Home > Teoloogia > Jeesus, keda ma ei tundnud

Jeesus, keda ma ei tundnud

august 1st, 2005

Philip Yancey
(Mõningaid mõtteid 2004.a. ilmunud "Logose" raamatust.)
Taust: juutide maa ja juudi juured
Kasvades üles valgetest koosnevas protestantlikus anglosaksi ühiskonns Atlantas, Georgias, ei tundnud ma ainsatki juuti. Teadsin, et juudid olid kuidagimoodi seotud Teise maailmasõjaga, kuid ma ei teadnud holokaustist peaaegu midagi. Kahtlemata polnud juutidel mingit seost minu Jeesusega.
Alles kahekümneselt sain sõbraks ühe juudist fotograafiga, kes hajutas paljud minu eksikujutelmad juutidest. Kord kirjeldas ta mulle hilisööni, mida tähendab kaotada kakskümmend seitse sugulast holokaustis.
Siitpeale hakkasin lugema Uut Testamenti täiesti uue pilguga. Jeesuse juudi päritolu ilmneb ju Matteuse esimesest lausest: "Jeesuse Kristuse, Aabrahami poja, Taaveti poja sugupuu…"
Kirikus kinnitasime üksteisele, et usume Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast…" Need usutunnistustes sisalduvad laused on aga valgusaastate kaugusel evangeeliumidest; seal kirjeldatakse, kuidas Jeesus kasvas üles juudi perekonnas.
Meil paganatel on alaline oht unustada Jeesuse juutlikkus ja isegi tema inimolemus.
Kõigist ajaloolistest isikutest oli vaid Jeesusel võimalus valida, kus ja millal sündida. Ta valis vaga juudi perekonna, kes elas paganliku impeeriumi protektoraadi kolkas. Lahus juutlusest ei ole võimalik Jeesust rohkem mõista kui Gandhit lahus Indiast.
Märke Jeesuse juutlikkusest võib näha evangeeliumides kõikjal. Ta lõigati lapsena ümber. Täiskasvanuna osales Jeesus sünagoogi ja templi teenistustel, täitis juudi kombeid ja kõneles keelt, millest kaasjuudid aru said.
Nagu osutab saksa teoloog Jürgen Moltmann, oleks Jeesus Kolmanda riigi ajal elades tõenäoliselt gaasikambris hävitatud. Jeesuse enda ajastu pogromm, Petlemma laste mõrvamine Heroodese poolt, oli eriliselt suunatud Jeesuse vastu.
Ja siiski leidis mõne põlvkonna vältel pärast Jeesust aset hämmastav muutus. Kui mitte arvestada harvu erandeid, lakkasid juudid tema järel käimast ning kristlik kirik hakkas koosnema läbinisti paganatest. Mis juhtus? Mulle näib, et Jeesus lihtsalt ei täitnud juutide ootusi Messiast.
Jeesus ei rahuldanud juutide ülevaid ootusi. Juhtus vastupidine: juba järgmise põlvkonna eluajal tegid roomlased Jeruusalemma maatasa. Noor kristlik kogudus tõlgitses templi hävitamist märgina lepingu lõppemisest Jumala ja Iisraeli vahel; pärast I sajandi lõppemist pöördus väga vähe juute kristlusse. Kristlased võtsid omaks juudi Pühakirja, nimetasid selle ümber Vanaks Testamendiks ning lõpetasid enamiku juutide kommete täitmise.
Mõne aasta eest kohtusin New Orleansis kümne kristlase, kümne juudi ja kümne moslemiga. Psühhiaatrist autor M. Scott Peck oli kutsunud meid kokku, et näha, kas suudame erimeelsused sedavõrd ületada, et kujuneks üksteist mõistev seltskond. Iga religiooni esindajad pidasid teenistuse – moslemid reedel, juudid laupäeval, kristlased pühapäeval. Kutsuti pealtvaatajad. Teenistustel oli hämmastavalt sarnaseid jooni, mis meenutas, kui palju kõigil kolmel usul tegelikult ühist on. Võib olla tulenevadki teinekord emotsionaalsed vaidlused kolme traditsioni vahel nimelt ühisest päritolust; perekonnasisesed tülid on alati kibedaimad, kodusõjad veriseimad.
Nii nagu kristlus kasvas välja judaismist ja võttis üle mõne selle osa, nii kasvas ka islam nende meelest välja mõlemast religioonist ja võttis üle osasid mõlemast. Kuuldes, kuidas minu enda usust kõneldakse kuidagi ülalt alla, mõistsin paremini, mida juudid on pidanud tundma kõik need kaks tuhat aastat.
Moslemite teenistus koosnes peamiselt aukartlike palvete lugemisest Kõigevägevamale. Juudi teenistuses loeti psalme ja toorat ning lauldi suure kaasaelamisega. Kõik need elemendid on olemas ka kristlikel jumalateenistustel. Mis meid teistest lahutas, oli püha õhtusöömaaeg. Kristuse ihu on see, mis lahutab.
Kui moslemid Väike-Aasia vallutasid, muutsid nad paljud kirikud mošeedeks, raiudes müüridesse karmi meeldetuletuse hoiatuseks allesjäänud kristlastele: "Jumal ei ole sündinud ega sünnita." Sama fraasi võiks kirjutada ka sünagoogi seinale. Oli Jeesus tõepoolest Messias, Jumala Poeg? Nagu juudid New Orleansis seletasid – Messias, kes sureb kolmekümne kolmeselt, rahvas, kes pärast oma Päästja surma alla käib, maailm, mis üksmeele asemel üha enam lõhestub – kõik need tõsiasjad ei ole Jeesuse enda rahva liikmete jaoks sugugi loogilised.
Ometi võib tänapäeval, hoolimata kaks tuhat aastat kestnud lõhest, hoolimata kõigest, mis on leidnud aset eelmisel sajandil vägivaldse anitsemitismi kontekstis, märgata juutide seas huvi Jeesuse vastu. 1925, kui heebrea õpetlane Joseph Klausner otsustas kirjutada raamatu Jeesusest, leidis ta ainult kolm ulatuslikumat Jeesuse elu käsitlust nüüdisaegsetelt juudi autoritelt. Nüüd on neid sajad, sealhulgas mõni neist täiesti uus sõna. Tänapäeval õpetatakse Iisraeli koolides, et Jeesus oli suur õpetaja, võib-olla suurim juudi õpetaja, kelle paganad seejärel "omaks võtsid".
Ons ehk võimalik lugeda evangeeliumi silmaklappidega? Juudid lugesid evangeeliumi kahtlustades, valmis skandaaliks. Kristlased seevastu loevad evangeeliumi läbi kirikuloo prisma. Usun, et mõlemad teeksid hästi, kui mõtleksid sügavamalt Matteuse evangeeliumi esimeste sõnade üle: "Jeesuse Kristuse, Aabrahami poja, Taaveti poja sugupuu." "Taaveti poeg" osutab Jeesuse messialikule liinile, mida juudid ei tohiks ignoreerida. "Aabrahami poeg" kõneleb Jeesuse juutlikust liinist, mida meie, kristlased, ei tohiks ignoreerida.
Jaroslav Pelikan kirjutab: "Kas oleks olnud niisugust antisemitismi, kas oleks korraldatud nii palju pogromme, kas leidnuks aset Auschwitz, kui igas kirikus ja igas kristlikus kodus oleks Maarja ikooni ees pühendumisega mõeldud mitte ainult Jumalaemale ja Taevakuningannale, vaid ka juudi tütarlapsele ja uuele Mirjamile, kui Kristuse ikoonidele poleks kirjutatud mitte ainult Pantocrator, vaid ka Rabbi Jeshua bar-Joseph, rabi Jeesus Naatsaretist?
Jah, poisieas ei tundnud ma ainsatki juuti. Nüüd küll. Tean, kuidas tihedad sidemed minevikuga hoiavad religioosseid pühasid elavaina isegi perekondades, kes enam nende tähendust ei tunne.
Uurimistraditsioonid, mis on aidanud säilitada kultuuri, hoolimata armututest püüetest seda maa pealt pühkida. Suutlikkus võtta käest kinni, tantsida, laulda ja naerda, isegi kui ümbritsev maailm peomeeleoluks vähe põhjust annab. See on kultuur, milles kasvas üles Jeesus, juudi kultuur. Jah, ta küll muutis seda, kuid alati enda kui juudi vaatepunktist lähtudes.
Surm: viimne nädal
Uurijad on kirjutanud tuhandeid lehekülgi, määramaks, missugune osa süüst Jeesuse surmas kuulub roomlastele ja missugune juutidele. Pidada kogu juudi rahvast Jeesuse surma eest vastutavaks on üks ajaloo suurimaid häbiplekke. Keegi ei pea tänapäeval näiteks itaallasi vastutavaks selle eest, mida nende esiisad üheksateistkümne sajandi eest korda saatsid. Joseph Klausner kirjutab: "Juudid kui rahvas olid Jeesuse surmas kaugelt vähem süüdi kui kreeklased rahvana olid süüdi Sokratese surmas; kes aga mõtleks tänapäeval kättetasumisest kreeklastele Sokratese vere eest? Ometi on maailm nende üheksateistkümne sajandi jooksul püüdnud juutidele kätte tasuda Jeesuse vere eest, kuigi nad on seda karistust juba kandnud ja kannavad ikka edasi, verejõed voolamas." Ja kõike seda hoolimata tõsiasjast, et Jeesus tuli oma sõnade järgi "Iisraeli soo kadunud lammaste juurde", ning hoolimata tõsiasjast, et esimesed kristlased olid praktiliselt kõik juudid.
Otsuses osalesid tegelikult mõlemad. Koondades tähelepanu protseduurireeglite rikkumisele Jeesuse ülekuulamisel, tähendab jätta aga tähele panemata kõige olulisem: Jeesus kujutas Jeruusalemma juhtide jaoks suurt ohtu.
Jeesus oli ohuks Seadusele, ohvrisüsteemile, templile, toidueeskirjadele ja paljudele määrustele puhtuse ja rüvetumise kohta. Kinni seotud, relvastatud valvuritest ümbritsetud, otse abituse võrdkuju – kõigi juutide seast oli Jeesus kõige vähem Messia-sarnane!
Pierre Van Paassen jutustab Teise maailmasõja eelset aega kirjeldavates memuaarides, kuidas natsidest pruunsärklased ühe vana juudi rabi oma peakorterisse tassisid ja teda seal alandasid. Sama ruumi kaugemas osas peksid nende kaks kolleegi parajasti surnuks üht teist juuti, rabiga aga otsustati pisut nalja teha. Nad koorisid ta paljaks ja käskisid pidada järgmiseks hingamispäevaks sünagoogiteenistuse jaoks ettevalmistatud jutluse. Rabi küsis, kas ta võib panna pähe jarmulke; irvitavad natsid nõustusid. Nalja sai rohkem! Värisev rabi hakkas kähiseva häälega ütlema jutlust selle kohta, mida tähendab kõndida alandlikult Jumalaga; kogu selle aja natsid torkisid ja pilkasid teda, ruumi teisest otsast aga kostusid tema kaasmaalase viimsed surioiged.
Lugedes evangeeliumi aruandeid Jeesuse vangistamisest, piinamisest ja hukkamisest, mõtlen sellest alasti rabist, seismas alandatult natside politseijaoskonnas. Olen küll vaadanud kümneid filme sel teemal ja lugenud evangeeliume üle ikka ja uuesti, aga ei suuda ikka veel hoomata seda vääritust ja alandust, seda häbi, mida talus Jumala Poeg siin maa peal, kui ta kisti alasti, kui teda piitsutati, kui talle näkku sülitati ja kõrvakiile jagati, kui ta okaskroon talle pähe löödi.
Rist annab Jumalast täiesti uue definitsiooni, osutades, et ta on loobunud väest armastuse kasuks.

admin Teoloogia

Comments are closed.