Home > Poliitika > Poliitiline olukord Iisraelis täna ja võimalikud arengud

Poliitiline olukord Iisraelis täna ja võimalikud arengud

mai 1st, 2006

Iisraeli peaminister Ariel Sharon teatas 20. novembril President Moshe Katzavile, et astub ametist tagasi. Kohe pärast seda informeeris ta üldsust, et asutab uue partei nimega Kadima (Edasi). Seejärel otsustas Knes­set ühehäälselt samuti tagasi astuda ja kuulutada välja uued valimised, mille President ka 23. novembril kinnitas ning määras valimised 28. märtsiks.
Sharoni järgis suur osa Likudi partei parlamendi liikmetest ja ministritest, astudes uude, Kadima parteisse. Kuid mitte ainult Likudist, vaid tänaseks on teada, et Tööparteist on liitunud Kadimaga Chaim Ramon ja Shimon Peres, kes napilt kaotas erakonna juhi valimistel oma parteis nooremale Amir Perezile. Sharon on vasakpoolsete poliiti­kute hulgas palju populaarsem, kui oma parteis, niisiis tuleb uue erakonna poliitika ilmselt vasak­tsentristlik ja arvatavasti asub see ka vasakparteidega koostööd tegema. Rahvaküsitluse põhjal saaks Kadima praegu Parlamendi kohtadest 37-40, Tööpartei alla 20. Ka Likudi toetust prognoo­sitakse sarnaselt Tööparteiga alla 20 Knesseti koha. Kokku on Iisraeli Knessetis (Parlamendis) 120 liiget. Esindatud on 15 parteid.
Viimase arvamusküsitluse järgi saaks parempoolsetest parteidest parlamenti 47 esindajat, vasak­poolsetest 65 ja araablastest 8. Kuna küsitlus viidi läbi enne Ariel Sharoni viimast traagilist haigust, on täna siiski tegelik valimis­tulemus märtsi lõpus ette­arva­matu.
Likud partei juhiks sai veenva ülekaaluga endine peaminister Benyamin Netanyahu. Likudi nimekirjas teisena kandideerib endine välisminister Silvan Shalom.
Likudi nimekirjas kandidee­rivad nii araablastele maade loovutamise vastased kui ka pooldajad. Nimekirja esimese kümne kandidaadi hulgas on kolm, kes on selgelt maade loovutamise vastu: Moshe Kahlon, Gilad Erdan ja Reuven Rivlin. Viis kandidaati pigem toetaks maade ära andmist, nende hulgas on endine välis­minister Silvan Shalom. Kaks, kelle hulgas on ka Netanyahu olid pigem maade loovutamise vastu, kuid ilmselt annaks siiski teatud tingimustel osa maid ära. Likudi nimekirja järgmised kaheksa liiget on kategooriliselt Iisraeli maa and­mise vastu araablastele. Nendest tuntuimad on Natan Sharansky ja Uzi Landau, kes astusid eelmisest valitsusest tagasi seoses valitsuse esimeste sammudega Gaza loovu­tamisel möödunud aastal.
Sellest, kes järgmised valimi­sed võidab, sõltub Iisraeli terri­tooriumi saatus. Vasakjõud toeta­vad Sharoni algatatud suunda rakendada ellu "Road Map". See tähendab loovutada araablastele kõigepealt veel eraldiseisvad juudiasundused Samaarias ja Judeas. Seejärel hinnata nende koostöövalmidust ja nende head tahet rahu saavutada ning see­järel loovutada nende omavalit­sustele rohkem õigusi, rohkem relvi ja siis veel maatükke. Sisu­liselt ollakse valmis loovutama kogu Samaaria ja Judea, mis kuulus kuni 1967. aastani Jordaa­niale. Juttu ei ole olnud vaid Jeruusalemma loovutamisest.
Uri Bank, Ichud Leumi (Rah­vuslik Liit) poliitik kutsub parem­poolseid parteisid üles liituma. Ta ütles Iisraeli ajakirja­nikele, et see, mida loogika põhjal ei tehtud, tuleb nüüd teha hirmust tingi­tuna. Uri Bank on skeptiline ka Likudi uute võimalike juhtide suhtes. Ta meenutas ajaloost Benjamin Netanyahu käitumist, kes oli Oslo lepetele vastu. Ometi, kui ameeriklased ta läbirääkimis­tele kutsusid, surus ta aastal 1996 juba Arafatil kätt. Olles küsinud Uzi Landau (MK, Likud) käest, milline on nende arvates lahendus Iisraelile, sai Uri Bank vastuseks: "Me ei tea".
Möödunud aasta oktoobris Iisraelis viibides sain ise sama küsimuse esitada Välisministee­riu­mi briefingul. Küsisin: "Millistes piirides näeb Iisraeli praegune valitsus Iisraeli pärast viimase maatüki loovutamist? Milline on Iisraeli strateegiline plaan ja soovitud lõpptulemus?" Vastus oli: "Me ei tea. Loovutame maid, kuna selle protsessi ajal on terrorismi vähem."
Levinud on ka seisukoht, et kuna "Road Map" näeb ette vastastikuseid samme (Iisraeli poolt maade loovutamist ja araablaste poolt terrorismist loobumist), võib tegelikult lubada mida iganes, olles tegelikult kindel, et araablaste poolseid kohustusi nagunii kunagi ei täideta, mistõttu ei ole seda ohtugi, et tuleks liiga palju maid ära anda. Praktiliselt on asutud raskesti kaitstavate maatükkide loovutamisele sel lihtsal põhjusel, et nende alade kaitsmine on liiga kulukas. Sisuliselt jääb aga probleem ikkagi lahenduseta, mistõttu kannatab kõige rohkem tavakodanik.
Rahvuslikul Liidul on välja pakkuda konkreetne lahendus, alternatiiviks maade loovuta­misele ja veel ühe araabia riigi loomisele Lähis-Idas. Rahvuslik Liit koos mitmete teiste parem­poolsete poliitikutega tulid juba eelmiste valimiste eel välja selgete seisukohtadega, väites, et Jordaania on Palestiina. Fakt on see, et Jordani jõe idakaldal on Palestiina riik juba olemas, kus 75-80% elanikest on pales­tiinlased.
Endine minister Benyamin (Benny) Elon on pakkunud välja ka konkreetse alternatiivse plaani "Road Map´ile", dokumendile, mille alusel Sharon evakueeris Gaza. Alternatiivse dokumendi nimi on "The Right Road to Peace". Oma rahuplaani ees­märgiks on ta kirjutanud: ajaloo­line võimalus regionaalseks lahenduseks Araabia – Iisraeli konfliktis.
Benny Elon väidab esmalt, et läbikukkunud Oslo plaani täpse koopiana on ka Road Map määra­tud läbikukkumisele. Samad probleemid, mis Oslo lepete puhul – geograafilised, majandus­likud ja demograafilised – on jäänud tähelepanuta. Palestiina põge­nikud ei saa ikkagi õigust tagasi pöörduda. Jeruusalemma staatus on lahenduseta. Palestiina riigi piirid ja selle tükeldatus ei rahulda kumbagi poolt. Palestiina majan­dus jääb alatiseks Iisraeli armust sõltuvaks, mis jääbki araablasi ärritama. Ka parimate lepete puhul ei lõpe sellises olukorras tülid.
Lahendus saab lähtuda ainult kogu Briti Mandaadile allunud Palestiina (Iisraeli maa) jagamisel geopoliitilise ja majandusliku loogika järgi.
Sisuliselt, selle plaani järgi tuleks saata kõik palestiina araablased ida poole Jordanit ja juudid jääksid lääne poole. See looks uue reaalsuse:
· Juudid ja Palestiina araab­lased saaksid eksisteerida kõrvuti teineteisest sõltumatult.
· Hästi defineeritud piir lahu­taks neid, mis on kaugel suure­matest asustustest.
· Mõlemal riigil oleks piisavad mõõt­­med strateegiliseks kaitseks.
Selline plaan lahendaks kohe­selt põgenike olukorra ja inimesed saaksid rajada püsivad kodud. Iisrael vabaneks pidevalt ähvar­davast ohust.
Lahenduse saavutamiseks peaks Iisrael Palestiina oma­valitsuse laiali saatma ja terro­ristidelt relvad korjama. Rahvus­vaheline üldsus peaks tunnus­tama Jordaaniat palestiinlaste rahvus­riigina. Sama peaks tege­ma ka Jordaania ise. Iisrael peaks valitsuse Judeas, Samaarias ja Gazas üle võtma.
See on ainus plaan, mis on lõpuni läbi mõeldud. See tagaks mõlemale rahvale inimväärsed tingimused ja lõpetaks tülikolded.
Valimiste tulemused märtsis määravad jõudude vahekorra parlamendis ja valitsuses. Samuti selgub, kellest saab peaminister. Kui võidab Kadima ja pea­mi­nistriks saab Ehud Olmert, jätkub ka Iisraeli maa loovutamine tükk haaval. Muidugi juhul, kui Pales­tiina araablaste eesotsas on kaval juht, nagu praegune, Mahmoud Abbas, kes saab aru, et ainult nii saab ta maa juutidelt kätte. Kui rahutused kasvavad, takerdub ka maade loovutamine.
Kui võidavad parempoolsed, ja tugeva mõju saab Rahvuslik Liit ja religioosed partied, võib mingi­tel tingimustel käiku minna ka Benny Eloni plaan. Takistuseks võib selles saada kogu muu maailm, kaasa arvatud USA. Eriti Iisraeli vaenulik on Euroopa Liit, mis on korduvalt protesteerinud Iisraeli ehitatud turvatara ja Ida-Jeruusalemma ehituste vastu. Ometi on ka kõige vasak­pool­semad peaministrid kinnitanud, et Jeruusalemma ei jagata kunagi, mitte kellegagi.
Piibli seisukoht on nendes küsimustes väga selge. 3Ms 25:23 on kirjutatud Jumala seisukoht nendes küsimustes: Maad ärgu müüdagu igavesti, sest maa on minu päralt. Samuti 1Ms 17:7-8 Ma teen lepingu enese ja sinu vahel, ja sinu soo vahel pärast sind, igaveseks lepinguks sugu­põlvedele, et ma olen Jumalaks sinule ja su soole pärast sind. Ja ma annan sinule ja su soole pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks omandiks. Ja ma olen sulle Jumalaks!
Piibli seisukoht on vastavalt nendele kirjakohtadele selge kahes aspektis. Maa kuulub Jumalale, kes on selle loonud. Jumal on andnud selle maa Iisraeli rahvale igaveseks oman­diks.

admin Poliitika

Comments are closed.