Home > Teoloogia > Kas juudid leiavad Jeesuse?

Kas juudid leiavad Jeesuse?

detsember 1st, 2004

3. osa

Jeesuse elu uusaja juudisoost uurijate senised töötulemused
Juudisoost uurijaile oli suureks abiks evangeeliumide kaasaja tähtsaima allika – Talmudi – parem tundmine, mida aga ei saa ütelda kristlastest evangeeliumide uurijate kohta.
Väljastpoolt tulejale ei ole Talmudi uurimine kerge. Kaldutakse üksikutele meelepärastele tsitaatidele andma rõhutatud kaalu. Ei suudeta kergesti mõista Talmudi vabadust ja selle vaimu. Alles aastakümnetepikkune süvenemine võimaldab teha erapooletuid otsustusi. Sellepärast ongi just juudisoost uurijad hilisjuutluse mõistmiseks lisanud hinnalist ainest, mis võib mõneti edendada Uue Testamendi uurimist.
Viimasel eelkristlikul sajandil iseloomustas hilisjuutlust eriline otsiv ja võitlev rahutus. Seda rahutust peavad juudisoost uurijad üheks ristiusu tekkimist soodustavaks teguriks. Valitsev hädaohutunne oli messiaootuste toitepinnaks. Juutluse vaimne elu killustus rühmadeks, kes võitlesid ägedasti üksteise vastu.
On oluline teada Jeesuse vahekorda variseridega, kuna sellel oli määrav tähtsus kristluse tekkimisele. Uuriti kaht tähtsamat rühmitust – varisere ja sadusere, nende päritolu, iseloomu ja kaalukust ühiskonnas. Tänapäeval peetakse varisere vabameelseteks eriarvamusel olijateks.
Hilisemad juudisoost uurijad peavad variserlusele omapäraseks ja tähtsaks järgmist: “Variserid rõhutavad usus kõlbelisust. Variseride vagadus esindab ehedat juudi vaimu, puhast juutlust. Variseride kõige tähtsamaks teeneks peetakse seda, et variserlus valmistas ette juutluse tuleviku. Saduseridele toetudes oleks juutlus a. 70 ühes templi hävitamisega hukkunud. Olevat täiesti vale juutluse ja Jeesuse õpetuse vastandamine nii, et ühel on ainult usutalituste pidamine ja seadus, teisel ainult usk ja kõlblus. Kõlbluse eeskirjad inimese jaoks olevat kokku võetud kirjakohas: "Sa pead armastama oma ligimest nagu iseennast." (3Ms 19:18)
Ühes küsimuses on kõik juudisoost uurijad ühel meelel: nimelt, et variserlus on juutluse parema osa esindaja ja selles on võimalik leida ehedat juutlust. Variseridest nimetatakse alati Hillelit, teda peetakse variserluse uuendajaks ja õpetajaks.
Ühelegi Jeesuse kaasaja uurijale ei saa jääda märkamatuks usulise elu mitmekesisus ja kääriv tasakaalutus. Seda tõendab rahva lõhestumine vastakateks erakondadeks, mille põhjustas usutüüpide ja usuarusaamade erinevus. Juba vanast ajast saadik oli Iisraelis kolm voolu usuõpetuses: prohvetite usk, preestrite usk ja tarkuseõpetajate usk. Prohvet on usu uuendaja, preestrite usus muutub prohvetite jumalatundmise õpetus jumalateenistuseks. Prohvetite ilmutusest kujuneb toora – juhatus, õpetuslause. Prohvet on juurteni tungiv, uueks looja, preester on vanast kinnihoidja, uuenduste vastane. Aga juba pagenduse-eelsel ajal oli Iisraelis olemas kirjandus, mida ei kirjutanud ei prohvetid ega preestrid, vaid targad. Tarkuseõpetajad rõhutavad kõlbelise elu vajadust.
Ei ole kerge ütelda, millisena kujutleti messiat ennekristlikus juutluses. Juudisoost ja kristlikud uurijad arvavad praegu, et Jeesuse kaasajal kujutati messiat ka riigijuhina, poliitikuna või vagana. Ühed olevat oodanud poliitilist vabastajat, uut Juudas Makabit, kes oleks raputanud maha Rooma ikke ja lepitanud kogu vaenu juudi rahva hulgas; ta oleks ülempreestrina teinud rahu variseride ja saduseride vahel ja oleks õpetanud neile õiget usku. Maine messias pidi olema samaaegselt kuningas ja õnnistegija, suur poliitiline ja vaimulik vägimees, kellele on täiesti võõras väljendus: "Minu riik pole siit maailmast."
Iseloomuliku pitseri vajutab hilisjuutlusele rahvuslik eraldumine muust maailmast. Pagendusejärgne juutlus oli agaralt teinud misjonitööd. Seda soodustas tookordne juutluse universalistlik hoiak.
Juutluse misjon ja selleks kasutatud välised abinõud, kreekakeelne Vana Testament ja juutide sünagoog olevat need vahendid, mille kasutamisega saavat selgitada kujuneva kristluse kiiret arengut ja levikut paganate keskel.

Jeesuse elu tundmaõppimise allikad ja nende allikate kriitika
Tübingeni koolkond väitis, et evangeeliume on mitu korda toimetatud ja nad on saanud mõjutusi toimetaja erivaadetest. Juudisoost uurijad on seda meelt, et toimetades aina püüti kasvatada juudivastasust. Algsel kujul olevat evangeeliumid olnud päris juudikristlikud. Montefiore analüüsib hoolega seda juudivastast kallakut ja leiab, et püütakse igati õigeks mõista roomlasi; püütakse näidata Jeesust ja tema järgijaid võimalikult süütutena; püütakse mustata juute ja näidata juutide ja kristlaste püüete erinevust; püütakse näidata Jeesuse tegevust ja juutide õpetust võimalikult juudivastasena ja rahumeelsena.
Uusaja juudisoost uurijad peavad kõige vanemaks Markuse evangeeliumi, kirjutatud u aastal 70.
Huvitav on arvamus, et Talmud ja Uus Testament valmisid samal ajal samasugustes tingimustes. Nad on rööpsed ja nende mõlemate juured ulatuvad Vanasse Testamenti. Mõlemad on kommentaariks Vanale Testamendile ja seal esitatud usule. Varasemad juudikristlikud kirjad olevat väga õpetlikud kristliku koguduse elu tundmaõppimisel.

Jeesuse ajaloolisus ja juutide Jeesuse elu iseloomustavaid jooni
Üldiselt ollakse seisukohal, väljaarvatud müüditeooria esindajad, et Jeesus peab olema ajalooline isik. Jeesus sellisena, nagu ta on evangeeliumides – vaidlemas variseridega ja saduseridega, õpetamas rahvast ja jutlustamas temale – sobivat hästi oma kaasaega. Tema õpetuse ülesehitus olevat pisiasjadeni ehtne. Ta rõhutab evangeeliumidest kohti, kus olevat näha Jeesuse sidet oma kaasajaga ja tema elavat isikut. Meile polevat säilinud ühtki muud selgemat õpetust vanast ajast, kui seda on Jeesuse õpetus. Enamik juudisoost uurijaid ongi veendunud Jeesuse ajaloolisuses, sest nad tunnevad vaistu järgi evangeeliumi pärimuse ehedust.
Jeesust vaadeldakse ja kujutatakse kui ainukordset tõsiasja ajaloos. Kõik üleloomulik ja ebatavaline jääb kõrvale. Jeesus sündis, elas ja suri tavalise inimesena. Tema elukäik sarnaneb teiste rabide, näiteks Hilleli elukäiguga. Ristiusu teoloogia olevat muutnud lihtsa juudisoost õpetaja kummardatavaks jumaluseks. Sellepärast ei saavat Jeesuse elulugu kõnelda neitsist sünnist, Jeesuse jumalikkusest, ülestõusmisest, taevaminekust, kristoloogiast ja selle teoloogilistest järeldustest, nagu neid kohtame Pauluse juures.
Eranditult kõik juudisoost uurijad rõhutavad Jeesuse juudipärasust. Uurijad rõhutavad, et side Jeesuse ja Ristija Johannese vahel on oluliseks eelduseks Jeesuse järgnevale tegutsemisele. Usuajalooliselt on Jeesus seotud Ristija Johannese pooldajate usuga. Johannese õpetust iseloomustavad 2 põhijoont: Jumala riik on ligidal, sellepärast peavad inimesed parandama meelt. See on ka Jeesuse kuulutuse sisu.
Jeesus alustab avalikku tegevust jutlustajana, arstina ja imetegijana. Ta jutlustab sünagoogides. See ei oleks olnud võimalik juhul, kui tema õpetus ei oleks olnud kooskõlas rabide tavapärase õpetusega. Tema otseseks või kaudseks õpetajaks peetakse Hillelit.

Jeesuse õpetus
Seda nimetavad juudid põhimõtteliselt usuliseks kõlblusõpetuseks. Kristlust võrreldakse juutlusega kõlbelisest vaaternurgast, sest 19. sajandi juutlus pidas ennast peamiselt kõlbeliseks maailmavaateks. Nii tõlgitses Jeesuse õpetust ka tookordne protestantlik kristlus.
Vanem uurimine püüdis näidata Jeesuse ja juutluse kõlblusõpetuse ühtekuuluvust. Ei ole ühtki Jeesuse kõlblusnõuet, mille kohta võiks ütelda, et see oleks ainulaadne nõue, midagi täiesti haruldast. Nii mäejutluse kui ka Meie Isa palve mõtete varal on võimalik tõdeda, et needki on juutlusest. Meie Isa olevat ehe palve juutluses. Meie Isa üksikud palved on võetud sünagoogi palvepärimustest. Juudiuurijad püüavad näidata Jeesust "normatiivse" juutluse esindajana.
Jeesuse isiku suhtes rõhutatakse tema juudipärasust. Tema elu ja õpetus olevat juudipärane ja juudi rahvusliku "äärmuslasena" piirduvat ta oma tegevuses juudisoost rahvaga Mt 10:15. Tema üldine mõtteviis olevat juutlik.
Näiteks ütleb üks teadlane: "Ükski tõsiasi evangeeliumis, ükski sõna Jeesuse Kristuse kuulutuses ei ole mõeldav lahus juudi ajaloo ja juudi rahva kujutlusmaailmast."
Jeesuse teoloogia olevat ehedalt juudilik.Tõelisel Jeesusel ei olevat midagi ühist kristliku jumalamõistega või Pauluse-pärase inimeseõpetusega ja õpetusega lunastusest. Juudina jäävat Jeesus rangeks monoteistiks. See usk, mida õpetas Jeesus, olevat olnud sama, mille põhjal prohvetid olid nõudnud halastust ja mitte ohvrit. "Jeesuse nõue kummardada Jumalat vaimus ja tões polnud midagi uut sellele usule, mis käsib armastada Jumalat kogu südamest, hingest ja väest, mis nimetab vagadust Jumala äratundmiseks. Äratundmine loob maa peale igavese armastuse, õiguse ja õigluse ja tunneb heameelt sellest, nimetab palvet südame jumalateenistuseks ja nõuab, et palvetaja tõstaks oma südame taeva poole."
Kristlane Baur väitis:" Et Jumal on inimesega isavahekorras, seda sai inimsugu esmakordselt täielikult teada Jeesuselt." Juudid on tolle vaatekoha vastu. Juutidel ei olevat oma jumalamõiste jaoks midagi õppida Jeesuselt. Gutmann arvab, et kristlaste katse vastandada juudi kättemaksu-Jumalale oma armastuse-Jumalat ei õnnestuvat seepärast, et nii Jeesus kui ka Paulus kõnelevat Jumala kohutavast vihast, tema raevust. Ka juudisoost uurijate arvates on Jeesuse kuulutuse sisuks Jumala riik.
Jeesus hindab väga oluliseks seadust. Nii tehes on Jeesus kui variser. Jeesus ei tahtvat kõrvaldada käsku (Mt 5:17-20), isegi kui vaidlused variseridega tunnistavat seda. Ka Jeesuse suhtumine sabatisse ja puhtuse-eeskirjadesse ei olevat variseride õpetusega vastuolus. Jeesuse ütlus: "Sabat on tehtud inimese pärast ja mitte inimene sabati pärast," olevat talmudi põhipõte. Jeesus olevat andnud sellele põhimõttele ainult vabama ja laiahaardelisema rakenduse kõikide elus esinevate hädaolukordade jaoks. Puhtuse-eeskirjade küsimuses arvatakse, et need polnud Jeesuse ajal veel kindlaks kujunenud, mispärast Jeesus olevat üks neist, kes vaidles nendest kinnipidamise vajaduse vastu. Enamik tolleaegsetest vagadest olevat pooldanud neist kinnipidamist.
Igasuguse kõlblusõpetuse tähtsamaks peaülesandeks on käitumine ligimesega, mina-sina-suhted. Ristiusu teoloogid on pidanud seda Jeesuse kõlblusõpetuse iseloomulikuks osaks. Seepärast on loomulik, et juudi apologeetika keskendub just sellele küsimusele. Juutide uurimine hõlmab kaht küsimust: mida õpetas juutlus Jeesuse ajal kohustustest ligimese vastu ning kuidas suhtus Jeesus nendesse kohustustesse Vanas Testamendis ja juutluses.
Juudisoost uurijate arvates olevat nende kõlblusõpetuses juba ammu enne Jeesust ja Hillelit ligimesearmastuse käsk kogu inimkonda hõlmav. Rabide kirjanduses olevat kaks joont: kui rabid ei pidanud rahvaid Iisraelile vaenulikuks, siis olid nad valmis pidama tähtsaks iga inimest; kui neid aga ähvardas teiste rahvaste ebajumalateenistus või tagakiusamine, siis uskusid nad, et enamik paganaid saavad otsa põrgus.
Jeesuse antiteetiline väljendus "sa pead oma vaenlast vihkama" ei esinevat kusagil Vanas Testamendis ega ka juutluses. Ka "silm silma vastu" ei kuuluvat kõlblusõpetusse, vaid olevat juriidiline reegel. Arvatakse siiski, et Jeesus olevat muutnud absoluutseks juutluse kõlblusõpetuses mõnel määral esinenud nõude "armastada vaenlast". Kristlased võivat olla uhked käsule: "Armastage oma vaenlasi." Ei tohtivat üldistades ütelda, nagu oleksid rabid pidanud õigeks vaenlase vihkamist, aga ei tohtivat ka liigselt rõhutada, nagu oleksid rabid õpetanud, et kõiki rahvaid tuleb armastada sama palju kui oma rahva liikmeid.
Jeesuse ligimesearmastuse käsu kohta arvavad juudid, et selles sõltub Jeesus täielikult juutlusest. Ligimesearmastuse käsk esinevat Uues Testamendis alati Vana Testamendi käsuna. Uues Testamendis endas nimetatavat väljendust armasta oma ligimest nagu iseennast kuninglikuks käsuks (Jk 2:8) ja käsu täitmiseks (Rm 13:10).
Uurija Güdemann arvab, et Vana Testamendi käsku "teie peate võõrast armastama" (5 Ms 10:19) tuleb mõista võimalikult avara ligimesearmastuse käsuna. Sellena olevat see käsk ka ristiusu aluseks. Ligimesearmastuse käsk ei erinevat Hilleli poolt paganaile öeldud sõnadest: "Mis on sulle ebameeldiv, seda ära tee ka oma ligimesele." Rabi Akiba pidavat ligimesearmastuse käsku Toora kõige ülevamaks käsuks ja rõhutavat, et iga inimene olevat ligimene (3 Ms 19:18). Juudi pärimus näitavat, et see käsk põhineb tõsiasjal, et iga inimene on Jumala loodu, seega ka ligimene.
Jeesuse ja kirjatundjate vaidluse kohta ülima käsu suhtes arvab Güdemann, et see on rabide vana vaidlusteema. Ülim käsk ei tähendavat juutidele mitte käskude jagamist kohustuslikeks ja vähem kohustuslikeks. Iga vähimgi käsk olevat Jumalast. Juudid tegevat vahet ainult raskemini ja kergemini täidetavate käskude vahel.
Mäejutluski olevat katse tuletada juutlust teatavatest valemitest või põhilausetest. Kui Jeesus kõnelevat vaenlase vihkamisest, siis ei mõtlevat ta vaenlase all mitte niivõrd tavalist vaenlast, vaid vastast, vastasparteilast.
Güdemann võtab kokku oma uurimistulemused arvamusega, et evangeeliumid on algselt samad, mis Talmud ja Jeesus on talmudlane. Kui kõik inimesed olevat Jumala loodud, siis pidavat nad ka üksteist armastama. Selle ütlusega on Güdemann tahtnud vähendada Jeesuse kaalukust.
Inimeste kooselu erivormiks on abielu. Kristlus arvab, et abielu küsimuses on evangeeliumides esitatud õiglus. Millisel seisukohal asuvad selles küsimuses juudid? Osa arvab, et Vana Testamendi abielurikkumise keeldu on tahetud mäejutluses tugevdada mõttega, et abielurikkuja on juba see, kes himustades vaatab ligimese naist. Tema arvates on Vana Testamendi keelus "sa ei tohi ühtegi naist himustada" juba öeldud kõik. Sama vaatekoht esinevat Talmudis, kus ei lubatavat vaadelda isegi naise väikest sõrme, kuna sellest sündivat himustamise patt. Talmud hoiatavat korduvalt ebapuhaste mõtete eest. Kristlased on väitnud, et Jeesuse sõnad olevat aidanud üle saada vanast idamaade kättemaksuseadusest. Juutide arvates saadi sellest üle juba enne Jeesust.
Evangeeliumi kõrgeimaks põhimõtteks peetakse "kuldset reeglit", kuid see esinevat juba Hilleli juures, kuigi mõte on esitatud eitavas lauses: "Mis sulle ei meeldi, seda ära tee ka oma ligimesele." Kristlased pidasid oma kõlblusõpetuse ülimaks mõtteks seda kuldset reeglit. Juudid vastasid, et see ülim mõte on laen juutide õpetusest ja esineb kõlblusõpetuse ülima nõudena ka väljaspool kristlust ning juutlust. Nii on selle küsimuse ümber toimuv vaidlus õpetlik ja näitab, kui viljatu on uskudevaheline vaidlus, mis toetub kõlblusõpetuse maksiimidele oma usu paremuse tõestamisel.
Ago Viljari raamatust lühendatult.
(Järgneb.)

admin Teoloogia

Comments are closed.