Home > Poliitika > Kallutatud suhtumine Iisraeli konflikti

Kallutatud suhtumine Iisraeli konflikti

detsember 1st, 2006

Peeter Võsu

Pärast 25. juuni Hamasi rünnakut Gazast ja 12. juuli Hezbollah rünnakut Liibanonist oli Iisrael olnud sunnitud kaitsma ennast kahel rindel. Vasturünnakud omakorda paisutasid konflikti Liibanoni piiril täismõõduliseks sõjaks, mille osas hulk riike süüdistas Iisraeli ebaproportsionaalselt suure jõu kasutamises. Need, kes selle konflikti tausta ei tea, olid tõenäoliselt selle hinnanguga nõus, kuna Gaza konfliktis tapeti 2 ja rööviti üks inimene ning Liibanonist tulnud terroristid tapsid 5 ja röövisid 2 Iisraeli kodanikku.
Iisraeli jaoks olid need sündmused "viimasteks piiskadeks juba niigi täis karikasse". Islamiäärmuslased on Iisraeli hoidnud pidevate rünnakute all juba kaua. Viimaste aastate jooksul on olnud vaid üksikuid päevi, mil Iisraeli ei ole rünnatud. Kahjuks ei ole rahvusvahelised meediakanalid neid fakte kunagi kajastanud proportsionaalselt nendega, kus mõni araablane on saanud kannatada.

Alates 1993. aastast, kui Iisrael nõustus Palestiina araablaste riigi loomisega Iisraeli riigi territooriumile, on pidev sõjategevus Iisraeli vastu toimunud kasvavas mahus. Sajad enesetaputerroristid on tapnud kokku üle tuhande Iisraeli tsiviilisiku, kelle hulgas on olnud ka palju lapsi. Tuhanded juudid on sandistatud ja peavad oma järele jäänud eluaastad veetma raske puudega ja valudes. Iisraeli vasturünnakud terroristide vastu on enamasti hukka mõistetud. Enesetapu terrorirünnakute vastu tuli Iisrael välja geniaalse plaaniga: tõkestada terroristid ilma neid ründamata. Selleks otsustati ehitada Palestiina omavalitsusalade ümber turvatara. Turvatara osutus erakordselt tõhusaks vahendiks nende vastu. Kui 2003. aastal suri enesetaputerroristide rünnakute tagajärjel 74 inimest siis 2004. aastal ainult 14. Vigastatuid oli vastavalt 374 ja 106. (Israel Security Agency, 2005). 2004. aastal mõistis ÜRO Iisraeli hukka turvatara ehitamise eest. Ka Haagi kohus otsustas turvatara ehitamise ebaseaduslikuks kuulutada.

ÜRO on Iisraeli kohta langetanud viimaste aastate jooksul rohkem hukkamõistvaid otsuseid, kui kõigi teiste riikide kohta kokku. ÜRO otsused tunduvad Iisraeli riigi võrdlemisel araabiamaailmaga ebaproportsionaalsete ja kallutatutena.

Pärast edukat terrorismi ohjeldamist turvataraga kasvas Iisraeli pommitamine Palestiinlaste omavalitsusaladelt Kassam rakettidega hüppeliselt. Võrreldes 2003. aastaga (105 raketti), kasvas raketirünnakute arv 2004. aastal ligi 300%, ulatudes 309 raketini.

Veelkord kasvas raketirünnakute arv hüppeliselt alates möödunud aasta augustist, kui Iisrael tõi ühepoolse heatahteavaldusena kõik juudiasundused Gazast välja, kaasa arvatud oma kaitsejõud, ja andis kogu piirkonna araablaste omavalitsuse alluvusse. Sellises olukorras tundub araablaste taoline reaktsioon mõistmatuna. Selle asemel, et rõõmustada iseseisvuse üle ja alustada oma ühiskonna ülesehitamist, hoogustasid nad relvade sissevedu, tootmist ja Kassam rakettide laskmist Iisraeli riigi pihta.

Iisraeli Luureülema Yuval Diskini sõnul oli Hamas alates Iisraeli Gazast lahkumisest kuni konflikti alguseni juunis kaheksa kuu jooksul toonud salaja Gazasse 11 tonni lõhkeainet, 10 000 vintpüssi, 1600 püstolit ja hulgaliselt muid relvi. Lõhkeainest ehitasid nad ise Kassam rakette. Sama aja jooksul lasti Gazast Iisraeli üle 600 raketi, millest 150 viimase kuu jooksul, enne kui Iisrael oma väed uuesti Gazasse viis.

Kõik need 600 raketti lasti asunduste pihta ainsa eesmärgiga: tappa võimalikult palju Iisraeli kodanikke. Mistahes teine riik oleks ilmselt viinud oma väed sellise naaberriigi territooriumile juba pärast esimesi kallaletunge.

Samalaadne olukord valitses ka Iisraeli põhjapiiril, kus Hezbollah kindlustas oma positsioone. Hezbollah loodi 1982. aastal selleks, et realiseerida Iraani vaimuliku juhi Ayatollah Khomeini doktriini: võidelda Iisraeli vastu kuni "Jeruusalemma vabastamise" ja Iisraeli riigi hävitamiseni. (Hezbollah, 2003. Intelligence and Terrorist Information Center at the Center of Special Studies). Hezbollah on hõivanud alates 2000. aastast Iisrael põhjapiiriga külgnevad alad ja valmistunud oma eesmärkide täitmiseks. Juba 2003. aastal hinnati terroriorganisatsiooni arsenaliks üle 12 000 raketi, mille laskekaugus ulatub vähemalt 50 kilomeetrini.

Hezbollah on Iisraeli jaoks eriti ohtlik selle tõttu, et organisatsioon on otseselt seotud vähemalt kolme riigiga. Enamus relvi ja raha koos ideoloogilise juhtimisega pärineb Iraanist. Süüria toetab organisatsiooni samuti relvade, väljaõppe ja logistikaga. Liibanonis on terroristid organiseerunud ka poliitiliselt. Hezbollah on parlamendis esindatud ja valitsevasse koalitsiooni kaasatud poliitiline erakond.

Viimastel aastatel on Hezbollah korduvalt Iisraeli üle piiri rünnanud, tappes ning haavates mitmeid. Hezbollah on olnud ka paljude enesetapurünnakute initsiaatoriks mujal Iisraelis. 2004. aastal oli terroristlik rühmitus 68 rünnaku initsiaatoriks, milles sai surma 24 ja haavata 52 Iisraeli kodanikku. (Israel Security Agency, 2005).

Hezbollah kui ähvardava ohuallika adekvaatseks hindamiseks ei ole vaja teada palju sõjandusest. Kui võrrelda Hezbollah´t otseselt toetavaid riike Iisraeliga, (Iraan 68 milj., Süüria 19 milj., Liibanon 4 milj., Iisrael 7 milj.) siis need ületavad elanike arvult Iisraeli ligi 12 korda. Pindalalt on Iisraeli territoorium umbes kaks korda Eestist väiksem. Üle 13 000 raketi piiri vahetus laheduses ja suurte naaberriikide toetus terroristile, kelle eesmärgiks on Iisraeli täielik hävitamine regioonist, muudab igati arusaadavaks Iisraeli püüdluse teha ähvardav vaenlane kahjutuks. Kahjuks paljud poliitikud, kes langetavad Iisraeli suhtes hukkamõistvaid otsuseid, ei ole oma hinnanguid kujundades tegelikku olukorda hinnanud või mõistnud.

Vaenupooli hinnates kasutati hinnagu andmiseks erinevaid standardeid. Igaühel oli selge, et Iisraeli eesmärk oli terrorismi hävitamine. Samuti oli kõigil selge, et Iisrael vältis tsiviilohvreid nii palju, kui see lahingtegevuses võimalik oli. Kui mõni siiski sai kannatada, mõistsid kõik Iisraeli hukka, mis antud olukorras oli ülearune, kuna Iisrael viis igal sellisel juhul läbi juurdluse, et kindlaks teha, mis oli valesti läinud.

Kui Hezbollah lasi rakette Iisraeli pihta, siis ainult ühe eesmärgiga: tappa võimalikult palju Iisraeli kodanikke. See jäi enamasti tähelepanuta ja eriliste kommentaarideta. Tundub, et terroristidest ei oodatudki muud, kui seda, et nad soovisid võimalikult palju kahju tekitada. Hezbollah ei varjanudki oma eesmärke. Tundub, et kõik olid seda aktsepteerinud. Konflikti osapoolte hindamine erinevate standardite järgi oli Iisraeli suhtes ülimalt ebaõiglne.

Kui räägitakse hukkunutest, siis Iisraeli poolel on see väga selge. Sõja lõppedes oli hukkunuid 43 tsiviilisikut ja 119 sõjaväelast. Kui rääkida teise poole hukkunutest, siis esimeseks küsimuseks on, kas hukkunud terrorist oli tsiviilisik või sõjaväelane. Ilmselt oli nende hulgas otseseid ründajaid ja kaasaaitajaid. Kuhu tõmmata piir? Hukkunute arv on samuti teadmata. Sõja lõppedes ei olnud selge, kas neid oli 800 või 1200. Ka hukkunud rahvuskaaslasi kasutatakse propaganda eesmärkidel, et üldsuse arvamust kallutada.

Uskumus, et Liibanon ei ole Hezbollah´ga seotud, oli mitmeid riike kallutanud Iisraeli hukka mõistma. Tegelikult oli kogu Liibanoni lõunaosa Hezbollah kontrolli all, mis toimus Liibanoni valitsuse vaikival nõusolekul. Terroristlik rühmitus oli toonud Süüriast üle riigipiiri tuhandeid rakette ja rajanud vastu Iisraeli põhjapiiri militaarrajatisi. Neid asju ei saadud teha ilma riigi nõusoleku ja toetuseta. Hezbollah liikmed on ka Liibanoni valitsuses. Liibanoni poliitika eksperdid ütlevad, et kõik riigi võimustruktuurid on terroristliku Hezbollah hirmu all. Keegi ei julge selle organisatsiooni kohta tõtt rääkida, kuna see kantaks kohe Hezbollah juhtidele ette, mis seaks teisitimõtlejate elud ohtu.

Hinnates vaenupoolte eesmärke, on selge, et Iisrael ei ole endale seadnud eesmärgiks vallutada ühtegi naaberriiki. Vastupidi, läbi ajaloo on Iisrael rahulepingute vastu maid loovutanud. Aastal 1982 andis Iisrael Egiptusele Siinai poolsaare, mis territooriumilt ületab praeguse Iisraeli suuruse. Aastal 2000 andis Iisrael oma kontrolli alt ära lõuna-Liibanoni, lootes et ta sellega kindlustab rahu regioonis. Augustis 2005 loovutas Iisrael Gaza Palestiina omavalitsusele. Iisraeli ainsaks eesmärgiks oli hävitada terrorioht oma piiri vahetust lähedusest. Hezbollah eesmärgid on samuti selged: hävitada Iisraeli riik regioonist, kasutades selleks kõiki oma valduses olevaid vahendeid.

Tsiviilisikute kannatused olid selles konfliktis kõige suuremaks probleemiks. Iisraeli pihta tulistati 3970 raketti. Pommitatud alal elab umbes kaks miljonit inimest, kellest 300 000 oli sunnitud kodudest põgenema ja umbes üks miljon veetis enamuse konflikti ajast pommivarjendites. Purustused on tohutud. Lisaks sellele on tuhanded haavatud ja tohutu sotsiaalne katastroof. Palju töökohti on hävinenud ja infrastruktuure on purunenud.

Ka Liibanoni tsiviilisikud ei ole oma kannatustes süüdi. Süüdi ei ole ka Iisrael, kes seda sõda ei valinud, vaid oli sunnitud ennast kaitsma. Hezbollah, kes on selles regioonis ainsa eesmärgiga, rünnata Iisraeli, on vastutav ka oma rahva kannatuste eest. Eriti jõhker on nende poolt laskeseadmete paigutamine elamurajoonidesse ja isegi elumajadesse, mis seadis ohtu hulgaliselt tsiviilisikud.

Rahvusvaheline üldsus, kes on Hezbollah relvastumist selles piirkonnas pealt vaadanud, oleks pidanud juba ammu sekkuma. Kas terroristi rahule jätmine on kunagi ajaloos olnud mõnele konfliktile lahenduseks? See on alati konflikti edasi lükanud ja suuremaks paisutanud. Vaatamata ÜRO resolutsioonidele relvastus Hezbollah reaalsete piiranguteta.

Kas lääneriigid on sellest konfliktist midagi õppinud? Esimesed ÜRO sõnumid rahuvägede konfliktipiirkonda viimisel olid muret tekitavad, mis väitsid, et ÜRO ei kavatse jõuga Hezbollah’t desarmeerida. See väide tõstatab küsimuse: "Kuidas siis?" Terrorist ei anna ju relvi vabatahtlikult ära.

admin Poliitika

Comments are closed.