Home > Ajalugu > Omakaitse omakohus

Omakaitse omakohus

mai 1st, 2005

(Järg. Raamatust "Inimesed, olge valvsad")

Kohtu ees seisab suurekasvuline kiilas­päine mees suurte rippuvate kätega. Need ei ole töömehe tugevad käed, vaid timuka omad.
…1941. aasta suvi. Gerrets astus vabatahtlikult sõjavõelisse natslikku organisatsiooni omakaitse ning sai koos Laagi ja Talvariga üheks juhtivaks tegelaseks omakaitse Läänemaa staabis Haapsalus.
Prokurör: Kes okupeeritud Haapsalus viis surmaotsuseid täide?
Gerrets: Saksa julgeolekupolitsei tegi otsuse, aga omakaitse viis otsused täide.
P: Kes omakaitsest isiklikult võttis osa mahalaskmistest?
G: Talvar ja Laak. Nemad kahekesi viisid otsused täide.
P: Mitu inimest lasti maha?
G: Seda arvestasin ma piirituse hulga järgi, mida ma Talvari ja Laagi käsul andsin välja mahalaskmiskomando liikmetele. Iga kord lasti inimesi maha 10-20liikmeliste gruppidena, varem olid grupid suuremad, 40-50 inimest.
Saanud Haapsalus veretööde kaas­osalistena kambameesteks, astusid Laak ja Gerrets 1942.a. sügisel vabatahtlikult Eesti julgeolekupolitsei ja SD teenistusse. Laak määrati Jägala laagri koman­dandiks, Gerrets tema käsutusse. Käskkirjale oli alla kirjutanud Eesti julgeolekupolitsei ülem major Mere. Gerrets oli Laagi äraolekul teine mees Jägala koonduslaagris.

Riias "kogemusi" saamas
Gerrets ja Laak käisid Riia getos "kogemusi üle võtmas". Geto ülem sakslane Krause jutustas, kuidas ta saab üksinda hakkama 40 000 getosse paigutatud juudiga.
Riia lähedal andis Krause, üks Eichmanni praktikuid, Gerretsile ja Laagile juudi rahvusest inimeste massilise hävitamise näitliku õppetunni.
"Meile öeldi, et juute ei pea tapma seal, kus nad elavad, vaid nad tuleb vedada neile tundmatutesse paikadesse ja nad seal hävitada. Siis on vähem kära," rääkis Gerrets.
Seal, kus inimesi maha lasti, oli põllule veetud sõnnikuhunnikuid, et viia inimesi eksiarvamusele, et neid viiakse mõisasse tööle.
Surmamasin töötas laitmatult. "Kui inimesed olid endid lahti rõivastanud, siis hakati neid ajama läbi SSlaste koridori mahalaskmise kohale. Natsidel oli käes püstol ja kepp, millega sunniti inimesi minema kaevatud aukude juurde. Algul inimesed arvasid, et lähevad sauna, aga siis, kui kostsid esimesed lasud, said nad aru.
P: Kas teie võtsite mahalaskmisest osa?
G: Laak võttis osa. Algul olime koos augu serval. Kuid kui Krause mahalaskmiste vaheajal hakkas suitsetama, andis ta käega märku auku tulla. Laak läks. Niipea kui hakkasid saabuma järjekordsed ohvrid, võttis ta Krauselt automaadi ja hakkas laskma. Laak tappis seekord umbes 40 inimest.
Teel Riiast Tallinna päris Gerrets Laagilt, kas neil seisavad Jägalas ees sama­sugused tapmised. Laak vastas jaatavalt. Oli oodata esheloni vahistatud juutidega. Selleks oligi Jägala laager loodud.
Mere määras Gerretsi Laagi abiliseks.

Tapeti väga palju lapsi
Kui saabus eshelon Tshehhoslovakkiast, oli Jägalast mõne kilomeetri kaugusele kaevatud tohutud augud. Saabunud esheloni võtsid Raasiku jaamas vastu Eesti julgeolekupolitsei ülem Ain Mere, sakslane Bergmann, Laak ja Gerrets. Mere ja Bergmann jutlesid saabunutega, teatasid neile, et enamik neist hakkab töötama mõisates, nõrgema tervisega inimesed aga saadetakse peaaegu et vanadekodusse. Inimesed rahunesid ja istusid bussidesse, mis neid ootasid.
Saabunud jagati kaheks. Autobussid, milledes oli enamik saabunuid – vana­kesed, naised ja lapsed – hakkasid pika voorina Kalevi-Liiva poole sõitma.
5. septembri 1942.a. verises tragöödias rakendasid Gerrets ja Laak Riia lähedal omandatud "kogemusi".
Autobussid jäid seisma 15 m kaugusel aukudest, mida varjas tihe mets. Inimesed aeti bussidest välja ja sunniti lahti riietuma. Seda jälgis kuuemeheline erikomando, kes kiirustasid inimesi taga kärkimisega – et inimestele ei jääks aega järelemõtlemiseks.
Nagu Riia lähedal, oli Kalevi-Liival üles seatud valvurite spaleer lahtiriietumise kohast aukudeni. Eritimukas korjas inimestelt ära kellad, sõrmused, kõrva­rõngad, prillid. See mees oli Gerrets.
Kui esimene grupp oli lahti rõivastunud, hakkasid nad kiiresti minema läbi SSlaste spaleeri. Algul läksid nad rahulikult, aga kui hakkasid kostma lasud, siis sulgesid nad kätega kõrvad ja keeldusid edasi minemast. Spaleeris olevad mehed peksid neid keppidega.
Enne hauda minemist rööviti nad paljaks. Üks vaimulik ei tahtnud Gerretsile anda kuldristi, ta palus luba koos ristiga hauda minna. Gerrets võttis talt risti ära. August kostsid kogu aeg lasud ja inimeste surmaeelsed karjed.
Mahalaskmist juhtis komandant Laak august, teised mahalaskjad oli kuus-kaheksa meest Tallinnast.
Sel päeval tapeti üheksasada inimest. Tapmine kestis hommikust pimedani.
Kalevi-Liival tapeti ka väga palju lapsi, rinnalastest kuni 15aastaseni. Lapsi oli palju ja nad kõik lasti maha.
Lõpetades oma verise töö Kalevi-Liiva küngastel, sõitsid paljud mõrtsukad Jägala laagrisse, kuhu olid toimetatud need hommikul saabunud, keda jäeti esialgu ellu sunnitöö tarvis. Jägalas jaotati röövitut. Väärtasjad jäid Saksa julgeolekupolitsei ametniku Geese kätte. Jalanõud ja rõivad viidi kolmel veo­masinal Tallinna.
Tapmine Kalevi-Liival oli varem hoolikalt ette valmistatud Bergmanni, Mere, Laagi ja Gerretsi poolt.

Viimane oli jalutu mustlasnaine
Teine eshelon jõudis Raasiku jaama umbes kahe nädala pärast Saksamaalt. Need 700 inimest tapeti täpselt samuti. Laak tappis augus, Gerrets röövis oma ohvreid augu serval, tapatalguid juhtisid Bergmann ja Mere.
Septembris lasti maha grupp haigeid vange Jägala laagrist. "Väikest gruppi võisime meie ise maha lasta, oli ainult vaja Merega läbi rääkida. Teine kord tapeti veel üks grupp haigeid. Meie masin, millega vedasime inimesi Kalevi-Liivale, oli umbes kümnekohaline. Seekord võis haigeid olla 8-12. Nad elasid laagris jubedates tingimustes, piinlesid seal. Haigeid hoiti kuuris pimedas nurgas ja toideti väga halvasti."
Kalevi-Liival avas Laak autoukse ja karjus: "Noh, kiiresti, rõivastuge lahti!" Mehed rõivastusid lahti augu serval, naised hakkasid end lahti rõivastama autos. Hukkamisele määratuid piirasid viis valvurit. Laak ajas inimesed auku ja tappis nad seal lasuga pähe.
Gerrets rääkib. "Avasin auto ukse, kus oli viis paljast naist. Laak käskis neil väljuda. Naised väljusid. Kuid üks nende hulgast, keda Laak korduvalt kasutas oma madalate instinktide rahuldamiseks, läks hulluks. Tema nimi oli Gertrud. Ta läks hulluks sel ajal, kui ta koos teiste naistega autos lahti rõivastus ja laske kuulis. Ta hüppas masinast välja ja hakkas jooksma. Jooksis ümber masina ning ta nägu tõmbles krampides. Ta jooksis ümber auto ja Laagi. Laak laskis neli naist maha, aga Gertrud jooksis ikka veel ümber augu. Kui Gertrud lähenes Laagile, tappis see ta lasuga rinda. Valvurid haarasid tal jalgadest kinni ja viisid ta auku."
Septembris 1943, enne laagri likvi­deerimist, oli järjekordne mõrv. Must­lased mõrvati 1942.a. märtsis. Nad veeti kohale kahe autoga, esimeses oli ligikaudu kakskümmend viis vanakest ja üks noorem mees, kes vägivaldselt auku lohistati. Mustlased laskis maha leitnant Laak üksinda. Viimane mõrvatav oli jalutu mustlasnaine. Valvurid olid purjus, haarasid tal kätest kinni ja lohistasid mööda maad nagu kotti. Alles siis, kui vanake valvuritele kuldsõrmuse ja raha andis, tõsteti ta üles ja visati auku. Kui Gerrets avas teise auto ukse, selgus, et selles olid väikesed lapsed, 3-5aastased. Lapsed nutsid. Seitse valvurit tuli, igaüks võttis kaks last ja viis need ära. Valvur Purka oli üks neist. Mahalaskjad olid Laak ja Viik.

Tapetute vara läks tapjate naistele
Metsakalmistul lasti ühe päevaga maha tuhat inimest, selle organiseeris Viks, kes oli Ain Mere esimene abi.
Juba 1941.a. hilissügisel juhtis gestaapo­lane Viks koos Lepiku ja Miksoni jt ajujahti inimestele. Gestaapo juhtkond võis peagi Tallinnast Himmlerile teatada, et "juutide tapmine… on toimunud süstemaatiliselt ja et tänaseks päevaks Eestis juute enam ei ole".
Tapetute riiete ja jalanõude järele tulid julgeolekupolitsei ja SD töötajate naised, ka Viksi naine.
Priit Toone kuulus "karistuse projek­teerimise komisjoni" koosseisu. Ta töötas referendina Eesti julgeolekupolitseis ja SDs 1941-1944.
Ta tunnistas: Eesti fashistlikul julgeoleku­politseil ja SD-l oli kaks sektorit: Eesti ja Saksa sektor. Eesti sek­torit juhtis sturmbann­führer Mere. Poliitilised asjad anti poliitilise polit­sei IV osakonnale. Julge­olekupolitsei ja SD üld­juht, aga samuti IV osa­konna juht oli Mere. Juutide ja mustlaste arreteerimisega tegeles poliitiline politsei. Juudid ja mustlased saadeti poliitilisse polit­seisse. Otsuse arreteeri­tute koh­ta tegi karistuse projek­teeri­mise komis­jon. Kõik allusid Merele. Juurdlust ei olnud, uuri­mist ei olnud, sageli tehti sur­ma­­otsuseid, tihti aitas ainult rahvus­likust kuu­lu­­misest.
Ilma igasuguse kohtuta viidi iga päev maha­laskmisele kümneid ja sadu inimesi. Surma­konveier, mille peajuhti­deks olid saksa fašistid Sandberger ja Berg­mann ning eesti natsid Mere ja Viks, töötas väsimatult nii päeval kui ööl.
Pavel Kurovski töötas Saksa julgeoleku­politseis ja SD-s Tallinnas. Mere rajas arvukaid osakondi eesotsas IV-B osakon­naga, mida nimetati poliitiliseks polit­seiks, samuti suur hulk kohalikke osakondi ja referentuure. Eesti julge­olekupolitsei ja SD tegelesid inimeste arreteerimise ja mahalaskmisega. Tegutsesid nuhid, kes töötasid julgeole­ku­politsei heaks.
"Ma nägin 1941.a. lõpus suuri gruppe juudi rahvusest naisi, " rääkis Kuovski, "kes tulid Eesti julgeolekupolitseisse ja SD-sse selleks, et edasi anda pakke oma arreteeritud meestele ja poegadele, Neid pakke võeti vastu järjest harvemini, hiljem aga märkasin, et ka naised ei tulnud enam – nemadki olid arreteeritud. Kõik Tallinna juudid viidi Keskvanglasse ja lasti hiljem maha."
Tunnistaja jutustab, et ta nägi Tallinna juutidelt enne nende mahalaskmist Harkus äravõetud väärtesemeid. "Keldri­ruumis oli seif, milles hoiti kirjavahetust. Ükskord nägin seal palju kelli, kuld­sõrmusid jm väärtesemeid. Mulle öeldi, et kõik need kuldasjad on ära võetud juutidelt Harku laagris."
Kurovski kaastöötajale kiitis Bergmann Meret tema resoluutse tegevuse eest enne sõda Tallinnas elanud juudi rahvusest isikute tapmisel. "Meil on juutide likvideerimise kogemusi," ütles Bergmann Kurovski tuttavale, "kuid Mere trumpas meid üle. Ta viis kogu selle operatsiooni läbi nii kiiresti, et meil tuleb temalt õppida."

Tshehhoslovakkia juudid tunnistavad
Arnotshka Meisnerova: "Algul peeti mind kinni Terezini linna gestaapos. Sealt viidi meid 1942.a. 1. septembril esheloniga ära. Seal oli ligikaudu 1500 inimest. 5. septembril saabus meie eshelon Raasiku jaama. Vagunid tühjendati. Jaamas võtsid meid vastu saksa ja eesti natslikud politseiametnikud, Gerrets nende seas.
Meid koheldi väga toorelt, kogu aeg kiirustati: kiiremini, kiiremini! Kõik saabunud jaotati kahte gruppi. Minu vanemad sattusid teise gruppi. Meid viidi laagrisse. Kui kohale jõudsime, nägime 4-5 barakki, mis olid ümbritsetud okastraadiga – see oligi Jägala laager. Oma vanemaid ei näinud me enam kunagi.
Laak ja Gerrets tulid esimesel õhtul laagrisse ja korraldasid alandava ülevaa­tuse, kõiki tütarlapsi sunniti täielikult lahti riietuma. Kõik allesjäänud ehteasjad võeti ära."
Hiljem viidi Meisnerova Tallinna Kesk­vanglasse. Ta töötas sadamas. "Meid aitasid paljus eesti töölised. Nad suhtusid meisse kui oma lähedastesse ja headesse sõpra­desse. Oma eluga riskides andsid nad kurnatud vangidele salaja toidu­aineid. Üks neist oli Elmar Preimut.
Marketa Mashova tegi läbi Jägala, Kohtla-Nõmme ("Goldfields"), Vinni ja Ereda laagrid ning Kostivere riigimõisa.
Raasikul pidi ta lahkuma isast. Laagris kohtas Mashova sõimlevaid, mõnitavaid valvureid. Lisaks kehalistele piinadele ähvardasid Laak ja Gerrets iga päev surmaga. Eesmärgiks oli inimesi ka vaimselt maha murda.
Emmy Zhampachova: Fashistid panid ta koos isa ja emaga Terezini koondus­laagrisse. Selle perekonna nagu tuhan­dete teistegi perekondade ainsaks "kuriteoks" oli see, et nad olid sündinud juutidena.
"5. septembril 1942 saabusime Raasiku jaama. Rong ei olnud veel peatunudki, kui vagunite ümber hakkasid jooksma saksa mundris sõjaväelased. Kui välju­sime perroonile, lahutas Gerrets mind emast. Minu ema pandi sinisesse bussi ja viidi sellega ära. Alles eelmisel aastal sain teada, et ema hukati Kalevi-Liival.
Mind viidi laagrisse. Meil kästi lahti riietuda ja võeti hinnalised esemed ära. Mind isiklikult "vaatasid läbi" Gerrets ja Laak. Mäletan seda sellepärast, et Laak rääkis halvasti saksa keelt ja Gerrets aitas teda. Kartser, üle jõu käiv töö, peks, alandused, ähvardused. Töötasin paar nädalat pagasi­laos, siis saadeti mind Kostivere mõisa. Seal töötasime põllul, piitsa all. Kui mõisas olid tööd tehtud, toimetati naised Tallinna keskvanglasse. Seal oli samuti väga julm rezhiim. Käisin läbi kaheteist­kümnest koonduslaagrist, kuid nii julmi inimesi kui Laak ja Gerrets ma mujal ei kohanud. Gerrets oli rafineeritud sadist. Iga tema sõna oli täis õelust ja tigedust. Nad äratasid meis õudust.
Ruth Kopeckova: Gerrets ajas meid tööle, sundis töötama täieliku kokkuvarisemi­seni. Ta ähvardas surmaga, kui normi ei täideta. Pärast Jägala laagrit tuli Kostivere mõis, Tallinna keskvangla, Ereda, Lagedi, Klooga, Stutthof. Vaid vähesed pidasid sellele vastu.
"Mere oli raudteejaamas, kui meid toodi, ja käis sageli laagris. Meesvangid elasid hirmsates oludes, neid peksti halasta­matult. Tingimused olid seal ebainim­likud."
Jarmila Adamova: Inimestes püüti hävitada kõik inimlik, muuta nad tumma­deks loomadeks, teha neist kuulekad orjad, kes ei ole võimelised vastu hakkama. Üle jõu käiv töö, lõputu alandus. Sain tuttavaks ühe naisega, kes elas Jägala laagri lähedal. Ta andis meile salaja toitu. See naine ütles mulle, et ta võiks põgenemise korral mind ja mõnin­gaid minu sõbrannasid varjata. Meil oli keelatud kohalikega kohtuda.
1500 vangist ei jäänud meestest ellu kedagi, tütarlastest ehk 15 või veelgi vähem.

Tunnistajad valgustavad Tartu veretööd
Salme Rull nägi oma silmaga fashistide üht koletislikumat veretööd – massimõrva Tartu lähedal tankitõrjekraavis.
Ta elas 1941.a. Lemmatsi külanõukogus, neli-viis kilomeetrit Tartust. Tankitõrje­kraav, mille Tartu elanikud kaevasid Riia maantee äärde saksa tankide kinni­pidamiseks sõja algul, asus nende majast 50 m kaugusel.
Paar päeva pärast sakslaste tulekut sõitsid kohale esimesed 5-6 bussi. "Nägin oma maja aknast, kuidas kõik inimesed lasti maha. Inimesed aeti bussidest maha, oli mehi, naisi, lapsi, ka väga väikseid lapsi, kõik nad sunniti sügava kraavi kaldale, kostsid kogupaugud.
Mahalaskmised jätkusid ka talvel ja kevadel. Kogupaugud raksusid öösel ja päeval.
Tankitõrjekraav aeti järk-järgult kinni, tuhandete inimeste ühishauale kasvas rohi. Siis toodi kohale terved autokoor­mad vange, kes hakkasid ühishauda lahti kaevama. Need vangid põletasid ära hukatute jäänused ja siis põletati nad ära koos meie saunaga. Ükskord nägin, kuidas lapsi autost välja toodi. Väikse­matel võeti jalast kinni, lasti revolvrist pähe ning visati kraavi.
Kord nägin, kuidas inimesi bussidega toodi, nad olid aluspesu väel või päris alasti, käed olid kinni seotud. Nad aeti kraavi äärde, sunniti põlvili heitma ja lasti maha. See kestis 1941. aasta suvest kuni 1942.a. kevadeni. Iga päev tuli palju autosid."
1943. a. hakati hukkamispaigale vedama puid. Kraavi äärde püstitati kõrge plank, pandi üles sildid, et läheneja lastakse hoiatamata maha. Lähedased talud tehti inimestest tühjaks.
Algas väljakaevamine. Hakati laipu põleta­ma, hirmust kõrbehaisu oli tunda isegi Tartus.
Lahtikaevajatel olid jalad paarikaupa raudus. Mõnikord oli nendega kokku­puutumisi. Siis näitasid need piinatud, nälginud inimesed suule. Vargsi andsini neile mõnikord tükikese leiba. Kogu talve kuni 1944.a. märtsini kestis laipade põletamine. Viimastena läksid tuleriidale põletajad ise – selle koletisliku töö tunnis­tajad.
(Järgneb)

admin Ajalugu

Comments are closed.