Home > Tunnistused > Iisrael – fantastiliste kontrastide ja äärmuste maa

Iisrael – fantastiliste kontrastide ja äärmuste maa

november 1st, 2005

ehk mida ma õppisin Iisraelis

Raul Udikas

Käisin juunikuus Iisraelis Elu Sõna grupiga, kus oli üle 600 inimese 37 maalt.
See oli üks õnnistatumaid aegu, mis mul eales on olnud. Reis oli väga hästi korraldatud. Ma ei ole eriti turisti tüüpi inimene ja ei naudi tavaliselt lihtsalt linnas ringijalutamist ja erinevate vaatamisväärsuste imetlemist.
Olen leidnud, et Jumala Püha Vaim võib tuua täie selguse asjade kohta, mis siin ilmas on sageli väga vildakad ja valesti esitatavad ja juhivad valedele järeldustele.
Turismireisi Iisraeli tegi nauditavaks minu jaoks aga see, et lisaks tavapärasele vaatamisväärsuste külastamisele olid meil kaasas ka bussikaptenid (vaimulikud juhid), kes enamikus paikades vaimset tagapõhja rohkem lahti seletasid.
Igal kohal ja sündmusel Iisrealis, mida külastasime, oli ka vaimne sisu ja sõnum, mis puudutas otse mine elu ja suhet Jumalaga.
Lisaks oli tuntav Jumala ligiolu, mis avas silmi ja kinnitas tõdesid, mida seni ainult ähmaselt olin mõistnud. Juba esimesel päeval kogesin, et käimine Jeruusalemmas on nagu käimine õppelaboratooriumis.
Käies päeva ajal selles valgetest tahutud kividest majade ja tänavatega linnas, tekkis aimdus Taevase Jeruusalemma kuldsetest tänavatest! Särava kuldkollase päikese käes kiirgasid tänavad ja majad kuldselt ja see oli tõesti vaimus ülendav!
Õhtuhämaruses aga tõmbus linn roosaks ja mängles mitmetes eri värvides… Jeruusalemm, kuigi valge, on värvide linn.
Minu jaoks oli Nutumüüri äärde minek astumine avatud taeva alla! Kui ka siin Eestimaal ja Pärnus juba mõnda aega oleme avatud taeva pärast palvetanud, siis seal võis seda kogeda.
Eriliseks tegi selle sündmuse veel heebrea poiste täiskavanuks kuulutamise püha (bar mitzva), mis toimus suure rõõmu, ringtantsude, trummide ja kommisajuga!
Üllatav oligi, et läksime Nutumüüri äärde, aga saime osa tõelisest rõõmupeost. Iisrael on fantastiliste kontrastide ja äärmuste maa!
Siiski, kui liikusin edasi Nutumüüri suunas ja alandusin palvesse, valdas mind suur pühalikkus. Hakkasin tajuma selles paigas olevat Isanda võidmist ja ligiolu. Ilma pikema süvenemiseta tajusin, kuidas see hämmastav keegi (loe: Püha Vaim) hakkas oma Sõnaga mu südamesse puurima ja töötama, sealt pattu ja valesid arusaamisi välja rookima, uut ilmutust ja visiooni looma. Pole parimat paika kui Jumala ilmutuslikus ligiolus!
Sellest sai tehtud otsus, et tahan sinna paika veel minna, sest aega lihtsalt jäi väheks…
"..et ma saaksin asuda Jehoova kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Jehoova teenistuse armsust!" (Ps 27:4)
Ja see ligiolu tabas mind lihtsalt müüri juures, mis on alles jäänud sellest kunagisest hävitatud kojast. Milline saab see olema, kui ta kord taas üles ehitatakse nii füüsiliselt kui vaimselt!

Iisraelis õppisin üsna palju ka islamiusu tagamaadest. Sain teada, et Muhamed õppis algselt palju juudi õpetajatelt, samuti kristlastelt, seejärel ta pööras nendelt õpitu araablaste kasuks ja suunas viimased nö "pühasse sõtta", et Templimägi juutidelt vallutada. Põhjus oli lihtne: judaismi Pühima Paiga vallutamise ja rüvetamisega lootsid nad purustada juutide usu ja igasuguse lootus Iisraeli taassünniks.
Jääb üle vaid imestada, kui palju on saatan vihaselt üritanud seda maad täielikult hävitada (küll araablaste, küll roomlaste, küll ristisõdijate läbi). Seda enam on ilmne, et see, milles me elame, on täielik ime ja et ka kogu Iisraeli taastamine oma prohvetlikus ilus on ainult aja küsimus..
Üks armas organisatsioon Iisraelis on Bridges for Peace (Rahusillad). See tegeleb uute alade (eriti kõrbede) taasasustamise jm-ga. Neilt korjasin üles hea juhtmõtte: miks lihtsalt vaadelda prohvetliku ettekuulutuse täitumist, kui võid olla sellest osa! Me teame, et Jumala öeldud Sõna täitub nii ehk naa. Iisrael saab üles ehitatud, "ta pojad tulevad kaugelt" (Js 60:4) ja siis valatakse ta peale Püha Vaim (Sk 12:10).
Küsimus on lihtsalt selles, kas see toimub meie põlvkonna jooksul ja kas me saame selles osaleda või tegeleme asjadega, millest me ei tea, kas nad üldse Jumala tahe ongi. Mis minusse puutub, siis olen valinud esimese varjandi kasuks.
Jeruusalemmast liikusime edasi Negevi kõrbe, mis torkas silma oma äärmusliku kuivuse ja palavusega. See, et Jeesus seal 40 ööd-päeva vastu pidas ja võitjana kiusatustest väljus, teeb Temast kellegi, keda kiusatustes tasub usaldada. Teda kiusati lihahimu, silmahimu ja elu kõrkusega ja Ta võitis. Nii suudab Ta aidata meidki meie kiusatustes. Kõrb sai mulle Jumala usaldamise kohaks. See on kõigele elavale vaenulik ja ometi saab seal usk nii elavaks – sest pole loota mitte kellelegi peale Jumala. Kui see vaid nii oleks, sest meid viidi sinna konditsioneeritud bussis. Pilt kõrbe vajadusest kristlikus elus sai aga palju selgemaks.
Ka beduiinide laagris Negevi kõrbes tajusin, kui palju oleme oma materialistlikul arvutiajastul kaotanud sellest lihtsast, looduslähedasest eluviisist. Suhted inimeste vahel võiksid olla palju tervemad, sest ei ole nii palju neid Asju, mis kõik oma tähelepanu nõuavad ja meie aega röövivad.
Ööbisin Jumala loodud eeslite, hobuste, kaamelite kõrval ja üritasin luua sõprussuhteid nii mõnegagi neist. Kahjuks olid nad natuke tülpinud sellest palavusest ja kartlikud tänu oma karmidele peremeestele.
Üks suur äärmus ilmnes veel Surnumere ääres: vesi, mis on nii soolane, et paneb kõik haavad hirmsasti kipitama ja suhu sattudes lausa põletab. Minu ujumisstiil on juba selline, et nõuab aeg-ajalt merevee "maitsmist", siin oli see maitse aga pöörane – õnneks olin ette hoiatatud.
Mõtlesin, et üks suutäis võiks mind tõenäoliselt tappa ja sain aru, kui ettevaatlik tuleb olla selles maailmas, mida me oma silmade, kõrvade kaudu sisse laseme – selles maailmas on palju mürgist meie vaimule, mis ei pruugi üldsegi maitsta nii kibe kui Surnumere soolane vesi!
Teine asi, mida Surnumeres külluses on – tumepruun muda. Ka mulle sai osaks see au muutuda luikvalgest põhjamaalasest neegrijõugu pealikuks. Õnneks tuli üks Norra pastor, kes kõiki meid paganaid jälle valgeteks tagasi "ristis". Imeline pilt sellest, mis sünnib kohumisel Kristusega – mustast saab valge!
Siinkohal tahan mainida, et tänapäeval on vist siiski rohkem valgeid paganaid kui musti, mõeldes mõõtmatule ärkamisele, mis Aafrikas lõõmab!
Ent kõige tugevamalt mõjus mulle öö Galilea järve kaldal. Kõik olid eriliselt rõõmsad, oli imeline kava, pidulik lõpuõhtusöök, aga minu vaim oli rahutu ja kurb. Mõtlesin, et milles on asi ja läksin Kinnereti järve lõikava muuli peale. Vaadates ümbritsevaid mägesid, hakkasin järjest rohkem tajuma Isa südant. See oli tohutu kurbusega segatud igatsus: kus nad on, need mu lapsed? Kuidas tahaksin nad koguda enda ümber, et võiksin neid kallistada, neid õnnistada, et nad oleksid minu juures. Pisarad voolasid mööda põski.
Olgu õnnistatud igaüks, kes aitab täita Isa südame igatsust – koguda oma Iisraeli lapsed taas Enda juurde, omale maale!

admin Tunnistused

Comments are closed.