Home > Teoloogia > Kas juudid leiavad Jeesuse?

Kas juudid leiavad Jeesuse?

august 1st, 2005

Jeesuse üle mõistetakse kohut
Evangeeliumides ja kristlaskonna seas süüdistatakse juute Jeesuse üle kohtumõistmises ja ristilöömises. Selle eest on kristlased juute taga kiusanud ja piinanud. Nende teekond ristiusumaades kujunes sageli via dolorosaks (kannatuste teeks).
Juudisoost uurijad püüavad juute õigustada. Kui Jeesus suri ristil Jumala tahtmise järgi, et sellega lunastada inimesi, siis olid juudid Jumala käes ainult tahtetuks tööriistaks. Jeesus palus ristil: "Isa, andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad." Jeesuse armastuse ja nimetatud palve tõttu võivat ka juudid oodata kristlastelt andestust.
Salvador otsib juutide süüd pehmendavaid asjaolusid, Jeesus olevat kohtu ees ise ennast süüdlaseks tunnistanud, sest tema olevat tunnistanud enda Jumalaks, mis on tõesti jumalateotus. Jeesus ise olevat süüdi ja vastutav oma surma ees.
L. Philippson väidab, et ajalooliselt on tõsi, et roomlased hukkasid Jeesuse poliitilistel põhjustel. Tõendusena esitab ta rooma ajaloolase Tacituse kinnituse.
M. Radin on põhjalikult uurinud Jeesuse üle kohtumõistmist puudutavaid allikaid. Ta leiab, et Jeesuse kannatuse lool on kaks teisendit: Markuse ja Luuka oma. Markus rõhutavat, et Jeesus olevat süüta juudi tooraõpetuse järgi. Luukas kõnelevat rohkem poliitilisest suhtumisest roomlastesse. Allikate selgusetuse tõttu jäävat kannatuselugu seletamatuks.
Et teha kindlaks tõelist ajaloolist olukorda, selleks püüavad juudid õppida tundma tookordset olustikku. Tookordset üldist olukorda nimetatakse ärevaks. Korduvalt ootas juudi rahvas messiat. Roomlased kõrvaldasid igasugused mässukatsed juba eos. Maavalitsejatel olevat olnud surmamõistmise õigus. Aastail 26-36 valitsenud maavalitseja Pontius Pilatus olevat olnud julm mees. Süneedriumil ei olevat olnud surmamõistmise õigust, see kuulus ainult maavalitsejale. Seda on kinnitanud ka kristlaste uuringud. Juutide tõenduse järgi olevat Suurkohtul ainult eeluurimise õigus. Ülempreester ei olevat olnud tollal muud kui tahtetu tööriist maavalitseja käes. Tema nimetas ametisse ja tagandas ülempreestri. Kaifas olevat olnud väga roomasõbralik. Ka Suurkohtu liikmed olevat olnud Rooma käsilased.
Selle kohtu ees olevat Jeesus paistnud põlatud galilealasena, kardetava ässitajana, võimu mittetunnistajana, hullemana lahkusulisest.
Kes vastutab?
Jeesuse kinnivõtmisel mängib ära-andja osa Juudas. Tolle salapärase isiku vastu tunnevad juudid erilist huvi. Arvatakse, et Juuda mõtles välja evangeelne pärimus, või vähemalt on moonutanud ta kuju tundmatuseni. Tema isikus olevat tahetud kehastada juudi rahvast Jeesuse äraandjana.
Osa uurijaid arvab, et Juudas pidas Jeesust tõesti Messiaks. Kui talle aga viimaks selgus, et Jeesus pole tõeline Messias, siis olevat ta väga pettunud ja selle suure pettumuse tõttu andnudki ta Jeesuse ära.
On seisukoht, et Jeesuse üle ei mõistetud kohut Suurkohtu ees, tema süüasja uuriti lühidalt ülempreestri palees. Suurkohtu istungit ei peetud päeval enne sabatit või pühade ajal. Suurkohtu kõige nooremad liikmed pidid andma oma hääled kõige enne, kuna evangeeliumide teates hääletab esimesena ülempreester. Otsus pidi tehtama ühel häälel. Selle nõude tulemuseks oleks mõistetud Jeesus vabaks. Juudid olevat juba tollal kaotanud õiguse teha surmaotsus. Ristilöömine pole juutide karistusviis.
Jeesuse üle kohtumõistmine Suurkohtu poolt olevat kristlaste väljamõeldis. Samal seisukohal on paljud juudisoost uurijad. Kes aga vastutab Jeesuse vangistamise ja maavalitsejale väljaandmise eest? Variserid ei olevat Jeesust hukka mõistnud. Neil olevat olnud ka Suurkohtus vähemus. Ka evangeeliumid nimetavat peategelastena preestreid ja sadusere. Kui tookordsed juudid üldse on vastutavad Jeesuse vangistamise ja hukkamõistmise eest, siis nende hulka kuuluvad tolleaegsed rahvavaenlased, juutluse reetjad – preestrid ja ülempreester, juutide roomasõbralik aristokraatia, peamiselt saduserid, keda rahvas vihkas. Nendel olevat olnud põhjust Jeesust vihata, sest Jeesus kuulutas maised korraldused ja varad väärtusetuks, aga valitsevale klassile oligi see nende võimu aluseks. Et mitte lasta Jeesusel õõnestada oma valitsevat seisundit, olevatki nad Jeesuse kui rahutuste tekitaja kõrvaldamisel töötanud koos maavalitsejaga.

Teie Kristusele ja meie Jeesusele on tehtud ülekohut
Kui juudid korraldasid Suurkohtus eeluurimise, siis muutus oluliseks küsimus: millisel juriidilisel alusel otsiti ja leiti Jeesusele süü? Evangeeliumide andmete järgi mõisteti Jeesus süüdi usulistel põhjustel. Kas see on ajalooliselt õige? Talmudi arvates karistati Jeesust kui rahva eksitajat.
Kahes küsimuses on juudi uurijad, kes muidu üksikasjade pärast omavahel vaidlevad, täiesti ühel arvamisel: ülempreester ja tema parteiliikmed vangistasid Jeesuse ja Jeesus tunnistas enda nende ees Messiaks. Jeesus anti üle maavalitsejale ja Jeesuse surma pärast vastutab ainult maavalitseja.
Kõik juudisoost uurijad on veendunud, et evangeeliumide jutustus Jeesusest Pilaatuse ees olevat muistendipärane ja kõigis üksikasjus vale. Evangeeliumid näitavat Pilaatust Jeesusele head sooviva mehena, kes ei jätvat kasutamata ühtegi võimalust, et päästa Jeesust verejanuliste juutide käest. Ajalooline tõde olevat aga vastupidine: Pilaatus olnud verejanuline mees, kes olevat alati olnud valmis kohe hukkama kõik ärevuse tekitajad.
Evangeeliumide juudivastase kallaku haripunktiks olevat sündmus Pilaatusega. Selline nägemus Pilaatusest olevat pärit alles 1. sajandi lõpust, kui ristiusku istutati ümber paganlikule pinnale. Tegelikult olevat Pilaatus mõistnud Jeesuse surma poliitilistel põhjustel juudi rahva kuningana, kardetava mässajana. Kristuse surmamine ristil olevat puhtalt roomapärane karistusviis. Maavalitseja olevat lasknud panna ristile pealkirja "juudi rahva kuningas" kogu juudi rahva pilkamiseks. Ristilöömisele järgnevad jutustused tühjast hauast ja ülestõusmisest olevat legendid.
Juudi rahvast ei saavat teha vastutavaks Jeesuse surmas. Süüdi võivat olla ülempreester ja tema partei, süüdi on maavalitseja. Süüdi on ka Jeeus ise. Tema surmamine olevat ajalooline paratamatus. Võibolla olevat ta ise otsinud ohvrisurma, et sellega oma elutööd kinnitada. Ta ei olevat ainukene juut, kes on kannatanud süütult, vaid kogu juudi rahvas olevat saanud tunda sedasama. "Seal oli too mees, täis Issanda vaimu, Jumala vaimu, kes kandis oma risti, peas kibuvitsakroon, karmide sõjameeste pilkenaeru saatel, siin kannab terve rahvas viletsuse, orjuse, sallimatuse ja kibestuse iket. Raevunult vastab kristlaste etteheidetele Norde: "Kuigi kristlased meile aastasadu on ette heitnud ja sageli veel tänapäevalgi: teie olete tapnud meie Kristuse, olete muutunud kaassüüdlasteks tema surmas, siis lükkame selle süüdistuse otsustavalt tagasi. Meie ütleme neile selgesti: see ei ole teie, vaid on meie asi. Mitte teie Kristusele pole tehtud ülekohut, vaid meie Jeesusele."
Ristiusu sündimine
Kristluse sünnilugu peetakse enamasti juutluse ajaloo üheks peatükiks. Jeesus ei olevat kuulutanud uut usku, vaid olevat õpetanud tegema Jumala tahtmist, kuid see õpetus olevat olnud erinev variseride õpetusest: lihtsam, sügavam, vaimsem. Jeesus ise olevat tahtnud jääda juudiks. Uue usu eraldumine saavat alguse alles ristilöömisest ja Pauluse läbi. Juudipärasus olevat uut usku kõige paremini iseloomustav termin.
Juudisoost uurijad on veendunud, et valitseb suur erinevus Jeesuse ja ristiusu vahel. "Kui Jeesus kuulutas kuningriiki, siis ta järglased kuulutasid teda ennast." Kiriku kristoloogia olevat midagi uut ja erilaadset (juudid teevad huvitavalt vahet juutluse, jeesusluse ja kristluse vahel). Mis on kristlus? See on juudisoost mehe ümbermuutmine jumalikuks. Jeesust ei saa pidada teadlikuks kristluse rajajaks. Tema õpetus on peajoontes ja ülesehituselt juutlik. Jeesus andis kaudselt oma tegevuse, õpetuse ja eneseteadvusega tõuke kristluse sündimiseks. Just messiateadvusega olevat Jeesus äratanud oma jüngrites kindla usu. Isegi Jeesuse vägivaldne hukkamine ei olevat suutnud hävitada seda usku, vaid olevat pigem seda veelgi kinnitanud. Sugestiivselt olevat jüngrites sündinud veendumus, et Jeesus on tõesti Messias ja see sugestioon lõigi ristiusu.
Juutide arusaamise järgi pole kristlus üksikisiku looming. Selle kujunemist võiks iseloomustada nelja sõnaga: kollektiivsus, areng, dogmatiseerimine ja sünkretism. Kristlus on vaimne ja sotsiaalne liikumine, mis sai alguse juba Palestiina pinnal, kogus endasse erinevaid osi ja arenes edasi. Kristlik usk on juudi ja paganlike põhimõtete kokkusulamise tulemus. Ristiusu sündimist soodustasid ka olukorrast tingitud tingimused – teise templi ärev aeg, juudi riigi hävimine ja Jeruusalemma purustamine (Geiger). Uue usu alged asetab Geiger juudi parteide omavahelistesse vaidlustesse. Kristlus moodustas algul segu variseride ja saduseride õpetustest, ülekaalus olevat esimene, eriti Hilleli poolt levitatud kujul. Vanemates evangeeliumides olevat veel märgata tugevat juudi päritolu, kuna uuemad kirjad näitavad juba pagankristlikku mõju.
Suurim juut ja suurim inimene
Ristiusku hakkasid mõjustama kreekastunud juutlus ja kreeka paganlus. Nende segunemise tõttu tekkis jeesuslusest sulamina kristlus.
Moritz Friedländer nimetab kolme viimast ennekristlikku sajandit kristluse elulooks.
Katoliku kiriku Kristus võrduvat väärusuliste sünagoogi Kristusega. Jeesuse ajal olevat kuulutatud kristlust kõigis hajala sünagoogides.
Kuivõrd on kristlus paganlik? Usundilooline koolkond püüdis seletada kristlust peamiselt uskude sulamina (Gunkel). Seda vaadet pooldavad paljud juudisoost autorid. Idamaises-kreekastunud olukorras otsitakse Uue Testamendi kristoloogiliste kujutluste algust. Sealt arvatakse pärit olevat neitsist sünd, lihakssaamine, kannatamine, surm ja ülestõusmine, sakrament ja veel muudki.
Kreekausulisele mõtlemisele olevat omane inimese jumalustamine. Kristluses ei muutuvat inimene Jumalaks ega Jumal inimeseks. Kristluse edu just paganlikus maailmas näitavatki, et need ei ole juudi, vaid paganlikud kujutlused.
Ristiusu isklikuks asutajaks on juutide arvates Paulus. Juutide uurimises hoitakse kinni teravast vastuolust Jeesuse ja Pauluse õpetuste vahel. Jeesus on veel juut, Paulus pole enam juut.
Pauluse usupõhimõtted käivat risti vastu juutide usupõhimõtetele. Tema õpetus inimesest olevat mittejuudilik. See tulevat nähtavale tema pärispatu mõistes. Paulusel esinevat müsteeriumipärane ja sakramentaalne lunastus vastandina juutluse kõlbelisuse kaudu lunastusele. Juutluses olevat usk isiklik vahekord Jumala ja inimese vahel.
Paganate apostli isikusuurust ei eita mitmed juudi kriitikud. Tema teene on, et evangeelium tungis paganate maailma.
Ajapikku kujuneb kristliku kiriku ja juutluse vahekord vaenulikuks. Kristluses paisus suuremaks vaenulikkus juutluse vastu, juutluses eitati kristoloogiat. Teiseks suureks tüliõunaks sai Seadus. Ristiusu arenguga rööbiti selgitas ka juutlus järjest enam oma omapära. Alles kristlus aitas luua puhast juutlust. Võitluses Pauluse vastu toetuti tugevasti rangele monoteismile. Eitatakse igasugust vahendajat Jumala ja inimese vahel. Pauluse õpetust peetakse valeks, eriti tema õpetust pattulangemisest.
Tänased vabameelsed juudid tunnustavad Jeesuse maailmaajaloolist tähtsust. Mõned peavad Jeesust suurimaks juudiks ja suurimaks inimeseks. Jeesusele antakse aukoht juutluse ajaloos. Juudid ei lähe temast enam vaikides mööda, nagu nad olid teinud seda seitseteist sajandit. Kuid juutluse teoloogia, inimeseõpetus, päästeõpetus ja kõlblusõpetus ei luba tunnistada Jeesust Kristuseks. Jeesus on juutidele ainult üks nende suurtest meestest pidevas suurte meeste ajaloolises reas, kellel pole eesõigustatud asendit Jumala ees. Nad peavad evangeeliumi esmaklassiliseks usuliseks kirjanduseks, kuid mitte uue usu ilmutajaks. Tulevikus olevat koht ka Jeesusel ja evangeeliumidel, ometigi saavat selleks siiski puhastatud ja täiendatud juutlus.
Kokkuvõte
Juutluse Jeesuse elu uurimine on vana umbkaudu sada aastat. See on tugevasti sõltunud kristliku teoloogia kaasaegsest uurimisest. Juudid hakkasid sellega tegelema, kui oli juba olemas kristlik piibliteadus.
Juutlus tahab jääda iseseisvaks ja tahab oma seisukohti kaitsta kristluse vastu. Juutlus tahab näidata, et Jeesus kuulub juutlusse, ta ei olevatki tahtnud rajada uut usku. Teda tahetakse näidata ehtsalt juudiusulisena. Siin ilmnevad raskused, et tunnistada Jeesust juudiusuliseks, tuleb moonutada ajaloolist tõde, seepärast vaidlevad nad omavahel ega leia ühist keelt.
Senini lahendamatuks mõistatuseks jääb Jeesuse isiku ja kristliku kiriku tekkimise küsimus.
Ühel meelel on juudisoost uurijad järgmises:
1. Jeesuse vaimseid eeldusi tuleb otsida variseride õpetusest. Rõhutatakse ka Jeesuse seost hilisjuudi apokalüptikaga või esseenlusega. Jeesuse põhiliseks mõtlemise viisiks ja tema õpetuseks on variseride oma.
2. Juudid ei salga Jeesuse messia-olemust. Ei kahelda selles, et ta ise tahtis olla Messias. Ainult Jeesuse niigusune Messiaks saamine polnud normaalne, vaid oli puhtalt isiklik, originaalne looming, ajaloo anomaalia, mida ei saa lähemalt määrata.
3. Rabidest erinevaks tuleb pidada järgmisi Jeesuse iseloomujooni: omapärast eneseteadvust, mis ei esine teiste juudi õpetajate juures, apokalüptikutega ühist peatset Jumala riigi algamist, kõlbelis-usulise nõude paisutamist absoluutseks, rahvuslikest väärtustest mittehoolimist, millega arvestasid variserid, individualismi ja suveräänset hoiakut Seaduse suhtes, erakordset huvi kadunute vastu, patuseid ülesotsivat armastust.
Juudisoost uurijate abiga on saadud ka õigem pilt variseridest. Nad ei olnud ajaloos languse ilminguks, vaid teataval määral loovuse ja arengu kandjad. Variserlus on iseseisev usurühmitus, kellel on tugev usk ja see tähistab ajaloo kõrgpunkti.
Juudid on ja jäävad oma usu edasikandjaks. Juudid ei saa enam Jeesusest Kristusest tähelepanuta mööduda või põlastusega tema peale mõtelda. Nad peavad kuidagi leidma lahenduse Kristuse kohta. Millises suunas see toimub, on vara ütelda. Igatahes kahepoolne Jeesuse elu uurimine kristlaste ja juutide poolt on senini viljastanud selle uurimist ja loodetavasti teeb seda ka tulevikus.
EELK Usuteaduse Instituudi toimetised VIII 1996
(Lõpp)

admin Teoloogia

Comments are closed.