Home > Ajalugu > Omakaitse omakohus

Omakaitse omakohus

november 1st, 2005

"SS tegutseb.
Dokumen­tide kogumik SS-kuritegude kohta"
(Katkendeid)

Eestis on viimasel ajal pead tõstnud revisjonistid, kes püüavad ajalugu muuta. Nad eitavad holokausti ja kuue miljoni juudi hävitamist, nõuavad natside "au" taastamist. See, et Saksa armees võis olla ausaid inimesi, kes ei osalenud tsiviil­elanike massimõrvades ega teadnud sellest midagi, ei tee ole­matuks ajaloo kohutavaimat kuri­tegu.
Alljärgnev pärineb asjaosaliste endi suust.

Meenutuseks kurikuulsate lühendite tähendusest.
SS – Schutzstaffeln, 1925.a. Himmleri poolt Hitleri ihukaitseks loodud terrori­organisatsioon
Gestapo – Geheime Staatspolizei – riiklik salapolitsei
SD – Sicherheitsdienst – julgeoleku­teenistus

Mõrvatööd juhtis SS

Saksamaal ja okupeeritud maades juhtis SS juudi rahva hävitustööd. Hitleri okupatsiooniarmeele järgnesid alati SS-üksused, kes kehtestasid kõikjal vallu­tatud aladel terrori- ja õudusrezhiimi.
Kõikjal, kus hitlerlikud natsid eriti barbaarselt süütuid inimesi kohtlesid, kasutati kõigepealt SSi.
Nende üksuste (Julgeolekupolitsei eriüksused ja SD) töö tõhusust tõestab asjaolu, et 1942.a. veebruaris võis Heydrich teatada, et Eesti on juba juutidest puhastatud ja et Riias on 29 500 juudist järele jäänud 2500. Üldse tapsid natsid okupeeritud Balti riikides kolme kuu jooksul üle 135 000 juudi.
Okupeeritud idaaladel asuvatele julge­oleku­politsei ja SD üksustele, kes allusid tsiviiladministratisoonile, oli antud samasugused ülesanded. Juutide jälita­mise plaanipärane ja süstemaatiline meetod tuleb kõige selgemini esile SS-brigaadikindral Stroobi ettekande originaalaruandes. SS-brigaadikindral Stroop juhatas 1943.a. Varssavi geto hävitamist. See ettekanne, mis oli illustreeritud fotodega ja mille pealkirjaks oli "Varssavi juudi geto ei eksisteeri enam", esitati tribunalile tõestusmaterja­lina. See toimik sisaldab rea ettekandeid, mida Stroop saatis Idaalade kõrgema SSi ja politseifüürerile. 1943. aasta aprillis ja mais kirjutas Stroop ühes ettekandes: "Juutide ja bandiitide vastupanu oli võimalik murda ainult meie gruppide energilise tegevusega nii öösel kui päeval. Sellepärast käskis SS-reichsführer 23. aprillil 1943 kõige hoolimatumalt ja halastamatumalt geto puhastada. Sel põhjusel andsin korralduse hävitada ja maha põletada kogu geto, vaatamata sellele, et ümbruskonnas asusid relva­tehased. Need tehased puhastati süste­maa­tiliselt ja põletati seejärel maha. Enamasti lahkusid juudid oma peidu­urgas­test, sagedamini jäid nad aga lõõmavatesse majadesse ja hüppasid akendest välja siis, kui kuumus muutus talumatuks. Siis katsusid nad murdunud luudega roomata üle tänava hoonetesse, mis ei põlenud… Pärast esimese nädala möödumist ei olnud elu kanalisatsiooni­torudes mõnus, sageli võisime kanalisat­sioonist kuulda valje hääli… Sinna visati pisargaasipomme, juudid aeti kanalisat­sioonist välja ning vahistati. Suur hulk kanalites ja punkrites olevaid juute tapeti plahvatuse abil. Mida kauem vastupanu kestis, seda visamalt tegutsesid SS-väeosad, politsei ja weermachti mehed, kes sel ajal oma kohust eeskujulikult täitsid.
Stroob tõestas, et ta hävitas Varssavis oma tegevusega "50 065 isikut, kes on kindlaks tehtud". Sellele lisaks tuleb arvata veel need, kes tapeti plahva­tustega, tules …Kohutavaid tõendeid juutide massilistest mõrvadest sai tribunal ka kinofilmide kaudu, milles näidati sadade ohvrite ühishaudu, mille liitlased lõpuks olid avastanud. Otsus­tavaks teguriks elu ja surma üle oli nende kehaline seisund. Kõik need, kes olid töövõimelised, rakendati koonduslaag­rites orjatööle. Kõik need, kes ei olnud töövõimelised, tapeti gaasikambrites ja nende laibad põletati… Treblinka ja Oswiecim olidki peamiselt selleks otstarbeks ette nähtud. Laagrikomandant Hössi sõnul sai Oswiecimis 1. maist 1940 – 1. dets 1943 surma 2 500 000 inimest.

Juut ei või olla riigikodanik

Höss: "Oswiecimis tegutsesid kaks SS-arsti, kes vaatasid üle kohalesaabunud vangide saadetisi. Vangid marssisid mööda arstist, kes selle möödamarssi­mise ajal nende kohta kiirotsuseid tegi. Töövõimelised saadeti laagrisse. Teised aga saadeti otsekohe hukkamislaagri­tesse. Nooremad lapsed tapeti eranditult, sest nad ei olnud suutelised oma nooruse tõttu töötama. Tegime veel ühe paran­duse, võrreldes Treblinkaga. Nimelt teadsid Treblinka ohvrid peaaegu alati, et nad on hukkamisele määratud, Oswiecimis proovisime ohvreid petta – jätsime nad arvamise juurde, et neid hakatakse täidest puhastama. Muidugi taipasid nad sageli meie tõelisi kavatsusi ja seetõttu oli mõnikord ülestõuse ja raskusi. Väga tihti peitsid naised oma lapsed riiete alla, aga kui me nad leidsime, siis saatsime nad loomulikult minema ja lasksime hukata.
Inimeste tapmine surmakambrites kestis kolm kuni viisteist minutit, olenevalt klimaatilistest tingimustest. Me teadsime, millal inimesed surnud olid, sest siis lõppes karjumine. Tavaliselt ootasime umbes pool tundi, enne kui me uksed avasime ja laibad välja tõime. Pärast seda võtsid meie erikomandod laipadelt sõrmused ja tõmbasid välja kuldham­bad."
Adolf Eichmann, kellele Hitler oli ülesandeks teinud seda programmi juhtida, arvestab, et nende meetodite abil tapeti 6 000 000 juuti, sealhulgas hävituslaagrites 4 000 000.
Väljavõte riigikodakondsuse seaduse juurde kuuluvast instruktsioonist n 41, 14. nov 1935
"Juut ei või olla riigikodanik. Poliitilistes küsimustes ei ole tal hääleõigust; ta ei tohi olla riigiametnik.
Juut on see, kes põlvneb vähemalt kolmest puhastverd juudisoost esivane­mast. Juudiks peetakse ka segaverelist riigikodanikku, kes põlvneb kahest puhastverd juudisoost esivanemast, kes seaduse kehtestamisel kuulub juudi usuühingusse või pärast seda sinna vastu võeti; kes seaduse kehtestamisel oli juudiga abielus või pärast seda abiellub; kes põlvneb juudi abielust vastavalt esimesele lõigule, mis sõlmiti pärast saksa vere ja saksa au kaitseks väljaastunud 15. septembri 1935 seaduse kehtestamist; kes põlvneb abieluvälisest vahekorrast juudiga… ja pärast 31. juulit 1936 vallaslapsena sünnib.”

Tapetud juutide hambad pandi sakslaste suhu

"Reichsführer! Surnud vangide kuld­hambad antakse Teie käsu peale sanitaarametile. Seal kasutatakse seda kulda hambaproteeside valmistamiseks meie inimestele. SS-oberführer Blaschke on varunud juba üle 50 kg kulda; sellest piisab, et katta eeldatav väärismetalli vajadus lähemaks viieks aastaks. Niihästi julgeoleku kaalutlustest lähtudeks kui ka vajaliku kasutamise huvides ei pea ma otstarbekohaseks koguda suuremal hulgal kulda sellel eesmärgil. Palun luba, et edaspidi saadetakse kogu surnud vangidelt võetud hambakuld riigipanka. Heil Hitler! Kohusetäitja Frank."
11 miljoni juudi hävitamise plaanist "Wannsee protokollis" …kuni 31. oktoob­rini 1941 saadeti maalt välja ühtekokku 537 000 juuti. Väljarändamist finantsee­risid juudid ise või nende poliitilised organisatsioonid. Et vältida proletarisee­runud juutide kohalejäämist, kehtestati põhimõte, et rikkad juudid peavad tasu­ma varanduseta juutide väljarändamis­kulu.
"Juudiküsimuse lõpliku lahendamise" käigus tuleb Euroopa ulatuses kõne alla 11 miljonit juuti, kes jagunevad üksikute maade vahel alljärgnevalt:
Eesti – juute ei ole (kõik Eesti juudid olid selleks ajaks juba tapetud – P.U.)
Lätis – 3500, Leedus 34 000, Belgias 43 000, Norras 1 300, Soomes 2 300, Albaanias 200, NLis 5 miljonit, Ukrainas 3 miljonit.

Juutidevastane valepropaganda

SS-i mõrvapropaganda välisministeeriumi nõusolekul Himmleri kiri julgeoleku­politseile ja SD ülemale SS-gruppen­führer dr Kaltenbrunnerile.
"Armas Kaltenbrunner! Tellisin ramatut "Juudi rituaalmõrvad" suuremal hulgal ja lasen need kõigile, kaasa arvatud standartenführerid, välja jagada. Saadan Teile mõnisada eksemplari, et Te võiksite need anda oma erikomandodele, eeskätt neile meestele, kes tegelevad juudiküsi­musega. Juutide rituaalmõrvade kohta alustada kõikjal kohe juurdlust, kuni juudid pole veel evakueeritud. Sellel alal peame hiljem korraldama mõningad protsessid. Rumeenias, Ungaris ja Bulgaarias peavad spetsialistid üles võtma küsimuse rituaalmõrvadest. Ma arvan, et siis kirjutame nendest rituaal­mõrvade juhtumitest oma ajakirjanduses ja aitame seega neis maades juute kinni võtta… Mõtelge järele, kas me koostöös välisministeeriumiga ei võiks luua puht juudivastast illegaalset saatejaama Inglismaa ja Ameerika jaoks… Siinjuures pean vajalikuks tekitada sensatsiooni… otsekohe määrata inimesed, kes Inglis­maal jälgiksid ja kontrolliksid kohtutea­teid ja politseikuulutusi kadumaläinud laste kohta. Siis võiksime oma saatjates anda lühiteateid, et X maakohas on laps kadunud ja arvatavasti on tegemist juudi rituaalmõrvaga. Kokkuvõttes arvan, et me saaksime maailmas juudivaenulikkust tohutult aktiviseerida, kui me juudivas­tast propagandat teeksime inglise, võibolla isegi vene keeles, ja aluseks võtame tugevat rituaalmõrva propagan­dat."
"Mina, Wilhelm Hoettl (SS-sturmbann­führer, major) tunnistan siinjuures vande all. Kuni Saksamaa kokkuvarisemiseni tegelesin riigi julgeoleku peaameti VI ametis referendina ja gruppenleiteri asetäitjana. (RSHA VI amet oli nn SD välismaa osakond ja tegeles luurega kõikides maailma maades.) Augusti lõpus 1944 vestlesin SS-obersturmbannführer Adolf Eichmanniga.Ta olevat alles hiljuti Himmlerile ettekande teinud, sest see oli tahtnud teada tapetud juutide täpset arvu. Mitmesugustes hävituslaagrites olevat umbes neli miljonit juuti tapetud, kuna kaks miljonit juuti said surma teisel viisil, kusjuures suurema osa lasksid maha julgeolekupolitsei eriüksused sõjas Venemaa vastu. Himmler ei jäänud ettekandega rahule, sest tema arvates pidi tapetud juutide arv olema rohkem kui 6 miljonit. Ma oletan, et Eichmann andis mulle õige informatsiooni, kuna tema teadis kõikidest arvessetulevatest isikutest tapetud jutide arvu kindlasti kõige paremini. Esiteks "hankis" tema oma erikomandoga juute hävituslaagri­tele ja teadis selle tõttu täpset arvu. Teiseks, RSHA IV ameti osakonnajuhata­jana, mis tegeles ka juudiküsimusega, teadis ta kindlasti kõige paremini teisel viisil hukatud juutide arvu.

Elage hästi, jumalaga!

Tundmatu juuditari kiri (leitud tema lahtiharutatud kleidist. Ühe juuditari viimne elumärk, kes hukati mõni päev hiljem, aprilli lõpus 1943.)
Tarnopol, 7. aprill 43.
"Minu kallid! Enne kui ma siit ilmast lahkun, tahan teile, mu kallid, jätta mõned read. Kui see kiri ükskord teieni jõuab, siis pole mind ega kedagi meist enam elus. Meie lõpp läheneb. Seda tunneme ja teame. Meie kõik oleme, nagu teised juba varem hukatud süütud ja kaitsetud juudid, surma mõistetud. See väike osa, kes inimmõrvadest veel on järele jäänud, võetakse kõige lähemal ajal käsile. Sellest hirmuäratavast, kohutavast surmast ei ole meil mingit väljapääsu.
Kohe algul (juuni 1941) tapeti ca 5000 meest, nende hulgas ka minu mees. Kuus nädalat hiljem, pärast viiepäevast otsimist, leidsin tema laiba teiste laipade seast (nad tapeti telliskivivabriku ees ja toimetati sealt surnuaiale). Sellest päevast alates lõppes minu jaoks elu. Isegi oma kunagistes tütarlapseunistus­tes ei osanud ma endale paremat ja ustavamat eluseltsilist soovida. Ma sain ainult kaks aastat ja kaks kuud õnnelik olla. Ja nüüd? Väsinud pikast otsimisest laipade seas, olin "rõõmus", et leidsin oma. Kas leidub nende piinade jaoks sõnu?
Davidiga on "lõpetatud". Ah, kui hästi tal nüüd läheb. Tal on kõik möödas. Meid aga ootab veel surmakuul. 31. augustil algas suur aktsioon. Tookord kaotasime oma armastatud, hea, ohvrimeelse ema. Vajati 3000. See oli tookord jällegi uus trikk. Töötavatele isikutele ja nende perekonnaliikmetele löödi töödokumen­tidele eriline tempel ja nagu teatatud, pidid nad sellest aktsioonist pääsema. Uuesti pidid arvesse tulema, nagu märtsikuuski, töövõimetud ja lapsed. Jällegi käisid meie oma juudi korravalvurid mööda kortereid ja peiduurkaid ning otsisid surmaohvreid. Bubi ja mina läksime tööle. Mamma ja papa jäid koju. Neil oli ju "elutempel". Geto piiriväravast meid välja ei lastud. Siis saadeti Bubit ja mind ohvrite platsile ning me olime veendunud, et me sealt eluga ei pääse. Paljud lasti kohapeal maha. Meie aga põgenesime ja meil õnnestus pääseda. Jõudsin õnnelikult büroosse. Seal siis istusin, aga väljas ootasid tuhanded surma. Ah, kuidas peaksin ma seda teile kirjeldama? Pärast lõunat kuulsin, et mammat ja papat on nähtud platsil. Pidin tööd jätkama, aidata ei saanud. Arvasin siis, et lähen hulluks. Aga hulluks ei minda. Siis ma kuulsin, et naisi, kes ei tööta – tähendab ainult koduperenaisi – ei saadud päästa. Kas pidin nüüd leinama ja nutma sellepärast, et ma oma ema olin kaotanud, või pidin ma rõõmustama, et mul oli veel isa? Ma ei teadnud seda. Kas seda saabki taibata? Kas sellest võibki aru saada? Kas õiguse poolest ei oleks pidanud aju ja süda lõhkema?
Nii elasime siis ilma emata. Truu hing, hea emasüda… Siis tulid igapäevased mured ja edasine raske võitlus rumala, mõttetu olemasolu eest. Tuli jälle ümber kolida, geto suruti uuesti kokku, sest tapetute korterid olid vabanenud. Jah – ning elati edasi.
5. november oli pühapäev. Päris ootama­tult piirati kell 11 enne lõunat geto sisse ja tants läks uuesti lahti. Mul oli seekord eriline "õnn". Mul ei olnud aktsioonist vähimatki aimu ning ma lahkusin kümme minutit enne seda, kui geto sisse piirati. Aja jooksul inimene kohaneb olukorda­dega. Muututakse nürimeelseks. Kui kedagi kõige lähematest kaotati, siis vaevalt sellele reageeriti. Ei nutetud, ei oldud enam inimene, oldi kivist, oldi täiesti tundetu. Ükski teade ei avaldanud mõju, mindi isegi juba päris rahulikult surma. Platsile viidud inimesed olid ükskõiksed ja rahulikud.
Ma elan ikka veel ja tahan teile kirjeldada seda, mis 7. kuupäevast kuni tänase päevani on juhtunud. Nüüd on teada, et järjekord jõuab kõigi kätte. Galiitisia puhastatakse juutidest täiesti. Ja eelkõige 1. maiks likvideeritakse geto.
Viimastel päevadel on jällegi tuhandeid maha lastud. Meie laagris oli kogunemis­punkt. Siin sorteeriti inimohvreid. Petrikowis toimiti järgmiselt: kraavi serval tuli alasti võtta, põlvili lasta ja lasku oodata. Ohvrid seisavad reas ja ootavad, kuni on nende kord. Siinjuures peavad nad kraavides sorteerima neid, kes tapeti enne neid, et valitseks kord ja et väljakut saaks otstarbekohaselt ära kasutada. Kogu protseduur ei kesta kaua. Poole tunni jooksul on mahalastute riided uuesti laagris tagasi. Pärast neid aktsioone saadeti juudinõukogule ära­tarvi­tatud kuulide arve, mille suurus oli 31 000 zlotti ja mis tuli tasuda…
Miks me ei saa karjuda, miks me ei saa end kaitsta? Kuidas võib küll näha nii palju süütut verd voolamas, ilma et keegi midagi ütleks või keegi midagi teeks ja oodatakse ise samasugust surma? Nii armetult, nii halastamatult peame me hukkuma. Kas te arvate, et meie tahame nii lõpetada, selliselt surra? Ei! Ei! Me ei taha! Hoolimata kõigist läbielamistest. Mida lähemal on surm , seda suurem on enesealalhoiuinstinkt, seda tugevamaks on muutunud elutahe. Sellest on raske aru saada.
Minu kallid! David puhkab juudi surnu­aial. Kus memmeke on, ei tea… Kuhu mind maetakse, seda ma ei tea. Kui te võibolla pärast sõda kohale sõidate, siis kuulete tuttavate käest, kuhu meid laagrist transporditi. Ei ole kerge jätta igaveseks hüvasti. Elagi hästi, elage hästi…

Hukatud juutide arv:
Poolas 1939 v.a. juute 3 300 000 – 85 %,
NL-is 2 100 000 – 71,4%;
Rumeenias 850 000 – 50%,
Ungaris 404 000 – 49,5%,
Tshehhis 315 000 – 82,5%;
Prantsusmaal 300 000 – 30%;
Saksamaal 210 000 – 81 %;
Leedus 150 000 – 90 %,
Hollandis 150 000 – 60 %;
Lätis 95 000 – 89%;
Belgias 90 000 – 44 %;
Kreekas 75 000 – 80 %;
Jugoslaavias 75 000 – 73 %;
Austrias 60 000 – 66,6 %;
Itaalias 57 000 26 %;
Bulgaarias 50 000 – 14 %.

admin Ajalugu

Comments are closed.