Home > Peatoimetaja veerg > Iisraeli olukorrast pärast konflikti

Iisraeli olukorrast pärast konflikti

detsember 1st, 2006

Peeter Võsu

Rahvusvahelisele survele järele andes nõustus Iisrael 14. augustil sõlmima Liibanoniga vaherahu vaatamata sellele, et terroristlik organisatsioon Hezbollah jäi purustamata. Suur osa Iisraeli kodanikke, kes olid kannatanud pideva terroriohu all, olid pettunud, et Iisraeli valitsus ei suutnud neid sellest ohust vabastada. Pärast vaherahu sõlmimist oli mitmeid meeleavaldusi, millel osalejad väljendasid rahulolematust. Nad oleks pigem nõustunud kannatama lühiajalist sõjategevust kui kestvat terrorihirmu.

Praeguseks on valdav enamus Iisraeli kaitseväest Lõuna Liibanonist välja toodud ja asendatud rahvusvaheliste vägedega ÜRO juhtimisel. ÜRO resolutsiooni 1559, mis kohustas Liibanoni desarmeerima terroriorganisatsiooni Hezbollah, ei suutnud või ei tahtnud keegi kuue aasta jooksul täita. Aeg näitab, kui tõhusaks praegused väeüksused osutuvad. Iisraeli laevastiku vahetab lähipäevil välja Saksa merevägi, mis on Saksamaa seni suurimaks militaaroperatsiooniks pärast Teist Maailmasõda.

Sõjategevuse 34 päeva jooksul tulistas Hezbollah Iisraeli pihta 3970 raketti, sihtides võimalikult tihedalt asustatud alasid. 901 raketti tabas asulaid ja linnu, ülejäänud maapaiku või hõredamat asustust. Surma sai 43 tsiviilisikut ja 119 sõjaväelast (nende hulgas kaks sõdurit, kes said surma vahetult pärast sõjategevuse lõppu). 4262 isikut sai arstiabi, kelle hulgas 33 olid raskelt haavatud. Pommitabamuse sai 6000 elumaja. 300 000 elanikku lahkus sõja tõttu kodudest. Umbes üks miljon inimest veetis suure osa ajast pommivarjendites.

Suurimaks muutuseks, mille äsjane konflikt põhjustas, oli Iisraeli valitsuse seisukoha muudatus ühepoolse maa loovutamise osas Palestiina omavalitsusele. Möödunud märtsis toimunud valimiste ajal pani Peaminister Ehud Olmer koalitsiooni kokku vastavalt sellele, kes toetas tema ideed maade loovutamise küsimuses. Iisraeli valitsus sundis juute veel ka praeguse konflikti alguspäevil oma maadest, mis asusid Palestiina omavalitsusalade lähetuses, ära tulema. Millised argumendid veensid valitsust oma kõige olulisemast, valimistel välja öeldud eesmärgist loobuma?

Sõda osutas faktile, et kui vaenulik rühmitus asub piiri taga, on piiriga külgnev ala ohustatud. Tuues oma kodanikke omavalitsusaladelt välja ja loovutades neid maid Palestiina araablastele, toob Iisrael ohtu lähemale oma strateegilselt tähtsatele keskustele. Mitmed Iisraeli poliitikud ja analüütikud olid ka varem sellele ohule viidanud, kuid see konflikt näitas, et tegemist polnud ainult teoreetilise võimalusega, vaid et nii juhtuski. Lõuna-Liibanonist tõi Iisrael oma väed välja aastal 2000, toetudes arvamusele, et see ei suurenda terrorismiohtu Iisraelile. Tegelikkus näitas midagi muud.

Iisraeli Parlamendi liige Effie Eitam (National Union – NRP) ütles oma 22. sept. Intervjuus, mille edastas uudiste agentuur Arutz 7, et araablased tuleb Samaariast ja Judeast välja viia. Parlamendi liige Eitam ütles: „Selle sõja puhkemise tõttu peab Iisraeli rahvas hakkama tõtt rääkima. Petlik müüt peab lõppema. Müüt, et me võime loovutada territooriume ilma, et see muutuks meie vastu rünnakute paigaks ja müüt, et see võitlus käib 1967 aasta sõja tulemuste tõttu … Kui me ei saa loovutada maad ja ei saa ka pidada maad koos meie vastu vaenuliku rahvaga, tuleb meil julgustada neid emigreeruma” (www.israelnationalnews.com).

Iisraeli valitsus ei jaga Effie Eitami seisukohta araablaste väljasaatmise osas, kuna kardab, et rahvusvaheline üldsus ei aksepteeriks seda. Siiani ei ole aga keegi ka ühtegi paremat lahendust pakkunud. Valitsuse üleandmine Palestiina araablastele on tegelikkuses alati osutunud terrorismi võidukäiguks. Oodatud rahu ja leppimise asemel on see osutunud maa loovutamiseks terroristidele, kes on seda ära kasutanud järgmiste rünnakute platvormiks Iisraeli vastu.

„Kvartett” (USA, Euroopa Liit, Venemaa ja ÜRO) üritab Palestiina araablasi suunata Iisraeliga läbirääkimistele, julgustades neid moodustama rahvusliku ühtsuse valitsust (Fatah ja Hamasi kooslus). Hamasi avaldused on siiani olnud vasturääkivad. Selleks, et Euroopa Liit hakkaks Palestiina araablasi uuesti toetama, räägivad nad võimalikust Iisraeli tunnustamisest. Muus kontekstis välistavad nad selle täiesti.

Iisraeli valitsusel tuleb otsustada: kui „Teekaart” on läbi kukkunud, siis missuguse strateegiaga rahupüüdlusi jätkata.

admin Peatoimetaja veerg

Comments are closed.