Home > Kultuur > Perekonnaõnn

Perekonnaõnn

august 1st, 2005

Jitshok Leib Perets
Jitshok Leib Perets on üks mõistatuslikemaid 19.-20. sajandi vahetuse juudi kirjanikke. Ta ise on end nimetanud vastuolude inimeseks.
Vastuoluderohke on olnud ka tema enda elu. Ilmaliku Euroopa ühiskonna liige, sotsialist, kes istus isegi tsaari-Venemaa vanglas, samal ajal suurepärane talmudi ja juudi usundi tundja.
Jitshok Leib Perets (1851-1915) sündis Poolas ja kasvas üles väga uskliku ema hoole all. Noorena sukeldus ta toora ja talmudi õppimisse.
1890 ilmus tema esimene jutustustekogu. Kirjaniku looming on mitmekesine: luuletused, jutustused, poeemid, näidendid, esseed.
Vastuoluderikas on samuti Jitshok Leib Peretsi looming – ulatudes realismist romantikani. Tema loomingu põhitooniks on sügav, mediteeriv tõsidus, mis pärines hassiidlikust inimese- ja eluarmastusest.
Perets on sündinud jutuvestja, ta kirjutab lihtsalt ja selgelt. Sündmused ise viivad lugeja kaasa.
Avaldame Jitshok Leib Peretsi jutu "Perekonnaõnn".
Chajim on pakikandja.
Kui ta läheb mööda tänavat, küürus oma kaubakasti all, ei ole teda nähagi; tundub, et kast üksi käib kahel jalal…
Rasket hingamist on aga juba kaugelt kuulda!
Kuid – nüüd paneb ta koorma maha, saab mõne krossi; ta ajab end sirgu, tõmbab sügavalt hinge, vallandab ülesseotud kuuesiilud, pühib näolt higi, läheb kaevu juurde, joob paar sõõmu vett ja jookseb ühte hoovi sisse.
Ta jääb seisma ühe maja seina äärde. Kergitab hiiglasuurt pead, nii et habe, nina ja mütsinokk jäävad ühele joonele.
Ta hüüab:
"Chane!"
Katuse all avaneb väike aken ning väike valge tanuga naisepea vastab:
"Chajim?!"
Abielupaar silmitseb teineteist üsna rahulolevalt; naabrid ütlevad: nad kudrutavad. Chajim viskab naisele üles oma teenistuse, mis on mässitud paberitükikesse. Chane haarab selle õhust; see pole tal esimene kord.
Kui osav sa oled!" ütleb Chajim, ning tal pole sugugi tahtmist ära minna.
"Mine, mine, Chajim!" naeratab naine. "Ma ei saa haige lapse juurest ära tulla… Ma panin hälli pliidi juurde… Käega riisun vahtu ja jalaga kiigutan last…"
"Kuidas tal on?"
"Parem!"
"Tänu Jumalale! Ja Henne?"
"Õmbleja juures!"
"Jossel?"
"Hederis."
Chajim laseb habeme uuesti alla vajuda ja läheb ära, ning Chane vaatab talle järele, kuni ta kaob.
Neljapäeviti ja reedeti kestab see kauem.
"Kui palju sul siin paberi sees on?" küsib Chane.
"Kakskümmend kaks krossi."
"Kardan, et seda on vähe!"
"Mida sul siis vaja on, Chane?"
"Kuue krooni eest salvi lapsele, mõne krossi eest küünlaid, taigen mul on juba, liha ka poolteist naela… noh, veini pühitsuse tarvis… täna on vaja veel paar halgu!"
"Küll ma muretsen sulle halud, turul peaks olema."
"Veel on mul vaja…"
Ning ta arvutab, mis tal sabatiks veel tarvis läheb. Lõpuks lepivad nad kokku: pühitsuse võib teha ka saiale, ning nii mõnigi asi võib vabalt ära jääda.
Peaasi on – küünlad ning salv lapsele!
Seepärast, kui Jumal aitab, et lapsed on terved, messingküünlajalad pantimata ning kui on olemas veel ka sai – on abielupaaril üsnagi rõõmus sabat!
Sest Chane on meister saiade peale!
Alati on tal küll midagi puudu: kord jahu, siis munad, siis rasv, kuid ometi tuleb välja rasvane, magus, isuäratav sai; see lausa sulab suus!
"Selle tegi ingel," ütleb Chane ja muheleb rõõmust.
"Muidugi ingel, kindlasti ingel!" naerab Chajim. "Sa arvad, et oled väike ingel, et tuled toime minuga ja lastega… Kui palju on nad sulle muret teinud, ja minagi saan mõnikord kurjaks… Kas ma olen kunagi sult sõimu kuulda saanud, nagu teised oma naistelt? Ja kas on sul minust palju rõõmu olnud? Sina ja lapsed käite paljalt ja paljajalu… Mis on minust kasu? Ei pühitsemisel ega sabati ärasaatmisel, ma ei oska isegi õigesti laulda sabatilauas…"
"Ometi oled sa hea isa ja hea mees!" jääb Chane enda juurde kindlaks. "Oleks minul ja kogu Iisraelil säärane aasta! Ma tahaksin vanaks saada ainult koos sinuga, annaks seda maailma Isand!"
Ning abielupaar vaatab teineteisele silma, nii sõbralikult, nii soojalt, nii südamlikult, et tundub, nagu tuleksid nad alles huppe alt.
Laua ümber on veelgi rõõmsam.
Pärast uinakut läheb Chajim pisikesse sünagoogi toorat kuulama. Melammed õpetab seal lihtsatele inimestele toora seletust. On palav, inimeste näod on unised; üks tukub veel, teine haigutab valjusti. Ent äkki, kui asi jõuab õigesse kohta – kui tuleb juttu teisest maailmast, põrgust, kus patuseid pekstakse raudsete nuutidega, helgest paradiisist, kus vagad istuvad ja õpivad toorat, kuldkroonid peas -, ärkavad kõik üles; suud pärani, näod punetavad… Hinge kinni pidades kuulatakse, kuidas on asjad teises maailmas!
Chajim seisab tavaliselt ahju juures. Tal on pisarad silmis, käed ja jalad värisevad. Ta on üleni teises maailmas. Ta kannatab koos patustega, supleb kuumas tõrvas; ta visatakse välja, teise maailmaotsa; ta korjab laaste tihedas metsas… Ta elab kõike läbi, ning külm higi katab teda… Selle eest on tal hiljem ühesugune õndsus koos kõigi vagadega: helge paradiis, inglid, leviaatan. Messia-aja härg ning kõik head asjad on ta silme ees nõnda elavalt, et kui melammed lõpetab, raamatut suudleb ja selle kinni paneb, ärkab ta nagu unest, tuleb nagu teisest maailmast.
"Ah," tõmbab ta sügavasti hinge, mida ta kogu aeg oli kinni hoidnud. "Maailma Isand! Et oleks kas või tükike, kas või raasuke õndsust… mulle, mu naisele ja mu lapsukestele!"
Ning seejärel muutub ta kurvaks; ta küsib endalt: "Kuidas saaksin ma seda?…"
Ükskord läheb ta pärast õpetust melammedi juurde.
"Rebe," ütleb ta ja hääl väriseb, "andke mulle nõu, kuidas saada osa teisest maailmast!"
"Õpi toorat, mu laps!" kuuleb ta vastust.
"Ma ei oska!"
"Õpi Mišnad… Ejn Jaakevit, kas või Peirekit…"
"Ma ei oska!"
"Loe psalme!"
"Mul ei ole aega!"
"Palveta keskendunult!"
"Ma ei saa aru, mida ma palvetan!"
Melammed silmitseb teda kaastundlikult.
"Kes sa oled!" küsib ta.
"Pakikandja."
"Noh, teeni siis neid, kes õpivad toorat."
"Kuidas?"
"Too näiteks igal õhtul palvemajja paar kannu vett, et õppijatel oleks juua…"
Chajim muutub rõõmsaks.
"Rebe," küsib ta edasi, "aga mu naine?"
"Kui mees istub paradiisis toolil, on naine tema jalajäriks."
Kui Chajim tuleb koju sabatit ära saatma, istub Chane ning palvetab: "Aabrahami Jumal…" Kui Chajim teda näeb, tuleb värin ta südamesse.
"Ei, Chane," tormab ta tema juurde, "Ma ei taha, et sa oleksid mulle jalajäriks. Ma kummardan su poole, tõstan su üles ja panan su enda kõrvale istuma. Me istume koos ühel toolil, nii nagu praegu. Meil on nii hea koos olla; kuuled, Chane, sa istud minuga ühel toolil. Küll juba maailma Isand seda lubab!"
(1891)

admin Kultuur

Comments are closed.