Home > Ajalugu > Muistsed määrused, seadused ja käsud

Muistsed määrused, seadused ja käsud

mai 1st, 2007

Shalom 8/2006

Anatoli Gleiberman

Tõlkija: Lea Lääts

Kõigevägevam andis esimese käsu Aadamale ja Eevale: "Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele" (1Ms 1:28). Söönud keelatud vilja, kaotasid Aadam ja Eeva surematuse ja nad aeti paradiisist välja. Isekus ja kurjus võtsid inimeste keskel võimust. Kõigevägevam kahetses, et Ta oli loonud inimese ja otsustas inimkonna hävitada. Inimeste hulgast vaid Noa (hbr.k. Noach) osutus õigeks. Jumal käskis Noad ehitada oma perele ja kõikidele loomadele ("igast liigist kaks") varjupaiga, laeva, ja seejärel laskis tulla veeuputuse.
Noa leidis armu Kõigevägevama silmis, kuna tema juhindus oma elus seitsmest määrusest: ei salanud Jumalat, ei pilganud Jumalat, ei tapnud, ei varastanud, ei praktiseerinud sugulist vahekorda veresugulaste, loomade ega samast soost olevate inimestega, ei söönud elusast loomast lõigatud liha, lõi õiguskorra eespool mainitud määruste täitmiseks.
Noa poegadest Seemist, Haamist ja Jaafetist põlvnesid eri hõimud: Seemi järglased (semiidid) asusid elama Meesast Sefaarani; Haami järglased Kaananisse, Akkadisse ja Siidonist Gerari suunas kuni Assani ja Jaafeti järglased Vahemere saartele.
Sumerid, Seemi järglased, asustasid Kaksikjõemaa 5000 aastat tagasi. Seda andekat rahvast tuntakse inimkonna arenguloos tema paljude geniaalsete avastuste ja leidude tõttu: näiteks tellis ja selle mitmekülgne kasutamine ehitustegevuses; koolisüsteem ja eelmiste põlvkondade poolt omandatud teadmiste õpetamine, kirjasüsteem; häälikud said esmakordselt kirjakuju; ringi jagamine 360 kraadiks, tunni jagamine 60 minutiks ja minuti jagamine 60 sekundiks; kaalu, ruumi, pindala jt. mõõtühikud. Aastail 1963-1965 Pärsia lahe rannikualasid uurinud idamaiste keelte ja kultuuride spetsialist Ljudmila Vasiljevna Shaposhnikova mainib oma ainestikus, et ta leidis sellest piirkonnast väikesearvulise hõimu, kelle tavad sarnanesid muistsete sumerite omadega. Umbes 4500 aastat tagasi alistasid araabia karjakasvatajad sumerid oma võimu alla. 4300 aastat tagasi algas Babüloni ehitamine.
Seemlaste dünastia kuues kuningas Amrafel (valitses 1945 – 1902 eKr), keda ajaloos tuntakse nimega Hammurabi, töötas välja Hammurabi seadusena tuntud seaduste kogu. Mesopotaamias töötanud arheoloogid leidsid 20. sajandi alguses kiviplaadi, millesse olid raiutud seadused. Ligi 2,3m kõrguselt kiviplaadilt õnnestus välja lugeda umbes 190 seadust, millest paljud käitumisreegleid puudutavad seadused sarnanevad Moosese poolt Siinail 400-500 aastat hiljem saadud seadustega. Hammurabi karistused olid siiski oma julmuse poolest võrreldamatud. Kuritegudest 34 olid sellised, mille üle langetati surmanuhtlus. Näiteks kui pakuti varjupaika põgenenud orjale, järgnes sellele surmanuhtlus. (Toora järgi põgenenud orja peremeest ei tohtinud karistada). Väiksematele üleastumistele järgnes mh. silmade väljatorkamine, kuulmise kaotamine, keele väljarebimine, käe või mingi muu ihuliikme raiumine. Kahju korvamine oli samuti võimalik. Kahjukannatanu sotsiaalsest positsioonist sõltuvalt oli hüvitise suurus 30-kordne (kui kannatanud osapool oli võimuloleva pere liige) või 4-5-kordne (kui kannatanud osapool oli samaväärne).
Siinail antud seadus asetab inimelu kõigest muust kõrgemale. "Võttes inimeselt elu, hävitad terve maailma." Hüvitus ei pidanud olema kahjust suurem ("silm silma vastu"). "Isasid ärgu surmatagu laste pärast ja lapsi ärgu surmatagu isade pärast…" (5Ms 24:16). Hammurabi seaduse karistused seevastu ulatusid neljanda põlveni. Ka assüürlaste ja hettide seadused olid humaansusest kaugel. Üle kõige käskis Kõigevägevam Moosest austada inimelu.
613 käsku (mitsvot) – kas on seda palju või vähe?
"613 on otsekui granaatõunaseemnete arv" – nii ütlevad ashkenaasijuudid (Põhja-Prantsusmaa, Kesk- ja Ida-Euroopa juudid).
"613 on otsekui arbuusiseemnete arv" – nii ütlevad sefardijuudid (Lõuna-Prantsusmaa, Pürenee poolsaare, Aafrika ja Lähis-Ida juudid).
Seaduses on 248 käsku (vastab inimese keha organite arvule) ja 365 keeldu (vastab päevade arvule aastas). Heebrea tähtedel on ka arvväärtus. Sõna "Toora" vastab arvule 611. Rabi Rambam (Moshe ben Maimon ehk Maimonides, 12.sajandil elanud juudi mõtleja) on seletanud nii: "käske "Mina olen Issand, sinu Jumal" ja "Sul ei tohi olla muid jumalaid" (2Ms 20:2,3) kuulsid juudid Kõigevägevama suust, mitte aga Moosese kaudu. Seega 611 ja need kaks käsku on ühtekokku 613.
Paljud käsud on endiselt jõus. Mitmetel neist on rituaalne iseloom, mis puutub näiteks jumalateenistus- ja ohvritalitusmäärustesse Jeruusalemma templis. Kuna templit ei ole, ei saa neid esialgu järgida. Judaismi asjatundja Chafets Chaimi (1838-1932) sõnul oleks käskudest jäänud esialgu jõusse vähem kui 300. Kõik käsud on esitatud Tooras. Nende tõlgendusi ja seletusi on kümnetes judaismi käsitlevais raamatuis. Need annavad terviklikuma ja katvama käsituse käskude tähendusest. Paljud targad on avaldanud ütlusi Toora käskude kohta. Siinkohal mõningad näited:
Hillel: "Ära tee ligimesele seda, mida sa ei soovi endale tehtavat. Selles on kogu Toora – kõik ülejäänu on selle kommentaarid."
Mordechai Neugerschel: "Käsud on kasuks hingele ja ihule."
Shimon Rafael Hirsch: "Ära hinda elu selle järgi, kui palju varandust oled hankinud, vaid selle järgi, kui palju häid tegusid oled teinud."
Prinzip: "On parem kuulutada süüdlane süütuks kui karistada süüdlast."
Talmudi perioodi õpetlased tõlgendasid Toora tekste ja tegid nende põhjal järeldusi – seadusi (midrashim), mis lõppesid Halachaga, ühega tähtsamatest suulise Toora osadest. Halacha on seaduste õiget täitmist seletavate ettekirjutuste kogumik.
Laias laastus võib need jagada rituaalseteks, eetilisteks ja sotsiaalseteks, millest kaks viimast on jõus veel praegugi. Vaatleme kümmet põhikäsku, millised Mooses sai seaduselaudade kujul.
"Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast." (2Ms 20:2). "Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!" (2Ms 20:3). On põhjust meenutada, et mh. Egiptuses ja Mesopotaamias valitses polüteism. Aabraham oli esimene, kes kuulutas monoteismi, usku ühte Jumalasse, ja Mooses sai seaduse Kõigevägevamalt Siinai mäel.
"Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta" (2Ms 20:7). Pöördumine Jumala poole erilise vajaduseta on keelatud ja Tema nime ei tohi nimetada vaidlustega või argipäevaste asjadega seoses.
"Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema!" (2Ms 20:8). Sabat on pidupäev (püha). Töötegemine ja uue loomine on keelatud. Päev tuleb pühendada Jumalale. Naasnud sünagoogist reede õhtul, mehed (naised ei pea reedeti sünagoogis käima) õnnistavad koduseid ja seejärel algab pere ühine söömaaeg. Töötegemine unustatakse. Kogu tähelepanu suunatakse Jumalale ja pereliikmetele.
"Sa pead oma isa ja ema austama" (2Ms 20:12). Selle käsu rikkumisele järgneb eriti range karistus.
"Sa ei tohi tappa!" (2Ms 20:13). Inimelu on suurim aare. Targad juudid on öelnud: "Kes võtab ühe elu, see hävitab terve maailma ja kes päästab ühe elu, see päästab terve maailma." Inimelu võtmine on raskeim patt. Raseduse katkestamine, kui see ei seondu ema elu päästmisega, on mõrv. Tervislikel põhjusil ja inimese elu päästmiseks on lubatud kõiki piiranguid ja keelde tühistada paastuaegadel, sabatil ja teistel pühadel.
"Sa ei tohi abielu rikkuda!" (2Ms 20:14). Ennevanasti visati abielurikkumiselt tabatud naine kividega surnuks. Mehel seevastu võis tollal olla mitu naist, mistõttu mehed sageli pääsesid olukordadest kerge ehmatusega. Tänapäeval on paljud asjad teisiti. Alates 10.sajandist on lubatud pidada vaid ühte naist. Abielu lahutamine on tehtud hõlpsamaks.
"Sa ei tohi varastada!" (2 Ms 20:15). Minu arvates täidavad soomlased seda käsku päris hästi. Seevastu mujalt tulnud alati nii ei tee. Teistes maades, näiteks Iisraelis, rikutakse seda käsku sagedamini (siiski mitte usklike seas). Käsu tähendust laiemalt käsitades rikutakse seda tegelikult sageli. Kui inimene näiteks magab ja lärm segab tema und, siis on lärmi põhjustaja varastanud magaja rahu ja puhkuse.
"Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!" (2Ms 20:16). Usklikud küll püüavad pidada seda käsku, aga ülejäänud mitte alati.
"Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga… midagi, mis su ligimese päralt on!" (2Ms 20:7). Kadedus on inimesele iseloomulik. Siiski mitte kõik ei heitle selle puudusega, vaid valitsevad selle üle.
Käske sisaldavate seaduselaudadega tuli Mooses Siinai mäelt alla. Vana Testament räägib meile, mis siis sündis, kui ta nägi, et juudid olid vahepeal teinud kuldvasika. Muud käsud seonduvad toona elanud inimeste eri aladega. Paljud käsud on olnud moraali- ja kõlbluseeskirjade aluseks ning on endiselt aktuaalsed.
Naaskem veelkord kuuenda käsu juurde: "Sa ei tohi tappa!" Ilmselt puudutab see tavalises tsiviilelus asetleidvat tapmist, kuna teiste käskude hulgas leidub käsk, mis puudutab vaenlase väehulkade sõdurite tapmist. Alati ja kõikjal mõisteti surma juutide suurimad vaenlased amalekid (Eesavist, Jakobi ehk Iisraeli vennast põlvneva Amaleki järglased). Just nemad tungisid nõrkadele ja põgenemisteekonnal Egiptusest kurnatud, nüüdsama läbi Kõrkjamere läinud juutidele kallale. "Tuleta meelde, mida amalek tegi sulle… kustuta Amaleki mälestus taeva alt!" Eelarvamusest ja ebaõiglasest julmusest ei saa siiski rääkida. Käskude hulgast võib leida ka sellise: "Ära põlga egiptlast, sest sa oled olnud võõras tema maal." (5Ms 23:8). Surmanuhtluse pälvisid ka lapsed, kes olid tõstnud käe oma vanemate vastu.
Veel ühte asja soovin vaadelda selles artiklis. Talmudiaegsed targad kirjutasid artiklis varem mainitud midrashid, millest toon siinkohal mõned näited: "Juut peab olema kaastundlik, halastav ja tagasihoidlik." "Juut peab tegema head ja aitama inimesi."
Siinjuures soovitatakse kinni pidada teatud järjekorrast: esmalt omaksed ja lähedased, siis tuttavad ja tundmatud ning lõpuks teiste rahvuste esindajad. Seda seletatakse nii, et aidates teiste rahvaste esindajaid sa mitte ainult ei meeldi Jumalale, vaid ka tood au oma rahvale teiste rahvaste hulgas! Nimetagem lõpuks, et Jeruusalemma templis oli ruum, kuhu ükskõik milline usklik võis minna ja jätta sinna tundmatuna oma ohvrianni või võtta sealt väikese summa sabati või teiste pühade ettevalmistamiseks või mingiks muuks otstarbeks – samuti tundmatuna. Sündmuse tunnistajaks oli vaid Jumal. Hiljuti USAs asetas äriomanik letile 3000 dollarilist rahatähte samal eesmärgil. Ühe tunni ja neljakümne minuti pärast oli raha otsas. Kaua aega tagasi elanud inimeste vajadused olid tagasihoidlikumad. Ka Jumala karistust kardeti enam.

admin Ajalugu

Comments are closed.