis on uuesti tulele pandud.
Issand, ole meile helde näitama oma Püha Maa rikkusi, ole meiega kõik need päevad. Issand, ole leitav, tule meile nii ligidale, kui vähegi saad! Lase sadada oma õnnistusvihmadel!

Esimene kohtumine kõrbega
""Sina oled mu sulane, ma valisin sind ega põlanud sind mitte!" – ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal…"
(Js 41:9-10)
Teele! Koos Issandaga – kõrbesse! Qumrani koobastesse!
Esimesed kilomeetrid Iisraelis. Kõik on nii eriline. Tõusud, langused, kurvid. Kohe saab selgeks, et meie reisijuhil Peetril on ka väga head rallimehe oskused, mida me kahe nädala jooksul reisil mitmeti nautida saame.
Paistab, et siinne loodus tunnistab vaid kaht värvi: luitunudkollast, millega on kaetud mäed, langused – nii kaugele, kui silm ulatub, ja sinist, millega on kaetud kogu taevakuppel. Rohelust märgates võpatad rõõmsalt – see on siin Juuda kõrbes alati märgiks inimkäe hoolikast tegevusest.
Mis see siis on – suured kivirahnud otse keset teed? Aeglustame käiku. Need on need kuulsad kontrollpostid. Sõidame aeglaselt. Iisraeli sõduri mundris noorukesed neiud ja noormehed liginevad meie autole, kuid nähes Peetri ja Riina põhjamaiselt heledaid nägusid, viipavad meile käega ja naeratavad. Muide, paaril korral meid siiski peatatakse ja heidetakse pilk ka teistele reisijatele, kuid tavaliselt lastakse meid kontrollpunktist peatamata minema, veidi väsinud, veidi tülpinud, kuid sõbralike naeratuste saatel.
Armsad noorukid, kellele sõna kodumaa ei ole midagi ebamäärast, mingi sõnakõlks. Kodumaa-armastus on iga juudi nooruki jaoks konkreetne tegevus. Kõik Iisraeli noored peavad läbi tegema sõjaväe, noormeestele kestab see kolm, tütarlastele kaks aastat. Neile tähendab sõna kodumaa vahipidamist kõrbekuumuses, vahipidamist relvaga käes, välkkiiret otsuselangetamist, seismist silmitsi kõige reaalsemate ohtude ja surmaga.
Kuulsime Iisraelis juhtumist, kus enesetaputerroristiks osutus laps, kellele tema ema oli pommi vankrisse pannud. Noor sõdur nägi seda, ta oleks pidanud tulistama seda last, kuid ei suutnud. Kohtumine kurjusega võib täiesti halvata inimese, keda on kasvatatud judaistlikus kultuuris, kus eriliselt väärtustatakse elu.
Teeviit näitab Jeruusalemma peale. Meie sõidame otse Surnumere poole. Maa, mis laiub Jeruusalemmast idas ja kagus Surnumereni, on Juuda kõrb. Kuskil siin elas Ristija Johannes. See ei ole kõrb tavalises mõttes, vaid mägismaa vägevate maalõhede ning tühjade ja paljaste nõlvadega, mida läbistavad sügavad orud ja kuristikud. Kevadel on see "kõrb" lühikest aega kaetud rohelise stepirohuga ja nii mõnigi mäenõlv erendab nagu kirev lillevaip. Kuid lühikese ajaga põletab päike rohelise vaiba troostituks kõnnumaaks. Idas laskub Juuda mägismaa, mille harjad ulatuvad 800-1000 m kõrguseni, Surnumere suunas. Enne merekallast langeb maapind järsult ja moodustab platoo, mis laskub terrassidena alla merre. Sellisena seisab Juuda kõrb meie ees, samasugune oli ta ka 2000 aastat tagasi.

Jumal on oma maa õnnistustega üle külvanud
"Sa oled andnud mu südamesse suurema rõõmu, kui oli neil rohke vilja ja värske viinasaagi ajal! Rahus ma heidan maha ning uinun magama, sest sina üksi, Jehoova, asetad mind julgesti elama!"
(Ps 4:8-9)
Kõrbemaastik tundub elutu vaid esimese kohtumiseni lamba- ja kitsekarjadega. Mida need loomad ometi kividelt ja liivalt leiavad! Nad lakuvad kive päris hoolega ja näkitsevad kuivanud kõrrekesi liivatolmust. Niisiis võivad surnud kivid ja liiv toita ja anda elu! Iisraelis võid sa näha, kuidas õlipuu kasvab välja otse kalju keskelt. Selliseid imesid kohtad Pühal Maal igal sammul. Kõik, mis tavalistele loodus- ja loogikaseadustele võimatu, on siin võimalik!
Järgnevatel päevadel saame näha, kui eripalgeline on Iisraeli loodus. Galilea kliima sarnaneb Kalifornia kliimaga, rannikutasandik on võrreldav Itaalia Rivieraga ja Negevi kõrbes valitsevad samasugused tingimused kui Saharas. Jumal on oma maad ja rahvast tohutute rikkustega õnnistanud.
Palestiina on päikese maa. 98 suvepäeva 100st on päikesepaistelised. Isegi talvel on taevas pilves vaid pooltel päevadest. Jordani orus võib temperatuur tõusta 50 kraadini. Meie nautisime Surnumere ääres sooja kuskil 40 kraadi ringis, ja kuigi räägitakse, et kõrbes on ööd jahedad, ei jahutanud ööd seal kuigivõrd ja hommikulgi ärkasid ikka samas leitsakus.
Vihmaaeg algab oktoobris ja lõpeb aprillis. Vihmaajale järgneb lopsakas õitseaeg, kus kogu Palestiina kattuks nagu kirju vaibaga.
Juba esimesest varasest vihmasajust oktoobris piisab, et kuivanud maa pehmendada ning künniks ette valmistada. Kui aga varane vihm viibib, siis on saak ohus ja maad ähvardab näljahäda. Pärast varast vihma tuleb aeg, mil läänetuuled headel aastatel korrapäraselt vihma toovad. Tunnipikkuste vihmasadudega päevadele järgnevad jälle sademeteta, särava päikesepaistega päevad. Vihmaaja lõpul, märtsist aprillini, kui läheb soojemaks, sajavad hilised vihmad, mis on hädavajalikud rikkaliku saagi saamiseks.

Kõrbelaeval topelthind
"Päike oli just tõusnud maa kohale, kui Lott jõudis Soari. Ja Jehoova laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Jehoova juurest taevast ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku."
(1Ms 19:23-25)
Jõuame ühte teeäärsesse söömakohta. Einestame parajasti, kui tõmmu kaameliomanik tuleb meid sõidule meelitama. Ta demonstreerib oma "sõiduki" eksootilisi võlusid. Kes suudaks ühele kõrberallile, seekord neljajalgse kukil, vastu panna! Üksteise järel istuvad eestlased(nnad) kaameli selga. 83-aastane viljandlanna Salme Mitt, sirgeselgne nagu keskaegne aadliproua, hõljub kõrbelaeval. Kahjuks jääb ralli vaid lühiajaliseks tuuritamiseks ümber söögimaja esi- ja tagakülje.
Teisedki kaamelisõitu saanud istuvad rõõmsasti autodesse. Meie ärasõidule on tekkinud üks takistus: araablasest kaameliomanik tahab veel raha saada.. "15 ðeekelit maksis selga istumine, sama palju tuleb maksta ka kaamelilt maharonimise eest," on kaameli peremees arvet kahekordistanud.
Kuigi äri araabia moodi tekitab meis hämmeldust, ei jää muud üle kui teist korda rahakotti kergendada.
Tüssata saamise veidi mõru tunde peletab aga uus elamus – Surnumeri paistab! Kas tõesti sama taevasinine triip mägede vahel? Mõned meist olid tähelepanelikud ja märkasid, et teel olid iga saja meetri järel näidud languse kohta. -395 meetrit! Oleme maailma kõige madalamas paigas.
Tee viib otse Surnumere kaldalt mäkke. Oleme teel kuulsatesse Qumrani koobastesse.

Kingitus riigi loomise puhul
"Aga Loti naine, kes ta järel käis, vaatas tagasi ja muutus soolasambaks! Ja Aabraham läks hommiku vara paika, kus ta Jehoova ees oli seisnud, heitis pilgu alla Soodoma ja Gomorra poole ja kogu ümbruskonna maapinnale, vaatas, ja ennäe – maast tõustis suits otsekui sulatusahju suits!"
(1Ms 19:27-28)
1948.a. täitsid ajalehti esimesed sensatsioonilised teated käsikirjaleidudest Juuda kõrbes Qumrani koobastes. Jutt on leiust, mis on tunnistatud meie ajastu suurimaks käsikirjaleiuks. Ja selle avastajaks oli üks tavaline beduiini karjapoiss, kes liikus siinkandis oma karjaga. Hiljem korraldati Qumranis väljakaevamised ja avastati ühe kloostri varemed. Rikkalikud leiud on teinud võimalikuks esmajärgulise uurimisala, mis huvitab kogu maailma,eelkõige kristlikku.
Tuhat üheksasada aastat on säilitanud äärmiselt kuiv kliima praktiliselt kahjustamatutena käsikirju jm esemeid, mis ajalises ja geograafilises mõttes ümbritsesid Jeesuse eluruumi!
Muide, kuiv õhk kuivatab kokku ka Surnumerd ennast, mille veetase langeb aasta-aastalt ja mis aegade jooksul on alanenud 200 meetrit. Aurumine jätkub, Jordan ei suuda nii palju vett juurde tuua, kui seda kuuma ja kuiva kõrbeõhu tõttu merest ära aurab. Mõne aja pärast on Surnumeri minevik ja selle koha peal võib näha vaid kõrbe.
Niisiis sai erakordne avastus alguse ühel suvepäeval 1947. aastal, kui noor beduiin oli kitsekarjas. Umbes 12 km kaugusel Jeerikost oli ta läinud otsima üht äraeksinud looma, ja avastas juhuslikult koopasuu. Uudishimu sai temast võitu ja ta asus uurima seda 8 m pikkust, 2 m laiust ja 2,5 m kõrgust koobast. Ta leidis mitu kaanega suletud savianumat kirjarullidega.
Tähtsaim rull on Jesaja rull, mis sisaldab terve Jesaja raamatu. See on Jesaja leitud kirjarullidest vanim ja vanim ühe Piibli raamatu täielik käsikiri. Selle järgi saab näha Vana Testamendi algteksti ja selle põlvest põlve edasikandumist. On täielik selgus selles, et meie tänapäevane tekst langeb vanade tekstidega oluliselt kokku. Nii kinnitab see 1. sajandist eKr pärinev kirjarull pühakirja pärimuse usaldusväärsust. Lähikonnast leiti ka teisi koopaid ja nendest hulgaliselt muid huvitavaid materjale.

Jumala riigis ei ole juhuseid
"Kandke nüüd meeleparandusele kohaseid vilju ja ärge hakake iseenestes ütlema: "Meie isa on ju Aabraham!" Sest ma ütlen teile: Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi!"
(Lk 3:8)
Nüüd siis lähemalt väljakaevamistest Qumrani vadis (orus) 1951 – 1957. Vähem kui 1 km kaugusel koopast, kust avastati esimesed kirjarullid, asuvad varemed. Neid tunti juba vanast ajast Qumrani varemete nime all. Arvati, et need on jäänused roomlaste kindlusest. Hakati uurima, kas neil varemetel on seost leitud käsikirjadega.
Nüüd on avastatud, et need koopad kuulusid esseenidele, "vagadele", kelle klooster siin asus. Esseenid oli üks judaismi usulahk, osaliselt lähedane kristlastele. Esseenid olid üksikud, naisteta mehed, kes siin kõrbes väga kasinalt elasid ja Jumalat teenisid. Nende üks põhitegevusi oli pühakirja ümberkirjutamine, valminud käsikirjad peideti kloostri kohal asuvatesse koobastesse.
On selgunud, et see paik oli asustatud juba 8.-7. sajandil eKr, Juuda kuningriigi ajal. Oletatakse, et siin asus Joosua raamatus nimetatud Soolalinn. Linn jäeti 6. sajandil Nebukadnetsari vallutuste ajal maha. Uued asukad tulid siia alles 2. sajandil eKr. Uued elanikud olid Qumrani koguduse liikmed. Väljakaevatud hoonetekompleks näitab, et kogu rajatis oli pühendatud väga lihtsale, askeetlikule elule ja religioossele tegevusele. Väga tähtsad olid pühitsusriitused. Küllalt hästi säilinud varemetes on eraldatavad palve- ja tööruumid, veereservuaarid, kümblusruumid, basseinid. Tänapäeval ollakse veendunud, et Qumran oli esseenluse peamine keskus.
On teada, et ka Ristija Johannes elas Juuda kõrbes, mitte kaugel Qumranist. Arvatakse isegi, et ta võis elada esseenide keskel, vähemalt pidi ta nendega ja nende õpetusega üsna lähedalt kokku puutuma.
Peeter tutvustab meile iga ruumi ja nende seost kõrbeelanike esseenide eluga. Arutleme, milline imeline kingitus on see Qumrani leid, mis langes täpselt Iisraeli riigi taassünni aega. Karjapoiss viskas juhuslikult kivi ja leiti unikaalsed käsikirjad. Juhuslikult? Ei! Jumala riigis ei ole juhuseid.

Elu elutus kõrbes
"Mina ristin teid veega, aga on tulemas minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ei kõlba ma lahti päästma. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega."
/Lk 3:16-17)
Meie rahvas, vaatamata magamata ööle, aklimatiseerumisprobleemidele ja 40-kraadisele leitsakule võtab vastu otsuse koopaid oma silmaga kaema minna. See tähendab paaritunnist mägironimist lõõskava päikese käes. Selleks on valmis reipam ja noorem osa eesti palverändureist. Oma häbiks pean ütlema, et alustasin seda matka koos teistega, kuid loobusin üsna tee alguses. Harjumatult kuum on, meie metsaskäigud ja meie päike on liiga väike koolitus tõelise matka jaoks kõrbekuumuses.
Istun vilus ja jälgin elu elutus kõrbes. Meie rahvas on jõudnud juba esimeste kaljudeni. Sügavikus põõnutav Surnumeri saadab neid oma laisa pilguga.
Otse meie ees koobaste taga on kõrge liiva- ja kaljumägi, nagu sein. Ei rohuliblet, ei puud, kuhu varjuda. Ja kõige selle eluta looduse üle on sinine taevas. Tundub, et samuti eluta – ei ühtegi vihma tõotavat pilveviirgu, ei ühtegi linnu- ega lennukijälge.
Vaatan seda ja tunnen, et kuskil meie kohal, nende kohal, kes julgelt on vallutamas meie reisi esimesi mägesid, ja nende kohal, kes eelistasid jääda varju, kuskil siin selle elutu looduse üle valitseb Jumal. Aiman nägevat Issanda palgejooni. Inimene ja kõrb ja Jumal. Inimene ei elaks paari päevagi kõrbes, kui Kõigekõrgem tema eest hoolt ei kannaks. Nii oli Moosese aegadel, täpselt samuti on see täna. Tundub, et kõrb on äärmuslik elukeskkond, väga hea selleks, et kasvatada oma elanike usaldust ja usku Loojasse.
Eemal, mägede jalamil töötavad kaks meest ja mingi traktor. Nad veavad kaableid. Kuumus on nemadki roiutanud, nad töötavad kuidagi aeglaselt, kuid samas sihikindlalt.
Vaatan uuesti Surnumere poole – sama eluta, sama jäljeta ja sama sinine kui taevas ta üle.
Kõrbes on elu võimalik vaid nii palju, kui Jumal lubab. Kõik tuleb Kõigekõrgema käest. Kõik. 40 aastat kõrbes – see oli võimalik vaid Jumala armust. Ka üks päev kõrbes ilma Temata on võimatu.
Aga peale Jumala hoolitsevad kõigi Qumrani tulnud inimeste eest turismifirmad, kes on kõikjale Iisraeli vaatamisväärsustesse, kus iganes liigub inimese jalg, toonud puhta karge joogivee ja seda vee ülimalt kokkuhoidliku tarbimise tingimustes.
Varsti saabuvad meie mägironijad – näost tumedad, pruunid, higised – aga õnnelikud. Neile jääb Qumran meelde paigana, kus nad said Püha Maa mägironimise ristsed ja juba korraliku päevituse. Uuesti teele!
(Järgneb)

admin Tunnistused

Comments are closed.