Home > Teoloogia > Kas juudid leiavad Jeesuse?

Kas juudid leiavad Jeesuse?

mai 1st, 2005

4. osa Ago Viljari raamatust

Mida peeti Jeesuse juures originaalseks

Juudisoost õpetlaste kooskõlastamis­meetod, mis püüdis näidata ühist Jeesuse ja juutluse juures, jäi pikaks ajaks nende peamiseks meetodiks.
Ei ole õige pidada Jeesust ainult variseride juutluse esindajaks. Temas on midagi rohkem. Tehti katset kujutada Jeesust juutluse lõpuleviijana ja talle omistati teatud erinevusi temale eelne­nud juutlusest. Sellega jõuti tema originaalsuse osalise tunnustamiseni. Mitmed juudisoost uurijad nimetasid Jeesust "täiuslikuks juudiks".
Jeesust, võrreldes teiste juudi õpetajatega, iseloomustab usuelu pingelisus ja võime, mis ületab mõistust ja mida ei saa kergesti väljendada. See tuleb nähtavale juba Jeesuse keele­pruugis ja tema väljenduses, mis olevat mõjukas. Tema ütlused olevat lühikesed ja tabavad. Sünoptikute juures saavat nähtavaks miski, mida võivat nimetada "sünoptikute geeniuseks". Sünoptikute juures esinevat ülev innukus, vaimustus ja kirg, mis olevat uus. Siin ühendatavat kõlblus ja usk.
Jeesus olevat tahtnud oma isade usku uuendada ja puhastada. Ta olevat rõhutanud Jumala kui Isa ligiolu tungi­vamalt kui tema kaasaegsed. Jeesus olevat õpetanud "enese ületamist kannatlikkusega, andestamisega, leebu­sega, andmisega". Jeesuse õpetus ei olevat rabide õpetuse vastand, vaid tema õpetuse originaalsuse moodustavat hingetulisus, avar ja sügav tegelikkuse tunnetamine.
Hakati tõsisemalt otsima vastust küsimusele, mis on originaalsus. Küsimus vaevas ka neid kristlasi uurijaid, kes olid asetanud pearõhu kõlblusõpetusele evangeeliumides. Kui juudisoost uurijad näitasid, et sellel alal ei too kristlus midagi uut, siis hakati rõhutama, et originaalsus evangeeliumides ei tule nähtavale juutlusest erinevas sõnastuses, vaid sõnade taga peituvas sügavamas tähenduses. Montefiore ütles: "Ma arvan, originaalseks tuleb pidada õpetajat, kes sobitas ja korjas kokku omaaegse usu paremad mõtted, pidas neid viljakateks, arendas neid, tõi esile nende varjatud küljed, lükkas tagasi või eitas teisi mõtteid, mis ei olnud kooskõlas või mis kuulusid tegelikult usuarengu madala­male tasemele või hoopis minevikku. Kaldun arvama, et selles seisabki suurel määral Jeesuse originaalsus." Selle vaatekoha järgi on Jeesus valanud vana ainestiku uude, elujõulisemasse vormi. Ainese hindamisel on Jeesus vana­meelne, aga ta seob ainese osad uuel viisil ja nii kujunebki vanast uus. Seda olevat näha mitmes Vana Testamendi kirjakohas, näiteks 5Ms 6:4-5 ja 3Ms 19:18, mis kõnelevat armastusest Jumala ja armastusest inimeste vastu. Sama olevat lugu ka Meie Isa palvega.
Jeesus olevat asunut arenenumal tasandil. Ta ei olevat kuulunud ühtegi kaasaegsesse koolkonda, vaid olevat tegutsenud iseseisvalt. Jeesuse ülesanne olevat olnud seniste mõistete uuen­damine.

Jeesust peeti prohvetiks

Mitmed uurijad peavad Jeesust prohvetiks. Seda, mida olevat ütelnud prohvet Aamos enne Seadust, seda olevat uuesti ja sügavamalt ütelnud Jeesus siis, kui Seadus oli olnud juba viissada aastat vana. Jeesus olevat kuulutanud vabanemist kirjatähest ja seotust peanõudega Seaduses – Jumala armastusega.
Jeesuse usumõiste mõtteks olevat Jumala usaldamine, tema suveräänse headuse, tema tahte usaldamine, teadmine, et ta on valmis rõhutuid aitama ja inimesi kuulda võtma. Oluliselt ei erinevat see usumõiste rabide usumõis­test, kuid siiski olevat see Jeesuse õpetuses kesksem.
Jeesuse käsitlus Jumalast kui Isast olevat järjekindlam kui rabidel; ja Jeesuse suhtumine Jumalasse olevat tõepärane ja elav. Jeesus olevat inimese "seespidi­suse" suureks õpetajaks.
Jeesus suhtuvat lastesse, naistesse ja patustesse uut moodi, mis olevat vastuolus juutluse õpetusega. Jeesus käituvat naistega nii, nagu see oli võõras ja vastumeelne rabidele. Ta on valjem abielulahutuse küsimuses. Ta tunneb kaasa naistele ja halastab neile. Eriti algupärane on suhtumine patustesse. Katse püüda päästa patuseid ja "kadu­nuid" teenimise, kaastunde ja armas­tusega olevat Jeesuse juures midagi uut. Jeesus pidavat seda päästvat tegevust oma õigeks ülesandeks. See tegevus kutsuvatki juutide leeris esile vastasseisu. Tollal olevat olnud iga korraliku inimese jaoks endastmõistetav hoiduda eemale kurjadest ja jumalatutest.
Suhtumine patustesse näib olevat uudne ja algupärane. Siin ilmnevat usuarusaamade uus, põhiliselt rabidele mittekuuluv hoiak, mida võivat nimetada endasalgamiseks, endaohverdamiseks ja teiste teenimiseks. Öelduga selguvat, et Jeesuse vaates usule olevat esiplaanil päästeõpetus, mitte aga kõlblusõpetus. Jeesuse õpetuse järgi olevat ka Jumala riigi tulemine päästev toiming, mitte inimese pingutusega esile kutsutud kõlbelisus.

Jeesuse usumõisted, mis ei kuulu juutlusesse

Jeesuse usu põhihoiakus leidsid juudid midagi uut võrreldes rabide õpetusega. Kuid see algupärane Jeesuse juures ei tarvitse olla juudivastane, vaid see võib olla rabide arusaamu täiendav, arendav, rõhutav, valiv ja üldistav. Mis on Jeesuse juures mittejuudipärast?
Jeesus on küll ise pooldanud juudi monoteismi, kuid tema endateadvus on hakanud seda monoteismi varjutama. Jeesus nõuab endale erisidet Jumalaga. Juudi usupõhimõtetele on võõras, kui Jeesus nõudvat endale usuliselt eri seisundit. Juutlus tundvat ainult ühte "mina", ühte Jumalat. Kui Jeesus ütleb: mina ütlen teile, siis on see juba väljaspool juutlust.
Mõnikord on tõendatud, et Jeesuse Jumal olevat ainult headuse ja halastuse Jumal, mitte õigluse Jumal. Evangee­liumide Jumal ei saavat seetõttu olla ajaloo Jumal. Jeesus olevat asutanud usukoguduse, mille keskmeks olevat tema enda isik. Ainult need, kes sakramen­taalse pühitsuse läbi astuvat Jeesusega osadusse, kuuluvat Jumalale meele­päraste hulka, kõik teised aga jäävat lunastamata. Seepärast olevat Jeesuse usk ette ära määratud. Kuidas saavat Jeesuse rangeid, kohutavaid hukkamõis­tetute kohta öeldud sõnu siduda armas­tuse­usuga? Paistvat, et Jeesuse arvamise järgi minevat enamik hukka. Jeesus olevat uskunud peatselt saabuvasse Jumala riiki. Seepärast rõhutavat ta, et tema riik ei olevat siit maailmast, Hilleli riik aga olevat siit maailmast. Juutlus olevat "usk siinpoolsusesse", kristlus "usk sealpoolsusesse". Jeesuse ekslik messia­teadvus ja tema eskatoloogia olevat olnud siiski suurte tagajärgedega, sest nendest olevatki tekkinud kristlus. Juudid olevat otsekohe märganud neid eksivaateid ja olevat neist loobunud. Ainult paganate hulgas leidis ristiusu kuulutamine kõlapinda.
Jeesuse kõlblusõpetust peeti juudi­päraseks. Siiski on leitud ka erinevaid jooni. Tema usk olevat sealpoolne, mistõttu ka tema kõlblusõpetus olevat äärmiselt mõõdukas ja kultuurivaenulik. Jeesus olevat pessimist ja maailmaeitaja, aga juutlus sellevastu optimistlik ja maailma jaatav. Jeesus olevat liiga kitsalt keskendunud kõlblusõpetusse, kuid juutlus olevat palju enam kui usk ja palju enam kui kõlblusõpetus, see olevat ühe rahva kõikide vajaduste summa. Jeesuse kõlblusõpetus ei sobivat juutlusesse, mistõttu juudid ei olevatki saanud seda vastu võtta. Jeesus olevat liiga sallimatu. Mäejutluses esitatud nõudeid ei saavat ellu rakendada, sest need ei arvestavat inimese elu tavaliste tingimustega. Siin mõeldakse eriti Jeesuse nõuet kurjale mitte vastu panna. Tavalises elus olevat selle nõude rakendamine võimatu. See hävitavat igasuguse korra ja õiguse­mõiste. Mäejutluse nõuded olevat midagi ülepingutatut, haiglast. Juutluse põhimõt­ted aga olevat terved, kained ja arukad, kuna need arvestavat tegelikkust ja inimese võimalikke nõrkusi.
Ka Jeesus ise ei olevat elanud oma õpetuse järgi. Ta ei olevat armastanud varisere.
Evangeeliumide õpetuse mittepiisa­vust eluks tunnistavat ka tõsiasi, et kristlased pidid oma kaanonisse võtma Vana Testamendi.
Leidub aga ka vastupidiseid arusaa­mu, mis tõendavad, et hoolimata eskatoloogiast on Jeesuse kõlblusõpe­tuses palju hinnatavat.

Jeesust peetakse Seaduse lõhkujaks

Mis sai juutide ja Jeesuse vahel tekkinud vastuolu pärispõhjuseks? See olevat Jeesuse suhtumine Seadusesse. Jeesuse suhtumine sabatisse, puhtasse ja ebapuhtasse, naisesse, patustesse tähendavat vastuolu variseride nomis­miga. Juudid ei olevat saanud enam edasi minna, kuhu läks Jeesus. Olevat tekkinud vastuolu juudi usutalituste pidamise seadusega. Seadus ei ütle tegelikult, et hingamispäeva olevat tähtsam pühitseda kui teha halastustegu, kuid Seadus ütleb, et kõik selles olevad eeskirjad usukom­mete ja usutalituste pidamise kohta on Jumala käsud ja neist peab Iisrael kinni pidama põlvest põlveni. Kas Jeesusel oli õigus ja võim tühistada sellist sätet Seaduses? Siin algabki vaen. Vanad õpetajad jäävad ustavaks Seadusele ja Jeesust peavad nad selle lõhkujaks.
Tänapäeva rahvuslikult meelestatud juudid hakkavad uuesti hindama usutali­tus­te pidamise käsku. Seda peetakse nüüd uuesti pühaks elukorralduseks, mis kroonib pühadusega igat elupäeva. Juutluse põhimõtteks olevat ehitada õpetus usust ja elust. Jeesus olevat vaimustunud juut, kuid see liialdatud juutlus hävitavat kõik ära, ka kultuuri, eriti rahvuskultuuri ja rahvusriigi koos kõige rahvuslikkusega. Seetõttu olevat Jeesuse kuulutus kõige selle eitamine, mis andvat juutlusele ta elujõu. Nii kõneleb Josef Klausner, kes on üks rahvusluse ülesehitajaid Palestiinas.
Üldine arvamus on, et Jeesus olevat oma rahva ehe poeg, kes elas ja suri juudina.
Jeesus on ühiseks probleemiks juudisoost ja kristlasest uurijale. Vastu­olud on suured kiriku Kristuse ja ajaloolise Jeesuse vahel. Klausnerile on Jeesus ühelt poolt äärmuslik rahvuslane, kelle kõlblusõpetus oli juutlik, kuid teiselt poolt peab ta möönma, et Jeesuses oli midagi uut, mis tähendas põhimõtteliselt juutluse hävitamist, selle rahvusliku vaimsuse purustamist, mis on juutluse kandvaks aluseks. Kes seda kõike loeb ja mõtleb, see hakkab tunnistama: Sul, Jumal, olid meiega omad kavatsused, kui sa läkitasid meie juurde oma Poja!

Kes Jeesus tahtis olla ja kes ta oli?

Millist eesmärki tahtis Jeesus saavu­tada, kes olla? Need küsimused on olnud alati olulised Jeesuse elu uurimises ja on viimastel aastakümnetel muutunud veelgi aktuaalsemaks.
Ainult Jeesuse enda arvamine endast võimaldab meil selgemini mõista tema isikut. Jeesuse pildist eemaldati palju ehtjuutlikku. Kõneldi küll Jeesuse messiateadvusest, kuid sellel ei olnud enam õiget sisu. Jõuti vaatekohani, et Jeesus ei pidanudki ennast Messiaks. See lahendus ei suutnud vastata küsimusele: kuidas oleks saanud nii ruttu kujuneda algkoguduses selline kristoloogia, kui Jeesus ei oleks oma elu ajal seda endas kandnud, kui kristuse küsimus või teisi sõnu messiateadvus poleks olnud Jeesuses endas olemas? Kuna see küsimus on ajaloolise Jeesuse elu uurimise peaküsimuseks, seepärast tahaks seletada, kuidas suhtuvad sellesse küsimusse uusaja juudisoost Jeesuse elu uurijad.
Kõik nad usuvad üksmeelselt, et Jeesus tahtis olla Messias. 19. saj esimesel poolel kirjutas Pariisis elav juudisoost arst ja ajaloofilosoof Josef Salvador teose, milles ta rõhutab, et Jeesuse elu oluliseks tõukejõuks olid messiateadvus ja eskatoloogilised mõtted. Juba Ristija Johannes, kelle koolist Jeesus läbi käis, peab Jeesust tulevaseks Messiaks. Tema poolt Jeesu­sele pähe valatav jõevesi pidi tähendama uut võidmist. Õiguse, Jumala ausära ja rahu kuningana pidi Jeesus minema inimeste keskele tööle. Oma tegevuse algusest saadik on Jeesus teadlik oma messiaülesandest ja tahab kaasa aidata messiariigi tulekule. Jeesuse messiariik pidi olema nähtav maailm, kus senine loodus kõigis ta osades on muudetud ja on uuesti seatud korda kooskõlas kõigekõrgema taevaga. Kooskõla uuesti kordaseadmine saab teoks surnute ülestõustmise ja maailmakohtu kaudu. Too aeg on lunastusaeg ja prohvetite ennustatud tasu kättesaamise aeg. Siis algab maa peal uus elu igale inimesele, kes tõusis üles haua sügavusest, kuid ka sellele, kes noil päevil veel elab maa peal. Kõik nad saavad uue elu. Nende ihud ja hinged jäävad igavesti püsima. Selliseid mõtteid olevat mõelnud Jeesus.

Jeesus kui Messias

Niisugust pilti kohtame ka juut Abraham Geigeri juures. Tema järgi pidas Jeesus end Messiaks ja uskus, et tema ilmumisega algab uus maailmaaeg. Seda tema veendumust olevat uskunud ka tema kuulajad. Kui Jeesus surmati, hakkasid temasse kui Messiasse uskujad ootama tema tagasitulekut. Seda ajaloolist tõsiasja ei tohtivat moonutada. Ei tohtivat aga lisada Jeesusele midagi võõrast, ei tohtivat teda kujutada Logosena või Jumala pojana, see olevat kõik hilisem lisand, Jeesus ise tahtvat olla ainult juudi Messias.
19. saj lõpul rõhutab H Graetz uuesti, et Jeesuse suureks saladuseks, mida ta algul hoolega varjas, on messiasaladus. Kui ta avaldab oma jüngritele selle saladuse kõrvalises maakohas, Filippuse Kaisarea läheduses, keelab Jeesus neil seda edasi rääkimast. Jeesus pole Graetzile ainult Messias, vaid ka usu uuendaja. Jeesus olevat muutnud juutide eeskirjad inimeste seesmiseks varaks, kujutades iisraellaste ja Jumala vahekor­da isa ja lapse vahekorrana. Messiana esinev Jeesus muutub tema juures juba Jeesuseks-uuendajaks.
Kui messiateadvus Jeesuselt ära võetaks, siis muutuvat mõistmatuks kogu Jeesuse elukäik. Ent milliseks Messiaks pidas end Jeesus? Kas ta tegutses juba maa peal Messiana või oli see alles varjatud? Või seisab tema tulemine alles ees? Milline peab olema tema kuninga­valitsus? Kas pidi see kõikidest suurem inimene kõiki alanduses teenima? Kas Messias ja kannatav Jumala sulane oli sama?
Ristija Johannes pidas ennast Eeli­jaks, Messia eelkäijaks. Jeesus saab juba ristimise ajal teadlikuks sellest, et ta on Messias. Kiusamiselugu aga näitavat, et Jeesuse messiakujutlus polnud sama rahva hulgas käibel oleva messia­kujutlusega. Ristiusu tekkimiselugu olevat mõistetav ainult kannatava Messiaga.

Jumala või Inimese Poeg?

Omapärane on Samuel Hirschi usundifilosoofia. Jeesus ei olevatki tahtnud tuua uut õpetust, vaid ta olevat teadlikult kehastanud endas juudi õpetust ja juudi kujutlust inimesest. Jeesus nimetas ennast Jumala Pojaks. Mida see tähendab? Vana Testamendi põhjal olevat Iisrael Jumala Poeg. Kogu ta käsitlus on juudikeskne, sest Jeesuse kui iisraellasest Jumala Poja läbi peab lunastatama püha rahvas. Ise eeskujuks olles, kutsub Jeesus iga oma rahvus­kaaslast muutuma Jumala pojaks. Tema kaudu peab Jumalast kasvatatud Iisraeli rahvas juhtima maailma suurele Jumala seatud eesmärgile. Jeesus on oma rahva kaudu kogu maailma täiusele viija. Sellega omistas Hirsch Jeesusele maa­ilma­ajaloolise ulatusega usulise tähen­duse.
Mitmed uurijad pooldavad vaba­meelset Inimesepoja seletust. See nimetus olevat prohveti lisand. Evan­geeliumides tähendavat Inimesepoeg ainult Jumala välimuga inimest, õpetajat, prohvetit.
Jeesuse enda Messiaks pidamine oli suur enesepete, mis kunagi ei teostunud. Ei olevat teostunud tema eskatoloogilised unistused, ei olevat täitunud ta taas­tuleku ootused. Mida enam kaasaegsed kristlased kujutavad Jeesust viimsete asjade pooldajana, seda võõramaks jääb tema isik tänapäeva juutlusele. Siiski kuuldub ka juutide tunnistust, et Jeesuse messiateadvuse suur mõju ajaloos sai ilmsiks kristliku kiriku rajamises. Ka Jeesuse üldkehtivaid kõlbelisi põhimõt­teid on uusaja juudid hakanud aru saama ja hindama.
Juute ei huvita niivõrd küsimus, kes Jeesus tahtis ise olla, vaid kes Jeesus oli ja milline koht tuleb talle anda ajaloos.
Norden väidab: "Jeesus on prohvetite tõeline, väärikas töö jätkaja; ta on seda oma õpetuse sisult ja viisilt. Kes kujutab Jeesust Jumala Tallena, teatavate kirikulaulude "armsa magusa Jeesu­kesena", see joonistab kindlasti temast väära pildi. Ei, temas leegitseb juudi prohvetite püha viha, tema tõreleb, sõitleb ja ähvardab nagu nemad."
Klausner väidab, et Jeesuse suur mõju inimkonnale sõltuvat tema mitme­külgse iseloomu saladusest. Ta olevat olnud alandlik endasalgamiseni, aga teiselt poolt olevat olnud täidetud erakordse eneseteadvusega; ta olevat olnud leebe ja andestav, kirglik ja lepitamatu. Need vastuolud, milles avaldus ta lapsemeel ja taltsutamatu ägedus, kuuluvatki tema prohveti­loomusesse. Sellest omapärasest hinge­koostisest seletuvat ka tema mõju inimestele. Montefiore arvab, et Jeesus oli sügavalt usklik ja teda täitis erakordne armastus Jumala vastu ja teadlikkus Jumala lähedusest.
Võrreldes juutide Jeesuse käsitlust kristlaste Jeesuse käsitlusega märkame teatavat erinevust: kristlased peavad Jeesust pühaks, kuid juudid arvustavad teda nagu puuetega inimest. Kõige enam rõhutavad juudisoost uurijad, et Jeesus oli oma olemuselt õige juut. Baeck ütles: "Enamik Jeesuse elu kirjutajaid jätavad viitamata sellele, et Jeesuse iga loomu­joon tunnistas ehedast juudi iseloomust, et temataoline mees võis võrsuda ainult juutluse pinnalt. Kõik tema püüdmine ja tegutsemine, tema kannatamine ja tundmine, tema kõnelemine ja vaikimine, see kannab juudipärasuse pitserit. Ta oli juut juutide hulgas; ühegi muu rahva hulgast ei oleks võinud tõusta tematao­line mees – ja ühegi teise rahva hulgas ei oleks saanud tegutseda temataoline mees; ühegi teise rahva hulgas poleks ta leidnud temasse uskuvaid jüngreid." Jeesus olevat geniaalne juudisoost inimene, juutide peaidealist, juudi suure prohveti kehastus, idealismi ja vaimsus, jumalakartuse ja headuse kehastus. Juudi ideaalinimese leiab Jeesuses M. De Jonge: ta tahtvat kristliku kiriku poolt võltsitud pilti Jeesusest taastada selle algses ilus. Jeesus olevat püha koleerik, paljuteadja, dialektika meister, impe­raator, esmaklassiline ärimees ja organi­saator. Usu poolest olevat ta olnud rabi, prohvet, jõuline ja ülev. Kõik see Jeeusele omane olevat aga hiljem kristliku kiriku poolt tundmatuseni moonutatud. Paulus ütleks, et nende väljenduste esitajad tunnevad Jeesust ainult "liha poolest".
Kelleks pidasid Jeesust tema kaas­aegsed? Juutide silmapaistvaks parteiks oli tookord variseride partei. Milline vahekord oli Jeesusel nendega? Juudi uurijate järgi olevat see ajalooliselt olnud teistsugune, kui seda kirjeldavad evangeeliumid. Jeesuse ja evangee­liumide vahel esinevat veel pauluslus. Alles Paulusega kujunes tõeline juudi­vastasus. Pagankristlikus kirikus olevat võideldud igasuguse juutluse vastu. Jeesustki hakatavat paulusluse mõjul kujutama juutide peavaenlasena. Mõne­de uurijate arvates olevat need kohad evangeeliumides, kus on tunda tugevat juudivastasust, ebaehtsad. Eriti selge olevat see karmi kõne puhul variseride vastu. Vaen juutide vastu olevat jõudnud haripunkti Johannese evangeeliumis.
Jeesus olevat olnud solidaarne oma rahvaga ja selle paremate esindajatega, ta ei olevat katkestanud sidemeid juudi keskkonnaga.
(Järgneb.)

admin Teoloogia

Comments are closed.