Home > JRKS > Suur on juutide ja Iisraeli kannatuste kaal Jumala silmis

Suur on juutide ja Iisraeli kannatuste kaal Jumala silmis

november 1st, 2005

Piret Udikas

Iisraeli sõprade igasuvine tippsündmus paaripäevane laager toimus seekord Harjumaal Muusika külas noorte misjo­ni­keskuses. Laager algas tavakohase sabatiõhtuga ja lõppes jumalateenistusega.
Jumalarahvast kogunes arvukalt – kaugemad tulijad otse Iisraelist, aga ka Soomest ning paljudest paikadest üle Eesti.
Laupäev oli tõeline info- ja palvepäev, täis uudiseid, küsi­mu­si, aga ka vastuseid.

Lisa Rüdiger: "Kaananimaa on antud Iisraelile igaveseks omandiks."
Mul on hea meel, et saan olla jälle Eestis, see on suur eesõigus ja suur rõõm. Mitmed teist on öelnud, et nad palvetavad minu eest igal hommikul. Suur tänu!

Iisraelis on Jaakobi ahastuse aeg
Kirjas efeslastele 3:14-19 on öeldud: "Sellepärast ma nõtkutan põlvi Isa ees, kelle lapsiks nimetatakse kõiki suguvõsasid taevas ja maa peal, et ta annaks teile oma au rikkust mööda saada tugevaks tema Vaimu läbi seespidise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie süda­meis ning te oleksite juurdunud ja rajatud armastusse, et võiksite täiesti mõista ühes kõigi pühadega, mäherdune on armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus, ja ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab kõik tunnetuse; et te oleksite täidetud Jumala kõige täiusega."
Iisraelis on praegu Jaakobi ahastuse aeg, sest tulemas on Gaza evakueerimine.
Jr 30:5-8: "…sest nõnda ütleb Jehoova: "Me oleme kuulnud hirmukisa: on kartus, aga mitte rahu! Küsige ometi ja vaadake: kas meesterahvas sünnitab? Mispärast ma näen igat meest käed puusadel nagu sünnitajal naisel, ja mispärast on kõik näod muutunud kahvatumaks? Häda! Sest see päev on suur, sellesarnast ei ole! See on Jaakobile ahastuse aeg, aga ta päästetakse sellest!"
Jaakob on praegu hädas. Oht tuleb kahest suunast: kuna rahvas on lõhes­tatud, on reaalne kodusõjaoht. Väljastpoolt on karta kolmandat intifadat Palestiina araablastelt. Viimasel ajal on nad rünnanud 80-100 korda nädalas. Võib tulla järjekordne araablaste ülestõus, mille eesmärk on juudid maalt välja ajada. Kuid Jumal päästab oma rahva, kuigi see pole lihtne, on palju ohte ja kohtumõistmist. Meie peame rohkem kui kunagi varem Iisraeli toetama.
Peame teadma fakte, poliitilisi põhjusi, et meie palved oleksid asjakohased.
21 Gaza juudiasunduse ja 4 Põhja-Samaaria asunduse evakueerimine hõlmab 9000 inimest. Gaza kuulutati suletud militaartsooniks, sissesaamiseks oli vaja eriluba. Suurim protestimarss oli 2 nädala eest, protestijaid ei lastud Gazasse, politseinikud piirasid nad sisse. Vastasseis 20 000 protestandi ja 10 000 politsei­niku vahel suures kõrbekuumuses, erakordse pinge all – kõik see oleks võinud väga halvasti lõppeda.
Palvetasime palju, et ei kasutataks vägivalda, et ei juhtuks veel hullemat tragöödiat. Jumal sekkus: politseinikud ja protestijad palvetasid ja nutsid koos. Hiljuti kogunes umbes 35 000 evakueerimise vastast, 1500 neist üritas politseinike ringist läbi murda, see ei õnnestunud. Olukord on väga pingeline, jätkakem palumist, et ei tuleks sõda vend venna vastu.
Ekstremiste on mõlemal poolel. Juudi ekstremistide kava on tekitada rahutusi araablaste seas, et oleks võimalik evakueerimised ära hoida ja et pinged püsiksid.
Naispolitseinikud juhtisid evakueerimisrühma, et inimesi maha rahustada. Oli sõdureid, kes ei kuuletunud käsule, kui nad pidid lammutama hooned Gazas. See ei ole lahendus ja väga ohtlik Iisraeli kaitse jaoks – kuna terroristid on ümberringi ja jälgivad: mis juhtub. Samuti ümbritsevad Iisraeli vaenulikud maad. Neid sõdureid karistati. Samas satuvad sõdurid-politseinikud, kes kuuletuvad käsule, tihti suurde sisemisse konflikti. Paljud neist nutsid, kui pidid lammutama juutide peakorteri Gazas. Oli neid, kes nimetasid sõdureid natsideks. Jaakob on ahastuses.

Surve Iisraelile tuleb USAst ja EList
Evakueerimisplaan võeti parlamendis vastu 57% poolthäältega, inimesed on väsinud kõigest ega suuda enam võidelda. Valitsus otsustas lahkuda koridorist Gaza ja Egiptuse piiri vahel. Egiptus ei ole usaldusväärne. Kui need evakueerimised õnnestuvad, siis majad lammutatakse, kalmistud kaevatakse üles. Inimesed saavad hüvitust. Iisrael maksab osa rahast, USA teise osa.
Mina arvan, et asundustest lahkumine ei too rahu. Olukord on väga keeruline, poliitikat ei tehta vaakumis. Arvatakse, et kui Gaza antakse ära, võib säilitada suured asundused Juudamaal ja Samaarias. Kui neist loobutakse, jääb Iisraeli laiuseks Netanja ja Tulkrami vahel ainult 15 km ja sellist maad ei ole võimalik efektiivselt kaitsta. See on strateegiline põhjus. Iisrael vajab strateegilist puhvertsooni. Gaza on terroristide kindlus ja peakorter.
Juudi demokraatia läheks Gazas kaduma. Gaza probleem on selles, et seal elab miljon palestiinlast ja ainult 8000 juuti nende keskel. Kui Iisrael annekteeriks Gaza sektori, siis valitsus peab andma palestiinlastele demokraatlikud õigused, sest Iisrael on demokraatlik riik: hääleõigused, kodakondsuse jne. See on väga ohtlik, sest Gaza sektor on terroristide kindlus ja peakorter. Araablaste sündivus on ka palju suurem, nii võiksid nad Iisraeli üle võtta seestpoolt – ka sel juhul läheks juudi iseloom ja demokraatia seal kaduma. Seetõttu otsustasid nad lahkuda. Iisrael sõltub välismaa, eriti USA rahast. Kui Iisraelil enam ei ole piirkonnas konrolli, on terroristidel rohkem vabadust. Palestiinlaste peaminister ütles Gazas otse: "Täna Gaza, homme Jeruusalemm." Gaza on algus, araablased tahavad kogu Iisraeli endale. Surve Iisraelile tuleb USAst ja Euroopa Liidust. Kui Hamas võidab valimised, suureneb oht Iisraeli jaoks veelgi. Al Qaeda terroristid on juba sinna teel. Paluge, et Jumal kaitseks Iisraeli koos Iisraeli armeega.

Erinevad saatused, erinevad valikud
Meedia näitab, nagu oleksid kõik ühesugused terroristid. Tooksin mõned väljavõtted ühest ingliskeelsest artiklist. Üks mees elas seal 6 aastat ja tema oli evakueerimisega nõus. Eriti pärast seda, kui üks rakett kukkus nende majale. "Mul oli vaja minna just sinna ruumi, kuhu rakett kukkus. Meie poeg oli 4-kuune ja juhtus nii, et tõstsime ta diivanilt üles vaid mõni sekund enne seda, kui tuli löök­laine. See oli kohu­tav, kogu maja pöö­rati hetkega segi. Läksime sinna ela­ma kogu perega rahalise toetuse pä­rast. Oleme lahku­mi­sega nõus, sest elu seal on liiga ohtlik."
Teisel grupil ini­mestel ei ole kusa­gile minna ja loomu­likult nad ei taha lahkuda.. Ühe 56-aastase Gaza ela­niku kodu on seal olnud 27 aastat. "Olen põlluharija, kasvatame lille­isti­kuid, saadame mil­jo­neid taimi eks­porti. Mul on kuus last, nad kõik elavad seal. Olen holokaus­tis ellujäänute laps. Isa jäi ellu ja sai loa emigreeruda nelja riiki. Ta valis Iisraeli, sest "see on koht, kust nad mind enam välja ei juuri". Võimalik, et ta kahetseb praegu, et ei läinud elama New Yorki. Mõned nädalad tagasi keskööl olin veel ärkvel ja ütlesin enesele: võtan seina pealt pildi ja vaatan, kuidas seda pakkida. Ma ei suutnud seda teha… Nad ei pea kasutama jõudu. Kui politsei sisse tuleb, lähen vaikides. Ei suuda midagi pakkida, jätan kõik, mille olen ise ehitanud."
Kolmandasse gruppi kuuluvad need, kes tahavad iga hinna eest vastu panna. Üks neist, kes on kunstnik, jutustab:"Mõned kuud enne intifada algust hakkasin väga aktiivselt tegutsema julgeolekuküsimustega, enne seda esinesin näitlejana. Nüüd viimastel kuudel olen täielikult väljaviimisplaani vastu võidelnud. Sõidan mööda maad ringi ja pean koosolekuid. Vahel ma lähen magama siis, kui abikaasa hakkab hommikusele palvekoosolekule minema. See on üks lõpuaja nuhtlus, mis on tulnud taevast. Meid on valitud meie identiteeti hoidma. Me ei nõustu Gazast lahkumisega, sest see oleks ka lahkumine meie ajaloost, identiteedist. Meil on poeg, kes peab minema armeesse, ma ei tea, milline on minu laste suhtumine riiki ja valitsusse."
Nagu nägime, on selles küsimuses Iisraelis täiesti erinevad arvamused. Paluge, et iisraellased saaksid trööstitud. Paljud neist hüüavad Jumala poole. Palvetage, et Jumal vastaks neile, et nad elaksid kooskõlas Jumalaga. Et Jumal näitaks end inimestele, kes on meeleheitel. Need inimesed peavad ju koos edasi elama.

Püha Maad jagavad rahvad satuvad Jumala meelepaha alla
Paljud kristlased on veendunud, et Jumal ei ole maa loovutamisega nõus. On võimalik, et Jumal korrigeerib oma rahvast, laseb sel toimuda, et rahvas pöörduks tema poole.
Mida peame tegema meie, kristlased, kes armastavad Iisraeli? Me peame hoiatama neid rahvaid, kes sunnivad Iisraeli andma ära maad. Peame ka respekteerima Iisraeli demokraatiat. Olen kuulnud kristlasi väljastpoolt Iisraeli ütlemas, et meie marsime Gazasse ja paneme vastu. See pole lahendus. Nemad peavad Iisraelis ju edasi elama.
Meie ülesanne oleks igal moel püüda antisemitismi ära hoida ja kutsuda Iisraeli üles pöörduma Jumala poole.
Joeli raamatus 4: 7 on kirjas: "Vaata, ma panen nad liikvele paigast, kuhu te nad olete müünud, ja saadan teie teod teie oma pea peale tagasi!". Piibel ütleb väga selgelt, et rahvad, kes jagavad Iisraeli, satuvad Jumala meelepaha alla. Seega mõjutab praegune Gaza konflikt kogu maailma. Kaananimaa on antud juudi rahvale igaveseks omandiks, see on osa maailma lunastusplaanist. Mängida sellega, mida Jumal on andnud, on suur eksitus. Rahvad peavad saama hoiatatud: kui nad väga kergelt tõukavad ära Jumala plaani, kuulevad nad temast üsna pea. Teisalt on prohvetid rääkinud alati Iisraeli vaimulikust olukorrast. Taganemine esiisade Jumala teenimisest on alati valmistanud rahvale piina ja häda ka tema piiride pärast. Lõpuks on Jumal hoiatanud ka kokkulepete eest võõrrahvastega ja kompromisside eest. Iisrael on kutsutud üles täiesti lootma Jumala peale.
Organisatsioonina, kes on tõendanud oma solidaarsust Iisraeliga, esitame järgmised teesid. Oleme veendunud, et Iisrael on asetanud end Gazast väljatõmbumisega tõelisse ohtu. Gazas elab põhiosa Hamasi terroriorganisatsiooni liikmetest. Nad kuulutavad häbiväärselt, et pärast juutide lahkumist kuulutavad nad selle paiga moslemite omaks. Nad jätkavad vägivaldset võitlust ka pärast väljatõmbumist. Me kardame, et raketid hakkavad maanduma Askelonis ja Ashdodis. Teiseks oleme veendunud, et rahvad, kes võtavad osa Iisraeli maa jagamisest, satuvad elava Jumala kätte. Assüüria ei ole muutunud. Paabel ja Rooma impeerium on välja surnud, ent jätkatakse nende kombel.
Armastusega kutsume Iisraeli üles alanduse ja meeleparanduse teele. Piibli ja armastuse Jumal on alati pöördunud rahva appihüüde poole ja teeb seda ka nüüd.
Me ei õpeta, mida nad peaksid ette võtma, kuid kutsume neid üles lootma Jumala peale, kes on kandnud neid kotkatiibadel sajandeid. Ta ei peta oma rahvast ka nüüd. Ta kuuleb neid, kui nad pöörduvad tema poole.
Kutsume kogudust üles tungiva ja pideva palve osadusse. Iisrael on tõelises ohus. Antisemitism ja Iisraeli-vastasus on maailmas vallandunud ja see hoiatab. Nüüd on aeg tõusta ja palvetada. Iisraeli juhtide pärast, tarkuse pärast, vabaduse pärast, Iisraeli lunastuse pärast. Palvetada Iisraeli eest ilma silmas pidamata Iisraeli vaimulikku olukorda, tähendab lahutada ennast Iisraeli Jumala plaanist. Jumal töötab Iisraeliga ja ta viib oma plaani ellu. Kutsume üles kristlasi hülgama igasuguse antisemitismi.
Riik julgustas inimesi asuma nendesse piirkondadesse, seesama riik sunnib praegu neid lahkuma. Tegu on kohutava inimliku tragöödiaga. Mehed, naised ja lapsed juuritakse välja nende kodudest, tuttavast ümbrusest, sellel on väga valulised ja dramaatilised tagajärjed. Nad vajavad teie palveid ja lohutusi.
Palvetage Iisraeli juhtide eest, paluge neile tarkust, paluge vabastuse ja Iisraeli lunastuse pärast.

Irina Stelmach: Kogu aeg räägitakse, et Iisraeli rahvas peab pöörduma Jumala poole. Tunnen neid inimesi, nad on sügavalt usklikud inimesed, nad palvetavad pidevalt. See noormees, kes tulistas araablasi, oli vaikne, väga religioosne, kuid tema närvid ei pidanud vastu. Ta ei vastutanud oma tegude eest. See ei olnud plaanitud rünnak. Iisraeli ajakirjandus on vasakpoolsetes kätes. Inimesed, keda mina austan, nimetavad inimeste jõuga väljaviimist nende kodudest deporteerimiseks, mitte evakueerimiseks, mida tehakse ju inimese heaks. Praegu on väga raske pidada Iisraeli demokraatlikuks riigiks. Normaalne lahendus oleks, kui öeldaks: me ei suuda teid kaitsta, tehke ise, mida tahate. Mul on väga kahju, et meie ainuke lootus, teie, kristlased, vaatate deporteerimist kõrvalt.
Corrie van Maanan : "Armastuse ja sõpruse kaudu jõuame juutideni."

Hollandlanna Corrie töötab Lisa Rüdigeri kolleegina Iisraelis Jeruusalemma Rahvusvahelises Kristlikus Suursaatkonnas.
Js 41:8-12: "Aga sina, Iisrael, mu sulane, Jaakob, kelle ma olen valinud mu sõbra Aabrahami sugu, sina, kelle ma võtsin maailma äärtest ja kutsusin selle kaugemaist paigust, üteldes sulle: "Sina oled mu sulane, ma valisin sind ega põlanud sind mitte!" – ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega! Vaata, häbenema ja piinlikkust tundma peavad kõik, kes on sinule vihased; olematuks saavad ja hukkuvad mehed, kes riidlevad sinuga! Sa otsid, aga enam sa ei leia neid mehi, kes võitlevad sinuga; olematuks saavad ja lõpevad mehed, kes sõdivad sinuga!"
Kõigi hädade keskel toimuvad imed. Ime on Iisraeli tagasipöördumine Tõotatud Maale. See on Jumala ustavus oma rahva vastu ja tema on tõotanud nad tuua tagasi. Tema teeb oma sõna teoks. Juudi rahva tagasipöördumine koju on meie tulevik ja lootus, juudi riigi püsimise garantii. Neil päevil Issand ehitab Jeruusalemma. Ta toob nad tagasi kõigist maailma nurkadest.
Jeruusalemma RKS kaudu saame takistada ja siduda saatana töid. Sellel aastal on 10800 juuti pöördunud tagasi esiisade maale. Läbi aastasadade on juudid tervitanud üksteist sõnadega: järgmisel aastal Jeruusalemmas. See on paljude jaoks tõeks saanud. Paljud Prantsusmaa juudid tulevad sel aastal. Ameerika Ühendriikidest on naasmas 3200 juuti. Lisaks saabub igas kuus sadu Etioopia juute. See on nende jaoks raske, nad ei räägi kohalikku keelt, suurem osa on rahata, olles jätnud maha sõbrad, majad, omandi. See on uus algus ja nad on kitsikuses. Selles töös saame meie olla kaasabilised.
Meie esimeseks ülesandeks on trööstida Iisraeli rahvast. See ei tähenda, et paneme plaastri haigele kohale ja arvame, et kõik saab korda. See tähendab nende kõrval seista, tunda sama valu, mis nemadki, tuua sellesse olukorda halastust ja mõistmist. Lohutamine tähendab anda edasi seda lohutust, mida ise oleme Issandalt saanud.

Praegu tuleb jagada nende valu
15 aasta eest alustasin Jeruusalemmas tööd haiglas, töötasin mitu aastat koos venelastega. Paar aastat olen aidanud koduhooldusel Venemaalt tulnud juute ja näinud inimesi, kes on palju haiget saanud. Esimesest päevast peale teadsin, et see on mulle Jumalalt antud töö. Tänu talle selle eest.
Hiljaaegu saabus üks vanem abielupaar Venemaalt. Mehel oli olnud insult. Perekond sai meie saatkonna läbi väikese korteri. Naine ütles: üksnes Jumal on see, kes tõi meid Iisraeli, me tunneme, me saabusime koju.
Nad on väga haavatavad, nõrgad, tihti pensionärid, haiged, ei oska kohalikku keelt, peaaegu ilma rahata. Ometi näeme seal Jumala ustavust. Nad on lülitatud Jeruusalemma ülikooli haigla erilisse rehabilitat­siooniprogrammi. Nad on jõudnud koju.
Lohutust saame väljendada paljudel eri viisidel. Tunnen sageli: see on Issand, kes teeb seda tööd, tema tõi nad Iisraeli, tema hoolitseb siin nende eest. On kirjutatud: see, mida me teeme viletsatele ja vaestele, seda teeme nagu Issandale.
Kuidas teie saate selles töös kaasa aidata? Lohutada juudi rahvast, toetada Iisraeli. Praegu ringleb palju negatiivseid uudiseid. Juudid on kannatanud nii palju valu ja äratõukamist, armastuse ja sõpruse kaudu saame jõuda nendeni. Iisraeli kõrval seismine tähendab jagamist ja tunnistamist. Praegu tuleb jagada ka nende valu. Meie ise ei suuda olukorda muuta, aga Issand suudab. Jumala sõna ei kuku iial läbi. Ta on tõotanud tuua Iisraeli välja rahvaste seast, asetada ta esivanemate maale ja anda neile uus süda, et nad järgikisd teda. Issand ise kõrvaldab nende vaenlased ja lunastab Iisraeli. Olen nii tänulik, teades, et Eestis on inimesi, kes armastavad Iisraeli.

Elhonen Saks: "Tuleb suur katsumuste aeg."

Elhonen Saks on sündinud ja elanud Eestis, IV järgu Valgetähe ordeni kavaler 2004.aaastast, 3 raamatu, ka "Püha Maa Iisrael" ja "Kes on juudid ja mis on holokaust" autor. Ajaloolane, ajakirjanik, publitsist.

Eestisse tulid juudid Venemaalt ja Lätist
Mul on hea meel olla nende hulgas, kes armastavad Iisraeli. Tutvustaksin veidi juutide ajalugu Eestis. Esimesed andmed juutide kohta Eestis pärinevad 1373. aastast, kui Tallinnas elanud juut Johannes. Edasi pole mitmesajal aastal leitud ühtegi dokumenti kohalike juutide kohta. Kuna orduajal neid Eestisse ei lubatud, siis siin neid ka ei olnud. Kui Põhja-Eesti läks rootslaste võimu alla, olevat siia tulnud juute Rootsist; keda valitsus kohustas vastu võtma ristiusku. Lõuna-Eesti kuni Tartuni oli Poola võimu all. Poolal olid juutidega paremad suhted. Poola riik oli väga võimas, aga puudus keskklass. Muide, huvitav on seegi, et Poola kuningas oli valitav. Oli kaks kihti: aadlikud, kes tegelesid peamiselt sõdade ja intriigidega, ning kirjaoskamatud talupojad. Puudusid aga keskklassi kuuluvad kaupmehed ja käsitöölised.
Kui Lääne-Euroopas läks järjekordselt juutide olukord väga halvaks, andis Poola kuningas dekreedi, millega lubas juutidel tulla Poolasse. Selle peale tuli palju juute Lääne ja Kesk-Euroopast Poolasse. Sel ajal rääkis enamik juute jidishi keelt, mis on saksa keele dialekt. Eestisse tulid Poola juudid läbi Läti. Statistilisi andmeid juutide arvukuse kohta tollal pole, neid võis olla mõni tuhat, peamiselt käsitöölised ja väikekaupmehed.
Kui Poola kaotas sõja Venemaaga, jäid siinsed alad Vene käsutusse. Peeter I kasutas väga palju juutide abi, kes olid head vahendajad Saksa aadli ja Vene võimude vahel, sest juudid valdavad palju keeli ja õpivad asukohamaa keele ära. Juute lubati nüüd Eestisse rohkem tulla. Tallinnas ei olnud üle saja juudi, osa juute läks Tartusse. 1632. rajati Tartu ülikool, kus õpikeeleks sai saksa keel, mis on juudi keele jidishi sugulane, nii mõnedki kasutasid võimalust minna Tartu ülikooli. Tartusse tuli õppima ka palju juute Venemaalt, kus neile tehti õppimiseks suuri kitsendusi.
Oli ka teine kanal, mille kaudu juudid sattusid Eestisse. 18. sajandi lõpul anti välja seadus, millega võeti 12-13-aastased juudi poisid vägivaldselt Vene sõjaväkke. Nende jaoks oli olemas spetsiaalne väeosa, seal juudi noormehed venestati ja viidi ristiusku. 25 aastat pidid nad sõjaväes teenima, pärast anti vaba luba minna elama ükskõik kuhu Venemaal; osa neist jäi Tallinna. 1860.a. tekkis Eestis väike juudi kogukond juutidest, kes olid sõjaväes olnud ja siia elama jäänud.

Sünagoogid hävitati
Sama sajandi lõpus tuli Tallinnasse elama juute teisel põhjusel. Kõrgema hariduse ja käsitööoskusega juudid võisid samuti siia elama tulla. 1870-ndatel aastatel oli Tallinnas kaks keskust: soldatite ning kaupmeeste-käsitööliste keskus. 1900 oli Tallinnas 2000 juuti, Tartus umbes sama palju. Sellest kõigest saab lugeda raamatust "Juutide ajaloost Eestis", mille autor Kopl Jokton on Venemaalt pärit juut, kes võitles Eesti vabadussõjas. Ta õppis Tartu ülikoolis. Ta oli sõjas kaotanud jala; hiljem läks ta elama Prantsusmaale.
Kui algas I Maailmasõda, muutus juutide olukord Eestis tunduvalt raskemaks. Tuli väga palju põgenikke Lätist, Leedust. Need olid vaesemad inimesed. Juutide elukorralduse juurde kuulub, et me püüame alati aidata oma kaasmaalasi.
1890. aastatel Tallinna juudid koondusid ja otsustasid ehitada uue sünagoogi. Mardi tänaval valmis juutide vaimne keskus, mis hävitati märtsipommitamise ajal 1944.a. Tartu juudid ehitasid uhke sünagoogi, see hävitati II maailmasõja ajal. Asutati mitmeid juutide organisatsioone.
Kui Eesti iseseisvus, algas tohutu murrang ja edu, sest Eesti oli pärast I maailmasõda kõige demokraatlikum riik Euroopas. Kogu Euroopa ja Lääs rääkisid inim-, mitte rahvuste õigustest. Lääneriigid püüdsid nende maades elavaid juute assimileerida. Eesti oli esimene ja ainuke riik, kes võttis vastu kultuurautonoomia seaduse, kus kõigile vähemusrahvustele anti võimalus oma kultuuri ehitada. Meid oli tollal Eestis umbes 5 000. Tartus oli keskkool, Tallinnas gümnaasium, Valgas keskkool. Selline olukord oli maailma juutkonna jaoks täielik üllatus. 1933.a. avati TRÜ juures filosoofiateaduskond, kus sai õppida judaismi ja juudi kultuuri aluseid. Iisraelis, tollal oli ta veel Palestiina, anti välja sertifikaat sügava tänu täheks Eesti Vabariigile. Me ei ole seda unustanud.
Olukord muutus kardinaalselt pärast Eesti liitmist NLiga. Keelustati kõik rahvuslikud organisatsioonid. Kõik juutide organisatsioonid su­le­ti, liidrid arreteeriti, heebrea keele õpe­tamine keelustati. Nii oli see kogu nõuko­gude võimu aja.
Siiski elu jätkus. Magdaleena tänaval oli väike saal, kus peeti palvuseid. Meil ei olnud tollal amet­likku haritud rabi. Kogu see sünagoogi töö käis KGB kontrolli all – sellest tunnis­tavad arhiivi doku­mendid. Paljud juu­did ei käinud seal, sest kui asi tuli ilm­siks, võis töö kao­tada.
Nüüd teise ise­seisvusaja alguses olid Eesti juudid esi­mesed [endisest NList], kes organi­see­risid juudi seltsi. 1988.a. tuldi kokku, tollane muinsuskaitse aktivisti Trivimi Velliste soovitusel ja nõusolekul registreerisime Eesti Juudi Seltsi tollase Eesti valitsuse heal vastutulekul.
1990.a. oli meid juba üle 1000 inimese. Saime kasutada juudi gümnaasiumi hoonet, mis oli sõjas alles jäänud. Praegu asub Karu tänaval Tallinna juudi kool ja keskus, kus võime oma elu organiseerida.
Kui tekkis võimalus ära Iisraeli sõita, siis üsna paljud lahkusid. Iisraelis oli tekkinud väike eesti juutide kogukond juba enne sõda, kui Tartu juudid asutasid seal kibutsi, nende järglasi on praegugi seal tööl. Ka Eesti riik aitas juudi kogukonda nii materiaalselt kui moraalselt; toodi väga palju raamatuid.
Saime 4 aastat tagasi endale noore tragi rabi, kes on sündinud Jeruusalemmas. Ta on pärit usklikust perest, ka tema isa on rabi. Võib öelda, et tema tõi meile tagasi meie judaismi. Ta on väga tubli, olles saanud teoloogilise hariduse, tunneb palju keeli. Muide, jidishi keeles vestlevad väga usklikud juudid ilmalikel teemadel; heebrea keeles räägitakse Jumalast ja usust.

Eestis elab üle 2500 juudi
Eesti juutlus on hakanud arenema. Sünagooogis käib rohkem juute. Suurtel pühadel tuleb kokku väga palju rahvast. On ka neid mittejuute, kes soovivad judaismi lähemalt tundma õppida. Igal aastal organiseerib meie noor rabi noorte laagreid ja võimaldab osa võtta ka teiste riikide laagreist. Ta on meile Jumala poolt saadetud mees, ilma temata poleks saanud judaismi ellu rakendada.
Enne sõda elas Eestis 4500 juuti, täna 2500, üle poole neist tuli Venemaalt või mujalt. Meil ei ole oma kogukonnas täit konsensust, on erinevaid suhtumisi. Väga raske on inimesi õpetada meie usus, kui 3-4 põlvkonda on üles kasvanud täielikus ateismiõhkkonnas, kus ei teata midagi judaismist. Kuna peredest üle poole on venekeelsed, on algklassides õppekeeleks vene keel. Väga intensiivselt õpitakse eesti keelt, lõpetajad on võimelised astuma eesti kõrgkooli.
Kogukonna vananemine on probleem, vanureid on rohkesti. Saame abi ka välismaa juudiorganisatsioonidelt. 30-40 vanemat inimest, kellel ei ole võimalik väikesest pensionist ära elada, saavad tasuta lõunaid. Pühade ajal jagatakse pakke. Paljud andekad inimesed on integreerunud Eesti majandusse. Nendega probleeme pole, neil ei ole probleeme ka Eesti Vabariigiga, nad valdavad eesti keelt. Iisraelisse immigreerunud vanemad juudid ei ole heebrea keelt ära õppinud, elavad venekeelses keskkonnas, loevad venekeelseid ajalehti, seal on ka kaks venekeelset TV kanalit. Tundub, et meie järgmine põlvkond on kokku sulanud üheks rahvuseks.
Eesti juutide ajaloost on ilmunud raamatud "Kes on juudid ja mis on holokaust" ning "Püha maa Iisrael". Kahe-kolme kuu pärast peaks ilmuma minu järgmine raamat "Iisrael teelahkmel".Tahtsin kirjutada raamatu Iisraeli tulevikust. Aga milline see on – mitte keegi ei tea. Olen optimistlik ja loodan, et Jumal aitab meid, kuid peame ka ise endid aitama. Enamik iisraellasi usub sellesse.

2000 aastat lootsime Jumala abile
Probleeme on praegu väga palju. Kui Jumal kunagi meile selle maa tõotustega andis, siis sinna oli lülitatud mitte ainult Palestiina, vaid ka Kaanani maad, osa terri­tooriume oli teisel pool Jordanit, kus nüüd asub Jordaania. Täna­päeval on raske tõmmata piire maadele, mida Jumal lubas meie rahvale. Moosese ajal ei olnud kartograafigi, kes oleks kaarti välja joonistanud. 19. saj lõpul alanud emantsipatsiooni ajal on olnud palju inimesi, kes olid assimilat­siooni poolt. 1850ndail aastail arvas enamik juute, et ei olegi vaja olla juut. Teine oht algas sotsde­mo­kraatliku liikumise laiene­misega. Ka Marx oli juut, kuigi ta ise end ei pidanud juudiks. Räägiti, et rahvuspiirid kaovad ära ja polegi vaja määratleda end mingisse rahvusesse.
Kuid siiski leidus inimesi, kes arvasid, et peame püsima jääma ja taastama oma riigi. Herzl kutsus kokku I sionistide kongressi 1895. a. 2000 aasta jooksul, mil meil ei olnud riiki, lootsime, et Jumal aitab meid, et tuleval aastal kohtume Jeruusalemmas. Tänu sellele säilis meie eliit, kes uskus oma riigi loomisesse. Tol ajal oli oma riigi pooldajaid vähe, sest juba siis hakkas antisemitism väga levima. Iisraelisse väljaränne algas 1860.a., kui Palestiinas loodi esimesed juutide kolooniad. Lääne Euroopa juutidel oli raha, aga neil ei olnud soovi sõita ehitama oma riiki. Vaesed ida-juudid Poolast, Venemaalt, Ukrainast tahtsid ümber asuda, aga neil polnud raha. Ühed andsid raha ja teised sõitsid Palestiinasse. Türklaste käest osteti maad, kuhu asuti.
Peame meeles pidama, et Palestiina riiki ega rahvast pole kunagi olemas olnud. Juudamaad nimetati Judeaks. Rooma keisrid nimetasid maa II sajandil Palestiina provintsiks ja allutasid oma võimule.
Algul oli väga raske, juudid said osta soostunud maid Jisreeli orust, lõunapoolseid alasid türklaste käest, kuivatasid sood, niisutasid kõrbed, maa muutus viljakandvaks. Sel ajal kui Türgi hakkas lagunema, olid juudid dilemma ees: kas olla sõjas Inglismaa-Venemaa või Türgi-Austria poolel. Nad valisid esimese; Inglismaal oli tollal palju mõjukaid juute. Weizmann oli tollal maailma tippkeemikuid. Inglismaal ei olnud 1916. a. toorainet lõhkeaine tootmiseks. Inglased pöördusid palvega Weizmanni poole aidata see probleem lahendada. Weizmann avastas uue lõhkeaine tootmise tehnoloogia. Lloyd küsis, mida ma selle eest võlgnen. Weizmann vastas: mina ei taha midagi, aga aidake minu rahvast, et ta saaks luua endises Palestiinas juudi kodumaa. Kogu maailma juutkond oli eufoorias, kõik toetasid Inglismaad, tuhanded vabatahtlikud tahtsid astuda Inglismaa armee koosseisu. Kui Inglismaa 1917.a. võttis türklastelt Palestiina ära, lootsid nad, et inglased täidavad lubaduse. Kahjuks mõtlevad suured riigid ainult oma muredele. Inglismaa oli vahepeal võtnud kontakti ka araablastega. Kui 1918.a. sionistid palusid Inglismaad täita oma lubadus, siis selgus, et samasugune lubadus oli antud ka araablastele. 1919.a. jaanuaris kohtus Weizmann araablaste liidriga, kes tahtis luua Suursüüria riiki. Araablased leidsid, et mingisugust Iisraeli riiki ei ole vaja. Kuigi Iisraelis elanud juudid said inglastelt loa suurendada migratsiooni, tekitas see vastuolu iisraellaste ja araablaste vahel. Siiani ei olnud see maa araablasi huvitanud.

Juudid ei sõitnud ära, sest neil polnud kuhugile minna
Kui Eduard Bornhöhe käis Palestiinas, kirjutas ta, et see on nii vaene maa, kui vaene saab üks maa olla. Piirkonna ainuke linn oli Jeruusalemm, umbes Tallinna suurune, seal elas umbes 60 000 inimest: 40 000 juuti, 15 000 kristlast, ülejäänud olid araablased. Bornhöhe leidis, et seda maad on võimatu üles ehitada.
Kuid immigratsioon oli juba alanud. Inglased piirasid sisserännet igati, 5 aasta pärast pidi see olema lõppenud. Keegi ei võtnud meid oma kaitse alla. Tuli tohutu katastroof – holokaust. Kui Hitler tuli võimule, ei kavatsenud ta algul juute tappa, vaid tahtis neist ainult lahti saada. Juudid muutusid alamaks rassiks, keda oli ainult 1 protsent elanikest. Hitler suutis veenda inimesi, et Saksamaa hädade põhjus on juudid, neid oli tollal Saksamaal pool miljonit Nad olid tunduvalt kõrgemal tasemel kui sakslased ise: enamik kõrgema haridusega, põhiliselt teadlased, advokaadid, muusikud, insenerid, arstid, olid juhtpositsioonil paljudel aladel. Saksamaa hüppeline areng sajandite vahendusel sai teoks eeskätt tänu juutidele. Üle poole Nobeli preemia laureaatidest olid Saksa juudid. Berliini füüsikainstituut oli oma ala keskus maailmas, seda juhtis Einstein ja teisedki töötajad olid juudid. Tänust ei olnud juttugi. Lülitades juudid riigi elust välja, jäi nende varandus natsipartei kassasse.
Hitler võttis suuna juutide täielikule likvideerimisele. Juudid ei saanud ära sõita sel lihtsalt põhjusel, et neil ei olnud kuhugi sõita. Palestiina värav oli kinni. Ükski teine riik ei tahtnud neid oma maale lasta – keegi ei tahtnud saada endale juurde paljaksröövitud inimesi. Kahjuks läks nii, et 6 miljonit Euroopa juuti jättis oma elu koonduslaagrites.
Sionistlikus liikumises tekkis revisjonistlik tiib eeotsas Zhabotinskiga, kes veenis rahvast, et tuleb minna oma riiki üles ehitama.
Teise maailmasõja lõpul elas Palestiinas juba 600 000 juuti, kes olid üles ehitanud nii maa kui ka riigi.
Natuke aega enne II maailmasõda oli vahekord juutide ja araablaste vahel väga terav. Inglased tulid välja huvitava plaaniga: juutidele pisike tükk, osa maad araablastele ja Inglismaale. Pärast sõda räägiti, et ühtset riiki luua ei ole võimalik, et teeme kaks riiki. 1946.a. tegid inglased ettepaneku asutada juudiriik ja araabiariik, kusjuures osa maast pidi saama Inglismaa. Sellega polnud nõus ei juudid ega araablased. Juudid tegid ettepaneku: osa maad juutidele, osa araablastele, kusjuures Jaffa sadam ja linn oleks jäänud araablastele. See plaan ei läinud läbi. Algas kodusõda. Juutide ekstremistlikud organisatsioonid kuulutasid avaliku sõja araablaste ja juutide vastu. Inglased hakkasid arreteerima nii araablasi kui juute. Tekkis täielik anarhia. Juudid tahtsid sõltumatust ükskõik missuguse hinna eest. Inglismaa pühkis käed puhtaks oma lubadustest. ÜRO võttis vastu otsuse jagada maa kahe riigi vahel. See plaan ei rahuldanud kedagi.
Võitlus riigi loomise eest jätkus ja 14. mail 1948 kuulutati välja Iisraeli riik. Samal päeval alustasid Araabia riigid sõda.
Keegi maailmas ei teadnud seni, et on olemas palestiina rahvas – need olid tavalised araablased. Nad ei olnud huvitatud Palestiina riigi loomisest, vaid tahtsid liita need alad oma maa külge. Sõda algas. Varem oli Euroopast ostetud relvi, Tel Avivi lennuväljal maandusid sakslaste Messerschmidt-hävitajad, Venemaa mustalt turult osteti relvi. Araablaste armeed löödi puruks, sõjategevuse käigus võeti mõned alad, mis oli araablastele mõeldud. ÜRO nõudis vaherahu. Iisraeli armee ja araablaste sõdurid jäid peatuma joonel, mis püsib tänapäevani. Tahame seda säilitada.
Osa Jeruusalemma jäi araablaste kätte. Jeruusalemm kuulutati Iisraeli ühtseks ja jagamatuks pealinnaks.
Rahuläbirääkimisi on peetud kümneid kordi. Jordaania ja Egiptusega on rahuleping sõlmitud. Kuid neid lepinguid, ka Arafatiga, kes lubas terrori lõpetada, ei ole ellu viidud. Asi on läinud hoopis hullemaks. Kahjuks on ekstremistlikud araablased otsustanud jätkata seda sõda kogu maailmas. Iisraeli riik segab suure Araabia impeeriumi loomist, nende eesmärk on Iisraeli riik täielikult hävitada. On karta, et konflikt kasvab maailmasõjaks. Kogu Lääne-Euroopa kardab terrorismi. Kõik edasine sõltub Jumalast. Tuleb suur katsumuste aeg.

Esther Horesh: "On väga raske aeg, sest vend on venna vastu."

Iisraelis elavad Esther ja Jaakov Horesh on messiaanlikud juudid, kes usuvad Jeesu­sesse. Esther laulab Tel Avivi ooperis, Jaakov on pianist ja helilooja. Mõlemad teenisid Iisraeli sõpru muusikaga, mille eest neile suur tänu.
Esther Horesh:. Iisraeli olukord praegu on väga raske. Sündisin Iisraelis ja kasvasin sellel maal üles, olen näinud sõdu ja terrorismi ja meil ei ole kunagi olnud kerge. Praegu aga on eriti raske, sest vend on venna vastu. Asundustes on inimesed loonud endale tõelised kodud, need on suured pered, kuhu kuulub kolm põlvkonda. Mõned nende omastest on sinna maetud, mõned on elanud seal üle 40 aasta. Mis tunne oleks meil, kui keegi tuleb ja ütleb, et juba homme pead sa olema oma kodust kadunud? Nendes asundustes elavate inimeste pojad on armees. Need sõdurid peavad minema asunduste elanike vastu, ka oma perekondade vastu. Mõned neist on pandud vangi, sest nad on keeldunud minemast rahva vastu.
Äärmiselt kurb olukord on praegu Iisraelis.

Ulla Järvilehto: "ÜRO, USA, EL on Gazast lahkumise taga."

Iisrael ägab, sest rahvas on jagatud vähemalt kahte leeri. Soomes me teame, mis tunne see on. Marssal Mannerheim ütles, et erimeelsus omaenda südames haavab sügavamalt kui vaenlane. Sisetülid avavad uksed välisvaenlasele.

Nad nutavad taga templi ja oma kodu kaotust
Eespalveaine järgmisteks nädalateks on: palun palvetage, et Iisraeli rahvas püsiks ühtsena, et nad ei tõstaks kätt üksteise vastu. Valitsus otsustas, et asunduste tühjendamist alustatakse pärast templi hävitamise mälestuspäeva 14. augustil. Iisrael võib sellel päeval leinata rahulikult, nad istuvad põrandal, paastuvad, nutavad taga templi kaotust. See purustab südame, sest paljud leinavad oma kodu kaotust.
Mõned kristlased on hakanud Iisraeli peaministrit süüdistama, kuid see pole tema, vaid teiste kurikuulus Teekaardi plaan. Viimane selles pikas ebaõnnestunud rahuläbirääkimiste sarjas oli väljatõmbumine asundustest. Prohvetlikust perspektiivist vaadatuna on selle plaani taga kogu maailm – ÜRO, USA, EL. Prohvetlik on ka see, et nad on otsustanud, et Jeruusalemm poolitatakse veel selle aasta jooksul. Iisrael ei olnud see, kes selle plaani välja tõi. Me ei peaks seda lõhet suurendama, meie ülesanne on olla lohutaja, nagu õpetab Jesaja raamatu 58. peatükk.
Meie peame olema lõhutud Iisraeli taastajad, peaksime rääkima oma rahvale, et ei tohi minna seda maad jagama. Ka Jumalal on midagi öelda Teekaardi kohta. Js 55:8-9: "Sest minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Jehoova! Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted!"
Jumal räägib Iisraeli rahvaga väga soojalt, kui ta räägib teest. Js 30:19-21: "Jah, sina, rahvas Siionis, kes elad Jeruusalemmas, ära enam nuta! Tema on sulle tõesti armuline, kui sa appi hüüad! Seda kuuldes ta vastab sulle. Issand annab teile küll hädaleiba ja viletsusevett, kuid su õpetajad ei jää enam kõrvale, vaid su silmad saavad näha su õpetajaid. Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on õige tee, käige seda!"

Inimeste ja Jumala Teekaart
Jumal ütleb: see on tee, käige seda. Sakarja raamatu 12. peatükk ütleb, et just siis, kui võideldakse maa jagamise pärast, Jumal sekkub, ja nad näevad oma läbitorgatud Messiat. Mis siis inimeste tehtud Teekaardil viga on? Mitu tõsist viga. Esmalt – vägivallategijaid premeeritakse, ohvritelt võetakse vägivaldsete jaoks andameid. Hamas ülbitseb avalikult, et see on terroritegude teene, et Iisrael peab lahkuma. Kui see eesmärk on käes, algab uus vägivallalaine uute nõudmistega.
Järgmine viga on valede kaalude kasutamine. Räägitakse kättemaksuahela hävitamisest. Tundub, et Iisrael ja pealetungija on võrdväärsed partnerid, kuid Iisrael ei ole lasknud õhku ühtegi kohvikut, bussi, restorani. Iisrael tahab ainult ellimineerida vägivallapealikud. See pole kättemaks, see on tavaline tsiviilelanike kaitsmine. Terroristide jälitamine on kõigi rahvaste ja riikide kohus. Kui juhtubki midagi sellist juudi ekstremistide poolt, nagu näiteks neli ohvrit Galileas, siis Iisrael mõistab selle hukka ja süüdlased lähevad kohtu alla. Iisrael tasub tihtipeale halva heaga. Näiteks Palestiina lapsi ravitakse kõige paremates Iisraeli haiglates.
20aastane palestiina tütarlaps sai koduseid põletushaavu. Üks haigla võttis ta ravile. Kui ta läks hiljem Iisraeli kontrollpunkti, väites, et läheb haiglasse järelkontrolli, pandi tähele, et midagi on tema juures imelikku. Tema aluspesust leiti 10 kg lõhkeainet. Talle oli öeldud: sa pääsed kergesti sinna, mine polikliinikusse ja lase see õhku. Ta oleks rahulikult tapnud oma heategijad ja palju haigeid… Teekaardis on ränk viga: neil on valed kaalud. Selle koostajad pole arvestanud Piibliga. Seal räägib Jumal oma rahuplaanist, kus Iisraelil on oma osa lõpuni.

Mitte keegi ei armasta seda maad rohkem
Jumal ei ole ebaõiglane, araablastel on 21 riiki ja väga palju loodusvarasid. Ta ei ole ebaõiglane, kui ta ütleb, et selle raamatu järgi see maatükike kuulub Iisraelile. Jeruusalemm ei ole iialgi olnud ühegi teise riigi pealinn juba kuningas Taaveti ajast. Mitte keegi ei armasta seda maad rohkem kui selle õiguslikud omanikud iisraellased. Teekaardi kokkupanijad üritavad lahendada seda probleemi inimlike vahenditega. Terroristid on öelnud, et nad ei lepi enne, kui Iisrael on hävitatud, Teekaardi tegijad on pannud oma kõrvad selle eest lukku. Piibel ütleb, et nad ravivad minu rahva haava pinnapealselt. Ütlevad rahu, rahu, kuigi rahu ei ole. Pimeduse vürst teab, et Jeesus tuleb varsti tagasi. Kui tema tuleb tagasi Jeruusalemma, siis sellest hetkest on lõpp pimeduse vürsti valitsemisel. Praegu kasutab ta kõiki maailma jumalavaenulikke jõude. Mõni aasta tagasi oli pastor Hedding Soomes, kus ta rääkis koguduste pastoritele. Üks pastoritest küsis: kus on selle möllu läte Lähis-Idas? Malcolm vastas: "Mitte naftas, dollarites, maailmapoliitikas, need on pinnapealsed põhjused. Võitlus Jeesuse tagasitulemise pärast on alanud. Seda küsimust ei lahenda keegi maailma poliitilise tükeldamisega." Eestlased, teie olete uued EL liikmed, meie soomlased oleme seal juba olnud. Meie maa juhid on läinud Teekaardiga kaasa. Joeli raamat kirjutab: kui Jumal pöörab Iisraeli saatuse ja toob rahvad kokku, siis esimene süüdistus on: nad läksid jagama Iisraeli maad. Meie peame hoiatama oma rahvast. Väga paha, et kristlased on hakanud süüdistama Iisraeli peaministrit. Iisrael on väsinud sõjast ja vägivallast, ta haarab ka õlekõrrest kinni. Kui maailm avaldab survet, hakkab Iisrael järele andma.
Js 51:22-23: "Nõnda ütleb su Issand, Jehoova, su Jumal, kes riidleb oma rahva eest: Vaata, ma võtan su käest uimastuse karika, oma viha peekri – seda ei ole sul enam vaja juua! Ja ma annan selle kätte su piinajaile, kes ütlesid su hingele: "Kummarda, et saaksime sinust üle käia!" Sa andsidki oma selja maaks ja käijatele uulitsaks!"
Teekaardi tegijad käivad ülbelt üle selle maa. Jumal ei süüdista Iisraeli, vaid ütleb: mina ise ajan asju ja mina mõistan hukka neid, kes on sind sundinud kummardama.

Iisrael on andnud maailmale vabastaja
Jumalal on hämmastav rahuplaan. Selle aluseks on Jumala ääretu armastus kogu inimkonna vastu. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta andis oma ainusündinud poja, et ükski eestlane, soomlane, araablane, juut ei läheks hukka. Et Jumal saaks tuua selle rahuplaani meie aega ja reaalsusesse, oli tal vaja ühte maad ja ühte rahvast. Ta valis Iisraeli. Iisraeli rahvas on andnud maailmale vabastaja Jeesuse, kuid Iisraeli ülesanne ei ole veel lõppenud, Iisraeli maad ja rahvast ja Jeruusalemma läheb veel vaja. Jumal toob selle rahva tagasi, sest nemad toovad Jeesuse oma troonile tagasi. Selle lõpptulemusena ei lükata mitte ühtegi rahvast merre ega jäeta võidutsema terroriste ega vägivallatsejaid.
Js 29:20-24 :"Sest vägival­lat­sejal on lõpp ja pilkaja saab otsa, ja hävitatakse kõik, kes kavatsevad kurja, kes teevad sõnaga inimese süüdlaseks, kes seavad püünise kohtumõistjale väravas ja tõrjuvad õige põhju­seta kõrvale! Seepärast ütleb Jehoo­va, kes lunastas Aabra­hami, Jaakobi soole nõnda: Jaakob ei jää nüüd enam häbis­se ja ta pale ei kahvata nüüd enam! Vaid kui tema, ta lapsed, näevad eneste keskel mu käte tööd, siis nad pühitsevad minu nime ja peavad pühaks Jaakobi Püha ning kardavad Iisraeli Jumalat! Ja need, kes olid meele­sega­duses, tulevad mõis­tu­sele ja nurisejad võtavad õpetust!" Need, kes süüdis­tavad Iisraeli, vassivad, nemad jäävad vait. Kui Issand ilmub Iisraeli rahvale, on see nii ilmne, et ka nurisejad võtavad õpetust. Jumala rahu­plaani lõppakord on õnnistuseks meile.
Js 25:5-9: "Sina vaigistad jultunute möllu, otekui palavus pilve varjus vaikib julmade võidulaul! Ja vägede Jehoova valmistab selsinasel mäel kõigile rahvaile võõruspeo rasvaste roogadega, võõruspeo kangete viinadega, üdirasvaste roogadega, selitatud viinadega! Ta hävitab sel mäel loori, mis looritab kõiki rahvaid, ja katte, mis katab kõiki paganaid! Ta neelab surma ära igaveseks ajaks! Ja Issand Jehoova pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt! Jah, Jehoova on rääkinud! Ja sel päeval üteldakse: "Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime, et ta meid päästaks! See on Jehoova, keda me ootasime, hõisakem ja tundkem rõõmu tema päästest…"
Kui imeline tõotus! Mina jälgin seda rahuplaani, see on minu teekaart, ma hülgan kõik, mis sellega ei kattu. Minu soov on, et võimalikult paljud soomlased õnnistaksid Iisraeli, toetaksid ja aitaksid igal viisil neil koju naasta.

Viktor Blum: "Iisraeli Messia-ihu kasvab."

Armsad vennad ja õed, tulime siia koos abikaasa Juliaga Jeruusalemmast, kus juhatame linna keskel asuvat messiaanlikku kogudust.
Kui 14 aasta eest Eestist lahkusime, ei teadnud ma ühtegi Iisraeli sõpra Eestimaal. Nüüd on teid siin palju, te teete suurepärast tööd – "koshertööd", mis on Jumala poolt õigeks mõistetud. Tervitan teid meie koguduse poolt, Jeruusalemma pühade poolt. Kutsun teid tulema Jeruusalemma, kus teid alati meie koguduses oodatakse. Meid on seal 3 eestimaalast, ka doktor Bella Stivak, kes on esimene messiaanlik psühhiaater Iisraelis, aga kindlasti ei ole ta viimane.
Js 44: 5-6: "Üks ütleb: "Mina kuulun Jehoovale!"Teine nimetab ennast Jaakobi nimega, kolmas kirjutab oma käe peale: "Jehoova oma!" ja võtab enesele aunimeks: "Iisrael!" Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli kuningas, ja tema lunastaja, vägede Jehoova: Mina olen esimene ja viimne, ja ei ole muud Jumalat kui mina!"

Koguduste arv kasvab
Armsad sõbrad, 2000 aastat ei olnud Iisraelis neid, kes kutsusid end Jaakobi nimega ja kes ütlesid: mina kuulun Issandale. Ajad on muutunud, Jumal ehitab ja taastab Iisraeli ja üheks suurepäraseks märgiks, et ajad suunduvad lõppu, on see, et Jumal kasvatab ja annab jõudu Messia kehale [messiaanlikule kogudusele] Iisraelis. 90. aastate alguses oli Iisraelis vähe kogudusi, nüüd on neid sada, Jeruusalemmas 16 ja see arv kogu aeg kasvab. See on sõna täitumise aeg. Jumala poolt ettenähtud messiaanlik roll Iisraeli taassündi­mises on äärmiselt oluline. Liigume lõpu poole.
Jeshua tähendab heebrea keeles päästmine. Juudid ei anna nimesid niisama, igal nimel on tähendus, saatus ja ettemääratus. Ta tuleb tagasi Jeruusalemma ja tahab näha mõrsjat, usklikke juute. Ta on öelnud, et ei tule enne tagasi, kui puhtas heebrea keeles ei öelda: ole teretulnud, kes tuleb Issanda nimel.
Sündisin 46 aastat tagasi Tartus. Stalini ajal tuli meie pere Leningradist, isa lõpetas ülikooli, ei saanud seal tööd, oli järjekordne juutide tagakiusamise aeg. Ta elas Tartus, kus sai ülikooli professoriks filosoofia alal. Käisin tema teed, lõpetasin Tartu ülikooli, minu alaks sai filosoofia ja kultuurifilosoofia. Samadel põhjustel tuli Julia ülikooli õppima matemaatikat, sest Kiievis ei saanud juut astuda kõrgkooli. Seal tutvusimegi. KGB jälitas meid pikka aega, meid kahtlustati, piinati. Õpetasin peale ülikooli lõpetamist marksistlikku filosoofiat. Mul ei olnud õrna aimugi, et 20 aastat hiljem viib Jumal mind Iisraeli õpetama midagi hoopis teistsugust.

See oli Elu, mida olime otsinud
Kolisime Juliaga Tallinnasse, kus mõlemad õppisime aspirantuuris. Mina õpetasin Eesti ülikoolides. Kui tudengid tulid minu juurde loengu eest tänama, siis oli mul piinlik ja läksin näost punaseks. See oli nii, kuna Jumal arvas, et minu suu kaudu tuleb õpetada midagi muud. Otsisime Jumalat vene õigeusu kirikus, nagu kõik vene ja nõukogude kultuurist väljatulnud juudid. 1988 sündis meil vanem tütar. Julia ristiti, kohtasime Jumalat ristimise kaudu. Julia nuttis, ta tundis, et juudid ei saa jumalat kohata, vene õigeusukirikus pole Jumalat. Me ei teadnud, et aasta pärast saadab Jumal meie juurde hea inimese Stanislav Sireli. Puhkasime Võsul. Kohtasime üht noort meest, tema käes oli traktaat, mis kuulutas elu. See oli see tõeline, mida olime otsinud. Algas meie kohtumiste sari. Plaanisime sõita Saksamaale. Iisrael oli küll südames, aga kusagil kaugel. Stanislav tuli meie juurde kord kuus ja õpetas meile Vana Testamenti. Tegelikult ei meeldi mulle see eraldamine – Vana ja Uus Testament, meil ei ole kahte testamenti, meil on üks Jumala Sõna. Meile on antud üks tõde, ja selle nimi on päästmine. Selles on Jumala Sõna võim ja tuli. Stanislav Sirel õpetas meid: Jumal on talle öelnud, et juutidest ei saa kristlasi, nemad jäävad usklikeks juutideks.
Ta oli teine inimene teisest maailmast. See, millest ta rääkis, oli ehtne, selles ei olnud midagi võltsi. Räägitust jäid mulle meelde kaks asja. Esiteks – Jumal armastab teid, juute, teil on eesõigus saada Jumala armastust. Me ei olnud kunagi kuulnud, et meid, juute, võib keegi armastada. Eestis oli meil võimalik elada, aga siingi ei räägitud armastusest. Ja järsku tuleb meie juurde noor mees ja räägib armastusest. Veel ütles ta: teil tuleb minna Iisraeli. Sirel töötas tollal veterinaarina, vanglas, sõjaväes, kodutute lastega. Pealtnäha kõhn, tavaline mees. Kuid Jumala Vaim elab temas ja juhatab teda.
1991. suvel kohtusime soomlastega, Ulla Järvilehto käis samal ajal Võsul. Pärast neid kohtumisi tundsime südames, et me läheme Iisraeli. Suvel 1991 Bella Stivak, Julia ja mina andsime oma elu Jumalale. Novembris 1991 sõitsime Iisraeli. Kuulsin Stanislav Sirelist kuus aastat enne, kui tulin Jumala juurde. Mu isa rääkis ühest oma õpilasest EPAst: ta on tark poiss, aga absoluutselt hull, sest ta on usklik. See “hull” viiski mu Jumala juurde.

Jumal hakkas inimesi kogudusse saatma
Jeruusalemmas tegutsesin algul Eesti esimese valitsuse ja president Mere esindajana. Jumalale ei meeldinud see, et esindasin Eestit poliitiliselt ja seepärast ma lõpetasin selle töö. Nüüd esindan Eestit Iisraelis vaimselt, teeme seda koos Albert Türnpuga.
Niisiis tuli aeg, kui Jumal kutsus meid teenima. Elasime Ashdodis, Jeruusalemmas. Nägime, kuidas inimesed tulid Jumala juurde ja võtsid Jeshua oma südamesse. Esialgu olid vene juudid avatud Jumala sõnale. 1993. andis Jumal meile vaba tee Soome, et võiksime õppida piiblikoolis. Saime sealt visiooni oma tulevase töö kohta. Jumal ütles selgelt: Kui tulete tagasi Jeruusalemma, siis alustate messiaanliku koguduse rajamisega Jeruusalemmas.
Julia oli varem koos Stanislaviga käinud naiste vanglas. Need vaesed naised, kurjategijad läksid talle südamesse. Jumal andis talle sõna Hiiobi raamatust: kirjuta sellest raamat. Paljud sõbrad ütlesid, et see pole naiste asi, et ta on vaid ühe aasta usus olnud, et see on uhkus. Kuskilt me saime selle usu, et toetada üksteist ja see raamat sai valmis! Iisraelis on praegu trükitud peaaegu 20 000 raamatut. Jumal on selle raamatu kaudu jõudnud inimeste südamesse; paljud on saanud Püha Vaimu ristimise.
Kui tulime piiblikoolist tagasi, tulid koguduse vanemad meile lennujaama vastu ja ütlesid: nädala pärast tuleb teil alustada uue kogudusega. Teil tuleb lõpetada kõik maised teed ja elada usust.
Lõpetasin oma doktoritöö heebrea ülikoolis, lõpetasin oma saadikutöö Eesti esindajana. Ja juhtus suur ime – kogudus hakkas kasvama. Esialgu olime kahekesi – ja ei ühtegi konflikti! Kuid Jumal tegi teise otsuse, ta hakkas kogudusse saatma inimesi. Nüüd on meid üle saja ja kogudus aina kasvab. Ootame aega, mil sabrad ehk Iisraelis sündinud inimesed hakkavad usule tulema. See hakkab toimuma meie noorte töö kaudu. Hiljuti rajasime ka heebreakeelse koguduse. Kui noored nagu meie 17aastane tütar Jael tunnistavad oma sõpradele ja koolikaaslastele, siis tulevad noored sabrad Jumala juurde. Meil on seda raske teha, noortelt noortele toimib see paremini. Meie lapsed võivad rääkida noortele: sõduritele, tudengitele, kooliõpilastele ja nad saavad tõelise elu.

Julia Blum: "Jumal vastas: "Ka mina nutan.""

Shalom, armsad! Jumalal on teile midagi öelda. Jumal on suur ja suurepärane selles, et ta näitab asju, mis ei ole esialgu nähtavad. Lõpus me võime näha, mis Jumal plaanis ja mida ta tahtis meile öelda. Minule üllatuseks on õde Ulla siin. Kui me ei olnud veel usklikud, kohtasime Ullat Võsul, täna kohtume siin. Aga Jumala suurus on selles, et ta ei keerle samades ringides, ta teeb uut.

Kuidas see võib toimuda valitud rahvaga?
Kui me 14 aasta eest Iisraeli sõitsime, ei olnud seal kerge. Olime täiesti noored usklikud, alles mõne kuu eest päästetud saanud. Sedamööda, kuidas elu Iisraelis hakkas muutuma üha pingelisemaks ja üks terroriakt järgnes teisele, on hakanud need, kes ei ole usklikud, küsima usklikelt, kus on teie Jumal. Minule on märgiks sellest, et midagi on Iisraelis muutumas, see, et kui 14 aasta eest päriti meilt, kus oli Jumal holokausti ajal, siis nüüd: kuidas on võimalik, et inimesed, kes on elanud 30 aastat ühes kodus, peavad sealt lahkuma, et tule­vad oma riigi mehed, ajavad neid ära ja purustavad selle kodu? Küsin nuttes Jumala käest: kuidas see võib toimuda Sinu valitud rahvaga? Ühel päeval kuulsin selgelt, kuidas Jumal vastas mulle: "Ka mina nutan." Sellest vastusest, mille Jumal mulle andis, sündis minu teine raamat. See on nüüd valmis.
Täna tahaksingi rääkida Jumala nähtamatutest pisa­ratest. Me kõik armastame Piiblist Joosepi lugu.
1Ms 45:1-2: "Siis Joosep ei suutnud enam enese üle valitseda kõigi nende ees, kes ta juures seisid, ja ta hüüdis: "Minge kõik mu juurest ära!" Ja ükski ei seisnud tema juures, kui Joosep ennast vendadele tunda andis. Ja ta puhkes valjusti nutma…" Siin on öeldud: siis Joosep ei suutnud enam enese üle valitseda. Heebrea keeles kõlab see nii: ta ei saanud ennast enam valitseda. 1Ms 43:29-30: "Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma ema poega, siis ta küsis: "Ons see teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?"
Kõik vennad tulid tagasi Joosepi juurde, ka Benjamin, tema ainuke tõeline vend. Nüüd püüdke ette kujutada seda lugu elavana. 11 venda seisavad ja nad ei tea, kes Joosep tegelikult on. Kuid nende elud sõltuvad täielikult sellest mehest, keda nad ei tunne. Ta tervitas ja ütles paar sõna, ja siis nägi oma venda Benjamini. Salm 30: "Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks." Aga heebrea keeles ei tähenda see sõna "südamest liigutatud", vaid väljendab Piiblis kõige tugevamat armastust. Nagu kuningas Saalomoni loos, kui laps oli toodud kuningas Saalomoni juurde, et kohus ütleks, kummale emale see laps kuulub, kõlas otsus laps pooleks lõigata. Mida tundis lapse tõeline ema? Sama sõna kasutatakse heebreakeelses piiblis armastuse kohta. Joosep tundis sel hetkel oma venna vastu samasugust armastust. Ent samal ajal pöördus ta ringi, jooksis kusagile siseruumi, et nutta. Aga vennad seisavad, neil pole aimugi, mis toimub. Me näeme, mis on toimumas tema südames. Vaid meile, lugejale, on teada, et ta nutab. Teame, et ta läks sinna nutma ja põhjuseks oli vaid üks – armastus.
Ma ei tea, kuidas on Eestis või Soomes, kuid Iisraelis, kui lähete ametniku juurde, eriti kui ta on siseministeeriumi ametnik, kuulab ta teid, tõuseb ootamatult ja läheb kusagile. Võibolla te mõtlete, et ta nutab teie pärast, sest ta armastab teid…

Kõik see toimub Jumala suurest armastusest
Kui Jumal andis mulle selle avastuse, sain aru, et see on üks paremaid pilte sellest, mida me näeme ja mis on meie eest varjatud. Usk ongi see, et me näeme asju, mis ei ole nähtavad. See lugu õpetab meile, et on aegu, mil me ei tea, mis meie ümber toimub. Aga Jumal julgustab meid ja ütleb: ärge vaadake neid näilisi asju, vaadake, mis on minu südames. Kui ma mõtlen Joosepist, kes nutab oma siseruumis, siis ma mõtlen, et mis on loomulikum kui tulla oma ruumist välja, kallistada oma venda ja öelda talle: Benni, see olen mina su vend Jossi. Me loeme midagi täiesti vastupidist salmis 31: "Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses enese üle ja ütles: "Pange toit lauale!"".
Ta peseb oma näo, et kellelgi ei tuleks mõtetki, et ta käis nutmas. Siis ta "valitses enese üle". Alustasime selle loo 45. peatükist. Siin on öeldud, et ta ei suutnud enam enese üle valitseda, aga mõni aeg enne seda, 43: ta valitseb enese üle, sama sõna. Mäletate kooli matemaatikat: must laud seinal ja kaks punkti. Teil on võimalus joonistada sadu jooni, mis seovad ühe punkti teisega, kuid ainult üks joon neist on sirge. Nägime selles loos, et meile nähtavad asjad on nagu need kõverjooned. Kui Joosep andis käsu panna Benjamini kotti karikas, siis meil on väga raske ette kujutada, et see tegu oli tehtud armastusest. Aga me oleme juba näinud ja teame, et Joosep armastab oma venda.
Kui Iisraelis toimuvad karmid sündmused, siis on paljudel juutidel väga raske uskuda, et see toimub Jumala suurest armastusest.

Jumala armastus Iisraeli vastu on suur saladus
Kui sa oled Jumala poeg, siis tule alla. Sama on kristlik kirik 2000 aastat öelnud Iisraelile. See on Iisraeli kannatus. Js 53 on öeldud: me mõtlesime, et teda karistati. Me teame, kui väär oli see, et inimesed mõtlesid: ta kannatab, järelikult ta ei ole Jumala poeg. Jumala armastus Iisraeli vastu on suur saladus. Iisraeli valimine ja Iisraeli kannatus on seda samuti.
Kui ma lõpetasin oma esimese raamatu, siis oli selle viimane peatükk mõeldud minu verekaaslastele juutidele. Kui alustasin seda peatükki, peatas Jumal mind ja ütles mulle: Ma tahan sulle õpetada oma armastust minu inimeste vastu. Ja ma tahan sinule näidata, kui suur on juutide ja Iisraeli kannatuste kaal minu silmis ja sa ei saa selle kohta kohut mõista ega kergeid järeldusi teha. Ja kui ma küsisin Jumalalt tema tunnete ja pisarate kohta Iisraeliga seoses, näitas ta mulle neid erilisi kohti Piiblist, samuti oma tundeid kannatuste, juutide ja Iisraeli kohta.
Kui Iisraelis muutuvad asjad väga keeruliseks, kergeid aegu ei ole seal olnudki, aitab mind väga see, kui näen Joosepit seal siseruumis nutmas, nutmas armastusest. Ja siis see mõte – ta tuli ruumist välja ja valitses enda üle.
Js 63:15: "Vaata taevast alla ja näe oma pühast ja aulisest eluasemest! Kus on su püha viha ja su võimsad teod, su sisemine liigutus ja su halastus? Ära ometi ole tagasihoidlik, sest sina oled meie isa!" Heebrea keeles kasutatakse siin, kus räägitakse Jumala armust ja halastusest nagu Joosepi puhul, väljendit "ta hoiab end tagasi, valitseb ennast".
Tahan teid kõiki julgustada. Neid, kes elavad Iisraelis, ja kes palvetavad Iisraeli eest, mitte vaadata ega näha asju väliselt, eriti kui need on talumatud, vaid hoida silme ees seda siseruumi, ja seal, Jumala siseruumis võime näha Tema pisaraid ja südant.

admin JRKS

Comments are closed.