Home > Tunnistused > Kaks nädalat TÕOTATUD MAAL (2)

Kaks nädalat TÕOTATUD MAAL (2)

mai 1st, 2005

Piret Udikas

Pühal Maal lõigatakse südamed ümber

"Siis ta ütles: Ära tule siia, võta kin­gad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!"
(1Ms3:5)
Üks pikim päev, mis algas vara­hom­mi­kul tusases ja rõs­kes Pärnus ja jõudis lõpule tõe­liselt leit­sa­kulises õhtus Sur­nu­mere kaldal, on otsa saa­mas. Kohe, kui päi­ke mägede taha vajub, katab Püha Maad pime­dus. On viimane aeg mõel­da öö­ma­jale.
Meie minibuss ja auto veerevad ühe kindlust mee­nu­tava hoone ette. Bussi­nina peatub raud­värava ees. Taas kontroll. Näib, et vee­da­me öö tõe­lises turva­paigas – raudaia, värava ja värava­vahiga. Uk­sed avanevad. Sõi­da­me treppi.
Astume leitsa­ku­lisse pimedusse. Hotell otse Masada kindluse nõlval pa­kub meile peavarju, kodusoojust, kuid mis kõige tähtsam – jahedust.
Hotellitöötaja, väga meeldiv noor naine ulatab meile võtmed, homse pajuki ning lahkub. Teadagi kuhu – pühi pidama. Suured pühad on kätte jõudnud. Jumal käskis juutidel pidada neid rõõmuga ning rahvas täitab seda korraldust täht-tähelt juba aasta­tuhandeid.
Imeline hotell, mis oma salapäraga meenutab lossi mõnest idamaisest muinasjutust, näib nagu välja surnud. Ühel õhtul siiski kuuleme lisaks võõra­maiste lindude häältele, mis kõrbe­sügises on vaoshoitud ja disk­reetsed, ka inimeste hääli, aga üksikuid. See paik näib olevat inimes­test üsna hüljatud.
Ent toad on mõnusad, rõduga, vaatega Surnumerele.
Meie Püha Maa reisi tegid eriti meeldejää­vaks igaõhtu­sed kogune­mised, tagasivaated päevale, mida pastor Ülo lin­distas Pere­raa­dio "Iisrael ja meie" saa­dete jaoks. Eri­lise mõtte neile õhtutele andis aga ühi­ne leivamurd­mine, armu­laud.
Niisiis – ko­gu­neme meie esimesele õh­tule. Ruu­mi­kas rõdu on avatud otse Sur­nu­mere poole. Tunne, et lahke pere­mees on kütnud meile mõnusa sauna, ei lahku nüüdki. Vaatame sooja öösse. Valgust on vaid nii palju, kui seda pakuvad hotelli hämarad tuled rõdul ja täiskuu taevas. Kuu ripub otse Surnumere kohal. Tahaks vaikida, kuid diktofon on juba sisse lülitatud. Valmib esimene reisipäevik Pühalt Maalt. (Nüüdseks olen kuulnud seda esimest, aga ka enamikku ülejäänud saadetest Kuressaare pere­raadios, see on andnud võimaluse teistkordseks reisiks – sedakorda meenu­tustes.)
Mõned muljed meie esimesest reisipäevast.
Anti Toplaan: "Kogesin juba täna varahommikul, et Pühale Maale tullakse mitmeti. Oli neid, kes rõõmus­tasid, ja neid, kes meeleliigutusest nutsid. Esimest korda nägin, et inimesed plaksutavad, kui lennuki rattad puudutasid maa pinda. Olen palju sõitnud, kuid pole sellist asja varem näinud."
Ants Sinijärv palvetab ja tänab Jumalat, kes on lubanud tal tulla Tõotatud Maale.
Riina Kaukver meenutab, et jättis oma südame Iisraeli juba eelmise aasta reisi ajal, kui andis tõotuse siia tagasi tulla. "Mu süda lõigati siin ümber," ütleb ta.
Ülo Niinemägi: "Oleme selle paiga lähedal, kus Taavet ja Koljat võitlesid. Kuskil siinsamas on Taaveti allikad, kuhu läheme homme." See Püha Maa reis on Ülole kaheksas.
Mälestame Issanda surma ja oleme osaduses Temaga. Tõstame taeva poole oma hääle – kus mujal, kui siin, peaks see kõige paremini kostma. Minu palve on, et võiksime Pühal Maal kohata Jumalat tõelisemana kui kunagi varem. Ta on siinsamas.

Liivakastimängud kõrbes

Järgmise päeva hommikul ei ole pikemalt aega ümbrus­konda silmitseda, sest päike tõuseb ja kuumus ühes temaga. Õieti ei suutnud isegi öö jahutada hotellimüüre, imeilusaid lillekobaraid ega kõrbeliiva. Kuumus, kuumus.
Alustame teekonda Taaveti koobas­tesse ja Taaveti allikale, En Gedi rahvusparki.
Teel, mis on Iisraeli mägiste ralliradadega võrreldes suhteliselt rahulik, räägib Peeter Iisraeli poliitikast ja kaitsestrateegiast. Näib, et väga suur osa Iisraeli rajatistest ongi mõeldud ka kaitseks. "Siin kõrbes on hea liivakasti­mänge pidada," arvab ka Anti. Iisraeli peavaenlane on Süüria, kohe järgmine Iraan, sealt tuleb ka juudivaenulik ideoloogia. Jordaanial ei ole praegu otsest konflikti Iisraeliga. Liibanonis on palju Süüria sõdureid.
Kõigi nende riikide avalikes ja mitteavalikes plaanides on hävitada Iisrael. Islami usu järgi on võimatu, et maa, mille kunagi vallutasid islamistid, kuulub hiljem kellelegi teisele. Need maad tuleb Allahile tagasi võita.
Iraan on Iisraelile väga ohtlik, sealsetes vaimulikes koolides koolita­takse välja terroriste. Seda finantsee­ritakse riigi eelarvest.
Tee teeb kohati üsna järske pöör­deid. Taevas on kahvatusinine, kõrb valkjaskollane. Surnumere teiselt kaldalt märkab silm vaevu mägesid, mis sulavad mere ja taevaga peaaegu kokku. Need mäed kuuluvad juba Jordaaniale.
"Euroopa Liit eraldas 240 miljonit eurot PVO toetamiseks," jätkab Peeter. "Neid asju saab lugeda Euroopa Liidu veebilehekülgedelt. Arafat uppus rikkusesse, rahvas upub vaesusesse," räägib meie grupijuht osavalt bussi juhtides.
"Gaza ei ole mingi süütu paigake, sealtkaudu jõuavad kohale relvad Egiptusest, millega tapetakse Iisraeli rahulikke elanikke."

Taaveti allikail

Buss keerab suurt bangalot meenu­tava ehitise ees ole­vasse parklasse – olemegi En Gedi rahvus­pargis. Täielik vaikus. Kas park ongi avatud – on lepituspäev Yom Kippur? Taas kogeme, et Iisraelis käivad kõik asjad teistpidi kui mujal. On küll pühad, aga pargi uksed on lahti ja sisse pääseme täiesti priilt!
Hakkame astuma! Miljonitest jalgadest tallatud tee, mida ääristavad tüüpilised kõrbetaimed, viib meid laugjalt mäkke.
Keegi leidis Soodoma õunapuu: "Tulge, vaadake, see ta ongi, – kunagi hakkab see vilja kandma," teab Ülo rääkida.
Siin saame lähemalt silmitseda ka õlipuud. Pahklik, üksikuna kasvav õlipuu ja selle tumeroheline lehestik hõbeda­selt kumavate alumiste pooltega on Palestiina maastiku tüüpiline taim. Huvitav, et isegi siin, kivi- ja liivakõrbes näib tal piisavalt elulusti olevat. Kui õlipuu on kord kasvama hakanud, annab ta isegi kuival ja kivisel pinnasel head saaki. Aga tema viljakandmist tuleb umbes 15 aastat oodata. Ta võib elada üle tuhande aasta vanaks.
Oliivil oli aukoht juba vana piibli­rahva toidulaual. Õli oli asendamatu põletusaine savilampides. Kõige parema kvaliteediga oli tambitud õli, mida kasutati templikultuses. Kui palju õlipudeleid kasutavad salvimiseks-võidmiseks praegu ka Eesti pastorid! Iisraeli kuningaid salviti õliga, samuti pidi salvitama Messiat. Õlipuu oks on muutunud rahu sümboliks.
Jõuame paika, kus Iisraeli suurim kuningas Taavet peitis end teatavasti 16 aastat Iisraeli esimese kuninga Sauli eest koobastesse. Koopad asuvad väga kõrgel, peaaegu kaljumägede tipus. Kas tõesti oli inimesele jõukohane sinna ronida? Igal juhul peaks see paik olema täis Taaveti jalajälgi.
Puu otsast kostab musträstaste laulu. Kivide vahel, madalamates koobastes asuvad kõrbeloomade pesad eritavad tugevat lõhna.
Kuumus roiutab. Kui saaks varju päikese eest, mis päeva tõustes üha halastamatumaks muutub. Ja siin see ongi – vari ja vesi ja õnnistus kõik koos – Taaveti kosk ja allikas.
Rõivad seljast ja pahinal langeva kose alla! Vesi on nii puhas nagu allikas, väga hea juua. Istun vilus ja lasen jalad vette. Milline mõnus jahedus! Jumal, ma tänan sind, et tõid meid oma Pühale Maale, et sinu õnnistuste karikas on pilgeni täis, et me võime sellest ammu­tada.
Siin Pühal Maal mõistad, mida tähendab sõna õnnistus. Kuumuses nõrkeja avastab end järsku kohast, mis kõik kadumaläinud jõuvarud taastab.
Liigume edasi. Jõuame teise, veel kõrgema kose juurde. Ülo lindistab kõrgelt kaljult langeva vee kohina saatel 42. psalmist tuntud ridu: "Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat…" Üleval kaljul­õhe­des­se peitunud puude okstes pesit­sevad linnud. Sügavus hüüab sügavu­sele siin Taaveti allikal! Oleme kõige võimsama kose juures. Vesi tormab jahutava voona kõrgelt süga­vusse. Nii hea on nutta Jumala ees…
Üks kena pere kolme lapsega on allikale jõudnud. Keegi meist annab lastele märku, et olge tasa, siin tehakse saadet. Viie- või kuueaastane juudi poiss manitseb tasa endast mitu aastat nooremat õekest: ole tasa, siin tehakse saadet. Hämmastav on see ka kõige pisemate juudi laste sõna­kuu­le­likkus!
See pere elab Põhja-Iisraelis ja tuli suurteks pühadeks suure kuninga radadele. Naisel on väga aval, soe naeratus. Nagu kohtaksime endale lähedast inimest.
"Kas see on teie rahvas, kes seal üleval mägedes raskustes on?" pärib ta.
Väike mure poeb südamesse. Peame hakkama tagasi liikuma, kuigi siia võiks jäädagi. Teel palume Juma­lat, et ta hoiaks neid meie seast, kes valisid tõelise mägiraja. Kuumus on väga suur ja päike kuumutab otse lagipähe. Kas kõigi jalad ja südamed peavad ikka vastu? Õnneks meie grupi kõige auväärsemas eas Ants ja Salme on seekord jätnud mägironi­mise ronimata ja naudivad madala­maid kõrgusi. Nautimisväärset on siingi küllaldaselt.
Kitsed peavad siestat keskpäeva­ses kuumuses, puhkavad tervete pesakon­dade kaupa ega tee meist suuremat välja.
Mõni sõraline näkitseb maas – huvitav, kas tõesti kõlbab liiv ja kivi söögiks? Seda imet ei jõudnud kogu reisi ajal küllalt ära imestada. Kui kogu maailm on üksainus kõrb ja kivi, mida siis loomad söövad? Kõlbavad siis kivid toiduks? Hiljem kuulsime, et tõesti kõlbavad. Et sinna ladestub niiskus, aga koos niiskusega ka soolad, õie­tolm. Hakkad tahtmatult mõtlema, millest võis koosneda see toit, mida Jumal pakkus igal hommikul oma kõrbes ekslevale rahvale.
Jah, Iisraelimaa voolab sõna otseses mõttes piima ja mett. Piima – sest need kivid ja liiv toidavad maailma kõrgeima piimaanniga karja. Ning need arvutud lammaste ja kitsede karjad kõrbeelanike beduiinide valvsa silma all. Tõesti – elutu kõrb näib loovat ja kinkivat elu! Kas see maa ei allugi looduse seadustele?
Kitsed puhkavad varjus. Teeme seda meiegi pilliroost bangalo all, võtame einet ja maitseme külma puhast vett, mida võid Iisraelis kõigis loodusparkides, muuseumides, avalikes kohtades tasuta saada. Ka hoburästad peavad siinsamas keskpäevatundi.
Peagi on tulemas ka meie mägi­ronijad: õhetavad ja väsinud, kuid igal juhul elus.
"Hoidke oma rahvast!"

See päev ei ole veel lõppenud. Ees ootab tõeline ralli läbi Juuda mägede Iisraeli suuruselt neljandasse linna Beer Shevasse. On Yom Kippur – lepituspäev ning seitsme päeva pärast algavad lehtmajade pühad. Oleme ainu­kesed, kes sel päeval selles linnas ratastel on. Üksikud jalutajad vaatavad meie minibussi ja autot silmnähtava laitusega.
Lapsed hõikavad meile midagi järele. Siin teab iga koooli­jüts, et pühade ajal autod ei sõida. Huvitav, meil Eestis näib tihti seadus olevat sellest kõrva­lehiilimiseks, siin täi­detakse seadust tähttähelt. Kui on pühad, siis autod ei sõida, tänavad on tühjad, inimesed istuvad kodus oma pere ja lähedaste ringis.
Kavatseme just hakata otsima tänavat, kus elab Frankide pere, aga enne, kui otsimist alustame, avastame, et oleme jõudnud otsitavale tänavale. Täname Sind, Püha Vaim.
Meid võtab üsna Tallinna mägede tüüpi majas vastu lahke pererahvas: Lea Frank, tema abikaasa ja Lea ema.
Kuigi vallutasime ootamatult terve seltskonnaga nende küllaltki kitsa korteri, ilmuvad peagi lauale joogid ja puuviljad. Ei ole vaja mingit aega kohanemiseks – juba ulatatakse meile perealbumid piltidega laste pulmadest.
Frankide pere tuli Iisraeli 25 aastat eest Tallinnast. Tollal viis juudi emig­ran­te sõit läbi Bresti ja Austria, teel oldi kolm päeva.
Frankidel õnnestus oma elu Iisraelis üsna kiiresti ja kenasti sisse seada. Pool aastat kulus heebrea keele õppimisele. Peagi said nad korteri.
"Ilus linn, hea kliima, vaikne elu, vähe vihma," loetleb Lea Frank siinse elu eeliseid.
"Kuid Iisrael on nende 25 aastaga väga palju muutunud, ja kahjuks mitte just paremas suunas," räägib ta. "Iisrael peab end kogu aeg kaitsma nende eest, kes soovivad meile hävingut. Ja see annab end tunda majanduses. Palju on töötuid."
Lea Frank töötas Tallinnas kauban­duses ja asutas Iisraeliski rõivapoe. Nüüd töötab ta ülikooli juures. Tema üks ülesandeid on näiteks jälgida, et tudengid ei spikerdaks.
Lea ema 82aastane proua Sonja toimetab kogu aja köögis. Lea abikaa­sa töötas Tallinnas varietees akrobaa­dina. Praegu on ta massöör.
Beer Shevas elab palju Venemaalt tulnud juute. Kõik nad on leidnud siin tööd ja elamist. Rahvast tuleb järjest juurde. Ehitatakse uusi elurajoone. Beer Sheva on suur kultuuri- ja teaduskeskus, linnas tegutseb tuntud ülikool, suur haigla. Siin on kuulus teater, konservatoorium. On ju üld­teada, kui andekad on juudid medit­siinis, teaduses, muusikas, lavakunstis.
Ümbruskonnas elab palju beduiine, neil on juutidega head suhted. "Pealt­näha on nende hütid viletsad, kuid majades on neil kõik vajalik olemad, isegi vaibad on maas. Neile ehitati uued elumajad, aga nemad eelistavad elada isaisade kombel," selgitab Lea Frank. Ent kombed on beduiinidel küllaltki karmid: abielurikkumise eest näiteks võib tappa. Enne abielu süütuse kaota­nud tütarlapse võivad tema vennad surmata. Beduiinid on tõeline loodusrahvas, nad armas­tavad lihtsat kõrbeelu ja vabadust. Riik maksab neile küllaltki soliidset toetust, neil on väga palju lapsi.
"Kui inimesel on töö, on Iisraelis hea elada," ütleb Lea Frank. "Elada tuleb seal, kus on tööd. Me ei ole kahetsenud, et tulime siia elama."
Frankid meenutavad ka elu Eestis. "Seal oli vaikne, rahulik elada. Tallinn on nüüd kindlasti veel palju ilusam. Kuulute nüüd Euroopasse, ei tea, kuidas teie elu edasi hakkab minema?" küsib pereema. Enamikul meie reisi­selts­konnast ei ole elust uues liidus just roosilisi ettekujutusi..
"Hoidke oma rahvast," ütleb Lea Frank. "Loen Internetist Eesti uudiseid ja olen küllalt hästi teil toimuvaga kursis."
Jätame pererahvaga hüvasti. Proua Sonja silmad on pisarais, kui ta meile õnnistusi teele kaasa soovib.
Lahkumisel pärib Lea, kus ma elan. Kuulnud, et Pärnus, ütleb ta: "Kindlasti teate seda laulu "Kui muinasjutt on suvel Pärnu loodus…?" Selle laulu sõnad kirjutas minu onu."
Tagasiteel Judea kõrbes saame mõelda äsjasest kohtumisest ja sellest, kui väike on maailm meie ümber.
Kurvine ja mägine tee on autosid täis – kohe on teada, et sabatiaeg on läbi.

admin Tunnistused

Comments are closed.