Home > Tunnistused > Kaks nädalat TÕOTATUD MAAL (3)

Kaks nädalat TÕOTATUD MAAL (3)

august 1st, 2005

Masada kui juutide vapruse sümbol
Teine öö Pühal Maal jäi enam kui üürikeseks. Õhtul pidasime ühist sõjanõu vallutada Masada kindlus päikesetõusuks.
Kõrb magab veel, kui meie motellis süttivad üksteise järel tuled. Enne viit oleme motelli väravas. Vaevalt hahetab, mäemürakas otse meie peade kohal näib esimestes koidukiirtes kui ilmutus.
Rada, mis algab otse meie öömaja tagant, muutub järjest kitsamaks ja kivisemaks. Peeter ja Anti rühivad meist kaugel ees. Suvistest seenelkäigu-matkadest Võiste mägedes on siiski nii palju kasu, et kuskil teises kolmandikus tekkinud surnud punkt saab ületatud.
Kuid kahjuks kohtame päikest mitte mäe tipus, vaid palju varem. See on imeline pilt, kui tema veidi unised kiired ilmuvad Surnumere kohale. Kui ilus ja võimas ja kui ainulaadne on kõrb! Olen arvanud, et inimene vajab merd või vähemalt oja, mille kaldal elada. Kõrb on vee vastand. Kuid temas on elu palju enam, kui eemalt paistab. Sest kõrb on see koht, kus inimlaps saab kokku Jumalaga.
Aste astmelt läheneme Masada kindluse väravale ja silm hakkab haarama kindluse võimsust ja haaret. Tundub, et meie võiksime olla esimesed kindluses sel hommikul, sest köisraudtee veel ei tööta ja vaevalt oli minejaid meie ees. Kuid ei, me pole esimesed, mõned juudi noormehed on tulnud, et palvetada ja otsida Jumalat.
Kui tihti meie, kristlased, arutleme selle üle, kas juudid üldse otsivad Jumalat, neil on ju Mooses ja käsuõpetus. Iisraelis nägime tuhandeid juute, kes kummardavad oma Jehoovat tões ja vaimus, kes seisavad müüripraos oma rahvale nii raskel ajal. Täiesti uskmatut juuti pole olemas. Isegi see, kes nimetab end ateistiks, ootab kokkusaamist Kõigekõrgemaga
Jalutame mööda kindluse platvorme. Tuul tuleb, jahutab ja pühib ära väsimuse.
Masada kindlus kõrgub Surnumere tasemest 440m kõrgusel. Kindluse ehitasid roomlased, kuid juhtus, et just siin avaldasid juudid erakordset vastupanuvõimet roomlastele. Pärast kaotust roomlastele ja teise templi langemist jäi Masada viimaseks paigaks, kus juudid võitlesid oma vabaduse eest. Kindluse kaitsjad suutsid vastu pidada kolm aastat. Aastal 72, kolm aastat pärast seda, kui Titus oli teinud maatasa Jeriusalemma templi, piirati Masadat veel kuid.
Algul arvati, et kindluse kaitsjad surid nälga ja veepuudusesse, kuid siis selgus, et kindluses oli piisavalt toitu ja vett. 967 juuti (mehed, naised, lapsed) otsustasid minna vabasurma. Siin paigas mõtled neile, kes valisid orjusele ja alandusele surma.
Platvormidelt avaneb võimas panoraam Surnumerele, mägedele, kõrbele. Näib, et taevas on nii lähedal, et seda võiks lausa puutuda…
Jalutame mööda kindlust, kohates jälgi roomlaste kunagisest hiilgusest: väravad, vaatlustornid, lossid, saunad, kümblusruumid, terrassid. Sünagoog. Kus iganes juudid olid, ehitasid nad pühakoja.
Meedia armastab näidata juute sõjaka rahvana. Kes on veel Piiblit “nuusutanud”, toob oma väidete kinnituseks sõjakaid detaile Vanast Testamendist.
Kas Masada kindlus on juutidele sõjakuse sümbol? Kui noorsõdurid tuuakse siia sõjaväevannet andma, kas siis selleks, et täita nad fanatismi ja võitlusjanuga?
Pigem vastupidi. Masadal asuvad juutluse vastupanuvõime juured, siin on see paik, mis õpetab neile mitte ründama võõraid, kuid ka mitte alla andma, vaid seisma selle eest, mis isade õpetuse ja Piibli kohaselt neile kuulub.
Tegelikult on juudid väga rahuarmastav rahvas. Eriti nüüd, kui maa on verest tühjaks jooksmas…
Pühal Maal nägime nii sageli, et “shalom” ei ole ainult sõna, see on selle rahu igatseva rahva olemus, tema omapära, identiteet…
Ja et ükskord ometi lõpeksid tipptundidel busside, kohvikute, turgude õhkulaskmised, on juudid astumas järjekordset riskantset sammu. Gaza asundused on lubatud loovutada. Neli või mitu asundust Iisraeli südamest Juudamaast samuti. Kas ikka veel on neid, kes usuvad, et maa loovutamine rahu vastu annab ükskord tulemusi? Kui väikeseks peab olema juudi riik kahanenud, et vägivald lõpeks?
Siin osatakse külalisi vastu võtta
Hommikulauda jõuame õhetavate, veidi väsinute, kuid õnnelikena. Muide, paar sõna ka meie menüüst Iisraelis, mis oli igas mõttes erakordne.
Kõigepealt – aeg. Keegi meist ei olnud harjunud istuma hommikul kell seitse ääretult rikkalikku lauda. Lahkusime sealt ägisedes, kuigi õige pea pidime asuma teele.
Teiseks – toit ise. Kuigi Iisrael on väga külalislahke maa, kus loetakse oma külaliste soove juba silmist, ei kavatseta siin nende pärast rikkuda käsku. Enne Iisraeli sõitu pidi grupp otsustama, kas ta toidulaual Pühal Maal on liha- või piimatoidud. Meie grupp otsustas piimatoitude kasuks ja nii ei näinud me selle kahe nädala jooksul laual kordagi liha, küll aga äärmiselt rikkalikku valikut piima-, kohupiima-, jogurtitoitudest, kalaroogadest, aed- ja puuviljadest, salatitest, munaroogadest, küpsetistest.
Nii piisaski tavaliselt rikkalikust hommikusöögist terveks päevaks, lõunal ja õhtul sai end turgutatud kohvi ja teega. Aga üks vältimatu kaaslane, keda me tavaliselt kodus ligi ei võta, oli meie Iisraeli päevade kõige vajalikum kaaslane, sõltumata sellest, kas olime konverentsisaalis, ronisime Masada kindluse tippu, tuiskasime bussiga läbi Negevi kõrbe või nautisime jalutuskäike õhtuses Jeruusalemmas. Ja selleks kaaslaseks oli kõhukas veepudel.
Ma ei ole iial nii tohutult vett rüübanud, kuid see nagu auras ära; ei olnud ka sellist higistamist, nagu kuumadel suvepäevadel kodus. Kõrb ja kuivus nagu neelasid selle vedeliku, mida me pidevalt rüüpasime.
Päev jätkus. Osa meist, innustatud Riina ja Ülo juttudest, läksid nautima muda. Sealsed spad, tervisekeskused ei pea oma toorainet kusagilt kaugelt kohale vedama. Kõik on käe-jala juures – Surnumeri kui erakordselt rikas ilu- ja tervisevabrik, kuumus, päike.
Surnumeri on tegelikult hiiglaslik järv, millel puudub äravool.
Surnumeri on 76 km pikk, suurim laius on 15 km, pindala 1050 ruutkilomeetrit.
Ühtegi elusolendit peale bakterite Soolamerest ei ole võimalik leida, küll aga palju keemilisi ühendeid, millest toodetakse soola- ja broomiühendeid, kosmeetikat, ravimeid, väetisi jpm.
Ette rutates olgu öeldud, et teinud läbi kõikvõimalikud väävlivannid, mudaprotseduurid, suplused, naaseb see pool meie grupist tagasi otse uute inimestena. Nad õhetavad ja lausa pakatavad tervisest.
Meie, ülejäänud, tegime sel ajal tutvust kaubanduseluga. Ühes poes kohtusime noorukese venelannaga, kes tuli Iisraeli lapsena ja on nüüd paariteist aastaga siinse eluga väga hästi kohanenud. Tema ema töötab samuti kaubanduses. Pärin, kuidas talle meeldib elada Iisraelis.
“Hirmu ei ole, kuigi pidevalt juhtub midagi. Iga päev kuuled teateid pommidest ja rünnakutest ja vihkamisest. On neid, kes lähevad tagasi, Venemaale või mujale, aga neid ei ole palju.”
See saladuslik Surnumeri
Sõidame üles mäe tippu, kus on En Gedi botaanikaaed. En Gedi on koht, mida on mitmel korral Piiblis nimetatud. Siin avastame end botaanikaaiast, mis on ühendatud võõrastemajaga. Mulle meeldib see iisraellaste praktiline mõistus, mis on ühendatud kaunite kunstide ja andidega. Hämmastav on jalutada kõrbemägedel palmide all ja vaadata all keskpäevases lõõsas lebavat Surnumerd.
Kui sinul, armas lugeja, on jäänud mulje, et kõik Püha Maa rikkused tulevad otse taevast, siis on see tõde, kuid vaid osaliselt. Iisraelis lausa hämmastas selle rahva nutikas ja visa töökus. Üks näide. Kui nägime hotelli esisel kasvavate lillede juures sõrmejämedusi veejuhtmeid, arvasime: Olgu peale, see siin on hotell. Kuid samasuguseid veejuhtmeid nägime oaasides, parkides, aiandites, aedades. Iga taim, mis Pühal Maal mulda pannakse, võib olla kindel, et joogivesi jõuab temani. Jumal on õpetanud oma rahvale nutikust ja kokkuhoidu ning töökust.
Õhtul naudime Surnumerd veel üks kord. Istume vees ja kõik Mendelejevi tabeli 103 keemilist ainet avaldavad meile oma kasulikku (loodetavasti!) mõju.
Huvitav oli seegi, et pärast soolavannis istumist oleks pidanud meie nahk meenutama soolaturska, kuid oli hoopis õline ja pehme. Ongi arvatud, et 1 Moosese raamatus 15. peatükis 10. salmis viites maapigile “Aga Siddimi org oli täis maapigi auke…” võibki leida põhjuse, miks Surnumeri on õline.
Niisiis on see paik täis saladusi, mille lahenduse leiame mitte nüüdisteadustest, vaid Piiblist.
Mõni meist oli jõudnud juba ära proovida Surnumere mineraalidest valmistatud kreeme. Nõnda elus on see surnud meri…
Järgmisel päeval aga asume teele Jeesuse jalajälgedesse – Galilea maile!
Õhtu aga lõpeb ühise leivamurdmisega ning meenutustega möödunud päevale. Kui palju rõõmu selles oli!
(Järgneb)

admin Tunnistused

Comments are closed.