Home > Tunnistused > Kaks nädalat TÕOTATUD MAAL (4)

Kaks nädalat TÕOTATUD MAAL (4)

november 1st, 2005

Piret Udikas

Saabub päev, mida meie, Eesti palverändurid Iisraelis, oleme oodanud erilise põnevusega – jõudmist Jeesuse maile Galilea äärde, astumist Tema jalajälgedes ja kohtumist Temaga.

Näita mulle Jordanit!

“…Jumala sõna sai Sakariase poja Johannese kätte kõrves. Ja ta tuli
kogu Jordani ümberkaudsele maale ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andekssaamiseks.”
(Lk 3:2-3)
Meie ustavad minibuss ja sõiduauto pööravad oma ninad põhja poole. Kuskil siin voolab Jordan. Kuid temaga kohtumine on enam kui kummaline.
Bussis käib umbes järgmine dialoog:
“Olemegi jõudnud Jordani äärde,” ütleb Peeter.
“Kus ta on? Näita! Ma ei näe!”
“Vaadake paremale.”
“Seal ei paista ju mitte midagi.”
Selgub, et see mitte midagi ongi Jordan. Olin minagi oma sõidueelsetes unelmates igatsenud näha Jordani võimsaid mõõtmeid. Tegelikult võid sa Iisraelis läbida Juudamaa ja Samaa­riagi, ilma et märkaksid orus looklevat kiirevoolulist, kuid vägagi kitsast ja seepärast tähelepandamatut Jordanit.
Jordan ja ristimine. Kuskil seal, kus Jordan suubub Surnumerre, mitte väga kaugel Kumranist, asub tõeline ristimispaik, kus Johannes ristis teiste seas ka Jeesuse. Praegu jääb see paik Jordaania territooriumile. Kummaline – ristiusu üks lätteid asub araablaste maal, kuhu ei juutidel ega kristlastel ole juurdepääsu. Aga nii on paljude, isegi enamiku pühapaikadega Iisraelis. Õige pea möödume Jeerikost, mis jääb meist peaaegu kiviviske kaugusele. Et läheks ja vaataks, kas müürid lange­vad? Kuidas sa lähed, kui seegi paik, maailma üks vanimaid linnu on kuulutatud Palestiina loodava riigi varaks. Vaatan Iisraeli kaarti. Väga kummaline kaart, millel ujub hulk saari ja saarekesi, mis kõik kavatsetakse Püha Maa pinnalt lahti lõigata ja jupikaupa araablastele anda. Sest neil endal on ju maad vähe – kõigest 500 korda rohkem kui juutidel.
Meile on sel kõigel üks väherõõmustav tagajärg: me ei saanud ei Naatsaretti, Petlemma, Hebronisse jt kümnetesse Piibliga seotud paikadesse.

Tema voolule on raske vastu seista

“Sina saadad allikaist
ojad jooksma;
need voolavad mägede vahel! Sa joodad mägesid oma ülemistest tubadest;
sinu tööde viljast toidab ennast maa!”
(L 104:10, 13)
Jätkame sõitu piki Jordanit, õigemini temale vastu. Jordan, nagu suurem osa Püha Maa loodusest, kujutab endast geoloogilist feno­meni. Jõgi voolab maailma süga­vaimas orus. Kunagi laius Jordani jõe kohal suur sisemeri, mis tekkis vihma­valangutest ja liustike sulamis­veest. Pärast vihmaaega kuivas meri kokku võimsaks jõeks, mis uuristas oma sängi sügavale kollakasse pinnasesse, nii tekkisid sellele orule iseloomulikud terrassid. Kunagisest merest jäid põhjas alles Hule ja Kinnereti ehk Tiberiase järv ehk Galilea meri ja lõunas Surnumeri.
Jordani lätted saavad alguse Hermoni nõlvade arvukatest allikatest, Vahe­merest umbes 500 m kõrgemalt. Mäest laskuv jõgi tormab allapoole, et jõuda 290 m madalamal asuvasse Kinnereti järve. Ta kihutab arvukates kärestikes ja voolab kuristikulises sängis. Siis valgub jõgi aeglaselt, takistuseks omaenese kokkukuhjatud leetseljak, Tiberiase järve, mis asub 215 m allpool merepinda. Järve lõunatipust jätkab Jordan oma rutakat teekonda, tehes ohtralt käänakuid ja suubudes lõpuks Surnumerre. Lätetest kuni Surnumerre jõudmiseni laskub Jordan 951 meetrit. Sellepärast ta ongi nii rahutu, tõttav. Lisaks on Jordan ju suhteliselt lühike jõgi. Linnulennult on ta pikk vaid 200 km. Kahju, kuid Jordani vesi jäi minul nautimata, kuid need, kes käisid ujumas, ütlesid, et tema voolule oli raske vastu seista.
Nii palju ette­ruttavalt Jordani jõest ja tema geograafilisest fenomenist, tema vaimuliku omapä­rani me veel jõuame! Aga praegu kihutame kuskil Samaaria-mail, naudime selle imede maa loodust ja tema rahva töökust. Kummaline, aga ka siinne põllumajan­dus on üles ehitatud polüetüleenile. Püha Maa harijad on samuti oma tomati- ja kurgitaimed ning kindlasti palju muudki pannud sirguma kasvu­majadesse, kuid ilmselt vastupidistel kaalutlustel kui meie. Meie hoiame taimi külma ja vihma eest, iisraellased – sooja ja kuivuse eest.
Jordani jõe org on kaetud nii kaugele, kui silm ulatub, suurte banaanipalmide ja viinamarjaistandustega, kogu jõe lamm mõjub selles muidu täielikus kõrbemaastikus erakordselt rikkaliku oaasina.

Pääste on tulnud juutidelt

“Ma ütlen nüüd:
Ega nad ole komistanud selleks, et langeda?
Ei sugugi mitte! Vaid nende eksimise läbi tuleb pääste paganaile, et paganad teeksid neid kadedaks.
Aga kui nende eksimine on maailma rikkus ja nende kahju paganate rikkus,
saati siis nende täisarv!”
(Rm: 11-11-12)
Hiigelsuured põllud, millel isegi kesk­päevases kuumuses on näha üksikud töötegijad. Araabia naised on ka põllul üleni kaetud mustade maaniulatuvate rõivastega – mis imeväel nad küll keskpäevalõõsas töötamise üle elavad, on meil põhja­maalastel täiesti võimatu mõista. Päikese käes ulatub temperatuur isegi oktoobri alguses peaaegu viiekümne kraadini!
Meie hea grupijuht Peeter avardab järjekordselt meie teadmisi.
“Oleme harjunud võtma Piiblit vaim­selt, rõhutades, et meie, kogudus, oleme uus Iisrael. Jah, nii see on, kuid olen Iisraelis käies aru saanud, et paljusid asju Piiblist tuleks võtta ka täiesti otse, reaalselt. Hesekieli raama­tus on näiteks kirjas, et sa ei tohi kedagi võõrast ära ajada. Iisrael on olnud kuulekas, ka araab­lased on saanud Iisraeli kodakondsuse. Maa 6,8 miljo­nist elanikust 20 % on araablased.
Huvitav on see juutide ja kristlaste vahekord. Jumal valis juudi rahva mitte sellepärast, et nad paremad on, vaid et neist saab tööriist Jumala käes. Sellest on juutidel ja kristlastel sageli raske aru saada.”
Meil võis olla igaühel Iisraeli tulekuks veidi erinevad motiivid, kuid peamine oli saada tundma maad, mis kinkis inimkonnale Päästja ja Lunastaja. Mäletan hästi Riina Kaukveri sõnavõttu ühes Iisraeli sõprade laagris, kus ta rääkis, et tema süda lõigati Iisraelis ümber. Ja nii juhtub vist kõigiga, keegi ei tule Iisraelist tagasi endisena, tema südames on tekkinud üks eriline koht – sümpaatia ja austus rahva vastu, kus on meie usu juured ja lätted, meie Jordan.
Ühest saame siiski kõik ühtmoodi hästi aru – kõht on tühjaks läinud. Kohe tulebki peatus. Laseme ühes pisikeses sööklas toidul hea maitsta. Kõik need road ja maitsed ja nimetused on siin nii arusaamatud, et tuleb käiku lasta kõik suhtlemis­kanalid, et endale sobiva sisu ja kattega roog kätte saada. Põhi­mõt­te­liselt võiks ju neid idamaiseid õhukesi saiarattaid nimetatada ka kõigile arusaadava nimetusega ham­bur­ger, kui tõeline burger poleks sellest roast niisama kaugel kui öö on päevast. Ise valid ja näitad, milline sisu (erinevad lihasor­did, salatid, kastmed) sinu ratta vahele pannakse.
Einestama tulevad ka paar Iisraeli armee rõivastes noorukit, relv lahutamatu kaasla­sena kogu aeg käeulatuses.
Ja siis läheb suure­maks datli­ostmiseks. Iisraeli datlid on midagi erilist – suured, paisunud, sulavad. Mõnikord võis neid lausa puude alt leida, korjata ja suhu pista.

Jeesuse ajal oli siin 204 asundust
“Sebulonimaa ja Naftalimaa;
mereäärne tee,
maa sealpool Jordanit, paganate Galilea –
rahvas, kes istub
pimeduses,
näeb suurt valgust…”
(Mt 4:15-16)
Meie sõit Galileasse jätkub. Naudime Iisraeli väga erine­vaid ja vastuolulisi loodus­vorme. Maailmas leidub vähe maid, mis ühendaksid nii kitsal alal nii ebatavaliselt mitmekesist maas­tikku ja kliimat: kilt­maad ja mada­likke, liigestatud mäestikke ja tasaseid platoosid, rohelisi tasandikke ja kahva­tuid kaljumägesid,
Palestiina elab veel tänapäevalgi paljuski põllumajandusest ja veise­kasvatusest. Kuid kahjuks on siingi tehtud vigu: metsade mõtlematu maharaiumine on maad kuivendanud. Kuid siin tehakse jätkuvalt väga palju tööd, et taastada Jumala kunagi kingitud rikkused.
Üks Egiptuse kirjapanekuid 19. sajan­dist eKr pajatab järgmist: “See oli ilus maa… Seal oli viigimarju ja viinamarju, seal oli rohkem veini kui vett, palju mett ja rikkalikult õli. Igasuguseid vilju oli selle maa puudel. Oli otra ja nisu ja igasuguseid kariloomi lõputul hulgal… Mulle anti leiba igapäevaseks toiduks ja veini igapäevaseks joogiks, keedetud liha ja linde praeks, rääkimata kõrbe­ulukitest. Püha Hieronymuski kirjutab: selles, kui oivaline on see maa, mis on viljakuselt teistest üle, ei kahtle enam see, kes on selle läbi rännanud ja tema linnu ja maastiku võlu põhjast lõunasse oma silmaga näinud.”
Istanduste vahele jäävad üksikud väheldased külad, tagasihoidlikud liivakarva majad. Ehitusmaterjali ja kuju poolest sarnanevat tänapäeva Palestiina külamajad peaaegu täiesti Piibli-aegsete majadega. Nii siis kui nüüd on tähtsamateks ehitusmater­jalideks lubjakivi ja basalt. Ranniku­tasandikul ja Jordani orus kasutati põletamata telliseid. Talmudi järgi oli väikese elumaja suuruseks 3×4 meetrit, suure elumaja suuru­seks 4×5 m. Kõrgus oli kuni 4 m. Uks ei olnud ainult käimiseks, vaid andis sageli aknata ruumile ka valgust ja õhku. Oli arvukalt väikesi luuke suitsu eemaldamiseks. Maja koosnes ühest ruumist, aga lamedale katusele ehitatud rõdule võis teha veel teisegi, mida kasutati pere suvise magamis­paigana.
Jeesuse teed Naatsaretist Kinnereti järve äärde saab käia veel täna­päevalgi. See maanurk on säilitanud väljavalitud rahva ajalugu, milles Jeesus elas. Siin asuvad evangee­liumide täht­samad kohad Naatsaret, Magdala, Kapernaum, Betsaida. Jeesuse ajal oli seal 204 linna ja küla.

Ühed töötavad, teised seisavad rahu eest, kolmandad palvetavad
“Vaata, ei tuku ega uinu magama see, kes Iisraeli hoiab!”
(L 121:4)
Paljusid neid paiku saame näha homme ja järgnevatel päevadel. Praegu aga on pimedus kohe-kohe laskumas, ja nagu lõunamaal ikka, saabub see järsku – otsekui vaip, millega kaetakse maa kohe pärast päikese lahkumist. Algab uus elu, hoopis erinev päevasest. Silm kohtab tulesid orgudes ja mägede tippudes, üksikuid ja hulgakesi, ning need muudavad maa eriti kauniks.
See tuledemeri, millele läheneme, on Tiberias. Sõidame linna kurrulistel tänavatel.
“Vaadake, siin oli veel hiljuti hotell, mõni aeg tagasi lasti see õhku,” selgitab Peeter Võsu.
Vaikus. Raske uskuda, et selles tuledesse uppuvas linnas, mis näib kui rahu ise, käib varjamatu sõda. Sõnu­meid sõjast kuuleme ka meie järgne­vatel päevadel.
Peagi jõuame paika, mis jääb meie koduks paariks järgnevaks päevaks. Selleks saab tõeline lõunamaine loss otse Galilea mere kaldal, mis kannab veidi salapärast nime Karei Deshe Guest Houses.
Väike karastus pärast muljeterohket päeva ja suundume läbi imelise lilledesse uppuva siseõue öösse. Oleme Galilea rannas. Võime selle imede järve vett lausa puudutada!
Üsna palju on neid, kes on tulnud nautima lummavat vaikust ja salapära, millesse kogu ümbrus on mattunud. Inimesed istuvad otse järve kaldal, kuulavad vaikust, mille sekka kostab lindude hõikeid.
Imeline vaade Tiberiase linnale – see meenutab pärlikarpi, milles pidevalt sünnivad ja surevad tuhanded tuled.
Istume otse järve kaldal – meie igaõhtu­ne osadus, tagasivaade peagi lahkuvale päevale ajal, kui juutide mõistes on alanud juba uus päev.
Anti Toplaan meenutab: “Vaatasin täna Iisraeli noori. Hommikul vara, kui jõudsime Masadale, leidsime eest kolm noort meest palvetamas. Siis sõidame ringi ja näeme, kuidas sõjaväepostidel valvavad noored poisid ja tüdrukud, püssid seljas. Nad ei lahku oma relvast ka siis, kui tulevad sööma, sinna, kus meiegi täna einestasime. See tuletab meelde: kui tahad rahu, pead sõdima. Nii et ühed noored töötavad, teised seisavad rahu eest, kolmandad palveta­vad. Mõtlen: mida teevad meie noo­red?!” Jah – mida nad teevad…
Leivamurdmine, armulaud siin, otse Galilea kaldal.
Issand, Sa oled imeline, et oled toonud meid paika, kust kõik on alguse saanud. Ma tean, Sa oled siinsamas, väga lähedal. Sa igatsed ja otsid veel tiheda­mat kontakti meiega. Ootame Sind!

admin Tunnistused

Comments are closed.